Filosoofia HHF3080 - Kodutöö 5 Kant - Induktsioon, deduktsioon (0)

Filosoofia kodutöö nr. 5 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00
5 teema: induktsioon , deduktsioon ja nende kriitika Kanti poolt
1) Tunnetus a priori ei sõltu kogemustest, see on üldine ja paratamatu. See on nii-öelda kogemusele eelnev tõde, inimesest sõltumatu. See on puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenev tunnetus, mida ei saa võtta kogemusena.
A posteriori on eelnevale vastupidine , ehk põhineb kogemusel. See on kogemusele järgnev tõde. Näiteks kui öelda, et „siin toas on külm“, on see posterioorne tunnetus, kuna põhineb tunnetusel (pean ennem tunnetama seda, et nii öelda ja see võib tunduda ainult minule külm, mõnele teisele näiteks palav ).
2) Analüütiline otsus selgitab subjekti mõistet, sünteetilise otsusega minnakse subjekti mõistest kaugemale. Tsiteerides Kanti, „ analüütilised otsused ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetilised on avardavad ning antud sisu rohkendavad“. Analüütilised nt „kõik kehad on ulatuvusega“ ja „ükski keha pole mitteulatuvuslik“. Sünteetilised nt „mõned kehad on rasked“ ja „lühim tee kahe punkti vahel on sirge“.
Analüütiline otsustus on selline, mis ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid teadmisi. Kõik analüütilised otsustused on oma olemuselt aprioorsed tunnetused. Sellised otsustused ongi näiteks: „Kõik ruudud on nelinurksed ning kõikidel kehadel on ulatuvus“. Mõiste ruut sisaldab juba endas nelinurksust ja seega ei saanud me mitte midagi uut teada.
Sünteetiline otsustus on aga selline, mis avardab meie teadmisi. Subjekti mõistes mõeldav tunnetuslik sisu pole kunagi täielik ehk mõeldakse ainult osa tunnetuslikku sisu. Tänu predikaadile toimub subjekti mõistes mõeldud sisu pidev täpsustamine uute määratluste lisamise teel. Sünteetiliste otsustuste moodustamiseks tuleb väljuda subjekti mõistest ja pöörduda kinnituse saamiseks kogemuse poole. Selliseks näiteks võib olla 7+5=12. Meile võib algselt tunduda, et see summa on kahe arvu ühendamine üheks arvuks, kuid algselt me ei mõtle missugune see tulemus on. Võttes appi abivahendi kaemuse ja liidame järk-järgult ühele ühikule teise, jõuame tulemuseni.
Tunnetusliku sisu poolelt ei anna analüütiline otsustus midagi juurde, kuid seevastu sünteetiline rohkendab meie tunnetust, kuna lisab meie mõistusele midagi juurde.
3) Kanti järgi on kogemusotsustus selline empiiriline otsustus, millel on objektiivne kehtivus (st kõik inimesed peaksid tegema samalaadseid järeldusi). Kui otsustusel on aga subjektiivne kehtivus (kehtib ainult kindla inimese tajutu kohta), on see tajuotsustus. Väited tuba on soe, suhkur on magus ning koirohi on mõrkjas on tüüpilised tajuotsustused , mida muuhulgas ei saa muuta objektiivseteks/üldkehtivateks. Teatud juhtudel peab see siiski võimalik olema, kuna kõik meie otsustused on algselt tajuotsustused.
Näiteks vaadeldes kivi, mis on päikesekiirte all soe, võib vaatleja teha hinnangu, et päikese paistmine kivile muudab selle soojaks. Tähelepanek hõlmab kaemusi, et päike paistab ja kivi on soe, kuid see kehtib ainult vaatleja jaoks sel kindlal ajahetkel. Samas kui lisada peale taju veel arumõistus põhjusest, mis ühendab päikesepaiste ja soojuse mõisted paratamatult, saame kogemusotsustuse – päike soojendab kivi. Või teine näide – kui öelda, et õhk on elastne, siis on see samuti tajuotsustus. Üldkehtivaks muutub see alles siis, kui kõik tunnevad õhu elastsust. Selleks on vaja määratleda õhu mõiste, mis on olemuselt hüpoteetiline ja mida peavad kõik ühtemoodi tunnetama.
4) Bacon kirjeldab oma õige induktsiooni meetodit tabelite kujul. Kolmes tabelis sisalduvad asjade lihtomadused ja nende vormide seosed. Tabelite ülesanne on tunnetada, miks on asjade lihtomadused just sellised nagu nad on – tunnetada asjade lihtomaduste ja nende vormi vahelist seost. Bacon mõistab vormi all asja olemust, selle asja omaduste seesmist loomust ning kirjutab, et üks ja sama on ainult valguse vorm ja soojuse seadus/valguse seadus.
Esimene, olemuse ja kohaloleva tabel käsitleb juhtumeid millel uuritav omadus on olemas, näiteks päikesekiired või loomade sisikonnad, kuid mis kõigis muudes suhetes on erinevad.
Teine, lähimast kõrvalekalduva ehk puuduva tabel käsitleb juhtumeid, mis on sarnased esimese tabelis olevatega, kuid neil puuduvad uuritavad omadused, näiteks virmalised või taimede seesmised osad.
Kolmas, astmete ehk võrdluste tabel võimaldab saavutada tõsikindel teadmine selle kohta, milline on asjade lihtomaduste ja nende vormide vaheline põhjuslik seos. Näidatakse ära uuritava omaduse esinemise min ja max aste.
Olemasolu ja kohalolu tabeli puhul on juhtumid nähtustest mille puhul uuritav omadus esineb,
Soojuse näide – kui soovime saada teada soojuse loomust, tuleb alguses koguda kõik teadaolevad soojuse juhtumid (mis tekib nt hõõrumisest) ja kirjeldama igale juhtumile iseloomulikke tunnuseid ilma eelnevate arvamusteta. Ei piisa enam lihtsalt soojade/kuumade asjade loetlemisest, vaid tuleb kõigis soojuse ilmingutes leida midagi ühist. Edasi kogume ja kirjeldame juhtumid, mis sarnanevad soojuse juhtumitele, aga neis soojust ei teki (nt vedelik, mis ei lähe keema), üritades kindlaks teha soojuse olemus ja mis soojusega teatud olukordades juhuslikult kaasneb. Seeläbi jõuabki soojuse näite juures Bacon järeldusele, et „soojuse vorm on keha väikeste osakeste kiire hajutatud liikumine seestpoolt väljapoole, püüdlusega nende poolt asustatud ala laiendada; et viimane on raskendatud ja tõkestatud, siis on see laienemine ebaühtlane ja vähestes osades teostatav“.
5) Uue meetodi esimeseks reegliks oli, et ei tohi üleliia rutata ja eelarvamuste alusel otsuseid teha, vaid ainult siis, kui need on hoolikalt läbi mõeldud. Iialgi mitte midagi pidada tõeliseks, mida ma silmnähtavalt ei tunnetanud, et see on niisugune. Oma otsustesse tuleks mahutada vaid seda, mis mu vaimule paistaks nii selgelt ja distinktselt, et mul poleks põhjust selles kahelda.
Teiseks tuleb jagada uuritavad probleemid nii mitmetesse osadesse kui võib ja on vajalik nende paremaks lahendamiseks.
Kolmandaks tuleb juhtida oma mõtteid kindla korra järgi, alates tunnetamiseks kõige lihtsamatest ja kergematest esemeist ning tõustes raskusastmeid mööda keerulisemate esemete tunnetamiseni, eeldades korda ka selliste seas, kus puudub loomulik üksteisele järgnevus. Viimaseks tuleb koostada selge ülevaade kõikide probleemide kohta, et oleks kindel, et midagi vahele ei jäänud.
Samamoodi toimibki hulknurga pindala ülesande lahendamine – kõigepealt ei ürita kohe asja kallale rutata ja kogu pindala mingil väga raskel viisil arvutada, vaid mõtlen, kuidas oleks parim teha ning lammutan hulknurga väiksemateks juppideks, mille pindalasid on lihtne arvutada. Sealjuures siis lahendan kõigepealt kergemad ja lähen edasi raskemate kujundite juurde. Lõpuks panen endale kirja kõik eelnevalt arvutatud pindalad , vaatan, et midagi vahele ei jäänud ja lõpuks saan kõik kokku liites kätte kogu hulknurga pindala.
Näiteks 8-nurga pindala – lahendamiseks pole kindlat reeglit, kuid kui see tükeldada väikesteks osadeks , näiteks kolmnurkadeks ja siis väiksemate osade pindalad kokku liita, saame kogu 8-nurga pindala õige vastuse kätte.
6) Induktsiooniga tuleb alustada omaenda kogemusest ja siis moodustada reegel. Induktsioon ei taga, et kui eeldused on tõesed, siis ka järeldused on tõesed.
Näiteks - viimased korrad, kui olen juuksed ära lõiganud, on nad sama pikaks lõpuks tagasi kasvanud. Seega ma võin kihla vedada, et iga kord, kui juuksed ära lõigata, kasvavad nad mul sama pikaks tagasi.
Deduktsiooniga aga alustatakse reeglist ning seda siis rakendatakse uute olukordadega. Deduktsioonis saadakse tõelistest eeldustest tõelised järeldused. Me ei tohiks mitte midagi pidada tõelisteks, mida ei ole evidentselt tunnetatud. See aitab vältida valede järelduste tegemist, sest väldime valesid eeldusi ning kasutame otsuste tegemisel vaid seda, mis meie vaimule paistab selge ning distinktne. Näiteks – tsiteerides Isaac Newtoni lauset „What goes up must come down“ ehk „Mis läheb üles, peab tagasi alla tulema“, siis ma võin kihla vedada, et kui ma viskan palli õhku, peab see alla kukkuma.
Seega: Induktsioon on loogiline protsess, milles jõutakse järeldusele, põhinedes asjadele mida inimene arvab , et on tõesed. Deduktsioon on loogiline protsess, milles jõutakse järeldusele, põhinedes asjadele mida inimene teab, et on tõesed.
Induktsiooni ja deduktsiooni vahe seisneb selles, et ühes jõutakse järeldusele põhinedes asjadel , mida inimene arvab, et on tõene ja viimases järeldusele, põhinedes asjadel mida inimene teab, et on tõene.