RAAMATU KOKKUVÕTE SÜSTEEMSE KÄSITLUSE ALUSED (0)

TARTU ÜLIKOOLI ÕIGUSTEADUSKOND
Õigusteadus
Eksamieeldustöö
Helen Kahur
Juhendaja lektor Varro Vooglaid
Tallinn
2014
I.
Maailmas on tohutu hulk erinevaid süsteeme, mille käsitlusviisid võivad üksteisest erineda ning tihtipeale osutuvad nad keerukamateks ja mitte nii iseenesestmõistetavateks kui me arvata oskame. Peeter Loorentsi 1998. aasta väljaanne ’Süsteemse käsitluse alused’ selgitab ning püüab luua universaalseid meetodeid kuidas süsteeme otseselt kui ka kaudselt käsitleda. Printsiibid , mida Loorents lugejale selgitab on olulised seetõttu, et ilma nende teadmiseta võib tihtipeale tekkida takistusi ning vastuolusid süsteemide käsitlemisel. Loorentsi teaduseteos on eelkõige õpetlik tudengitele, kui ka juristidele. Loorents samuti selgitab mitmeid printsiipe tuues näiteid minevikust kui ka eelajaloost ning nende seoseid tänapäeva eluga. Antud raamat on eelkõige seotud tavaelus esinevate probleemide ja nende seos süsteemidega kuid sinna kaasneb ka juriidiline perspektiiv Loorentsi poolt, kus on käsitletud Eesti riigikaitse alaseid dokumente (peatükk IV ja V) ning põhiküsimusi; nendest lähtudes võib nii mõnigi raamatus olev süsteemi printsiip oluline ja kasulik olla lugejale.
Süsteemina võime käsitleda tehnikat, perekonna vahelisi suhteid, raamatuid, teadusalaseid uuringuid jne. Mis on oluline paljude süsteemide puhul, on eelkõige see, et oleks kindlad seosed selleks, et süsteem saaks toimida. Näiteks, võime nimetada arvutit mitte töötavaks ning kasutuskõlbmatuks süsteemiks juhul, kui füüsilised arvutisisesed faktorid ning nende vahelised seosed võimaldavad sellel töötada nii nagu ette nähtud. Juhul, kui arvutil on katkine kõvaketas, siis põhimõtteliselt ei ole arvutil mälu kuhu paigutada erinevaid faile või informatsiooni. Tuleb ka arvestada, et kõvaketta puudumisel võib nii mõnigi arvuti üles öelda. Sellisel juhul võib arvestada arvutit kui süsteemi, kasutuskõlbmatuks, sest teatud faktorid, mis peavad omavahel seoses olema selleks, et arvuti töötaks, on tegelikkuses katkised . Sellest tulenevalt, võib arvuti süsteemina veel toimida, kuid mitte täielikul viisil nagu ettenähtud. Seega, on ilmselge, et ’’absoluutne süsteemi surm tähendab seda, et kõik süsteemi kuulunud protsessid on ’lahti sidestatud’ kuid see ei välista võimalust, et mingi osa neist ei võiks edasi funktsioneerida’’ (Loorents, 112).
Antud kokkuvõtte autorina soovin tuua välja Loorentsi intellektuaalsest teosest kõige olulisimad printsiibid kuidas erinevaid süsteeme käsitleda. Loorents on jaotanud raamatu viieks peatükiks millest esimesed kolm hõlmavad käsitlusviiside aluseid, mis põhimõtteliselt edastavad ühtse sõnumi – süsteeme käsitledes ei lähe kõik alati plaanipäraselt ning selle jaoks peab valmistuma. Peab ka olema valmis erinevateks ohufaktoriteks, mis mingil määral võivad ohustada käesolevat süsteemi. Viimaks, et süsteemi ülal või elus hoida, peab arvestama kõik võimalike süsteemiväliste teguritega, mis võivad mingil moel mõjutada süsteemi funktsioneerimist või olemasolu.
II.
Esimesest peatükist saame eelkõige teada seda, et süsteemide käsitlemisel tuleb olla täpne, realistlik ning püüda säilitada kannatlikkus kui ka inimlikkus. See tähendab, et igal süsteemil mis on inimese poolt käsitletud on kindlad piirid ning võimed; ei saa oma võimetest üle käia mingil moel ega ka ei tohi ühtegi süsteemisisest kui ka välist tegurit arvestamata jätta. Põhilisemad käsitlusviisi printsiibid esimeses peatükis on järgmised: süsteemsuse printsiip, st kõike mis võimalik, tuleks käsitleda süsteemselt sh tuleb arvestada vaadeldavate elementide ning nende seostega.
Mittetäielikkuse printsiip, st et ei ole võimalik kõike arvesse võtta, mis võiksid mõjutada süsteemi jõudlust ning funktsioneerimist. Kindlasti võib esineda ebameeldivusi või pettumusi, sest süsteemikäsitleja peab seisma vastamisi tõega, et ükski süsteem ei saa paraku olla ideaalne, ning samuti ei saa kõiki tegureid, mis kuidagi mõjutab süsteemi, arvesse võtta. Sellest hoolimata, tuleb seda siiski teha maksimaalsel ja optimaalsel moel, et süsteem pürgiks oma võimete maksimumini. Vastuolude printsiip, st et mida suurema süsteemiga on tegu, seda suurema tõenäosusega esineb seal vastuolusid.
Põhiline sõnum esimesest peatükist seisneb selles, et ükskõik mis printsiibiga on tegu, peab olema valmis muutuseks kui ka selleks, et kõik ei pruugi minna nii nagu oodatud. Paraku on see nii, kuna tõenäosus, et süsteem realiseerub või toimib nii nagu me seda tahame, on üsna väike. See küll ei tähenda, et peaks mingil viisil vähendama pürgimust süsteemi viimistleda ja täiustada nii palju, kui võimalik. Lisaks, mitmed printsiibid terves raamatus on eelkõige seotud füüsikaliste või muude loodusseadustega. See tähendab, et süsteem mida käsitletakse ei pruugi alati optimaalselt toimida puhtalt seetõttu, et on tekkinud vastuolu loodusseadusega, kust paraku ei saa kuidagi ümber. Näite saab tuua käest pillatud teelusikaga, mis langeb väga suure tõenäosusega Maa poole. Vastavalt gravitatsiooniseadusele teame, et lusikas tõesti ei tõuse omal jõul õhku ega jää kukkumata, kui temast õhus lahti lasta. Samas, kui on tegemist lisateguritega, mis ei ole loodusseadusega kooskõlas, siis saame muuta nii mõnegi süsteemi toimimist, nt. proovime magnteetilisel jõul lusikat vastu gravitatsiooni liigutada. (Loorents, lk.39, Arengute ja deduktsiooni korrelatsiooni printsiip).
Võttes kokku esimest peatükki, peaks lugejale küllaltki selge olema, et süsteemide käsitlemisel ei saa vastu minna looduse seadustele, sealhulgas füüsikalistele reeglitele. Kindlasti on võimalik manipuleerida nende reeglitega, kuid selleks peab süsteemi toime panevaid seoseid pidevalt üritama optimaalselt elus hoida ning see võib inimesele kui ka antud süsteemile lõpuks osutuda ülekoormavaks. Nagu eespool öeldud, peab suutma süsteemi niiviisi käsitleda, et arvestataks kõiki globaalseid ning süsteemiväliseid tegureid mis on võimelised mõjutama süsteemi optimaaselt töötamist. Peab ka säilitama realistlikkuse selles mõttes, et inimene kes saaks iseenesest süsteemi käsitleda, ei tohi liialt fantaseerida süsteemi ideaalsusest, sest paraku on liiga palju looduses esinevaid mõjutegureid ja seaduseid, mis keelavad süsteemil perfektne olemast.
III.
Teine peatükk lähtub enamjaolt inimesega seotud printsiipidest. Erinevalt eelmisest peatükist, tõstab teine peatükk esile rohkem emotsionaalsemad ning inimlikumad süsteemi käsitlused. See tähendab, et kui eelmises peatükis selgitas autor süsteemiseostest ning miks need vajalikud on, et süsteem funktsioneerida saaks, siis teises peatükis avaldab Loorents printsiipe mida inimene peaks jälgima, et olla oma süsteemse mõtteviisi peremees . Siinkohal võib öelda, et süsteem ei pea ilmtingimata olema seotud tehnoloogiaga, füüsikaga või muu inimkonna poolt leiutatud süsteemiga. Tihti peale jääb inimesele kahe silma vahele see, et ükskõik mis objekt, nähtus, elusolend kui ka ideoloogiad on samuti süsteemid. See tähendab, et eelnimetatud süsteemidel peavad olema kindlad detailid ja edasiviivad jõud, mis hoiavad neid süsteeme elus (nt. inimene ilma südameta ei ole süsteem, sest süda pumpab verd inimese kehas; ilma selle funktsioonita lakkab inimene veri ringlemast ning süda seiskub mis on võrdne absoluutse surmaga). Mis puutub igapäevastesse tööalaste süsteemidesse, siis inimene on kindlalt oma enda peremees ning sealhulgas võib tal olla alluvaid kes üheskoos moodustavad kindla süsteemi, mille eesmärk on midagi kindlat toota, näiteks mingisugune tootmisfirma, mis toodab tooraineid ning siis müüb neid edasi. Loorentsi inimesega seotud printsiipidest, on üks olulisimaid see, et peab arvestama inimesega ning tema võimekusega ja sellega kui tõhusalt ta seda teeb. See tähendab, et kõik inimesed mingis kindlas süsteemis (nt. tööalane projekt) ei ole sugugi sarnased intellektuaalsuse poolest ega ei saa ka inimest kohelda kui robotit, kes oletatavasti suudab kõik süsteemisisesed ülesanded ära teha. Seega, see mida me tahame, et inimene teeks, peab talle reaalsete võimaluste piires maksimaalselt arusaadav olema, ja inimene ei saa üle oma võimekuse ega võimete minna; see ei ole konkreetselt võimalik (lk. 63, Maksimaalse arusaadavuse printsiip).
Teisaks, tuleb süsteemi käsitlejana kui inimesena arvestada, et kõigele peab olema mingi põhjendus või selgitus. Ilma selleta, ei ole süsteem kehtiv (maksimaalse põhjendatuse printsiip). Juristile on see printsiip kindlalt üks olulisimaid. See on eelkõige see tõttu, et jurist (näiteks advokaat ) peab suutma tööalastel ülesannetel peale oma suurepärase argumenteerimisoskuse ka suutma väga selgelt põhjendada oma arvamusi ning väiteid, et tekiks maksimaalne arusaam nii kliendil kui ka vastas poolel. Sama kehtib ükskõik mis muu süsteemi käsitlusel. Sellest järeldades näeme, et inimese tegu ükskõik millises süsteemis peab olema väärtustatud selleks, et teda võetaks tõsiselt. Samuti on oluline teada, et faktorid, mis on ühele inimesele väga olulised, võivad teisele olla täiesti tähtsusetud. See tähendab, et kui töötada isikuga koos, siis peab arvestama, et need asjad mis on temale tähtsad ei pruugi tollele inimesele sugugi olulised olla, kuid siiski peab neid arvesse võtma ja ka mõistma, et paljudel isikutel on erinevad prioriteedid , mida teisel isikul võib-olla ei ole.
Kui inimesega töötada kindla süsteemi kallal, peab teda võtma arvesse kui inimesena, ning sealhulgas peab selle isiku omadusi silmas pidama . See tähendab, et ei tohi inimest käsitleda ainult üksikute väljavalitud omaduste kogumina, vaid inimlikke omadusi tuleb vaadelda unikaalse tervikuna . Vastasel juhul, võib inimeste vahel tekkida vastuolu või muu ebaklapp. Siinkohal tooksin analoogse näite Loorentsi poolt ’’Kassilt me haukumist ei oota ning koera hiiri püüdma ei pane.’’ (lk. 91) On küllaltki iseenesest mõistetav, miks on oluline, et inimene arvestaks inimesega nii nagu ta on loodud ja tema võimete piires, mitte ei ürita teda oma või süsteemi kasuks muuta. Selge on see, et ebameeldivusi ja ebaklappe võib tekkida igal juhul.
Teist peatükki kokku võttes, tuleb arvestada, et enamik inimesi siiski lähtub niisugustest soovidest, mis on seotud tema enda hea- ning rahuloluga ning talle kõige lähemate inimeste elamist mõjutavate faktoritega (lk. 95). Samuti peab meeles pidama, et alati ei ole kõik inimesed samal arvamusel, mis võib põhjustada takistusi süsteemi arendamisel. Paraku on sellised takistused põhjendamatud, see tähendab, et ühe inimese prioriteet võib olla teisele tähtsusetu just seetõttu, et neid kahte (või rohkemat) on kasvatatud erinevalt, nad omandavad erinevaid perspektiive maailmast ning panevad asju toime erinevate meetoditega. Sellepärast on oluline, et inimene arvestaks inimesega ning üritaks igati vastutulelik olla eriti siis, kui tegemist on ühise süsteemi või projekti käsitlemisega.
IV.
Kolmanda peatüki nimi on ’Süsteemid ja süsteemne käsitlusviis’. On iseenesest mõistetav, et süsteemid ei saa töötada, kui neid pole piisavalt hästi käsitletud. Loorents on printsiipide asemel selgitanud veel olulisemat informatsiooni lugejale – mis juhtub, kui üks süsteemi töötama panev tegur sureb või lakkab töötamast? Kuidas modelleerida ning püstitada süsteemi? Kuidas süsteeme hinnata ning mis üleüldse on süsteemi mõiste? Kindlasti erineb selle peatüki sisu eelmistest selletõttu, et selles peatükis on tegemist pigem rohkem matemaatiliste ja füüsikaliste selgituste ja näidetega, mis aitavad lugejal aru saada teatud süsteemi struktuurist.
Mis on kõige olulisem, Loorents toob alles kolmandas peatükis välja süsteemi definitsiooni, mis on ilmselgelt väga tähtis teadmine: süsteem ehk struktuur on kindlate elementide kogum koos nende elementide vaheliste seostega (lk.101). See tähendab, et need kindlad elemendid hoolitsevad süsteemi vastupidavuse ja stabiilsuse eest ning, et süsteem saaks töötada tervikuna. Süsteemi definitsiooni on oluline teada seetõttu, et see annab lugejale aru mis asi süsteem üleüldse on ning seda, et süsteem ei pea ilmtingimata olema inimese poolt loodud tehnika; antud juhul oleme ka meie, inimesed, süsteemid. Inimene, kes seda eitab, peab süsteemi definitsiooni uuesti lugema, sest inimesel, nagu ka näiteks telekal või arvutil, on kindlad elementide kogumid, mis lubavad meil töötada nende vaheliste seoste tõttu. Ehk siis, nende vaheliste seoste konstantne töö lubab süsteemil elada või töötada.
Peab olema valmis olukorraks, et kui süsteemi kooshoidvad elemendid muutuvad (kaovad, vahetuvad või lisanduvad) siis muutub ka süsteem kui tervikuna. Seda juhtub eeldades, et ka elementide vahelised seosed muutuvad. Nagu ennegi mainitud , elemendi vahelised seosed võivad tähendada jõudusid, mis hoiavad süsteemi elus. Järelikult, muutunud süsteem ei pruugi enam sarnaneda esialgsega (Loorents, lk. 101) ning samuti on süsteemid sarnased siis, kui üksteisele vastavad elemendid on üksteisele vastavates seostes. Loorents toob välja ka süsteemide sarnasuse (morfismid), mis eeldatavasti tähendab seda, et sarnasuse korral on mingi vastavuse olemasolu mõlema süsteemi koostisosade vahel.
Veel enam, Loorents selgitab süsteemide käsitlust kolmandas peatükis kasutades modelleerimise ning mudelite teemat. Modelleerimine on eelkõige selleks, et tõestada mingi süsteemi struktuuri, selle töökust ning kui edukalt ta suudab töötada. Ei tohi häbeneda eesseisvaid asju enne modelleerida, sest vastasel juhul võib alati tekkida võimalus, et mõni süsteemi elementide vahelised seosed ei toimi nii nagu nad algselt planeeritult pidid. Kuna III peatükk on paljugi seotud matemaatikaga, siis modelleerimise käigus võib ka arvestada funktsioonide koostamisega, mille argumendiks on aeg. Nimelt, aeg on oluline komponent süsteemi käsitlemisel kui ka koostamisel/teostamisel. Süsteemsed elemendid tihtipeale sõltuvad üksteisest või mõningast välisest allikast, mis tähendab, et kui ei ole pidevat, pädevat ning kiiret elementide toided või elushoidmist, siis võib see lõppeda süsteemi surmaga. Ergo, aeg on süsteemi käsitlusel elulise tähtsusega.
Süsteemi koostamine või käsitlemine vajab tihtipeale ka süsteemi hindamist, mis on tegevus, mille käigus omistatakse süsteemidele ja mõjuteguritele eri skaaladelt pärinevaid väärtusi (Loorents, 117). Hindamine antud juhul tähendab eelkõige seda, et enne süsteemi määratlemist tuleb kindlaks teha mida, milliste väärtustega ning millisel viisil süsteemi käistletakse. Seda üldjuhul saab süsteemi looja ise teha või võib alternatiiviks teisejärgulist eksperdi arvamust arvesse võtta. Paraku on hindamine oluline süsteemi käsitlusel seetõttu, et see aitab süsteemi kategoriseerida erinevatesse professionaalsus valdkondadesse, mille tagajärjel peab süsteemi käsitlemist kõvasti arendama või lasta süsteemil funktsioneerida nii nagu ta on selleks ette nähtud. Neljas ning viies peatükk põhinevad enamasti riigikaitse põhiküsimuste alusel, tuues välja erinevaid riigikaitse alaste alusdokumentide tekste nind riigikaitse üldiseid põhimõtteid.
V.
Lõppkokkuvõttes on Loorents loonud raamatu mis seletab eelkõige põhiprintsiipe süsteemide käsitlemisel nii inimeste vahel kui ka looduse vahel. Ilmselgelt on ülal mainitud printsiibid olulised lugejale selleks, et neid rakendada edaspidi intellektuaalsetes tegevustes. Samuti võib see muuta lugeja mõtlemisviisi ning arvamust. Loorentsi raamatu põhjal peab mainima, et kõik süsteemide käsitlusviisid ei pruugi alati minna plaanipäraselt, sest mitte miski toimepanek ega ka potentsiaalne süsteem ei saa olla perfektne. Süsteem kui asi võib olla mitmeid funktsioone, olendeid, tehnikaid jne. Süsteemi kõige olulisem tunnus on see, et tema maksimaalseks ja optimaalseks funktsioneerimiseks on vajalik süsteemide vaheliste elementide seosed ning, et ka nemad funktsioneeriksid oma võimete maksimumis. Alati ei ole lihtne hoida süsteeme elusana, kuid pidev hoolitsus ning pühendumus aitavad sellele suurelt kaasa. Mis puutub Eesti õigussüsteemi, siis Eesti põhiline valdkond kus tuleb süsteeme (kui ka inimesi) osata käsitleda on riigikaitse. Kindlasti pole see ainus valdkond, milles süsteemne käsitlus võib olla eriti tulemuslik kuid paraku ei ole selliseid valdkondi lõpmatuseni. Loorentsi käsitlusviisid on tulevikus rakendatavad lugejaile kui ka antud juhul, juristidele kelle põhilisemaks tööks on töötada inimestega ning neid osata käsitleda kui süsteemi. Juristil, kui kellegi kaitsjal, on oluline, et ta tunneks oma klienti ning kuidas teda käsitleda kui süsteemi selleks, et jõuda maksimaalse arusaamani olukorrast ja, et sealt edasi oma kui ka juristi eesmärgini jõuda.
8