Barokiajastu essee (0)

Barokiajastu -
uuenduste ajastu, vokaal - ja instrumentaalmuusika väljakujunemise ajastu.
Mõiste „ Barokk “ tähistab kunsti- ja muusikastiili 16.sajandi lõpust 18.sajandi keskpaigani. Sõna ise on pärit portugali keelst, kus barroco tähendab ebakorrapärast, lopergust pärlit. 18. sajandi keskel sai see sõna hääbuva kunstistiili pilkenimeks, millega seostusid halvustuvad hinnangi: ebaloomulik, kummaline,ekstsentriline, liialdav jne. Muusikastiili nimetusena, milles pole enam hinnangut, on ta kunstiloolaste eeskujul kasutusele võetud eelmise sajandivahetusel. Ajaliselt on lihtsam piiritleda barokki aastatega 1600-1750. Stiilimurrang 1600. aasta paiku oli võrdlemisi järsk-vaid väheste aastate jooksul valmisid uuele ajastule aluse pannud teosed: 1597-1600 loodi esimesed ooperid , 1600 esimene oratoorium ning 1601 või 1602 avaldas Giulio Caccini esimese uues stiilis laulukogumiku „Le nuove musiche“ ehk „Uus muusika “ koos stiili põhjendava ja kaitsva eessõnaga. Barokiajastu lõppu on muusikaloos hoopis raskem täpselt määrata.1750. Aastal suri Bach ja mõni aasta hiljem lõpetas tegevuse Händel. Ajastu kahe viimase suurmeistri lahkumine võimaldaks tõmmata piiri mugavalt sajandi keskpaigani. Bachi ja Händeli stiil polnud sel ajal aga enam sugugi iseloomulik, sest uus, klassitsistlik stiil hakkas kiirest kujunema juba 1730 . aasta paiku. Bariokiajastu täpsemad ajalised piirid võiksid olla järgmised: 1) 1580 -1630 ( varane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine); 2) 1630-1680 ( keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine); 3) 1680-1740 ( hiline periood, ajastu žanride kõrgaeg ). Muusikaline Barokistiil on pärit Itaaliast : olulisimad tõuked andnud Veneetsia koolkond ja Firenze Camerata . Itaalias kujunes ka enamik ajastu žanridest ning itaallased , nagu renessansi ajastul madalmaallased, olid kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks.
Suur pööre Euroopa muusikapildis toimus 1600. aasta paiku. Sel ajal tekkisid kiiresti mitmed uued žanrid, eekõige ooper , samuti algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika ning orekstrimuusika võidukäik. Olulisim on aga põhimõtteline muutus kompositsioonitehnikas: varasema polüfoonia asemele, kus kõik hääled olid iseseisvad ja võrdsed, tuli monoodia – stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias. Täpsemalt on see saatega monoodia: meloodiaga käb kaasas harmooniasaade, millel on samuti väga oluline väljenduslik roll. 16. sajandi teisel poolel hakkas arenema insturumentaalne soolomäng, kus saatena kasutati samuti mõnd akordipilli, enamasti klavessiini või lautot. Väga tähtis koht uue stiili kujunemisel on 16. sajandi viimasle veerandil Firenzes tegutsenud poeetide, kunstnike ja muusikute aristokraatlikul ringil, mille nimeks oli Camerata. See algul krahv Giovanni Bardi ja hiljem Jacopo Corsi majas kogunenud ring tundis väga tõsist huvi vanakreeka luule ja draama vastu ning andis ka väga olulise panuse selle teaduslikku uurimisse.
Vokaalmuusika
Pärast trento kirkukogu järgis roomakatolik kirkumuusika enamsti väga konservatiivselt peajoont ning 16. sajandi teisel poolel kinnistunud range polüfoo ideaal elas nn vana stiilina edasi ka barokiajastul. 1600. aasta paiku toimunud stiilimurranguga läks kirkumuusika ometi üllatavalt kiiresti kaasa. Kõrvuti esimese monoodilises stiilis laulukogumikuga ilmus 1602. aastal Lodovico Viadana kogumik „Cento concerti ecclesiastici“, mis pani aluse solistilisele konsertmotetile basso continuo saatel. Virtuoosossete sooloosade ja instrumentaalpartiidega kiriklik konsertstiil levis algul küll peamisel õukonnakapellides, uues stiilis teoste hulk oli aga üllatavalt suur ja nende levik kiire. Kirikumuusika jõudis mõneks ajaks rõhutatult konservatiivselt positsioonilt muusikamoe etteotsa. See meeleolu aga muutus pole aga nii seletamatu, kui meenutada, et Trento krikukogu muusikareformide põhiidee oli tõsta liturgiline tekst tähelepanu keskpunkti, varabaroki moodne vokaalstiil sobis selleks aga suurepäraselt. Konsertstiili tulek krikusse algas sõltumatus ja toretsevas Veneetsias 16.-17. sajandi vahetusel. Kuid nagu ka ooperižanris, pärinevad tõeliselt teedrajavad teosed taas Claudio Monteverdilt. 1610. aastal ilmus temalt suurem kogumik erinevaid vaimulikke teoseid, mis on tuntud nime all „Vespro della Beata Vergine“ Konsertliku vesprimuusika kõrval on selles ka vanas stiilis kuuehäälne missa ning hulk moodsas monoodilises stiilis vaimulikke aariaid. Näib, nagu tahtnuks Monteverdi esitleda oma suutlikkust luua suurepärast muusikat kõigis kirikumuusika valdkondades, ning arvatavasti avaski just see kogumik talle tee Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistri kohale. Vespri osades, eriti seitsmehäälses Magnificat'is segab Monteverdi põnevat uut ja vana stiili – lihtsa ja staatilise cantus firmus'ega polüfoonialõigud vahelduvad värvikate orkestrivahemängude ja kohati ülivirtuoossete sooloosadega. Kõige moodsamas stiilis on Maarja vespri vaimulikd kontsertaariad soolohäältele ja basso continuo'le. Neis ooperlikult tundelistes lauludes kasutab Monteverdi rikkalikult helisümboolikat, võtet, mis iseloomustab kogu barokiajastu kompositsioonilaadi. Sellised konsertaariad olid mõeldud pigem kammerlikuks esituseks, aga tundeline soolostiil tuli aegamööda ka jumnalateenistuse muusikasse. Näiteks avaldas Monteverdi oma kuulsaima kaebeaaria „Lasciate mi morie“ elu lõpul ka uue ladinakeelse tekstiga vaimuliku kontserdina. Monteverdi eristas oma kirikumuusikas kahte stiili – vana polüfoonilist, uut tundelist ja kontsertlikku. Itaalia Kirikumuusikas eksisteerivad need kõrvuti barokiajastu lõpuni. Katoliku muusika kõige toretsevamat laadi võis kohata Roomas, Bolognas, Viinis ja Salzburgis. Pidulikematel puhkudel kasutati missamuusikas hiigelsuuri kontserkoosseise. Hilisbaroki ajal sai ooperi mõju missamuusikale ja kontsermotetile järjest nähtavamaks.
Ansamblimadrigal, mis valitses hilsrenssansi kammerlaulus, asendus 17. sajadni esimesel poolel sooloaaria ja duetiga, mida laulid basso continuo või väikese ansambli saatel. 17. sajandi algul võis kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. Need bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi lõpus tuli Itaalias kasutusele da- capo - aaria vorm. Da-capo-aaria vorm sai 17.sakjandi lõpul itaalia muusika kõigis vokaalžanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal.
Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammeržanr kantaat . Sõna kantaat kasutati žanrivormina esmakordselt 1620 . aasta paiku ja siis tähistas see lihtsalt vokaalteost. Algselt oli kammerkantaat lihtsalt pikem ja arendatuma vormiga aaria või duett basso continuo saatel. 17. sajandi teisel poolel kujunes aga uus kantaaditüüp, mis koosnes 2-3 retsitatiivi ja aaria paarist ning sarnases väikese ooperstseeniga. Tavaliselt kirjutati neid kantaate vaid ühele solistile, keda saatis pisike kammeransambel või ainult basso continuo. Tähtsaimad kantaadiloojad olid needsamad, kes paistsid silma ka ooperi- ja oratooriumižanris ning vahel võis kantaadimuusika kirjutamine olla ka eeltööks ooperile. Saksamaal sai kantaadist suurema koosseisu ja keerulisema ülesehitusega kirkumuusikažanr.
Oratoorium on ulatuslik kontsertteos solistidele, kooridele ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega. Oratooruimi kujunemine oli tihedalt seotud ooperi sünniga ning esimest Roomas 1600. aastal lavastatud ooperit, Emilio de'Cavalieri vaimulikku allegooriat „La rappresentatione di anima e di corpo“ võib pidada ka oratooriumižanri alguseks. Oratooriumižanr sündis Roomas ja tema eelkäijaks oli pühakirjatekste dramaatiliselt kujutava liturgilise draama sajandivanune traditsioon. Oratooriumi liberto võib olla nii ladina- kui itaaliakeelne, esimesel puhul on tugevam seos traditsioonilise kirkumuusikaga, teisel ooperiga.
Varane ooper oli 17. sajandi algul suurte õukonnapidustuste kõrgpunktina eraldi žanr. Kuna ooperietendus on väga kulukas, siis said seda endale lubada vaid vähesed õukonnad ja neidki harva. Veneetsias, Euroopa kõige rikkamas ja toretsevamas linnas, avati 1637. aastal esimene avaalik ooperiteater . Esimesed silmapaistvad teosed Veneetsia ooperilava jaoks lõi Claudio Monteverdi. Tavaliselt ajloolise või mütoloogilise süžeega ooperites oli suur hulk tegelasi, koori ja balletti aga majanduslikel põhjustel vähe ning väike oli ka orkester . 17.sajandil kujunes Napoli ooperkoolkond, mille stiil valitses 18.sajandi esimesel poolel suures osas Euroopat. Napoli ooperkoolkond keskendus rohkem muusikale ja laulule. Ideaaliks oli kõrge laulukultuur, nn bel canto , mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, virtuoosne ja improvisatsiooniline kaunistuste laulmine ning väljendusrikkus.
Instrumentaalmuusika
Instrumentaalmuusika hõlmas barokiajastul mitte ainult salonglikku kodust muitseerimist (kammermuusikat ), vaid ka orkestrimuusikat. Orkestreid võis kohata eelkõige õukondades ja nende ülesanne oli mängida vastuvõttudel ja ballidel, aga ka lossikirikus ja õukonnateatris. Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite , samuti suuremate kirikute juures. 1600. aasta paiku sündinud barokkstiilis vokaalmuusika kõige tüüpilisem ansambel oli soolohääl või duett basso contunuo saatel. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio , mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola (d) ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tšello, violoon ehk kontrabass , fagott ja mitu harmoonpilli ).
Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteios, mis koosnes algul mitmest erineva karakteiga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane – kiire – aeglane – kiire; 2)kammerosnaat, koosneb sissejuhatusest (prelüüd) ja 2-4 tantsulisest osast ning sarnaneb tantsusüidiga.
Sonaadi paraleelvormiks on kontsert . Enamasti oli eelduseks triost suurem koosseis. Concerto grosso puhul on tavalisele barokktriole lisatud surem ansambel (concerto grosso).Suurem grupp ühineb väiksemaga lõiguti, et teda kõlaliselt tähendada. Soolokontserdis vastandadatakse orkestrile üht või mitut solisti . Solistid pole orkestris sõltumatud, vaid nende vahelõigud toetuvad orkesrti bassile.
Sonaadi ja kontserdi kõrval oli instrumentaalmuusika olulisim vorm süit – eri karakteris tantsude, aga ka lihtsalt intsrumentaalpalade tsükkel. 17.sajandi lõpul kujunes Saksamaal süiditsüklile kindel raam neljast erineva karakteri ja päritoluga õukonnatantsust. Itaalias nimetati süiti partita'ks ja sellelgi ülesehtitusel polnud kindlaid reegleid.
Barokiajastul ei tehtud selget vahet erinevatele klahvpillidele kirjutatud muusikal – seda kõike nimetatakse klaviirimuusikaks. Erandiks on vaid suurele orelile kirjutatu, mis vajab pedaaliklaviatuuri kasutamist, ja osa kontsertlikumast klavessiinimuusikast, mis samuti nõuab suuremata võimalustega pilli.