Baroki muusika (0)

BAROKIAJASTU MUUSIKA
Sel perioodil oli Euroopa poliitiline elu rahutu . Kirikusfääris toimusid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel (pärast Lutheri kirikureformi). Loodi Jesuiitide ordu, mis tegutses vastureformatsiooni ja inkvisitsiooni huvides. Prantsusmaal valitses äärmuseni priiskav absoluutne monarhia(Louis XIV – 1661 – 1715), õukonna elulaad nõudis palju raha. Kolooniatest saadav rikkus voolas Euroopasse, et rahuldada kõrgklassi üha aplamaks muutuvaid ambitsioone. Toimusid monarhiavastased kodanlikud revolutsioonid Inglismaal ja Madalmaades. Ühiskond kääris.
Barokk -kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Portugalikeelne sõna barocco tähendab lopergust pärlit (midagi kummalist , tavatut). Vastandina renessansi harmoonialisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti   dünaamilisus, rahutus , liialdused, teatraalsus.
Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna (17. sajandi filosoofi Rene´ Descartes ´i rajatud afektiõpetus inimese tundeseisundeist). Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim õnneseisund vm). Puudus muusika sisemine areng.
Muusikalise baroki kodumaa oli Itaalia, kus kujunes enamik uusi žanre, ning sealt pärit muusikud andsid tooni kõikjal Euroopas.
Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid.
See oli aeg, mis tekkis kontsertstiil. Muusika väljus väikesest koosmusitseerivast ringkonnast suure publiku ette. Vastandina renessansiajastu muusikale ( kirikumuusika oli jumalateenistuse funktsionaalne osa, seltskonnamuusika mõeldud koos mängimiseks või tantsimiseks) oli barokkmuusika mõeldud pingsaks kuulamiseks.
Kujunes välja professionaalsete muusikute klass. Nad töötasid õukonnamuusikutena ja mängisid kirikukapellides. Üha rohkem läks hinda virtuoossus , tekkis solistide kultus ( kastraadid ooperis).
Vokaalmuusika varjust kerkis esile instrumentaalmuusika . Pillid arenesid tormiliselt. Viiul muutus tähtsaimaks ansambli- ja soolopilliks. Tegutsesid kuulsad Cremona koolkonna viiulimeistrid (Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari). Konstrueeris uusi puhkpille (põikflööt, fagott ) ja võeti kasutusele haamerklaver. Tavalisimaks pilliansambliks sai barokktrio , kuhu kuulusid kaks meloodiapilli ja basso continuo – katkematu bassihääl ja sellele ehitatud harmooniaakordid. Nimetus `trio` ei tähista mitte pillide, vaid partiide arvu, kuna basso continuo´t mängis vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt.
Puhkes orkestrimuusika buum . Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes . Barokkorkester kasvas välja barokktriost , oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tšello, kontrabass , fagott jm).
Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusikas , nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes.
Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas.
Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks).
UUED ŽANRID
OOPER
Ooperi eelkäijad olid vanakreeka tragöödiad, keskaegsed liturgilised draamad ja müsteeriumid, renessansiaegsed õukonnaetendused ja madrigalikomöödiad.
Esimesed ooperid olid Jacopo Peri ` Daphne `(1597) ja Òrpheus ja Eurydike`(1600). Esimeseks suureks ooperiheliloojaks peetakse aga Claudio Monteverdit, kelle ooper ` Orpheus ` oli esimene terviklik teos selles žanris. Seal kasutas helilooja võtteid (kõlavärvid dramaturgia kandjana , muusikalised kujundid ehk juhtmotiivid), mis on leidnud tee ka järgnevate sajandite ooperiheliloojate loomingusse.
17. sajandi algul korraldati ooperietendusi õukonnapidustuste osana . 1637 avati Veneetsias esimene avalik ooperiteater – Teatro San Cassiano .
Ooperimuusikas kujunes välja mitu koolkonda:
Veneetsia ooper – tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga, palju tegelasi, suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid;
Napoli ooper – valitses 18. sajandi I poolel enamikus Euroopa maades. Süžee samuti ajaloo- ja mütoloogiaaineline, vaatemängulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks sai bel canto – kaunis toon, virtuoossus, väljendusrikkus. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid.
Da- capo - aaria – sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo ( korrata aaria algusest).
Retsitatiiv – kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süžee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco-retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks.
ORATOORIUM
Oratooriumi sünnipaik oli Rooma . Nimetus oratoorium tuleb sõnast oratorio – palvesaal, kus loeti pühakirja, peeti jutlusi ja lauldi vaimulikke laule. Ka oratooriumide eelkäijateks olid liturgilised draamad. Oratooriumi erinevus ooperist seisneb selles, et puudub lavaline tegevus ja sisu antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Tegemist oleks nagu ooperi kontsertettekandega. Tekst võis olla nii itaalia- kui ka ladinakeelne ; keskseks tegelaseks on jutustaja , kes annab retsitatiivides edasi tegevustikku. Solistide aariates ja ansamblites väljendavad tegelased oma tundeid, koor sümboliseerib rahvast ning annab toimunule hinnanguid. Oratooriumis on koori tähtsus palju suurem kui ooperis.
Passioon on oratooriumi alaliik, mille sisuks on Jeesuse kannatused. Tekst põhineb Uue Testamendi 4 evangeeliumil (Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese evangeelium ).
KANTAAT
Algselt sarnanesid kantaadid paari aaria ja retsitatiiviga ooperistseenidega, neid esitas solist kammeransambli saatel. Taolised kantaadid olid Itaalias populaarsed salongimuusika žanrid, mille sisu oli ilmalik.
Saksamaal arenesid 17. sajandil välja kirikukantaadid , mille aluseks olid kas piibli- või koraalitekstid, 18. sajandi algul kirjutati juba ka spetsiaalseid tekste (piiblitsitaadid ja koraalitekstid jäid tagaplaanile). Nendele loodud osad oldi ooperlikud retsitatiivid ja aariad . Kirikukantaadid kasvasid välja 17. sajandi kirikukontserdist, koosnesid mitmest osast ning esitasid solistid , instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai kantaadist luterliku jumalateenistuse lahutamatu osa.
KIRIKUKONTSERT
1602. aastal ilmus Lodovica Viadana kogumik `Sada kirikukontserti`, mis sisaldas kontsertmotette basso continuo saatel. Algul mängisid neid õukonnakapellid, kirikusse jõudsid teosed 16.-17. sajandi vahetusel Veneetsias.
Barokiajastu kirikukontserte esitasid solistid, koor ja orkester . Neis oli tugevaid ooperimuusika mõjutusi (virtuoosad, värvikad orkestrivahemängud), kuid säilinud olid ka vana polüfoonilise stiili võtted. Need kaks eksisteerisid Itaalia kirikukontsertides kõrvuti 17. sajandi lõpuni, kuid ooperi mõju kasvas pidevalt. Tekstid olid võetud piiblist, luterlikus kirikus luteri koraalidest.
Väljapaistvaim meister oli Claudio Monteverdi .
SONAAT
Barokiaegne sonaat oli instrumentaalteos (nii soolopillile kui ka ansamblile , väga populaarne oli triosonaat), mis koosnes mitmest eri karakteriga lõigust (hiljem mitmest eri osast). Sonaat võis olla nii kirikumuusika teos (tavaliselt 4-osaline) kui ka ilmalikuks esitamiseks mõeldud kammerteos (sissejuhatus, millele järgnes 2-4 tantsulist osa).
Barokksonaadi looja ja suurim meister oli itaallane Arcangelo Corelli .
INSTRUMENTAALKONTSERT
Barokk- kontsert oli tavaliselt 3-osaline (kiire-aeglane-kiire) teos solisti (de)le ja orkestrile. Kiiretes osades vahelduvad orkestri- ja soololõigud, aeglases osas mängib solist meloodiat orkestri saatel. Soolopillideks on kõige sagedamini viiul ja oboe.
Instrumentaalkontserdi väljaarendaja ja kuulsaim looja oli Antonio Vivaldi.
CONCERTO GROSSO
See oli teos solistide grupile (tavaliselt barokktrio) ja orkestrile, kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada.
Concerto grosso suurim meister oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli.
FUUGA
Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes , milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga – põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri - ja oreli-, aga ka koorimuusikas.
Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus.
Itaalia barokk
Vokaalmuusika
Kirikumuusika – monoodiline stiil sobis kirikumuusikasse hästi.
Monteverdi kuulsas kogumikus „Maarja vesper “ (õhtujumalateenistus) leidub nii vanas (polüfoonilises) kui ka uudses (monoodilises) stiilis teoseid.
Kõige moodsamas stiilis on selles vaimulikud kontsertaariad soolohäältele ja basso continuole, milles on kasutatud rikkalikult helisümboolikat (nt. „Duo Seraphim“; seerav – ülemingel)
Kammerlaul
        Sooloaaria ja duett basso continuo saatel
        Basso ostinatole ülesehitatud aariad
        Palju kasutati da-capo-aaria vormi.
NB! Korrataval osal olid olulised improvisatsioonilised täiendused
        Aaria on muusikaliselt arendatud ja rohkete kaunistustega  laulja soolonumber ooperis, kantaadis või oratooriumis ansambli või orkestri saatel. Aariate ajal tegevus laval sageli „peatub“
        Retsitatiiv on kõnelähedane laul. Kantaatides, ooperites ja oratooriumites on süžeearendus nende kanda.
Kantaat – algselt lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett BC saatel. 17. sajandi II poolel kujunes uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist ning sarnanes väikese ooperistseeniga. Saksamaal sai kantaadist suurema koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirikumuusikažanr.
Tähtsamad kantaadiloojad: Carissimi, Stradella, A.Scarletti, Händel.
Oratoorium – ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega. Žanri alguseks võib pidada 1600.a. lavastatud E. de’ Cavalieri vaimulikku allegooriat „La rappresentatione di anima e di corpo“.
Barokiaegsed oratooriumid on vaimuliku sisuga, kuid reeglina pole tegu kirikumuusikaga. Neid esitati ülikute paleedes ja muudes esinduslikes ruumides.
Žanr sündis Roomas, eelkäijateks pühakirjatekste dramaatiliselt kujutav liturgiline draama . Oratooriumi libreto võib olla nii ladina- kui itaaliakeelne. Koori tähtsus on väga suur.
Ooper – tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga, seal oli palju tegelasi, koori ja balletti aga vähe ning ka orkester oli väike. Iseloomulik on dramaatiline väljenduslaad pikkades ansamblistseenides, aga ka suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid, mis loodi teravmeelse lavatehnika abil. Põhisisult tõsistes ooperites on enamasti ka koomilisi tegelasi ja stseene.
17. sajandi lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond . Ideaaliks on siin kõrge laulukultuur, nn bel canto (it. k. kaunis laul). Sellest arenes tõeline virtuoosikultus . Igas ooperis olid peatähelepanu all nais - ja meespeategelane. Meespeaosad olid kirjutatud tavaliselt kastraatlauljatele, kelle juures hinnati nende kunstlikult säilitatud poisihääle puhtust ühenduses täiskasvanu hääle jõulisuse ja varjundirohkusega.
Draama jäi Napoli ooperis tagaplaanile ning lavategevus oli väga napp . Seda kompenseerisid toretsevad dekoratsioonid ja kostüümid.
Instrumentaalmuusika
Tüüpilised koosseisud:
        Barokktrio (solist, solist, BC)
        Orkestrimuusika – kujunes 4-häälne Itaalia orkester: 2 viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks BC (tšello, violoon ehk kontrabass) ja mitu harmooniapilli.
Tüüpilised žanrid:
I 17. sajandil oli sonaat veel tüüpnimetus instrumentaalpalale, kuid 1700.a. paiku hakati eristama kahte tüüpi:
1)kirikusonaat (sonata da chiesa) – 4-osaline: aeglane-kiire-aeglane-kiire
2)kammersonaat (sonata da camere) – sissejuhatus (prelude) ja 2-4 tantsulist osa
II Variatsioonitsüklid korduvale ehk ostinaatsele bassile
III Kontsert – Veneetsia eeskujul jagati mängijad kolme rühma:
1)kõrvuti on 2-3 võrdse tähtsusega pillirühma
2)Concerto grosso – triole on lisatud suurem ansambel, mis kohati toetab triot
3)Soolokontsert – orkestrile vastandatakse üht või mitut solisti (viiul, oboe). 3-osaline, tempodega kiire-aeglane-kiire. Kõige kuulsam esindaja on Antonio Vivaldi (1678-1741) – 450 tk. Töötas viiuliõpetajana Veneetsia tütarlaste kloostrikoolis, kus rajas oma õpilastest ühe Euroopa väljapaistvaima orkestri. Kirjutas üle 450 soolokontserdi, neist pooled viiulile.
NB! Aastaajad
IV Süit e. partita (it. k)
Eri karakteritega tantsude või lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel, mille teemad on sageli tuletatud ühest algmeloodiast.
Kindlama raami saab süit Saksamaal.
        Allemande
        Courante
        Sarabande
        Gigue
Prantsuse barokk
 
        Õukonnaballett
        Poeesia - ja muusikaakadeemia
        Ballettkomöödia
        La petite bande
        Prantsuse rahvusooper
        Prantsuse stiilis avamäng
        Tragédie lyrique – muusikaline tragöödia
Jean Baptiste Lully
Ooper Armide
        5 vaatust
        põhineb Quisault’i libretol
Tegelased:
        allegoorilised tegelased: Kuulsus, Tarkus, Viha
        Armide – võlulossi printsess , kes valdab nõiakunsti ja leiab vaid seeläbi vastuarmastust
        Rinaldo – ristirüütel, kes vabastab Armide pahameeleks teiste võlurite poolt vangistatud ristirüütlid. Armide armastab Rinaldot, kuid too on vastasleeris.