Barokk - kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärk (0)

Barokk
Barokiks nimetatakse kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärku Euroopa kultuuris aastatel 1600-1750. See termin tähendab itaalia keeles rõõmsat tähendust. Barokk ongi pärit Itaaliast .
Sellel ajastul valitses Prantsusmaal äärmiseni priiskav absoluutne monarhia , õukonna elulaad nõudis palju raha. Toimusid monarhiavastased kodanlikud revolutsioonid, ühiskond kääris.
Barokk:kultuur oli dünaamiline ja rahutu .
Selle aja muusikat ja kunsti iseloomustabki dünaamilisus, rahutus , liialdused, teatraalsus.
Muusika oli õukonnakesksem, tekkis kontsertstiil . Vastupidiselt renessansiajastu muusikale oli see mõeldud pingsaks kuulamiseks. Tekkis professionaalsete muusikute klass.
Tekkis instrumentaalmuusika . Pilliansambliks sai barokktrio , kuhu kuulusid 2 meloodiapilli ning basso continuo , mis kujutas endasid katkematut bassihäält.
Viiul muutus tähtsaks ansambli-ja soolopilliks. Veel võeti kasutusele haamerklaver.
Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe , plokkflööt.Orkestrimuusika sai populaarseks. Barokkorkester, mis kasvas väljas barokktriost , oli tavaliselt neljahäälne. Orkestrid esinesid õukondades.Populaarseks sai homofoobiline mitmehäälsus. Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus.
Barokiajastu vokaalmuusika

Soololaul - retsitatiiv. Kõnelähedane laul, arenes varabaroki laulvast deklamatsioonist.

Aaria - lauldi alguses ainult lauto , basso continuo pillirühma või mõne suurema ansambli saatel. Oli alates tantsurütmilisest salmilaulust kuni luuletekstina vormitud soolomadrigalini.

Da capo aaria- koosnes kolmest erinevast lõigust. Sai ainuvalitsejaks 17. Sajandi Itaalia vokaalmuusikas.
Uued žanrid veel:

Kantaat- esitab üks inimene. Sarnaneb ooperistseeniga, koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist. Kirikukantaadid kasvasid välja 17.sajandi kirikukontserdist, koosnesid mitmest osast ning neid esitasid solist , instrumentaalansambel ja koor. Saksamaal sai sellest jumalateenistuse lahutamatu osa. Selle esindajateks said Alessandro Scarlatt, Georg Friedrich Händel.

Oratoorium - Esitas solist, koor ja orkester koos, laval pole liikumist. Tekkis Roomas, eelkäijateks liturgilised draamad . Erines ooperit, kuna puudus lavaline tegevus. Sisu anti edasi üksnes muusikaliste vahenditega. Keskseks tegelaseks oli jutustaja . Tekst oli kas itaalia- või ladinakeelne. Solistide aariates ja ansamblites väljendasid tegelased omi tundeid. Koori tähtsus suurem kui ooperis. Passioon oli oratooriumi alaliik, selle sisuks olid Jeesuse kannatused. Esindajateks Heinrich Schütž ja Hendel.

Passioon- Loo tegelased esitasid otsekõnega või koor ja rahvahulk oma repliikidega. See on oratooriumi alaliik, tekst põhineb Uue Testamendi 4. Evangeeliumil.

Kirikukontsert - Esitasid solistid , koor ja orkester. Tugevalt ooperimuusika mõjutustega, säilinud olid ka vanad polüfoonilised stiilivõtted. Tekstid olid võetud piiblist, luterlikus kirikus luteri koraalidest. Väljapaistvaim meister oli Claudio Monteverdi.

Sonaat - instrumentaalteos, võis olla nii kirikumuusika teos kui ka ilmalikuks esitamiseks mõeldud kammerteos. Barokksonaadi looja ja suurim meister oli itaallane Arcangelo Corelli .

Instrumentaalkontsert- Tavaliselt 3-osaline. Solistidele ja orkestrile esitamiseks mõeldud. Pillidena kasutati oboed ja viiulit kõige sagedamini. Väljaarendaja ja kuulsaim looja oli Antonio Vivaldi.

Contserto grosso - Solistide grupile ja oskestrile mõeldud teos, suurim meister ja Itaalia helilooja oli Arcangelo Corelli.

Fuuga - Barokiajastu polüfoonilise muusika tähtsaim vorm. See oli mitmehäälne teos. Tavaliselt eelnes fuugale sissejuhatava osana prelüüd, toccata või fantaasia . Fuugasid leidub enim barokiajastu klaviiri- ja oreli - ja koorimuusikas. Händel ja Bach olid suurimad meistrid sellel alal. Fuuga osad on ekspositsioon , kus on siis tuuma esitus, sealt edasi töötlus, mille alla käib teema arendus, sealt järgmine repriis , kus on siis teema esitus ning viimasena coda , mis hõlmab siis lõpu osa.

Tantsusüit- sonaadi ja kontserdi kõrval instrumentaalmuusika olulisim vorm, kujutas endast eri karakteritega tantsude järgnevust. Kirjutati ansamblile , orkestrile, soolopillile. Eelkäijaks oli 16. Sajandi pavana ja gagliarda. Saksamaal kinnistus täntsusüidi 4-osaline süiditsükkel:
Allemande- aeglane Saksa tants, 4-osalises taktimõõdus
Courante - kiire Prantsuse tants, 3-osalises taktimõõdus
Sarabande - aeglane pidulik Hispaania tants, 3- osalises taktimõõdus
Gigue - väga kiire Šoti hüppetants, 6/8 või 9/8 taktimõõdus.
Ooper
Ooperi eelkäijad olid vanakreeka tragöödia, liturgiline draama , õukonna ballett, maskietendused. Sünnimaa on Itaalia.

Ooper oli „ Daphne “. 1597. Etendas seda Firenzes krahv Jacopo Corsi majas .

Suur ooperihelilooja oli Claudia Monteverdi (1567- 1643 ) „ orpheus “ oli esimene suur viie vaatuseline tõeliselt terviklik ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga.

Ooperiteater avati 1637. Veneetsias, selle nimi oli Teatro San Cassiano .
Ooper koostisosadeks on: 1) orkestri avamäng
2) aaria- soololaul ja retsitatiiv, kus nö tegevus seisab.
3) ansambel - duett, tertsett , kvartett.
4) koor
5) orkestri vahemäng
6) balletinumbrid
Primadonna - ooperinaispeategelane.
Kastraat - meespeategelane ( Farinelli , kõige kuulsam oma ajastul)
Napoli ooperikoolkond - kujunes 17. Sajandi lõpul, selle stiil valitses 18. sajandi esimesel poolel Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid Napoli koolkonna ooperid muusikale ja laulule . Bel canto - ilus laul. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid.
Veneetsia ooperikoolkond- 1700. Ndal aastani tegutses seal 16 ooperimaja, kõrgajal 7 teatrit ühel ajal. Veneetsia ooper eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid.
Keelpillidena olid: Viola da gamba, viiul, tšello, lauto, kontrabass.
Puhkpillidena olid oboe, fagott, plokkflööt.
Klahvpillidena olid: klavessiin, positiivorel, klavikord, orel .
Instrumentaalmuusika

Sonaat- mitmeosaline, pilliansamblite loodud instrumentaalteos.

Kontsert - virtuoosne teos suuremale ansamblile või barokkorkerstrile loodud üks erivorm on concerto grosso, kus tavalisele barokktriole lisatakse suurem ansambel.
Johann sebastian Bach
Sündis Saksamaal muusikute perekonnas. Ta vend andis talle muusikaharidust ning õpetas teda orelit mängima. Ta oli 2 korda abielus, tema 20 lapsest said 4 populaarsemaks kui ta ise, tema elupäevade lõpul. Elu lõpuperioodil jäi ta lühinägelikuks, peale operatsiooni jäi pimedaks .
Ta teosed olid polüfoonilise muusika kõrgpunkt. Peale ta surma unustati ta mõneks ajaks, 80 aastat hiljem taasavastati ta looming jällegi.
Ta oli tuntud eelkõige orelivirtuoosina, ta looming oli väljendusjõuline ning sügavalt sakraalne . Ei reisinud elu jooksul.
Viimaseks teoseks jäänud „ Fuugakunst “ jäi tal lõpetamata. See on mängitud nii orelil , klaveril, klavessiinil. See on polüfooniakunsti tippteos. Jõudis eluajal kirjutada 14 fuugat ning 4 kaanonit. Sündis 1685, suri 1750.
Georg Friedrich Händel
Sündis Saksamaal jõukas perekonnas. Õppis orelit, viiulit, klavessiini ja kompositsiooni. Ta reisis palju ning sai isalt saadud päranduse tõttu endale head elu lubada. Puudus kirikumuusika ning ta oli põhimõtteline vastand Bachile. Ta anne avaldus just ooperis, mida Bach ei kirjutanud jällegi üldse. Ajurabanduse tagajärjel pöördus ta igavikuteemaliste oratooriumide poole, mis said populaarseks juba ta elu ajal. Perekonda tal polnud, elu lõpus jäi pimedaks. Ta teosed olid dramaatilised ning jõulised. Ta teosed olid voolavad ning alati esines neis armukolmnurk. Kirjutas üle 30 oratooriumi ning 18 concerto grossot. Samuti orkestrisüite ja konterte orelile ja orkestrile.