Majandusajaloo kontrolltöö (0)

1. Millised on John (Desmond) Bernali käsitluse kohaselt teaduse arengu põhietapid?
Teaduse arengus eristab John Bernal nelja suurimat etappi :
1. Vanaaja teadus, mille kolleteks olid Babüloonia , Egiptus , India. Sellel etapil loeti peamiseks ülesandeks koguda teadmisi maailma seletamiseks. Teadmised tööriistadest, tule kasutamisest, loomadest, taimedes, suguharu rituaalidest ja müütidest. Esmajoones olid need teadmised praktilist laadi . Üheks teaduse tekkimise eelduseks võib kindlasti lugeda ka mütoloogiat, millega esmakordselt püüti konstrueerida terviklikku ettekujutust inimest ümbritsevast tegelikkusest. Teaduse formeerumisel oli omakorda eelduseks nende mütoloogiliste/religioossete arusaamade ja süsteemide kriitika ning lammutamine. Teaduse tekkimiseks oli vaja ka teatud sotsiaalseid tingimusi: piisavalt kõrget tootmise ja tootmissuhete arengutaset , mis lõi võimaluse vaimse töö eraldumiseks füüsilisest tööst.
2. Antiikmaailma teadus, esmakordselt töötati välja teaduse ratsionaalsed alused. Alguse sai abstraktne teadus, esimesed teoreetilised süsteemid. Alguses oli kogu teadus koondunud natuurfilosoofiasse ja sealt ka filosoofia pidamine kogu teaduse tuumaks. Antiik-Kreeka teadus kirjeldas esmakordselt looduse, ühiskonna ja mõtlemise seaduspärasusi. Antiikteadus ja –filosoofia on kõige kontsentreeritumalt väljendatud Platoni õpilase (ja kriitiku) Aristotelese töödes, kelle teeneks saab lugeda teaduse süsteemi aluste väljatöötamist ja loogika sündi. Aristoteles kirjeldas esmakordselt ka teaduse meetodit. Antiik-Kreeka teadus tipnes esimeste teoreetiliste süsteemide loomisega geomeetrias (Eukleides), mehaanikas (Archimedes) ja astronoomias (Ptolemaios).
3. Islami teadus. Tähtsad saavutused matemaatikas, astronoomias, geograafias , arstiteaduses. Suutsid säilitada ja arendada Antiik-Kreeka teaduslikku pärandit (Ibn Sina ehk Avicenna ).
4. Keskaegne teadus. Teaduse ja tehnika areng. Euroopas oli teaduse areng tugevalt pärsitud religiooni poolt, mille tulemusena tekkis teaduse värdvorm – skolastika . Viimane pühendas peatähelepanu kristliku dogmaatika arendamisele, kuigi andis selle kõrval teatava panuse ka mõtlemiskultuuri arengule, teoreetiliste vaidluste ja diskussioonide täiustumisele. Arenesid alkeemia ja astroloogia .
Tänapäeva teadust võib jagada nelja perioodi: • Esimene periood, keskusega Itaalia, uued alused mehaanikale, anatoomiale, astronoomiale (Leonardo da Vinci, Vesalius , Kopernik ). • Teine periood, keskustega Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, uus matemaatilis-mehaaniline maailma mudel ( Bacon , Galilei, Descartes , Newton ). • Kolmas periood, baseerus tööstuslikul Inglismaal (ja Prantsusmaal), uued teaduse valdkonnad, eriti tööstustootmise alal (energia, masinad , kemikaalid ). • Neljas periood on nüüdisteadus, mis on tunginud kõigile inimese elualadele.
2. Milliseid printsiipe tuleks järgida õigluse tagamiseks ja millised on kolm üldlevinud õigluse standardit? Kirjeldage, iseloomustage neid.
Õigluse tagamiseks tuleks järgida vastastikku tasakaalustatult kolme põhiprintsiipi:
1. võrdsus- e egalitaarsusprintsiip, mis tähendab kõigile asjast huvitatuile oma majanduslike huvide teostamiseks ühesuguste (võrdsete) võimaluste tagamist;
2. võimekus- e efektiivsusprintsiip, mille kohaselt võimekamate ja efektiivsemalt töötavate inimeste tulud peaksid olema suuremad kui vähem võimekate ja vähem efektiivsemalt töötavate inimeste tulud;
3. abivajadusprintsiip, mille järgi inimesed, kes ei ole ise võimelised toime tulema ja vajavad sotsiaalset abi, peavad seda ühiskonna võimaluste kohaselt saama.
Järgides eelpooltoodud printsiipide põhimõtteid, võib rääkida ka nn (sotsiaalse) õigluse standardite (standards of equity) kehtestamise võimalusest , kuigi absoluutselt objektiivseid põhimõtteid õigluse käsitlustes ilmselt polegi olemas, sest erinevatel ühiskondadel ja ajajärkudel võivad olla erinevad arusaamad sellest, mis määrab õigluse. Üldiselt ei ole õiglus sünonüümiks mõistele võrdsus.
Kolm üldlevinud õigluse standardit on:
1. Toetav (kaasaaitav) standard (contributory standard). Inimesel peaks olema õigus ühele osale ühiskonnas toodetud hüvistest ja teenustest, vastavalt temapoolsele panusele, kaastööle ühiskonnas. Need, kes teevad rohkem (kaas)tööd, peaksid ka ühiskonnalt vastu saama suurema osa (töö järgi jaotamise printsiip). Keeruline on aga tehtud töö mahu ja kvaliteedi õiglane hindamine, probleemid tekivad inimestega, kelle kaastöö on väike või puudub hoopis (lapsed, vanurid , töövõimetud invaliidid jt).
2. Vajaduste standard (needs standard). Hüviseid ja teenuseid tuleks õigluse saavutamise nimel jagada vastavalt erinevate inimeste ja majapidamiste erinevatele vajadustele.
3. Võrdsuse (võrdõiguslikkuse) standard (equality standard). Kõigil inimestel peaks olema võrdne õigus samaväärsele (võrdsele) osale ühiskonnas kasutatavatest hüvistest ja teenustest sellepärast, et ollakse antud ühiskonna täis- ja võrdõiguslik liige.
3. Millised on mõiste „majandus“ levinuimad definitsioonid? Milles seisneb nn küberneetilise määratluse eripära?
Majandusteadus (e ökonoomia kui majandusteadus kõige üldisemas mõttes), on ühiskonnateadus (sotsiaalteadus), mis uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi.
Kõige argisemas tähenduses on mõiste majandus ( economy ) samastatav majanduseluga (economic life), mis hõlmab kõiki neid tegevusi, millede otsene või kaugem eesmärk on tagada inimühiskonna aineline olemasolu e lihtsamalt väljendudes olukord, kus inimestel oleks vähemalt „ kõht täis, riie seljas ja katus pea kohal“.
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pideva taastootmise süsteem, mis hõlmab eranditult kõiki inimesi kui süsteemi elemente ja nende mis tahes järku või laadi ühendusi kui süsteemi allsüsteeme, kõigi nimetatute mis tahes laadi majanduslikust huvist ajendatud aktiivsusavaldustes (e majandustegevuses) ning seejuures kujunevates suhetes (e majandussuhetes).
Selliselt on majanduselu e majandus igasugune majanduslik tegevus (sh äritegevus ) ja selle korraldamine mis tahes tasandil, s.o • üksikindiviidi , perekonna, kodumajapidamise, • ettevõtte (firma), • majandusharu , piirkonna, regiooni või • kogu riigi (ühiskonna) tasandil.
Majanduse nn küberneetilise definitsiooni kohaselt käsitletakse majandust kui ühiskonna funktsionaalset allsüsteemi, mis tegeleb loodusvarade, hüviste ja informatsiooni töötlemisega, et tagada sel teel ühiskonna liikmete kõige erinevamate vajaduste rahuldamine. Vt joonis 1.
Majandusteadusega hõlmatavad valdkonnad on tavapäraselt: • kaupade ja teenuste tootmine e produtseerimine ( production ) ja • tarbimine e konsumptsioon (consumption), kuid ka • jaotus e distributsioon (distribution) ning • vahetamine ( exchange ).
4. Kirjeldage erinevaid arusaamasid rikkuse allikatest Antiik-Kreekas (näiteks Homeros , Hesiodos , Alkaios jt).
Käsitletud perioodil ei esinenud rikkus veel raha vormis.
Rikkuse allikatest rääkides tunnistab Homeros kolme: • sõjasaak, mida annavad röövretked, • tribuut ehk allutatud rahvastelt kogutavad andamid, • osaliselt ka kaubandus.
Seejuures ei pea Homeros kaubandust ning laenuandmist (liiakasuvõtmist) rikkuse allikana heaks. Ka töö tegemist ei pea Homeros veel ainuüksi orjade tegevuseks, kuid töö tegemine ei ole väärikale isikule siiski kohane.
Hesiodose (8.-7. saj e.m.a.), kes oli põllumees ja rapsood, tõstis kesksele kohale põllumehe, jagades ka praktilisi näpunäiteid põllutööde kohta. Tähtsamad tööd on „Teogoonial” (Jumalate põlvnemine) ja õpetuspoeem “Tööd ja päevad”. Esimene jutustab maailma tekkimisest ja jumalate põlvnemisest. Teine sisaldab muistendi viiest maailmaajastust ja õpetusi aasta põllutööde kohta (põlluharija kalender), mille vahele on põimitud sententse ja looduskirjeldusi, samuti rahvauskumusi õnnelikest ja õnnetuist päevadest. Poeet pöördub oma venna Persese ja ebaõiglaste kohtunike poole, kes jätsid ta pärandusest ilma. Ülistab ausat põllutööd. Laiskus olevat häbiasi, tööpõlgureid ähvardavat isegi jumalate viha. Seega tundmata põlgust töö vastu, puudus varaorjanduslikus ühiskonnas ka soov tööd teha. Ometigi võttis Hesiodose loogiline mõtteahel kuju: kõva töö toob rikkuse ja austuse ning samaaegselt logelejate kadeduse.
Tööjaotuse areng, vajadus vahetada produkte tingisid kaubaringluse ning viisid kaupmeeskonna tekkele. Rikkus kajastub raha vormis. Poeet Alkaios (7.saj.e.m.a.), kes pärines üliklikust suguvõsast, osales poliitilises võitluses ja toetas igati hääbuva aristokraatia võimupüüdlusi. Paljude luuletuste aineks olid oma aja ühiskondlik- poliitilised sündmused. Alkaios väärib majandusmõtteloos tähelepanu kui esimene autor, kelle teostesse ilmus selgesõnaliselt raha mõiste. Esimesena vabastas ta ühtlasi kaupmehetöö põlu alt. Ta kirjutab, et „raha teeb inimese”
5. Milles seisnes nn Soloni konstitutsiooni olemus ja eripära?
6. sajandist e.m.a. pärineb nn Soloni konstitutsioon.
Ateena riigimees ja luuletaja (640 - 560 e.m.a.) Solon , keda antiikajal loeti üheks nn seitsmest targast, oli pärit suursugusest, kuid vaesunud aristokraadiperest. Ta pidi endale kaupmehena elatist hankima ja reisis seetõttu palju. Tuntuks sai Salamise vallutamisel, kus ta innustas oma luuletustega ateenlasi võitlema. Solon sai 594 aastal e.m.a. arhondina (kõrgem valitav võimukandja) erakorralised volitused , et teha lõpp Ateenas kaua kestnud majanduslikule ja poliitilisele kriisile. Solon teostas palju reforme, tühistas võlad , kaotas võlaorjuse, riik ostis juba välismaale müüdud ateenlased tagasi, ei lubanud ka võlgnikke oma võlgade katteks orjusesse müüa. Reformis kaalu-, mõõdu - ja rahasüsteemi, keelas teravilja väljaveo, kehtestas vaba pärandamisõiguse, jaotas kodanikud omandi järgi (algul arvestati ainult maaomandit, hiljem iga-aastast viljasaaki). 4 varanduslikku klassi. Peagi hakati maksustamisel arvestama ka rahalisi sissetulekuid. Kodanike õigused ja kohustused jaotas Solon põhimõttel, et varakail isikuil on küll suuremad poliitilised õigused, kuid neil oli ka rohkem kohustusi (timokraatia üks modifikatsioon , tänapäevane plutokraatia). Soloni reformid nõrgestasid sugukondlikku aristokraatiat ning edendasid Ateena majandust ning poliitikat, vabastades tee orjandusliku demokraatia arengule. Soloni ideaaliks oli ühiskonnakord , kus ei tunta äärmist vaesust , kuid ei ole ka üleliigset rikkust. Soloni arvates pidi riik majandusellu vahele segama , seda reguleerima ning kontrollima eraisikute tehinguid . Solonile omistatakse näiteks niisugune seadus: lapsed ei ole kohustatud andma ülalpidamist oma vanematele, kui vanemad ei ole neile õpetanud mõnd käsitööd.
6. Platoni ja Aristotelese õpetus(ed) ühiskonnast ning nende arusaamad majandusest.
Platon (a 427 või 428 – 347 või 348 eKr) oli filosoof -idealist, kes proovis kokku panna ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikku printsiipide süsteemi ja plaani ideaalse ühiskondliku struktuuri tekkimiseks.
Platoni põhiline teos majandusmõtte seisukohalt on riik (Politeia), kus on kirjeldatud riigiteooriat. Kuna Platoni arvates koosneb inimese hing kolmest osast (mõistuslikkus, käsitus ja ihalus ), on ka tema ideaalriigis nendele kolmele hingeosale vastavat kolm osist või komponenti.
Riigi eesotsas seisavad valitsejad -filosoofid, kelle hinges peab valitsema tarkus ja kes juhivad riiki jälgides jumalate (kosmose) seadusi. Sõdurite ülesandeks on riigi kaitsmine sise- ja välisvaenlaste eest. Rahvastiku kasv ja majanduse areng nõuab uusi maid ja uusi orje. Selleks on aga vaja sõdu, milleks peavadki riigil olema sõdurid, kes rahu ajal tegelevad spordiga ja valmistuvad igati sõjaks. Kolmas komponent Platoni riigis oli alam seisus, kes oma tööga loob väärtusi. Nende vooruseks on mõõdukus, nad on rahul oma tööga ning lubavad valitseda neil, kellel on selleks vastavad eeldused.
Valitsejatel ja sõduritel ei tohi olla omandit, nad peavad kõike tarbima ühiselt, et vabaneda igapäevaelu muredest .. Selliste seisukohtade tõttu on Platoni seisukohti peetud ka kommunismi ja teiste totalitaarsete režiimide ideeliseks aluseks. Platoni ideaalriigi teoreetiliseks aluseks on õpetus tööjaotusest. Iga linnaelanik saab edukalt tegeleda ainult ühe elukutsega.
Kaubandusele vaatab Platon kui käsitööle. Üldiselt aga suhtub kaubandusse (eriti väliskaubandusse) põlglikult ning tema nõuete kohaselt võivad sellega tegeleda välismaalased.
Kui Platonit võib pidada idealistidest reformistide eelkäijaks majandusteaduses, siis tema õpilane Aristoteles oli analüütilise koolkonna esiisa. Aristoteles tahtis mõista neid printsiipe, millel ühiskond põhineb. Aristoteles kritiseeris Platoni ideaalse (linn)riigi nn kommunislikke elemente. Aristoteles ei poolda ühisomandit, kuna tema arvates ei kanta selle eest nii korralikult hoolt kui eraomandi eest. Eraomandit ei tohi kaotada, vaid seda tuleb kasutada targalt ja liberaalselt.
Aristotelese ühiskond on jagatud samuti klassidesse. Esimesse klassi kuuluvad sõdurid, vaimulikud ja valitsejad. Teises klassis on põllumehed, käsitöölised. Kuigi temagi suhtus kaubandusse skeptiliselt, oli ta nõud kauplemist piiratud koguses lubama .
Kogu korra põhialuseks olid aga orjad , sest Aristotelese järgi mõned inimesed on oma loomu poolest orjad. Tema arvates pidid aga orjad pärinema mittehellenistlikest maadest .
Aristotelese järgi on majandus jaotatud kahte ossa :
• tõeline majandus, mis on (kodu)majapidamise juhtimise teadus ehk oikonoomia;
• pakkumise teadus, mis tegeleb omandamise ja võõrandamise kunstiga.
Aristoteles eristas loomulikke ja ebaloomulikke vahetustehinguid. Loomulik vahetus on „inimese loomulike vajaduste rahuldamiseks“ majapidamises . Sellest lihtsast vahetusest tekib keerukam ja ebaloomulik tegevus. Viimane on mõeldud vaid selleks, et vahetada midagi millegi vastu (nn krematistika ).
Aristoteles läheb Platonist kaugemale ja defineerib raha kui vahendi vahetuseks. Kui aga raha kasutada vahetustegevuses, et teenida intressitulu , on see kõige ebaloomulik viis raha teenimiseks ehk liigkasuvõtmine.
7. Iseloomustage skolastikat kui õpetust ning ühte vabalt valitud skolastika (tähtsaimat) esindajat.
Skolastika (