Spinoza (0)

Spinoza

Benedictus de Spinoza (1634-1677) on” suurtest filosoofidest õilsaim ja armastatuim”, ütleb Bertrand Russell oma Läänemaise filosoofia ajaloos. Need on mõjusad sõnad, eriti kuna nende esitaja on filosoof , kelle enda elutöö üheks keskseks motiiviks oli jumalausu kõigutamine ja nende ülistuste objektiks mõtlejaks, kelle elutöö seondub eelkõige Jumala mõistmisega.
Juudi päritolu, kogu oma elu Hollandis vähenõudlikult ja tõe otsimisele pühendunult elanud Spinoza isiksus on liigutav. Väliste, ilmalike väärtuste tähtsusetus tohutu tarkusejanu kõrval selle klaasläätsede lihvija ja optikuna endale ülalpidamist teeninud filosoofi eluloos leiab lausa müüdisarnase väljenduse. Teame näiteks, et üks Spinoza rikas soosija tahtis oma testamendis pärandada talle kogu varanduse . See väikesekasvuline, joonistamist harrastav filosoof keeldus sellest, kuna tema arvates oleks see olnud ebaõiglane seaduslike pärijate suhtes. Kui kõne all olnud isik suri, tahtis tänulik pärija Spinozale hüvituseks tagada toetuse 500 kuldnat aastas. Filosoof pidas seda summat liiga suureks, kuid soostus vastu võtma 300 kuldnat, mida talle maksti täpselt kuni tema surmani.
Spinoza askeetlikku ja äraostmatut iseloomu peegeldab ka viis, mil kombel ta keeldus talle pakutavast filosoofia professuurist Heidelbergis. Ehkki pakkumine tehti liberaalses ja meeldivas vaimus ja ehkki Spinozale tagati “kõige täielikum filosofeerimise vabadus”, sest oldi kindlad, et ta ei püüaks ametlikult tunnustatud religiooni kõigutada, kartis Spinoza oma mõtete sõltumatuse ja vabaduse pärast ja keeldus.
Spinoza mõistuslikult sirge hoiak ja otsekohesus põhjustasid tema elus rea isiklikke katastroofe. Väheseid filosoofe on nende eluajal nii arutult solvatud kui Spinozat, kes ometigi inimesena oli võimalikult eeskujulik. Ta eemaldus juba varakult juudi usust, milles teda oli kasvatatud . Juudi kogudus , mis hoolitses rangelt oma identiteedi ja usutavuse eest, püüdis erinevate surveabinõude abil sundida noort Spinozat oma arvamust enda teada hoidma. Kuna see ei õnnestunud, heideti ta juudi kogutusest välja ja saadeti needusega:” Olgu ta neetud päeval ja olgu ta neetud öösel, olgu ta neetud maha heites ja olgu ta neetud üles tõustes, olgu neetud tema väljaminemine ja neetud tema sissetulemine. Ärgu Jumal iial andku talle andeks.” Spinoza oli tol ajal 24-aastane.
Seda meest ei ole asjata nimetatud võib-olla kõige tähelepanuväärsemaks filosoofiks , kes kunagi on elanud. Tema loogika ja järjekindlus on tapvalt halastamatud-tema kartmatus kõigub hullumeelsuse piiril. Tema omapärane ja kartmatu filosoofia tekitas plahvatuse isegi vabameelses Hollandis. Spinoza Tractatus theologico-politicus (teoloogilis-poliitiline traktaat ) ilmus aastal 1670 ja äratas otsekohe tohutut tähelepanu.
Spinoza eesmärgiks oli näidata, et ei kristlik ega juudi usk ole seadnud mõtlemisvabadusele mingeid takistusi, kui vaid usku õigesti mõista. “ Piibel laseb mõistusel olla absoluutselt vaba” ,kirjutab ta oma traktaadi sissejuhatuses ,” Piiblil ja filosoofial ei ole mitte midagi ühist ning Ilmutus ja filosoofia toetuvad täiesti erinevatele alustele.”
Spinoza jaoks on väliste vormidega seotud valitsev usklikkus tegelikult jumalateotus ja ebausk. Viimaste võim põhineb hirmul ja mõttevabaduse ahistamisel.
Spinoza jaoks ei ole mõtlemise vabadus midagi ”soovitavat” -see on vältimatu; ühiskond ja religioon , mille vabadust piiratakse, jõuab oma teel ummikusse. Selle mõttevabaduse normatiivne , kohustav külg tuleb jõuliselt esile teoloogilis-poliitilise uurimuse peatükis “Et vabas riigis võib igaüks mõelda, mida tahab ja öelda, mida mõtleb”.
Spinoza peen ja tark traktaat on mitmes mõttes nii tugevalt oma ajast ees, et pole ime, et see nii sügavalt tema kaasaegsete usulisi tundeid riivas. Sama kaua kui harrastatud religiooni, on vastuolu väliste tunnusmärkidega piiratud usklikkuse ja sisemise, isiklikult kogetud usklikkuse vahel olnud valuliste tülide põhjuseks.
Spinoza teoloogiline-poliitiline traktaat vallandas tormi, mille tulemusena autorit süüdistati ateismis, ketserluses, isiklikus jultumuses. Nende vaidluste lained lõid nii kaugele, et Spinoza esimene ingliskeelse tõlke toimetajal R.H.M. Elwisel oli aastal 1883 oma sissejuhatuses põhjust nentida, et ”peaaegu terve sajandi jooksul ka pärast tema surma räägiti Spinozast viisil, mida iseloomustas täielik arusaamatus tema tähendusest ja tähtsusest”. Kui Spinoza teoloogilis-poliitiline traktaat aastal 1670 ilmus, oli tema hea nimi hoobilt kadunud.
Seetõttu ei olnud üllatav, et Spinoza keeldus avaldamast oma põhitööd Ethica ( Eetika ), milles ta arendas oma mõtteid veel radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles pärast Spinoza surma koos mõnede muude temast järele jäänud tekstidega pealkirja all “B:D:S: Opera Posthuma”. Mainimist väärib , et teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus omal ajal ilma autori nimeta.
Just tänu Eetikale asetatakse Spinoza 17.sajandi “suurte süsteemiehitajate” hulka Descartesi ja Leibnizi kõrval. Nende kolme mõtleja filosoofias kohtame äärmuseni viidud ratsionalismi. Kõige radikaalsem neist oli aga Spinoza.
Inimese “parem pool” - nagu Spinoza seda nimetab-ehk mõistus ei ole mitte niivõrd keha kui pigem tunnete vastand . Olles käsitlenud Spinoza metafüüsikat ja ettekujutust hinge ja keha vahekorrast, jõuame nüüd tunnete valdkonda. Selle käsitlemisel on Spinoza kõige kütkestavam. Eetika kolm viimast osa, milles hollandi filosoof selle teema kallale asub, pakuvad meile ühe kuulsaima tunnete analüüsi filosoofiast.
Selleks, et näha Spinoza peamist mõtet, tuleb meil hetkeks unustada tema range determinism . Toetugem hetkeks argimõtlemisele omasele tõekspidamisele, et tahtevabadus on olemas.
Inimlikuks ideaaliks tõstetakse tark inimene, kes oskab paigutada asjad nende õigetesse seostesse. Selle vaatenurga toetuseks loob Spiniza tugevalt subjektivistliku teooria hea ja kurja algupärast. Selle kohaselt ei viita eetilised määrangud mitte millelegi iseenesest olemasolevale. ”Terminid hea ja kuri ei osuta iseenesest mingisugusele positiivsele omadusele, vaid nad väljendavad ainult teatud mõtteviisi”; kuivõrd me märkame, et asi mõjutab meid, tehes meile heameelt või pahameelt, nimetame selle heaks või halvaks, seetõttu teadmine heast ja kurjast ei ole midagi muud kui idee heameelest või pahameelest.” Kuna headus ja kurjus on seega seotud inimese lõpliku ja piiramatu vaatenurgaga, siis ei kuulu nad lõputu ja igavese Jumala juurde. Järelikult on nad näilised.
Kui nüüd tark inimene näeb, et kõik on tegelikult põhjustatud paratamatuse sunnil Jumalast ja et terviku seisukohalt ei ole olemas mingisugust head ega kurja, siis ta lepib kõiksusega sellisena, nagu see on. Millega ei saa midagi ette võtta, see jäägu omale kohale! Selline seisukoht lööb tunnetel jalad alt. Kaob ära juhuslikkuse ja puudulikkuse külge seotud tundekoorem.
Spinoza seab väga tähtsale kohale väärikuse ja kindluse ideaali , mis kõigis argitegelikkuse muutlikes tundeseisundites on saavutamatu. Tark ei looda millelegi ega imesta millegi üle: ta näeb kõike nii, nagu see tõeliselt on-paratamatuna-ja kuna see niimoodi on, siis lepib sellega.” Vaimul on seda suurem võim tunnete üle ja ta on seda vähem nende võimu all siis, kui ta mõistab kõike paratamatuna.” Täielik ja kõigutamatu meelerahu , mille poole Spinoza oma elus igati püüdleb, on tema inimesekäsitluses peaeesmärk.
Paratamatuse võim ja võlu leiab Spinoza filosoofias sel kombel väljenduse ka tunnete tasandil. Ka inimese tunneteskaalat mõõdetakse paratamatuse kaudu. Spinoza tunneteteooria on tema rangelt deterministlikult ja ainulisuse ideest läbi imbunud metafüüsika kindel ja loomulik osa.
Spinozao on kõige kindlam siis, kui ta käsitleb inimest absoluutseks mõistetud raamis, ületamatute piiride sees. Kuidas elada maailmas, mille saatus on oma tahte ja kätega tabamatu ? Seda küsimust valgustab Amsterdami filosoof võib-olla teravamalt kui keegi teine.
Aga inimene oma maailma muutjana, oma saatuse pöörajana-selline kujutelm vallandub Spinozalt ja kaob paratamatuse alla.
KASUTATUD KIRJANDUS:
1.”Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini ”
Esa Saarinen Tallinn 1996
4