Nimetu (1)

Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?
Alan Chalmers
Võttis kaua aega, kuni jõudsin selle raamatu lugemiseni. Lükkasin seda pidevalt edasi, samal ajal otsides erinevaid vabandusi iseendale . Kui ühel päeval sellega siiski alustasin, üllatusin väga positiivselt. See raamat ei olnud midagi nii hull, kui enne kartnud olin. Mida rohkem ma seda lugesin ja mida lõpu poole jõudsin, seda keerulisemaks see ikkagi muutus. Raamat nõudis järjepidevat keskendumist, seal oli tohutul hulgal erinevaid teooriad, teadlaste seisukohti, nende ümberlükkamisi, siis jälle nende kaitsmist jne. Mingil hetkel ajas segadusse küll. Sellest kõigest hoolimata püüan nüüd kuidagi raamatu lühidalt kokku võtta, tuues välja enda jaoks meeldejäävamad seisukohad.
Juba raamatu alguses defineeritakse ära teaduse mõiste, kasutades J.J. Davies 'i raamatut „Teaduslikust meetodist“. Niisiis „Teadus on faktidele püstitatud struktuur“. Alan Chalmers nimetab teda aga naiivseks (induktivistiks). Autor annab selgelt mõista enda arvamusest ja hinnangust selle (naiivinduktivismi) kohta väites, et selliste arutluste tõesust saab kinnitada või ümber lükata iga üks.
Induktsiooniprintsiibi võib kirja panna järgmiselt: Kui suurt hulka A-sid vaadeldakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A-del leitakse omadus B, siis on kõikidel A-del omadus B.
Järgmisena tutvustab A.Chalmers loogilist deduktsiooni. See oli minu jaoks väga meeldiv ja tuttav, kuna just sellist asja õppisime hiljuti loogika tundides. See on loogiline ja kergesti mõistetav. Loogilise deduktsiooni näide:

Kõik filosoofiateemalised raamatud on igavad . (eeldus)

See raamat on filosoofiateemaline. (eeldus)

See raamat on igav. (järeldus)
Autorile selline arutluskäik ei meeldi, tema jaoks on see juba ilmselgelt mõistetav ja võib anda ekslikuid vastuseid. Autor tõestab mitmete lehekülgede väitel, et on tõsine alus seada selline seisukoht kahtluse alla tuues palju erinevaid näiteid ja tõestusi. See on loomulik, et sellist seisukohta ei saa alati tõepähe võtta ning alati tuleb ette erandeid . See ongi ju ainult üks loogika seisukoht. Minu arvates venitab autor selle teemaga tegeledes liiga pikalt. Ta oleks võinud tuua ühe näite tõestuseks ja kõik saavad aru, et loogilises deduktsioonis võib kahelda. Tema aga seletab ühe näite, teise näite jne. Lõpuks läheb autor juba nii kaugele, hakates rääkima füüsikast ja nägemisest ning silmavõrkkestast jms. See ajab mind hoopis veel rohkem segadusse, milleks seletada asju nii keeruliselt, kui saab kergemini ja lühidalt? Tundub, et autoril on eeldus-järeldus teooriate vastu lihtsalt mingi sügavam viha, et ta neid nii järjekindlalt kritiseerib. Lõpuks ütleb ta muidugi, et tema arvamused ei tähenda alati absoluutset õigust ja, et ta ei ürita kedagi ümber veenda. Mulle tundus küll teisiti.
Järgmine särav osa minu jaoks oli falsifikatsionismi käsitlus. Autor kirjeldab kui oluline on erinevate teooriatae falsifitseeritavusaste. Sellele ühtset vastust ei leia, kuna teooria võimalike falsifitseerijate arv on alati lõpmatu. Falsifikatsionisti ideaal on näidata, et kogu teaduse ajaloolist evolutsiooni moodustavate teooriate jada koosneb falsifitseeritavaist teooriaist, kusjuures iga järgmise falsifitseeritavusaste on kõrgem kui eelmisel. Nõue, et teaduse arenedes peavad tema teooriad muutuma aina falsifitseeritavamaks, seega aina sisukamaks ning järjest teaberikkamaks, hoiab ära modifikatsioonid, mida tehtaks teoorias vaid selleks, et kaitsta teda ähvardava falsifitseerimise eest. Selliseid teisendusi, kus teooriasse lisatakse uusi või muudetakse juba olemasolevaid postulaatae, millel pole mingeid kontrollitavaid järeldusi, võrreldes muutmata teooriaga, nimetatakse ad-boc modifikatsioonideks.
Samuti räägib autor falsifikatsionismi ebaadekvaatsusest ajalooliselt taustal. Seal selgub , et kui ajaloo jooksul oleksid kõik teadlased rangelt jälginud nende metodoloogiat, oleks paljud praegu teaduse parimateks teooriateks hinnatud teooriad olemata. Need oleksid lihtsalt juba varakult kõrvale heidetud. Silmas on peetud nt Newtoni teooriat, Bohri aatomiteooriat, kineetiline teooria jne. Seda osa oli minu jaoks väga põnev lugeda, sest sellistele asjadele polnud ma varem mõelnud ning need tundusid huvitavad ja uudsed. Selles osas ei olnud autor ka niivõrd kriitiline vaid rääkis pigem seda, mida ta ka ise uskus. Selliseid asju on meeldivam lugeda.
Põnev oli ka tutvustus normaalteadusest (Kuhn). Normaalteadus tähendab mingil ajal ja mingis teadusvaldkonnas valitsevat ja üldtunnustatud teadmiste ja teooriate süsteemi, mida esitatakse vastava aja teadusõpikutes või teadusklassikute teostes. Seda süsteemi on Kuhn hakanud nimetama ka paradigmaks ja see termin on muutunud üldkasutatavaks. Normaalteaduse perioodid annavad teadlastele võimaluse arendada teooria üksikasju. Töötades paradigma raames, enesestmõistetavate eelduste alusel, saavad nad teha nõudlikku ja vajalikku eksperimentaalset ja teoreetilist tööd, mis viib vastavuse paradigma ja tegelikkuse vahel veelgi kõrgemale astmele. Normaalteadus ei tohi paratamatult olla ülearu kriitiline. Kui kõik teadlased teeksid kriitikat oma kogu aeg tehtava töö põhiraamatu kohta, ei jõutaks üldse detailse tööni. Autor nimetab Kuhni relativistiks, kuigi Kuhn ise eitab end seda olemast. Autor üritab järjekindlalt tõestada, et ta seda kindlasti on. Kui Kuhn väitis, et relativistlik käsitlus ei ole tema eesmärgiks olnud, aga sellegi poolest on ta esitanud ühe võimaliku. Mina arvan pigem, et inimene on see, milleks ta end peab.
Huvitav oli ka peatükk „Indiviidi vabadus,“ kus kirjeldati Feyerabendi vaateid. Nimelt räägib ta sellest, kuidas püütakse vabadust suurendada, elada täisväärtuslikku ja tänuväärset elu. Ta julgustab loobuma kõigist metodoloogilistest piirangutest, annab indiviidile julgustava vabaduse valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel. „ Kirik on riigist lahutatud, teadus aga mitte“ Antud lauset selgitatud sellega, et iga inimene saab valida endale usu, kuid keegi ei saa valida, seda mida koolis õpetatakse. Väga huvitav mõttekäik. Täielikku vabadust ei saavuta siin maailmas aga mitte keegi. Teadlast piiravad ikkagi mitmed olulised asjad – kasutatava raha hulk, kolleegide , kaaslaste suhtumine, loendamatud füüsikalised, sotsioloogilised , ajaloolised probleemid jms. Kokkuvõtteks öeldakse, et igaüks peab järgima oma loomulike kalduvusi ja ajama oma asja.
Raamatu lõpu poole pöördub autor küsimuse juurde, mille oleksin tahtnud talle ammu isiklikult esitada: „mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ Seletab füüsikateooriate ja maailma vahelistest suhetest, millesse kuulub eksperimenteerimine ning mis annab aluse instrumentalismile vastu astuda. Lisades sinna veel palju asju, erinevat füüsikat ja matemaatikat, võimegi saada selle, mida nimetatakse teaduseks. Minu pettumuseks ütleb aga autor, et otseselt sellele küsimusele ikkagi vastust pole. Veel ütleb ta, et valis enda raamatule eksliku pealkirja. Pigem saab välja uurida teaduse eesmärgid ja need võivad olla hoopis teistsugused , kui on arvatud.
Mis asi see siis ikkagi on, mida nimetatakse teaduseks? Mina seda teada ei saanud, küll aga sain teada väga palju uusi seisukohti ning teooriaid .