BENEDICTUS SPINOZA

Moor, Kirke

BENEDICTUS SPINOZA (1)

Sisekaitseakadeemia - Filosoofia - Filosoofia

5 VÄGA HEA

11
Sisekaitseakadeemia
Sotsioloogia ja filosoofia õppetool
Kohtueelse uurimise kaugõppe I kursus
BENEDICTUS SPINOZA
Referaat
Tallinn 1999
SISUKORD
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3

LÜHIKE ELULUGU 4

SPINOZA MATERIALISTLIK FILOSOOFIA 5

SPINOZA ÕPETUS LOODUSEST 6

SPINOZA EETIKAÕPETUS 7

SPINOZA TUNNETUSÕPETUS 9

SPINOZA ATEISM 9

KOKKUVÕTE 11

KASUTATUD KIRJANDUS 12
SISSEJUHATUS
XVII sajandi keskpaiku olid Madalmaad, samuti nagu Inglismaa, Euroopa eesrindlik riik. Juba XVI sajandi teisel poolel toimus Madalmaades kodanik revolutsioon . Verise võitluse tulemusena läks rahval korda heita endalt Hispaania feodalismi ike ja asutada üks esimesi kodanikke vabariike Lääne-Euroopas.
Neis tingimustes tekkis üks XVII sajandi suuri materialistlikke õpetusi - Spinoza (1632-1677) filosoofia.
Käesoleva referaadiga on püütud anda lühiülevaade Benedictus Spinoza eluloost, Spinoza ateismist, Spinoza tunnetus-, loodus- ja eetikaõpetusest ning Spinoza materialistlikust filosoofiast. Tähelepanuta ei ole jäänud ka ühiskonna suhtumine Spinozasse tema elu ajal ja tema teoste tähtsus filosoofia edaspidises arengus. Kuid peamiseks eesmärgiks on siiski enda ettevalmistamine filosoofia eksami sooritamiseks.
LÜHIKE ELULUGU
Benedictus (Baruch) Spinoza (1632 -1677) pärineb Portugali juutide suguvõsast nimega Espinoza, kes rändas Hispaaniast inkvisitsiooni tagakiusamise eest koos paljude teiste juutidega Hollandisse. Ta sündis Amsterdamis rikka kaupmehe pojana . Kuna tal ei olnud vähematki kalduvust isa elukutseks, eelistas ta oma aega veeta sünagoogis ja selle ümbruses, otse neelates oma rahva religiooni ja ajalugu Ta oli hiilgav õpilane ja koguduse vanemad vaatasid talle kui koguduse ja usu tõusvale valgusele (1: 121).
Kuid mida enam ta luges ja mõtles, seda enam sulasid ta lihtsad veendumused kahtlusesse. Temas oli tärganud uudishimu uurida, mis kristliku maailma mõtleja on kirjutanud Jumala ja inimese saatuse suurte küsimuste kohta. Ta omandas ladina keele ja selle kaudu antiikse ja keskaegse Euroopa filosoofia. Kõige enam mõjustas teda prantslane Rene Descartes .
Aastal 1656 kutsuti Spinoza sünagoogi vanemate ette, kes süüdistasid teda ketserluses. Nad küsisid temalt, kas on tõsi, et ta on ütelnud oma sõpradele, ei inglid võivad olla hallutsinatsioonid, viirastused, et hing võib olla lihtsalt elu ja et Vana Testament ei räägi midagi surematusest. Meil ei ole teada Spinoza vastus. Teame vaid, et talle pakuti 100 floriini aastas, kui ta vähemalt väliselt nõustub säilitama lojaalsust oma sünagoogile ja usule , hoides oma kahtluse salajas. Kuna ta selle ettepaneku tagasi lükkas, heideti ta kõigi heebrea rituaali süngete formaalsustega kogudusest välja. “Vande lugemise ajal kõlas aeg-ajalt suure sarve kaeblik ning venitatud hääl. Küünlad, mis tseremoonia alguses heledasti põlesid, kustutati selle vältel üksteise järel, kuni lõpuks viimane kustus, sümboliseerides väljaheidetava mehe vaimse elu kustumist, ja kogudus jäi täielikku pimedusse.” Vanne sisaldas muu hulgas: “Olgu ta neetud päeval ja olgu ta neetud öösel, olgu ta neetud maha heites ja olgu ta neetud üles tõustes, olgu neetud ta väljaminemine ja sissetulemine” (1: 121-122).
Harva esineb üksindus nii raskel kujul kui ühe juudi eraldamises tema rahvast. Isa saatis ta minema. Õde tahtis talt üle lüüa ta pärandit. Sõbrad hoidusid üksmeelselt temast eemale. Spinoza leidis end halastamatus üksinduses.
Schleiermacher ütles Spinoza kohta: “Ta seisis üksinda oma ajas, ilma õpilasteta ja ilma kodanikuõiguseta.” (1: 81)
Ta sai ulualuse väikeses katusekambris Amsterdami lähedal. Ülalpidamist teenis ta klaasläätsede lihvimisega. Optiku käsitööd oli ta õppinud juudi koguduses.
Viis aastat hiljem läks Spinoza kaasa oma korteriperemehega, kes siirdus Leydeni lähedusse. Need olid Spinoza intensiivse vaimse elu ja sügava mõtlemise aastad.
Sageli jäi ta oma tuppa kaheks-kolmeks päevaks, kedagi vastu võtmata. Oma lihtsa söögi lasi ta tuua enda juurde katusekambrisse. Anatole France ütles:” Kui Napoleon oleks olnud nii intelligentne kui Spinoza, siis ta oleks elanud katusekambris ja kirjutanud neli raamatut.” (1: 122)
Üks kaupmees pärandas Spinozale 250 dollarit iga aasta kohta. Spinoza tahtis keelduda, üteldes:” Loodus on rahul vähesega. Ja kui tema on rahul, siis olen ka mina”. Lõpuks nõustus ta vastu võtma 150 dollarit iga aasta. Luis XIV pakkus talle pensioni kaasamõeldud vaikival tingimusel, et Spinoza pühendaks talle oma järgmise teose. Spinoza keeldus viisakalt. Aastal 1673 pakuti talle Pfalzi kuurvürsti poolt professorikohta vanas Saksa ülikoolilinnas Heidelbergis. Eelistades vabadust ja lihtsust , lükkas ta ka selle kutse tagasi.
Spinoza peateos Ethica more geometrico demonstrata (Etika, tõestatud geomeetrilisel viisil) valmis juba aastal 1665, kuid avaldati alles postuumselt aastal 1677. Ainsad teosed, mis Spinoza oma eluajal avaldas, on Descartes’I filosoofia printsiibid ja Tractatus theologico-politicus (Teoloogilis-poliitiline traktaat , anonüümselt 1670). (1: 122)
Spinoza oli kõigest nelikümmend neli aastat vana, kui ta tervis halvenes. Ta leppis varase surma mõttega, kartes ainult, et raamat, mis sisaldas ta üksinduses tekkinud sügavamaid mõtteid ja mida ta polnud julgenud avaldada oma elu ajal, võiks kaotsi minna või hävida pärast ta surma. Ta asetas oma kõige väärtuslikuma käsikirja väikesesse laekasse, lukustas selle, andis võtme oma peremehele ja palus saata laegas ja võti Amsterdami kirjastaja kätte, kui ta ise on läinud igavikku. Pühapäeval, 20.veebruaril 1677 läks pererahvas kirikusse. Kui tagasi tuldi, leiti filosoof igavikuvaikuses.
SPINOZA MATERIALISTLIK FILOSOOFIA
Samuti nagu Descartes püüdis ka Spinoza rajada filosoofiat absoluutselt tõsikindlatele
lähte-eeldustele. Tõsikindluse ja range tõestatuse musterkujuks pidas Spinoza geomeetriat, kus aksioomidest rangelt dedutseeritakse teoreemid . Sellepärast kirjutas ta oma peateose “ Eetika ” niinimetatud geomeetrilisel meetodil. “Eetika” alguses on antud definitsioonid , siis on sõnastatud aksioomid , edasi on nende definitsioonide ja aksioomide alusel tõestatud teoreemid. Seejuures käsitletakse aksioome seisukohtadena, mille tõestus on intuitiivselt selge. Kõik ülejäänud tõed tulenevad aksioomidest ja definitsioonidest kui oma loogilisest alusest.
Uueaegse filosoofia kallimaid aardeid - Ethica more geometrico demonstrara - valati Spinoza poolt geomeetrilisse vormi. Selle viis raamatut käsitlevad:

Jumalat;

hinge olemust ja algupära;

afektide algupära;

inimese (vaimset) orjapõlve (s.o. vabaduse puudumist ehk afektide võimu);

mõistuse võimu ehk inimlikku vabadust.
Spinoza peab filosoofia põhieesmärgiks välislooduse üle võimu saavutamist ja inimloomuse täiuslikumaks ja paremaks muutmist . Arendades oma eelkäijate progressiivseid ideid, täiendab Spinoza neid õpetusega vabadusest. See õpetus lähtub ühelt poolt sellest, et loodusteadus on kindlalt konstateerinud determinismi olemasolu, ja näitab teisest küljest, kuidas paratamatuse raames ja paratamatusega kooskõlas on võimalik inimese vabadus. Vabaduse probleemi lahendamise lähtekohaks on Spinoza õpetus loodusest (2: 160).
Kaas- ja lähem järelaeg pidas Spinoza filosoofiat põhiliselt mitteõigeks, isegi ketserlikuks ja kardetavaks nii kristlasele kui ka juudile. Alles ümmarguselt sada aastat pärast Spinoza surma asetati tema õpetus silmapaistvale kohale filosoofia ajaloos. Selleks aitasid kaasa saksa mõtlejad ja luuletajad Lessing, Herder , Jacobi ja Goethe . Viimane luges Spinoza teoseid ikka uuesti ja kirjutas Spinozast: “Ma tunnen ennast väga lähedasena temale, kuigi tema vaim on palju sügavam ja puhtam kui minu oma.” Hegel väitis:” Spinoza on moodsa filosoofia kardinaalpunkt: kas spinotsism või ei mingi filosoofia.” Fichte arvestas ainult kahte täielikult konsekventset filosoofilist süsteemi: enda oma, mis lähtub “minast”, ja Spinoza õpetust, mis lähtub esemest (1: 131).
SPINOZA ÕPETUS LOODUSEST
Spinoza õpetas, et eksisteerib ainult üks substants - loodus, mis on iseenese põhjuseks (causa sui), s.t. ei vaja enese eksistentsiks mitte midagi muud. See tees on Spinoza materialismi ja ateismi aluseks. Loodus on ühelt poolt “loov loodus” ja teiselt poolt “loodud loodus”. “ Loova loodusena” on ta substants ehk jumal, mis on Spinoza arvates üks ja sama. Samastades looduse ja jumala, eitab Spinoza väljaspool loodust või loodusest kõrgemal asuva olendi olemasolu, lahustab jumala looduses ja rajab niivisi materialistliku ja ateistliku arusaamise loodusest panteismi vormis ( panteism on õpetus, mis samastab looduse ja jumala). Loodus on Spinoza õpetuse järgi igavene ja lõputu, loodus on niihästi põhjus kui tagajärg, niihästi olemus kui eksistents .
Üksikutes, ajutistes, lõplikes asjades ei ühti olemus nende eksistentsiga. Ent ühtses, igaveses ja lõputus substantsis järgneb tema olemusest paratamatult tema eksistents. Ent ühtses, igaveses ja lõputus substantsis järgneb tema olemusest paratamatult tema eksistents. Seepärast on võimalik tõestada “jumala” olemasolu, s.t. “jumala” eksistentsi saab tuletada “jumala” (looduse) olemuse mõistest. Substantsi eksistents on üheaegselt paratamatu ja vaba, sest pole mingit põhjust, mis sunniks substantsi toimima , välja arvatud tema enese olemus. Üksik asi ei järgne substantsist kui oma lähimast põhjusest. Ta võib järgneda ainult teisest lõplikust asjast . Sellepärast ei evi mingi üksik asi vabadust (2: 161).
Substantsist kui absoluutsest olemisest tuleb eristada üksikute lõplike asjade maailma ehk mooduste koguhulka. Spinoza nimetab mooduseks seda, mis ei eksisteeri iseendas , vaid teises. Substants on ühtne, substantsi olemus välistab igasuguse paljususe. Mooduseid, vastupidi, on lõputult palju.
Loodus kui substants koos kõikide tema omadustega eksisteerib iseendas, mõistusest sõltumatult ja väljaspool mõistust. Lõputu mõistus võiks hõlmata substantsi - kõikides liikides ehk aspektides - lõputuna. Ent meie mõistus, inimese mõistus ei ole lõputu. Seepärast käsitleb ta substantsi olemust lõputuna vaid kahes aspektis: esiteks ulatuvusena ja teiseks mõtlemisena. Ulatuvust ja mõtlemist nimetab Spinoza substantsi atribuutideks, sest neis avaldub substantsi lõputu olemus “oma liigis ”, s.t. teataval viisil, kõikidest teistest aspektidest erinevalt. Spinoza atribuutide-õpetus on materialistliku sisuga. Seejuures Spinoza liikumist substantsi atribuudiks ei pea.
Inimene on olend, kelles ulatuvuse moodusele - kehale - vastab mõtlemise moodus - hing. Kuidas me ka vaatleksime inimest - kehalisena või vaimsena - mõlemal korral on inimene osa loodusest. Inimese psühholoogia, inimese kired ja soovid, käitumise motiivid ja eesmärgid on samasugune tunnetamise objekt nagu iga teinegi loodusnähtus (2: 162)
SPINOZA EETIKAÕPETUS
Eetika püüab Spinoza üles ehitada teadusena, mis tuletab oma normid mitte subjektiivseist hinnanguist, vaid inimese tegevuse objektiivseist seadusist. Spinoza “naturaliseerib” eetika.
Ent Spinoza eetiline naturalism oli antihistoristlik, mehhanistlik, abstraktne . Spinoza käsitas inimest mitte olendina, kes kuulub ajaloolisse sotsiaalsesse süsteemi, vaid looduse “ asjana ”.
Spinoza lähendas psühholoogia meetodid mehhaanika ja füüsika meetoditele, taandas psüühika keerukuse ja mitmekesisuse kahele põhilisele lihtsale algele:

mõistusele

kirgedele ehk afektidele
Tahte ta samastas mõistusega. Spinoza eristas kolme liike afekte: rõõm, kurbus ja ihaldamine. Kõik need primaarsed afektid ja nendest tulenevad sekundaarsed afektid on tema arvates tingitud iga asja püüdest säilitada oma olemasolu. Inimene ei juhindu kõlbelise hea seadusest ega ka vastumeelsusest kurja suhtes. Ta juhindub ainult enesealalhoiutungist ja omakasupüüdest. Voorus ei ole midagi muud kui inimese jõud ja võimsus; voorus oleneb ainult pingutusest, millega inimene oma olemasolu säilitada püüab.
Neile naturalistlikele alustele rajab Spinoza oma vabaduseõpetuse. Ta eristab tahtevabaduse küsimust ja küsimust, kas vabadus on inimesele saavutatav. Spinoza lükkab tagasi idealistliku õpetuse tahtevabadusest. Inimloomusele paratamatult omaseks üldiseks jooneks kuulutab ta inimese sõltumise kirgedest ehk afektidest. Ent loobudes idealistlikust kujutlusest, nagu ei sõltuks inimese tahe motiividest, ei eita Spinoza selle põhjal inimese vabaduse võimalikkust. Vabadus on paratamatuse tunnetamine , s.t. täpne ja selge kujutlus sellest, mis on paratamatu. See dialektiline idee on materialistliku filosoofia suur saavutus.
Spinoza õpetusest järeldus, et eri inimeste jaoks on olemas erisugused vabadusastmed . Spinoza piirab vabaduse ainult paratamatuse tunnetamisega ja paratamatusega nõustumisega. Ta ei mõista materiaalse praktika osa vabaduse realiseerimises. Vabadus on tal ainult mõistuse võim tunnete üle, meeleliste afektide ületamine tunnetusega , teadmistejanuga. Sest mõttest on Spinoza seisukoha järgi vaba ainult elupraktikast eemaldunud mõttetark, kelle elu peasisuks on “ intellektuaalne armastus jumala vastu”, s.t. looduse tunnetamise kirg . Niisugune arusaamine vabadusest on abstraktne, antihistoristlik, ühiskondliku elu rikkalikust sisust irdunud (2: 163).
SPINOZA TUNNETUSÕPETUS
Nagu Spinoza õpetus tervikuna , on ka tema tunnetusteooria materialistlik ja ratsionalistlik. Teadmuse madalama astme moodustab tema arvates teadmus , mis põhineb kujutlusvõimel. Siia kuuluvad välismaailma meelelisest tajumisest saadud kujutlused. Teadmuse teise, kõrgema astme moodustab teadmus, mis põhineb mõistusel. Siin saavutatakse tõe tunnetamine tõestamise abil. Mõistusel põhineva teadmuse eeliseks on selle tõsikindlus, samuti saadavate tõdede selgus ja täpsus. Kolmas ja kõige kõrgem teadmus on teadmus, mis samuti põhineb mõistusel, kuid ei ole vahendatud tõestamisega. Need on tõed, mida mõistetakse intuitsiooni abil, s.t mõistuse poolt vahetu äranägemise abil. Neile on iseloomulik maksimaalne selgus ja täpsus. Esimene teadmuse liik on meeleline teadmus. Teine ja kolmas on intellektuaalne teadmus. Nendele kolmele teadmuseliigile antud hinnanguis avaldub kujukalt Spinoza tunnetusteooria ratsionalism . Vastandades mõlemad intellektuaalse teadmuse liigid meelelisele teadmusele, alahindab Spinoza meelelise teadmuse ja kogemuste tähtsust. Ta ei tunnista kogemust tõsikindla teadmuse allikaks. Ta ei näe kogemuses, praktikas tõesuse kriteeriumi. Ses suhtes on Spinoza ratsionalism teravam, järsem kui Descartes’i ratsionalism ( 2: 163-164).
SPINOZA ATEISM
Spinoza etendas olulist osa uue aja ateismi ja usulise vabameelsuse arengus. Oma arusaamad religioonist ja Vanast Testamendist esitas Spinoza ulatuslikus “Teoloogilis- poliitilises traktaadis”. Selles teoses seatakse kaks küsimust:

filosoofilise ja teadusliku uurimise vabaduse lubamist riigis,

Vana Testamendi tekstide iseloomu ja päritolu küsimus.
Esimeses küsimuses väitis Spinoza, et usk peab jätma teadlastele täieliku mõtte- ja uurimisvabaduse. Teoloogial ja filosoofial pole tema arvates midagi ühist. Religiooni eesmärgiks on anda inimestele õpetusi, kuidas moraalselt elada ja käituda. Seepärast ei saa mingid teaduse ja filosoofia resultaadid olla vastuolus religiooniga. Nad ei saa ka olla ohtlikud religioossele vagadusele ja ühiskonna kõlblusele. Vastupidi, tõeline moraal ja ühiskondlik kord on ohustatud just seal, kus religioon ja riik mõttevabadust piiravad.
Teises küsimuses väitis Spinoza, et Vana Testament ei ole tekkinud hoopiski nii kaua aega tagasi, nagu seda teoloogid traditsiooniliselt väidavad. Piibel ei ole jumaliku ilmutuse vili, vaid on inimeste poolt kirjutatud ja nende kõlbeliste veendumuste taset kajastavate raamatute kogumik. Piibli raamatud on kohandatud nende inimeste kujutlustega, kellele nad olid määratud moraalseteks õpetusteks. Ja ka kirjutanud neid ei ole autorid, kelle nime nad praegu kannavad. Selle kogumiku koostasid variserid niinimetatud teise templi perioodil (2: 164).
Spinoza ei tunnustanud Kristuse jumalikkust, kuid asetas ta inimeste hulgas esikohale .
Spinoza “Teoloogilis-poliitilise traktaadi” poolt tekitatud mõju oli määratu suur. Spinozat ründasid kõikide usundite teoloogid ja kirikutegelased. Traktaadi ateistlik tendents , religiooni taandamine moraaliõpetustele, pealegi niisugustele, mis peavad silmas lihtrahva madalat haridustaset, ajaloolise vaatekoha kasutamine Piibli kanooniliste raamatute päritolu küsimuses, nende jumaliku päritolu eitamine , tähelepanu juhtimine anakronismidele ja vasturääkivustele, millest piibli tekstid kubisevad, - kõik need ideed olid uued ja kutsusid mõistust vabanema usu kütkeist. Spinozast sai kauaks ajaks religiooni eitamise, ateismi kehastus.
Oma ühiskondlik- poliitilistes vaadetes on Spinoza vähem originaalne. Ta võtab omaks Hobbesi teooria, mis eristab ühiskonna “looduslikku” ja “poliitilist” olekut (ehk tsiviilühiskonda). Samuti nagu Hobbes võtab ka Spinoza oma ühiskonnaõpetuse aluseks indiviidi enesealalhoiutungi, näeb õiguse allikat jõus, väidab, et looduslikus (loomulikus) olekus valitseb kõigi sõda kõigi vastu, tuletab riigi inimeste rahuvajadusest ja kaitseb lõpuks riigi võimutäiust, kusjuures ka kirik peab riigile alluma (2: 165).
Ent vastupidiselt Hobbesile peab Spinoza kõrgeimaks võimu vormiks demokraatlikku valitsust. Seejuures seab ta kõrgemast võimust osavõtu sõltuvusse vääramatutest kodanikuõigustest, mitte aga valitsuste tahtest. Spinoza piiras riigivõimu võimutäiust vabaduse ja mõistlikkuse nõudmisega. Ta oli arvamusel, et võim, mis suudab inimesi valitseda ainult hirmu abil, ei saa olla kõlbeline. Inimesi on vaja juhtida nii, et neile näiks, et neid ei juhita, vaid nad elavad omaenese mõistuse ja vaba tahte järgi (2: 165).
Täiuslik riik kitsendaks oma kodanike võimu ainult niivõrd, kuivõrd need võiksid saada üksteisele kahjulikuks . Vabadus on riigi eesmärgiks, sest riigi ülesandeks on soodustada kasvamist ja kasvamine oleneb vabast arenemisruumist (1: 130).
KOKKUVÕTE
Filosoofia progressiivne arenemine on aset leidnud maailma erinevates maades, selles on osalenud paljude riikide mõtlejad, püsiva ideevahetuse ning rahvaste, nende kultuuride, teadusalase ning ühiskondliku mõtte tihenevate seoste olukorras.
Filosoofia maailmatunnetuse ere ja sisuküllane ajalugu tõendab, et endisaegade filosoofilised probleemid ja nende lahendused on avaldanud viljastavat mõju teadusele.
Filosoofia arenemine vastandlike teooriate ja meetodite võitluse kaudu lõi teoreetilised eeldused selleks, et XIX sajandi 40-ndatel aastatel tekkis nüüdisaja tõeliselt teaduslik filosoofia - dialektiline materialism. Kuid filosoofia arengulugu ei lõpe praegusel tasemel - filosoofia edasiminek ei peatu kunagi.
Eesrindlikes filosoofilistes õpetustes on kehastunud rahvaste elukogemuste varamu ning nende ühiskondlikud ideaalid, teaduse ja kunstiloome püüdlused. Filosoofia ajalugu tundmata ja uurimata pole võimalik mõista inimkonna ajalugu, tema minevikku , olevikku ja tulevikku.
Lugupidamisega
KASUTATUD KIRJANDUS

Teodor Künnapas. Suured mõtlejad. Tallinn 1992: Olion
2. J. Rebane , L.Valt. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn 1974: Eesti Raamat

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 59 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

59 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kirke Moor Õppematerjali autor

1. LÜHIKE ELULUGU
2. SPINOZA MATERIALISTLIK FILOSOOFIA

3. SPINOZA ÕPETUS LOODUSEST

4. SPINOZA EETIKAÕPETUS

5. SPINOZA TUNNETUSÕPETUS

6. SPINOZA ATEISM

7. KOKKUVÕTE

filosoofia spinoza materialistlik filosoofia

Sarnased õppematerjalid

doc

Spinoza

Spinoza Benedictus de Spinoza (1634-1677) on" suurtest filosoofidest õilsaim ja armastatuim", ütleb Bertrand Russell oma Läänemaise filosoofia ajaloos. Need on mõjusad sõnad, eriti kuna nende esitaja on filosoof, kelle enda elutöö üheks keskseks motiiviks oli jumalausu kõigutamine ja nende ülistuste objektiks mõtlejaks, kelle elutöö seondub eelkõige Jumala mõistmisega. Juudi päritolu, kogu oma elu Hollandis vähenõudlikult ja tõe otsimisele pühendunult elanud Spinoza isiksus on liigutav

Filosoofia

docx

FILOSOOFID

FILOSOOFIA Püha Augustinus, Aquino Thomas, Rene Descartes, Pierre Abelard, Francis Bacon, Benedictus Spinoza PÜHA AUGUSTINUS Eluaeg: 45 saj p.Kr Rahvus: Alziirlane Tsitaat: ,,Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe" Teosed: Pihtimused; Jumalariigist Fiosoofia olemus: Kõigepealt hakkas ta manih heistiks (ehk prohvet Mani pooldajaks), mille põhisisu oli, et kogu universum on hea ja kurja, valguse ja pimeduse võitlusväli

Filosoofia

doc

René Descartes, Benedictus de Spinoza, Gottfried Wilhelm von Leibniz, John Locke , George Berkeley, David Hume elu ja filosoofia kokkuvõte

Mina olen inimesena ebatäiuslik, sest kahtlen väga erinevates asjades ning mul pole täiuslikku tunnetust.Kuid idee täiuslikkusest, mis minus on, on täiusliku olendi ehk jumala tekitatud, sest täiuslikkus ei saa tekkida ebatäiuslikkusest. Teisiti öelduna vähemtäiuslik ehk siis mina ei saa olla täiuslikkuse põhjustaja. Printsiipi tunneme induktsioonigaVaim ja mateeria on 2 substantsi Benedictus de Spinoza Juudi päritolu, elas Hollandis, rajas emotsioonide teooriaTeenis elatist klaasläätsede lihvija ja optikuna.Väikesekasvuline, harrastas joonistamistAskeetliku ja äraostmatu iseloomuga (keeldus varandusest). Heideti 24. a. välja juudi kogudusest, kuna ei olnud nõus oma arvamust enda teada hoidma.Raudse loogikaga, järjekindel, kartmatu mõtleja.Soovis näidata, et ei kristlus ega juutlus ei välista inimese

Filosoofia

docx

FILOSOOFIA 11 KLASS ARVESTUS

vaid mõistmises. Descartes on mures, kas saab välistada olukorda, et kogu on vaid uni. Tema arvates sai kõigist eksimutest vabaneda sellega, kui sa kahtled kõiges. Descartesi arvates saab kindel olla 3 asjas: need on kolm ilmselget tõde. Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas, jumal on olemas, materiaalne maailm on olemas. Descartes on dualist, ta usub kahte substantsi: mõtlevat hinge ja materiaalset keha. SPINOZA Elas 17 sajandil. Oli hollandi juut, ratsionalist. Spinoza alustab Descartesi filosoofiast kuid leiab seal mitmeid küsitavusi. Kui kogu tegelikkuse moodustavad kaks substantsi siis kuidas on vaimul võimalik ainet ruumis ringi paigutada. Spinoza leidis, et jumal on sama suur kõik olev kokku. Ta uskus, et jumal pole väljaspool maailma ega selle sees, jumal ongi ise maailm. Spinoza rõhutab oma eetikas tasakaalu, perspektiivitunnet ja sallivust, ta kaitseb mõtte ja sõnavabadust. BERKLEY Elas 17-18 sajand, oli Iiri filosoof ning järjekindel empirist

Filosoofia

doc

Keskaja filosoofia

· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei

Filosoofia

doc

Vabadus ja selle aspektid

Vabadus ja selle aspektid Kristine Kaasonen Juhendaja: lektor L. Kährik Tallinn 2009 2 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................4 1. Mis on vabadus? .....................................................................................................................5 1.1 Vabadus Spinoza järgi...................................................................................................... 5 1.2 Vabadus Eduard von Hartmanni järgi...............................................................................6 1.3 Vabadus olla ori ............................................................................................................... 7 1.4 Negatiivne ja positiivne vabadus ..................................................................................... 8

Õigus

docx

Filosoofia

küsimuse tekkimist: kuidas me saame teadmisi, ja siit ka: kas metafüüsika mõttekonstruktsioonid on mõttekad, kui neil puudub side igapäevase tunnetusega. 10. Empirism on tänaseni elujõuline (ka pragmatismis), ratsionalismi-empirismi vaidlus tunnetusteoorias jääb klassikaliseks filosoofiliseks probleemiks. Uusaegne teaduste areng võttis üle ratsionalismilt range deduktiivse mõtlemise ja empirismilt kogemuslikkuse (vaatlus, eksperiment). Spinoza: "Substantsi all mõtlen ma seda, mis on olemas iseenesest ja mis jaguneb iseenese kaudu: teiste sõnadega miski, mida saab käsitleda kõigest muust eraldi." Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. Samuti samastab Spinoza substantsi Jumalaga (panteism -- samastab jumala ja looduse), millega vihastab kirikut. Kuna maailm sisaldub substantsis, valitseb maailmas Spinoza järgi täielik determinism, s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole.

Filosoofia

docx

Filosoofia küsimused

Otsused jagas kaheks (analüütilisteks ja sünteetilisteks): A) Berkley B) Kant C) Locke D) Fichte Fatalist A) Ei usu, et tema elu on määratud kindla seaduse poolt B) B) Tunnistab vankumatult tahtevabadust C) Ei usu, et teadus suudab seletada, mis meie tahtmisi determineerib D) Ei soovi püsida jäigas vastuolus Kelle arvates on kõik inimesed loomu poolest vabad ja inimesed on egoistlikud? A) Mill B) Russell C) Hobbes D) Spinoza Praktiline filosoofia on A) Teadmine, mida taodeltakse tema enese pärast B) Üldteadmine, mille järgi saab toimida C) Teadmine asjade olemusest D) Loogika Vana-Kreeka jagamatu ühik on A) subjekt B) substants C) monad D) reflect Kõige utoopilisem võimu vastane objekt A) sotsialism B) kommunitarism D) anarchism D) liberalism Milline neist pole lähenemine võimu põhjendamise küsimuses

Filosoofia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

Sigrit Letlane: hea materjal

17:35 05-12-2012

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk