Barokiajastu (0)

BAROKIAJASTU
UUED ŽANRID

OOPER

Ooperi eelkäijad olid vanakreeka tragöödiad, keskaegsed liturgilised draamad ja müsteeriumid, renessansiaegsed õukonnaetendused ja madrigalikomöödiad.
Esimesed ooperid olid Jacopo Peri ` Daphne `(1597) ja Òrpheus ja Eurydike`(1600). Esimeseks suureks ooperiheliloojaks peetakse aga Claudio Monteverdit, kelle ooper ` Orpheus ` oli esimene terviklik teos selles žanris. Seal kasutas helilooja võtteid (kõlavärvid dramaturgia kandjana , muusikalised kujundid ehk juhtmotiivid), mis on leidnud tee ka järgnevate sajandite ooperiheliloojate loomingusse.
17. sajandi algul korraldati ooperietendusi õukonnapidustuste osana . 1637 avati Veneetsias esimene avalik ooperiteater – Teatro San Cassiano .
Ooperimuusikas kujunes välja mitu koolkonda:
Veneetsia ooper – tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga, palju tegelasi, suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid;
Napoli ooper – valitses 18. sajandi I poolel enamikus Euroopa maades. Süžee samuti ajaloo- ja mütoloogiaaineline, vaatemängulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks sai bel canto – kaunis toon, virtuoossus, väljendusrikkus. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid.
Da- capo - aaria – sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo ( korrata aaria algusest).
Retsitatiiv – kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süžee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso continuo hõredate akordidega, taolist laulmisviisi nimetatakse secco-retsitatiiviks ehk kuivaks retsitatiiviks.
ORATOORIUM
Oratooriumi sünnipaik oli Rooma . Nimetus oratoorium tuleb sõnast oratorio – palvesaal, kus loeti pühakirja, peeti jutlusi ja lauldi vaimulikke laule. Ka oratooriumide eelkäijateks olid liturgilised draamad. Oratooriumi erinevus ooperist seisneb selles, et puudub lavaline tegevus ja sisu antakse edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Tegemist oleks nagu ooperi kontsertettekandega. Tekst võis olla nii itaalia- kui ka ladinakeelne ; keskseks tegelaseks on jutustaja, kes annab retsitatiivides edasi tegevustikku. Solistide aariates ja ansamblites väljendavad tegelased oma tundeid, koor sümboliseerib rahvast ning annab toimunule hinnanguid. Oratooriumis on koori tähtsus palju suurem kui ooperis.
Passioon on oratooriumi alaliik, mille sisuks on Jeesuse kannatused. Tekst põhineb Uue Testamendi 4 evangeeliumil (Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese evangeelium ).
KANTAAT
Algselt sarnanesid kantaadid paari aaria ja retsitatiiviga ooperistseenidega, neid esitas solist kammeransambli saatel. Taolised kantaadid olid Itaalias populaarsed salongimuusika žanrid, mille sisu oli ilmalik.
Saksamaal arenesid 17. sajandil välja kirikukantaadid , mille aluseks olid kas piibli- või koraalitekstid, 18. sajandi algul kirjutati juba ka spetsiaalseid tekste (piiblitsitaadid ja koraalitekstid jäid tagaplaanile). Nendele loodud osad oldi ooperlikud retsitatiivid ja aariad. Kirikukantaadid kasvasid välja 17. sajandi kirikukontserdist, koosnesid mitmest osast ning esitasid solistid , instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai kantaadist luterliku jumalateenistuse lahutamatu osa.
KIRIKUKONTSERT
1602. aastal ilmus Lodovica Viadana kogumik `Sada kirikukontserti`, mis sisaldas kontsertmotette basso continuo saatel. Algul mängisid neid õukonnakapellid, kirikusse jõudsid teosed 16.-17. sajandi vahetusel Veneetsias.
Barokiajastu kirikukontserte esitasid solistid, koor ja orkester . Neis oli tugevaid ooperimuusika mõjutusi (virtuoosad, värvikad orkestrivahemängud), kuid säilinud olid ka vana polüfoonilise stiili võtted. Need kaks eksisteerisid Itaalia kirikukontsertides kõrvuti 17. sajandi lõpuni, kuid ooperi mõju kasvas pidevalt. Tekstid olid võetud piiblist, luterlikus kirikus luteri koraalidest.
Väljapaistvaim meister oli Claudio Monteverdi.
SONAAT
Barokiaegne sonaat oli instrumentaalteos (nii soolopillile kui ka ansamblile , väga populaarne oli triosonaat), mis koosnes mitmest eri karakteriga lõigust (hiljem mitmest eri osast). Sonaat võis olla nii kirikumuusika teos (tavaliselt 4-osaline) kui ka ilmalikuks esitamiseks mõeldud kammerteos (sissejuhatus, millele järgnes 2-4 tantsulist osa).
Barokksonaadi looja ja suurim meister oli itaallane Arcangelo Corelli .
INSTRUMENTAALKONTSERT
Barokk -kontsert oli tavaliselt 3-osaline (kiire-aeglane-kiire) teos solisti (de)le ja orkestrile. Kiiretes osades vahelduvad orkestri- ja soololõigud, aeglases osas mängib solist meloodiat orkestri saatel. Soolopillideks on kõige sagedamini viiul ja oboe .
Instrumentaalkontserdi väljaarendaja ja kuulsaim looja oli Antonio Vivaldi.
 CONCERTO GROSSO
See oli teos solistide grupile (tavaliselt barokktrio ) ja orkestrile, kus orkester ühineb ansambliga lõiguti, et teda kõlaliselt täiendada.
Concerto grosso suurim meister oli Itaalia helilooja Arcangelo Corelli.
FUUGA
Fuuga oli barokiajastu muusika tähtsaim vorm. See on mitmehäälne toes , milles hääled astuvad sisse üksteise järel iseseisvatena kindlate reeglite järgi. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast fuga – põgenemine (hääled justkui ajaksid üksteist taga). Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia. Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri - ja oreli-, aga ka koorimuusikas.
Suurima meisterlikkuse saavutas fuuga G. Fr. Händeli ja J. S. Bachi loomingus.