Arvuti tarkvara ja piraatlus-referaat (1)

Sisukord
Sisukord 1
Tarkvara 2
Tarkvara eri liigid 4
Jaosvara 4
Proovivara 4
Vabavara 4
Miks kasutada legaalset tarkvara? 4
Kellele on piraatlus kahjulik? 7
Ühiselt piraatluse vastu 8
Piraatlus arvutivõrkude vahendusel 10
Piraatluse vastu 11
Olukord Eestis 12
Olukord maailmas 15
Tarkvara
Tarkvara on paljude inimeste jaoks lihtsalt arvutis olev(ad) programm(id), mida kasutatakse ja hädas olevatele sõpradele vabalt pakutakse. Siiski on tegu intellektuaalse omandiga, mida autor ainult inimestele kasutada annab, reeglina tasu eest ja ilma muude õigusteta. Pahatihti on ka väga võimsa tööjaama hind tühine, väikese sisalduva tarkvara (koopia kasutamise õiguse, kui 100% täpne olla) hinnaga. Inimestel assotsieerub paraku vargus aga alati millegi käegakatsutavaga, vaimse väärtuse omandamist ei peetagi mõnikord varguseks. Aegade jooksul on raamatute kirjastamisõiguste ja heliteoste juhtumitega lõpuks ikka midagi juurdunud, ent tarkvaraga tuleb praktiliselt nullist alustada. Mismoodi rikutakse tarkvara kasutamise reegleid, millised need on, ja mida kujutab endast tarkvarapiraatlus oma eri vormides , tuleks kindlasti endale selgeks teha, enne kui ülepeakaela tiigrihüpetega infoühiskonda tormata. Muul tasemel oleme me Euroopasse pürgides rohkem või vähem edukalt "valge inimese" standardid ja suhtumise omaks võtnud, kuid intellektuaalse omandi ja infotehnoloogia alal on sotsialismiajast tulenev suhtumine visa kaduma. Veel mõni aeg tagasi võis saada piraadiks puht teadmatusest, tänase päeva seisuga on aga teadmatuse kilbi taha pugemine siiski ilmne aferism, kõik arvutikasutajad peaks olema kuulnud programmide litsentsidest ja et programme tuleb seaduslikult osta. Iseasi on muidugi edasine ja sügavam teadmistepagas, siin vallas tuleb veel tublisti koolitust teha. Mõne aasta pärast on arvatavasti hädavajalik omada äritegevuseks legaalset tarkvaratehnikat, sest laiadele massidele teatavaks saamisel - seal-ja-seal firmas kasutatakse tööks piraattarkvara, võib väga tõsise tagasilöögi anda. Lootkem, et praegustel juhtidel jätkub ettenägelikkust ja tahtmist selliseid olukordi vältida, samuti valmisolekut püüelda aususe poole. Legaalse tarkvaraga käib alati kaasas EULA, end user licence agreement, ehk siis kasutaja litsentsileping . Originaalandmekandjad ja -käsiraamatud võivad olla (ja enamasti ka on), kuid ei pea tingimata olema, nagu ka autentsustunnistus ja registreerimiskaart . Litsentsileping sätestab ostjapoolsed kohustused ja tootjapoolse garantii . Eri litsentsid erinevad küllaltki tublisti, seega oleks tarvis tingimata see "paberilipik" hoolega läbi lugeda. Hiljem on reeglina juba hilja , kuna harilikult defineeritakse selle lepingu teksti kehtimahakkamine pakendi avamise hetkega. 1984. a. juulis formuleeriti USA-s Louisiana osariigis nn. "lipikulitsentsi" olemus (shrink wrap licence) mis on tänaseks ka mitmel pool mujal riikides aktsepteerimist leidnud. lisaks tarkvarale on pakendis ka selge ja silmatorkav kirjalik teatis see on kirjutatud suurte tähtedega ja keskmise kirjaoskusega inimesele arusaadavalt teatis sätestab ühemõtteliselt, et tarkvara mistahes kasutamine või pakendi avamine loetakse lepingutingimuste aktsepteerimiseks teatis sätestab ühemõtteliselt, et kõik, kes on omandanud selle tarkvara koopia ja ei aktsepteeri sellist litsentsilepingu tingimusi, peab selle mõistliku aja jooksul kasutamatult ja avamatult tagastama hankekohta, kusjuures kulud hüvitatakse.
Kangesti meenub siinkohal vanarahva ütlemine põrsa kotis ostmise kohta...
BSA (Business Software Alliance , ülemaailmne tarkvarapiraatluse vastu võitlemise organisatsioon ) määratleb tarkvara kasutamist kui "tarkvara laadimist arvuti operatiivmällu". Enamasti lubab ka litsents kodus teise komplekti installeerimist, tingimuseks on, et kasutuses
oleks neist korraga ainult üks. Selle jälgimine on juba kliendi kohus. On üks ja kindel ühine joon igas litsentsis - klient ei osta tarkvara, vaid selle kasutamise õiguse. Tarkvara jääb ikka autori omandiks. Loomulikult on ka kogu tarkvara ja kõiki õigusi sellele võimalik osta, see eeldab aga harilikult üksikkasutajale selgelt üle jõu käivaid summasid. Eri litsentside tingimuste erinevuse näiteks võib tuua võrdluse: Microsofti litsents lubab installeerida ühe koopia ühele arvutile , kusjuures võib veel lisaks seda teha kas kodusele või kantavale arvutile. Mitmekasutajalitsentsi puhul võib teha ka vastavalt rohkem koopiaid korraga kasutamiseks, võrguversioonide puhul peab iga töökoha jaoks, kus seda kasutatakse, litsents olema. Borland Inc. lubab kasutada programmikoopiat suvalisel arvul arvutitel, ainult korraga töös neist ei tohi olla rohkem kui üks. ARJ Software aga lubab mitteäriliste ja -töistel eesmärkidel vabalt ja tasuta oma programmi kasutada, ent muidu tuleb igale arvutile, kus selle firma pakkimisprogrammi kasutatakse, litsents osta. Sõjakavalus, et kopeeritakse fail(id) naabrimehe arvutisse , kellel on litsents olemas, ja pakitakse seal, ei aita - nii näeb ette litsentsileping. Erinevad ka versiooniuuenduste tingimused, nt. Adobe Acrobat'i kahte versiooni tohib paralleelselt kasutada vaid 90 päeva, Microsoft Frontpage '97 aga lubab selle litsentsi omandanutel ka kõiki varasemaid versioone kasutada. Aldus lubab versiooni uuendamisel varasemaid versioone kodus kasutada. Varasemate versioonide kasutamise lubamine või mittelubamine ei ole sugugi juuksekarva kaheks ajamine ja norimine pisidetaili kallal, pahatihti on uus versioon vigane ja töö normaalseks tegemiseks oleks hirmus abiks vanem versioon käima lasta ja seda pruukida. Nt. Coreli kuulsa graafikapaketi CorelDraw! uutele versioonidele paistab kombeks kujunevat parajal määral vigane olemine, nii et praegu soovitatakse enamusel kasutajatel, kellel just mingit konkreetset võimalust kuskilt uuemast versioonist vaja pole, kasutada versiooni 5.0 ( uusim on 8.0), käideldavus olla sellel kõrgeim ja arvuti/programmiga maadlemise asemel saab keskenduda töötegemisele.
Tarkvara eri liigid
Jaosvara
ehk shareware programmid on mingi perioodi jooksul tasuta kasutamiseks (14-90 päeva reeglina), selle ajavahemiku lõppedes tuleb kas kasutamine lõpetada või maksta litsentsitasu. Erinevalt puhtast kommertstarkvarast võib koopiad oma sõpradele teha palju tahes ja levitada igal moel, kuid sellise tegevuse eest ei tohi võtta mingit tasu. Jaosvaras on sageli ka mõned võimalused ja funktsioonid kärbitud. Legaalse litsentsi omandamine käib jaosvara puhul eri
tootjatel erinevalt, ühine on kindlasti asjaolu, et tuleb (kas elektrooniliselt või siis pangaülekandega) maksta. Eestis lisandub pangaülekandele jaosvara suhteliselt väikese hinna kohta märgatav teenustasu, abiks oleks pruukida vastavate vahendusfirmade teenuseid, neid on Eestiski (Capricorn AS näiteks).
Proovivara
ehk trialware erineb jaosvarast kolmandatele isikutele edasi andmise õiguse puudumise poolest, muidu tohib seda samamoodi teatud aja jooksul tasuta katsetada.
Vabavara
ehk freeware on üldse tasuta kasutamiseks. Veel mõni aeg tagasi oli näiteks populaarne veebibrauser Netscape Navigator proovivara, ent kahe konkureeriva paketi (Netscape Navigator ja Internet Explorer ) sõda on viinud nende pakettide vabavaraks kuulutamisele, raha loodab näiteks Netscape saama hakata hoopis serveritarkvarast. Seega on konkurentsil tarkvaratööstuses ka omad head küljed. Vabavara autorid ei võta küll omale mingit vastutust kasutamise eest, seega eeldab selle kasutamine mõnevõrra kõrgemaid teadmisi ja vilumust arvuti kasutamises, ent priivara programmid annavad teinekord silmad ette oma väga kallistele konkurentidelegi. Nii jaos- kui vabavara on samuti litsentseeritud , vaatamata sellele et kuskilt ei paista mingit paberit kaasa tulevat.
Miks kasutada legaalset tarkvara?
Piraatluse kasutamine on väga ahvatlev - saab kätte täpselt sellise programmi, mida vaja, ja ei pea maksma astronoomilisi summasid legaalse tarkvara eest (üldjuhul maksab arvutis sisalduv tarkvara mitu korda rohkem kui arvuti ise). Siiski oleks soovitav kasutada seaduslikku
tarkvara. Ehk kõige veenvam põhjus on just nimelt seadusliku tarkvara seaduslikkus . Piraattarkvara kasutamine on karistatav. Eraisikute piraatlust üldjuhul eriti karmilt ei jälgita - seda lihtsalt ei ole võimalik jälgida ilma inimeste õigusi privaatsusele rikkumata. Küll aga jälgitakse firmade piraatlust. Legaalse tarkvara kasutaja on aus inimene ega ole seotud seaduserikkumisega. Tõsi muidugi on, et tarkvarapiraatlus ja üldse igasuguse intellektuaalse mittemateriaalse omandi vargus on teist liiki kui materiaalse omandi vargus. Asi aga on selles, et programmi seaduslik kasutamine ei tähenda mitte seda, et inimene programmi koos saba ja karvadega endale ostab (kuigi see on ka võimalik), vaid seda, et inimene ostab endale programmi kasutamise litsentsi, mitte programmi ennast. Määravaks on litsents. Nii et on äärmiselt ebaviisakas programmi autori suhtes see, kui inimesed tema higis ja vaevas kirjutatud programmi eest ei suvatse maksta. Eriti taunitav on piraatlus firmade juures. Firmal peaks raha olema küll endale vajalikku tarkvara osta. Piraatlus on igati andestatav eraisiku, näiteks tudengi juures, kellel oli veel piisavalt raha, et endale 8000 .- krooni eest arvuti osta, aga kellel ei ole raha, et endale 30000 .- krooni eest vajalikku laiatarbetarkvara osta. Siiski oleks soovitav, et see tudeng , endale jalad alla saanuna, hakkab oma tarkvara legaliseerima. Tõsi ta on, et kommertstarkvara maksab palju, aga siinkohal lihtsalt lööb välja kummaline joon arvutikasutajate juures – hangitakse endale mingis valdkonnas (näiteks arvutigraafika, tekstitöötlus või tabelarvutus) kõige kallim ja parem programm, mis saadaval on. Tavaliselt on see programm kommertstarkvara ja maksab kallist raha, mida aga välja käia ei taheta . Üldjuhul lihtsalt ei taheta saada aru, et selleks, et vanaemale kirja või milleski referaati kirjutada, ei ole vaja kasutada tingimata kallist Microsoft Wordi, mille juures nagunii enamikku seal sisalduvatest funktsioonidest ei kasutata, vaid piisab ka Microsoft Wordpadist, mis tuleb Microsoft Windowsiga kaasa ja kus samuti kõiki programmi funktsioone ära ei kasutata. Tuleb siiski tunnistada, et on valdkondi, kus piraatlus on terve mõistusega võttes üsnagi aktsepteeritav. Nimelt võeti 1984. a. USA-s Louisiana osariigis kasutusele "lipikulitsentsi" (shrink wrap licence) mõiste, mis on nüüdseks juba kommertstarkvara juures laialt kasutusele võetud. See sätestab, et tarkvara koopia
omandanud klient peab nõustuma kõigi litsentsilepingus toodud punktidega, kui:

• lisaks tarkvarale on pakendis ka selge ja silmatorkav kirjalik teatis
  

see on kirjutatud suurte tähtedega ja keskmise kirjaoskusega inimesele arusaadavalt.

• teatis sätestab ühemõtteliselt, et tarkvara mistahes kasutamine või pakendi avamine loetakse lepingutingimuste aktsepteerimiseks.
  
• teatis sätestab ühemõtteliselt, et kõik, kes on omandanud selle tarkvara koopia ja ei aktsepteeri selle litsentsilepingu tingimusi, peab selle mõistliku aja jooksul kasutamatult ja avamatult tagastama hankekohta, kusjuures kulud hüvitatakse.
  

Kõik see on väga tore, aga paraku ei jäeta siin kasutajale mitte mingit võimalust ostetava tootega enne selle installeerimist tutvuda. Antud juhul on arvutiinimeste tavaline käitumine selline, et nad hangivad kusagilt programmi piraatversiooni, uurivad seda ja kui leiavad, et programm väärib kasutamist, siis ostavad programmi kasutamiseks litsentsi. Selline olukord aga ei ole kuigivõrd normaalne. Tarkvaratootjate poolt oleks normaalne ja mõistlik levitada Interneti kaudu ka programmi prooviversiooni, mis näiteks mingi aja pärast lõpetab funktsioneerimise ja kui inimene on selle katseaja lõpus leidnud, et see programm väärib ostmist, siis ta saab ka selle osta. Vastuväiteks võib ehk tuua, et miski ei takista arvutipiraatidel prooviversiooni niimoodi muuta, et ta säilitab oma funktsionaalsuse peale prooviaja lõppu. Ausat inimest sellised piirangud häirivad, piraat aga on nagunii piraat ja leiab võimaluse programmi leidlikke nippe ka programmikoopia legaalsuse kontrollimiseks ka välja ei mõelda. Näiteks kasutas AutoDesk oma vektorgraafika programmi AutoCAD vanemate versioonide juures spetsiaalset elektroonilist võtit, mille pidi programmi töö ajaks arvuti järjestikporti ühendama, ilma selleta ei hakanud programm tööle. Paraku muutsid piraadid programmi koodiridu nii, et programm uskus, et järjestikpordis tõepoolest mingisugune võti on. Tehnilist lahendust piraatluse kontrolliks tänapäeva demokraatlikus maailmas olla ei saa - alati on kusagilt võimalik hankida programmi piraatversioon. Üks veidi kaalukam tehniline põhjus, miks otsustada originaaltarkvara kasuks, on dokumentatsioon . Mugavam on kasutada trükise kujul olevat käsiraamatut kui vaadata arvutiekraanilt vastavat dokumenti. Ja näiteks arvutimängude juures on omaette kunstiline elamus omada originaalkoopiat, tihtipeale tuleb originaalpaketiga kaasa ka mitmesuguseid ekstravagantseid esemeid, näiteks tuli arvutimängufirma Electronic Arts mänguga Ultima VII kaasa pärgamendi peal olev maakaart . Aga kes ikka piraatlust pooldab, see ennast takistada ei lase. Ning arvestades veel AutoCADi kolossaalset maksumust - üksikkasutaja litsents maksab üle 100 000 krooni - on dokumentatsiooni puudumine väike takistus. Tõsi on see, et kuigi võib tuua hulgaliselt tehnilisi põhjendusi selleks, miks piraattarkvara halb on, jääb siiski kõige olulisem tehniline põhjus piraattarkvara kasuks - ta on odav. Niikaua kuni AutoDesk AutoCADi saab100 000.- krooni asemel kätte 230.- krooni eest, ei hoolita muudest tehnilistest põhjustest.
Kellele on piraatlus kahjulik?
Piraatlus kahjustab tegelikult kõiki. Esmalt jõuab see tarkvara edasimüüjateni - nad ei saa piisavalt käivet ega kasumit, puuduvad ressursid enese arendamiseks ja laiendamiseks, sellest tulenevalt kannatab klienditugi. Seega, ise piraat olles tehakse sõbrale, kes on legaalne kasutaja, karuteene, ja samas ise legaalset toodet illegaalselt jagades kaevatakse iseendale auku . Kannatab tarkvara tootja - ei saada tagasi programmide arendus-, testimis- jm kulusid, puudub stiimul toodet edasi arendada. Nt. Borland Inc. lausa loobus mitmest tootest, et ainult programmeerimiskeskkondadele kontsentreeruda. Saamata jäävad ka riigimaksud - käibemaks müüdavalt tarkvaralt, ja edasimüüjate tulumaks . Seega kannatab riik ka küllaltki otseselt piraatluse all lisaks maine langusele, ja see peaks küllaltki hea stiimul olema vastava seadusandluse väljatöötamiseks. Microsoft näiteks hindab oma toodetega, et iga müüdud litsentsi kohta tuleb üks piraatkoopia, kusjuures pooled piraatkoopiatest on kaotatud kliendid, st. tegelikult maksujõuline ostja. Piraatluse tõttu kaotatud raha on küllaltki kolossaalne. Maailma mastaabis hinnatakse tarkvarapiraatlusest tulenevat kahju aastas 15 miljardile dollarile, Eestis on vastav number ilmselt kusagil 300 miljoni krooni piirimail, nagu arvas BSA Eesti komitee. Tarkvara käive jääb Eestis aga kusagil 20 miljoni suurusjärku. BSA ja SPA uurimus näitas, et 1996. aastal maailmas kasutusele võetud 523 miljonist uuest tarkvarapaketist olid 225 miljonit piraatkoopiad, see teeb piraattarkvara osakaaluks maailmas 43%. BSA hinnangul tekib igas sekundis piraatlusest kahju 482 USD. Ida-Euroopas on keskmine piraatprogrammide osa 80%. Spetsialistide hinnangul on meie riigis kasutatavast tarkvarast umbes 95% illegaalne, arenenud riikides on see 50% piirimail. Ameerika 30-35% loetakse juba väga heaks tulemuseks. Soomes arvatakse samuti 33% programmidest piraatkoopiad olevat. Tahaks loota , et legaalse tarkvara kogus suureneb, sest tiigrihüppe raames on mõeldud ka tarkvarahangetele, hariduslitsentsid on odavamad kommertskasutuse omadest , ja suurtele klientidele on lausa eraldi soodustusi tehtud, nagu nt. riigiasutustele WordPerfecti toodetega mõni aeg tagasi. Summade illustreerimiseks võib mainida, et paariprotsendiline legaalse tarkvara kasv tooks meie riigile iga suurema tarkvaramüüja pealt sisse mitu miljonit lisakrooni maksude näol. 1996. a. pidi Hiinas lokkava tarkvarapiraatluse tõttu lausa uus kaubandussõda USA ja Hiina vahel lahti minema, kuna USA tarkvaratootjad said Hiinas toimuvast piraatlusest kahju 2 miljardit dollarit ja kaaluti riiklikul tasandil sanktsioonide kehtestamist. Piraatlus kahjustab ka meie kodumaiseid tarkvaratootjaid, teadaolevalt on piraatluse ohvriks langenud Baltic Business Software Eesti (FirstOffice ja Hansa), Gaiasoft (Verp), Sysdec (SAF) ja Ratioma-R (Raama).
Ühiselt piraatluse vastu
Tarkvaratootjad on loomuliku reaktsioonina moodustanud enda kaitseks assotsiatsioone. Mõnikord piirduvad nende tegevused vaid oma riigiga, ameeriklased ent on asunud oma tootjate huve ülemaailmselt kaitsma. Kaks suurimat ja vanimat sellist organisatsiooni on BSA (Business Software Alliance) ja SPA (Software Publishers' Association ). Viimane on üks vanimaid ja suurimaid, tema liikmeteks on nii suurkorporatsioone kui pisifirmasid, samuti ei piirdu tema tegevus ainult piraatluse vastu võitlemisega, kuigi see on väga tähtsal kohal. Kui ühiskonnas on piraattarkvara osakaal 100% lähedane, on väga raske legaalsetel tarkvaramüüjatel jalgu alla saada. Aasias, Hiinas, Venemaal ja Iisraelis on praktiliselt kogu tarkvara varastatud , neid kutsutakse ka ühe-programmimaadeks, st. üle paari koopia ühte ettevõttesse müüa on raske - kohe on kõik sellega varustatud. Piitsa ja prääniku meetodil on siiski küllalt tõhusalt võimalik tarkvaraturgu reguleerida, Itaalias näiteks suudeti 1992-1993 aastatel karmi poliitika tulemusena piraattarkvara osakaal viia 83%- lt 50%-le. On loodud ka anonüümsust garanteerivaid vihjetetelefone ja meiliaadresse, kuhu saab anda informatsiooni piraatluse kohta, selle tulemuseks võib olla kontrollreid vastavasse firmasse või asutusse. 1993 rakendas SPA meetmeid 577 organisatsiooni vastu ja trahvis kokku 3,6 miljoni dollari ulatuses. Selline võimalus peaks panema mõtlema ka firmajuhte - alati võib olla rahulolematu töötaja, kes leiab võimaluse firmale nö. "käkki keerata". Mõni aeg tagasi loodi Eestisse BSA harukontor. Paraku, Eesti seadused polnud veel siis ega ole seda ka praegu küpsed infotehnoloogia alal, sanktsioonide rakendamiseks on tegu kahjuks liigse juriidilise kirjaoskamatusega. Üleüldse on intellektuaalse omandi väärkasutuse vastu raske võidelda, juriidilisel tasemel peab see olema väga täpselt ja korrektselt determineeritud, vastasel juhul on tulemuseks rida farsse ja rahva naerualuseks sattumine. Kasvõi esimene probleem - kas ja mis programmid on kellegi arvutisseinstalleeritud - on paras pähkel. Ei saa nii, et tuleb lihtsalt keegi ametimees kontorisse , ajab inimesed arvutite tagant töölt ära ja hakkab neis tuhnima. Ärisaladustele ja sensitiivsele informatsioonile lihtsalt keeldutakse ligipääsu andmast, eriti ei tule see kõne allagi usaldusel põhinevates ja seda müüvates firmades, nagu pangad ja kindlustusseltsid , samuti riigiametid, kus on suured kodanike andmebaasid . Ei ole ka spetsialiste, ja karta on, et isegi kui mõne aasta pärast on esimene "lend" neid ehk valmis, jäävad nad teadlike ja vilunud piraatidega päti ja politsei "mängus" ikka üks samm maasolija rolli. Teisest küljest - on võimalik pidevaid reide tehes firma äritegevust halvata ja ta lõpuks lihtsalt pankrotti viia, nagu oli mõni aasta tagasi analoogne juhus Maksuameti kontrollkäikudega. Kogu see ülim komplitseeritus eeldab väga kõrgel tasemel (nii juriidilisi kui tehnilisi) spetsialiste, kel on ka väga tugev ametieetika. Eesti praeguses olukorras on mõlema reaalsus kergelt kaheldav. Kõigepealt tuleks ehk alustada (mida on ka tehtud) klientide koolitamisest ja harimisest, rusikaga ähvardada on kergem, kui selgitada ja õpetada, mida tehakse valesti ja kuidas tuleks õieti toimida. Suurem osa piraatidest ei ole ju põhimõttelised arvutianarhistid, vaid tavalised töötajad ja firmajuhid. Välisfirmad on korraldanud Eestis ka legaliseerimiskampaaniaid, nt. Quarterdeck (QEMM-i nimeline mäluhaldur) ja Autodesk (AutoCAD), st. lastakse mingiks perioodiks hinda tugevalt alla (nt. 50% piirimaile esialgsest hinnast ) ja võimaldatakse varastatud koopiat legaliseerida või lausa esimest korda seda tarkvara hankides kohe legaalne koopia osta. Tegu pole puhtakujulise altruismi ja heategevusega, nt. Autodeski legaliseerimiskampaania käigus pidi sellest osa võtnud firma juht alla kirjutama dokumendile, mille kohaselt ta edaspidi keelab oma firmas piraattarkvara kasutamise. Analoogne kampaania viidi läbi Islandil väga efektiivsete tulemustega. Kampaaniast haaras kinni ka Eesti Projektbüroode Liit, kes ametlikult soovitab oma liikmetel vaid legaalset tarkvara kasutada. Võitlemiseks massilise piraatluse vastu firmade tasandil pakkus Karl Bohlin, Baltic Business Software International AB tegevdirektor , välja tegevusplaani, mille kohaselt tuleks:

• sisse seada mustad nimekirjad (blacklists) ettevõtetest ja isikutest, kes on seotud selgete tarkvarapiraatluse juhtumitega, nimekirjad peaks olema kas osaliselt või täiesti avalikud.
  
• sellesse nimekirja kuulujad peaksid kaotama koostöövõimaluse ja toodete ning teenuste ostmise võimaluse kõigi suuremate infotehnoloogiafirmadega
  
• tegevjuhid, raamatupidajad, arvutite müüjad jt, kes on teadlikult füüsilise isikuna piraatkoopiaid kasutanud, peaks sattuma raskustesse oma tegevuse jätkamisel selles valdkonnas Lisaks tegi ta ettepaneku seada aegumistähtajaks selles nimekirjas 2 aastat.
  

Kommentaariks ehk ütleks, et selline karmi käe poliitika võib omada tõesti arenenumas riigis soovitud mõju, Eesti tingimustes aga selle otsesel rakendamisel kaasneks kindlasti hulk komplikatsioone ja eetilisi probleeme. Kes peaks sinna nimekirja kuuluma, kes mitte, kas aegumistähtaeg on liiga pikk? Küsitav on, kas kõik infotehnoloogiafirmad boikoteeriksid põhimõttelisi piraate - paljude mentaliteet on ju seniajani kauboikapitalismist tuttav "raha ei haise". Ja lõpuks hammasrataste vahele jääjad - mida peaks tegema raamatupidaja, keda ülemus sunnib kasutama piraatkoopiat? Lahkuma töölt ja leppima nt. saadavaloleva koristaja kohaga? Samuti arvutimüüja, keda kästakse müüa ebaseaduslikult paigaldatud tarkvaraga arvuteid? Kas ikka on õige karistada mittejuhtivtaseme töötajaid? Loomulikult peaks sinna nimekirja kuuluma eraisikutest raamatupidamisteenuste osutajad, kes kasutavad illegaalset tarkvara, eraisikutest arvutite müüjad, kes ei anna tarkvarale litsentsi kaasa, ja kindlasti kõik juhid, kes lubavad piraatlust oma ettevõttes. Ent siin ei saa umbropsu tegutseda ja tuleb kriteeriumid täpselt paika panna, samuti võib juhtuda, et tuleb teha mööndusi mõningates olukordades.
Piraatlus arvutivõrkude vahendusel
On mõningal määral sarnane igal pool pakutavate prii - ja jaosvaraprogrammide allalaadimisega, ent harilikult on komplitseeritum. Jaosvara vedeleb arvutivõrkudes kuhjaga ja seda lausa topitakse poolvägisi igal sammul - "palun, proovige vähemalt", piraatkoopia omandamiseks peab aga reeglina olema keskmisest vilunum ja kõrgemate tehniliste teadmistega kasutaja. Võrgus käib pidev jaht pakkujatele, ja nii ei ole mingit püsivat suurte keskuste võrku välja kujunenud, piraatlus on läinud ülimalt mobiilseks nagu narkootikumide müümine tänaval. Seal, kus eile veel midagi oli, ei pruugi täna enam midagi olla, teadmata jääb, miks. Jälitustegevuse eest hoidudes on pandud ülesse ühe-päevaservereid, millest saab infot näiteks ainult IRC (internet relay chat , jututubadele analoogne suhtlusvorm Internetis) vahendusel vms, see on juba vastava ala eliidi pärusmaa ja eeldab pidevat kursisolemist. Nii on aga võimalik sattuda peale lausa kurioosumitele, nt. hankida kommertstarkvara täisfunktsionaalne versioon juba nädal aega enne selle müügile tulemist, jne. On siiski ka püsivaid servereid, reeglina on päevavalgust kartev osa neis mingi suurema (ja pahatihti muidu legaalse) serveri sügavustesse peidetud. Ka see ei ole juhusliku metoodikaga, on olemas mõningased väljakujunenud reeglid, kus harilikult see paikneb, jne.
Eestiski on mitmete asutuste ja ka ajakirjade servereist avastatud rahvale välja pandud piraattarkvara. Siiski ei saa seda üks-üheselt seostada serveri omanike tegevusega, põhjuseks tehniline külg - nimelt on harilikult võimalus kasutajatel lisaks failide allalaadimisele ftp-ga (file transport protocol , failiedastusprotokoll) neid samamoodi ka üles saata, harilikult on selleks eraldi kataloog tehtud, kus on selline õigus kõikidel. Seal tekivadki pahatihti veel omakorda imelikud alamkataloogid (pruugitakse nt. vaheldumisi suur- ja väiketähti) ja nendesse illegaalse tarkvara arhiivid. See võib olla täiesti kahe eraisiku vaheline asi, kes lihtsalt leppisid kokku, et üks paneb sinna ja teine võtab sealt. On ka suisa naerma ajavalt lihtne võimalus – kasutada Interneti otsingumootoreid. Reeglina peale sinna nt. "MS Office" sisestamist küll muud peale legaalsete reklaami või tehnilise toe lehekülgede midagi pakuta (või kaob see muu infotulva sisse lihtsalt ära), aga jällegi paari kokkuleppe kohaselt päringut formeerides on võimalik vägagi pikk nimekiri saada. Tüüpiliselt modifitseeritakse sõna näiteks niimoodi, et lõpus asuv "s" asendatakse "z"-ga. Vähe sellest, on omakorda ilmunud lausa spetsiaalsed ainult piraatkoopiatele, registreerimisnumbritele, jms orienteeritud otsingumootorid. See pole ehk küll sekretärile jõukohane neid "ande" kasutada, ent arvutispetsil pruugib sisuliselt vaid käsi välja sirutada ja võtta.
Piraatluse vastu
Piraatluse vastu võitlemine ei ole kerge töö. Nagu näha, ei ole tehnilised abivahendid programmide juures - koopia legaalsuse kontrollimine jne - piisavad abivahendid. Ainuke efektiivne vahend on rakendada karme meetmeid piraatide vastu ja samas selgitada, et programmi autori suhtes on viisakas programm osta. Paraku ei ole Eestis nende karmide meetmete rakendamine kuigivõrd hästi läinud. Pikka aega räägiti, et ei ole vastavat seadusandlust. Seda tõepoolest ei olnud. Siis anti välja seadus, mis keelustas turul ja tänaval heli- video- ja andmekandjatega kauplemise , ilmselt lootes niimoodi Kadaka turule, piraatluse pesale, surmahoop anda. Paraku see seadus saavutas täpselt niipalju, et Kadaka turust sai kaubanduskeskus "Kadaka turg ", kõigiti respektaabel ja kena arhitektuuriga asutus, kus sellegipoolest piraattoodangut müüakse. Nüüd aga, kui vastav adekvaatne seadusandlus lõpuks olemas on, ei ole siiski millegi mainimisväärsega hakkama saadud. Ajalehtedes ilmuvad artiklid pealkirjadega "Politsei mõnules hävitades" ja "BSA ja majanduspolitsei tihendavad koostööd võitlemisel tarkvarapiraatluse vastu", aga midagi kardinaalset toimunud ei ole. See on muidugi tore, et politsei sõitis teerulliga üle 10 000 piraatplaadist, - midagi siiski konfiskeeritakse ja hävitatakse, aga see 10 000 plaati on ehk vaid kümnendik Kadaka turu igapäevamüügist. Üsnagi arusaamatuks jääb, miks ei tehta vastavatele isikutele, piraatplaatide müüjatele, selliseid rahatrahve, mis piisavalt suured oleksid, miks ei konfiskeerita müügilube, miks ei lööda Kadaka kaubanduskeskuses lihtsalt korda majja.
Uhkusega teatati 1996. aasta kevadel, et loodi BSA (Business Software Alliance, ülemaailmne arvutipiraatluse vastu võitlev mittetulundusorganisatsioon) Eesti division. See on ka tore, et nüüd on ka Eestis too organisatsioon esindatud, aga huvitav ja mõtlemapanev fakt on see, et BSA Eesti komitees töötab kaks inimest. Tulemused on ka loomulikult sellele vastavad. Räägiti ähvardavalt sellest, kuidas BSA hakkab Eesti firmadele reide tegema ja arvuteid konfiskeerima. Siiani aga pole suurt midagi käidud ega konfiskeeritud .
Üsna efektiivsed meetmed oleksid: Määrata piraattoodete müüjatele suured rahatrahvid, ehk isegi vabadusekaotused. Võtta neilt ära müügiload. Kui ikka nähakse, et piraattarkvaratööstusest osavõtt üsna kalliks maksma läheb, ega siis ei taheta ka sellest eriti osa enam võtta. Suurendada BSA Eesti komitee töötajate arvu, anda neile suured volitused firmade tarkvara kontrollimisel. Firmad, kelle arvutisüsteemist leiti piraattarkvara, kanda musta nimekirja. Nimekiri oleks kõigile vabalt kättesaadav. Üldjuhul ei soovi inimesed kasutada firmade teenuseid, kes on seotud mingi kahtlase tegevusega. Firmade töötajate kohta, kes piraattarkvara teadlikult kasutasid, samuti sisse seada must nimekiri, nii et kui too töötaja kusagile firmasse tööle tahab minna, saab too firma nimekirjast kontrollida, ega töötaja tarkvarapiraat pole olnud. Nimekiri peaks loomulikult olema teatud
kehtivusajaga (must plekk ei pea kogu eluks külge jääma). Siiamaani aga asjad lihtsalt ei liigu. Kõikidest meetmetest ja positiivsetest artiklitest ja ähvardustest hoolimata võib iga inimene minna Kadaka turule või mujale piraattoodangu müügiga tegelevasse kaubandusasutusse (neid on loomulikult veelgi) ja endale piraatplaat osta.
Olukord Eestis
BSA tellis Eestis Emorilt 1996. a. uuringu, selgitamaks Eesti inimeste seisukohti piraattarkvara kasutamise suhtes. 990 inimese küsitlemisena vanuses 15-74 selgus, et 40% on arvutiga kokku puutunud, 5% peredest on kodus arvuti, 72% peab piraattarkvara kasutamist ebaeetiliseks, 70% peab seda seaduserikkumiseks. 42% eraettevõtjatest, 46% õpilastest ja üliõpilastest ning 25% teistest inimestest (juhid, spetsialistid, tavatöötajad ja töötud) oli valmis soetama omale piraattarkvara. Seega on Eesti inimene küllaltki teadlik piraatlusest ja selle eetilisusest, ent kiusatus on liiga suur mittekasutamiseks. Aeg on edasi läinud, ja kindlasti kasvanud nii arvutikasutajate arv kui ka kodus olevate arvutite hulk, ent kindlasti on samamoodi kasvanud ka piraatlus, eriti noorema põlvkonna suure mänguhimu ja mängude vahetamisega. Eesti arvutiomanik kulutab tarkvara ostuks isegi vähem raha, kui nt. sloveen. Sloveen kulutab keskmiselt 1400 krooni aastas, eestlane 350. Kui vaadata arenenud riike, siis võib näha, et saksa arvutiomanikud võivad omale lubada 11000 krooni eest programme aastas, ületades sellega eestlasi 350- kordselt. Arenenud riikides ületab tarkvara müük ka riistvara müügi või on sellega võrdne, eestlane on siiamaani eelistanud ikka millegi käegakatsutava, so. antud juhul riistvara eest maksta. 1995. aastal liikusid Eesti arvutiäris 500 miljonit krooni, millest lõviosa kulus riistvarale, laiatarbetarkvarale arvati kulutatud olevat ligikaudu 40 miljonit. Hämmastav lühinägelikkus ilmneb teinekord ka suurhangetes, kus läbiproovitud kolme võrdse osa reeglit (kolmandik summast riistvarale, kolmandik tarkvarale ja kolmandik väljaõppele ja koolitusele) ignoreerides kah põhiliselt "rauda" ostetakse. Võrdlemaks Eesti ja muu maailma seaduste karmust, võib välja tuua, et tarkvarapiraatluse eest võib praegu Eestis saada karistada 900 päevapalga suuruse rahatrahvi või kuni 3- aastase vabadusekaotusega, seega on piraatlus teise astme kuritegu . USA karistused - 250000 USD ja/või 5 aastat vabadusekaotust. Robert Goodlatte SPA toetusel esitas USA-s ka seaduseelnõu, mille kohaselt üle 10 piraatkoopia valmistamine koguväärtuses 5000 dollarit või enam oleks kriminaalkuritegu ja karistuseks oleks 3 aastat vanglat, teistkordsel rikkumisel 6 aastat. Bill Clinton kehtestas ka seaduse, mille järgi saab piraatluse eest vastutusele võtta ka siis, kui piraat sellest tegevusest tulu ei saa. BSA Eesti komiteesse kuuluvad praegu IT, Gensi Tarkvara, Baltic Computer Systems, Autodesk, ja teised. Gensi Tarkvara tegevdirektor Anneli Heinsoo arvates ei piisa siiski ainult teavitamisest ja üldsuse harimisest:"Meie idee on ainult teavitada ja selgitada, samal ajal ei tohi see ilma vürtsita toimuda, ka seadus peab kaasa käima", selgitas ta,"Niisama teavitamine ei aita, ilma vitsata ei saa." Eestis tuleb suhteliselt kiiresti luua korralikult funktsioneeriv intellektuaalse omandi õiguskaitse süsteem, see on otsene eeldus investeeringute saamiseks. Näitena võib tuua Tšehhi vs. Rumeenia, kus esimeses on funktsioneeriv kaitse olemas, tarkvara turumaht on 60 miljonit USD, piraatluse tase on 85% ja loodud on 30000 töökohta. Rumeenias, kus kaitset ei ole, on turumaht 3 miljonit dollarit. Piraatluse pärssimine soodustaks koheselt uute töökohtade teket. Samuti välistab piraatlus ka eestikeelse tarkvara arendamist, välisfirmad on öelnud otse, et pole mõtet tõlkimisse investeerida, kui see ei anna kasumit. Politsei käis välja idee, mille kohaselt tuleks Eestis müüdav tarkvara märgistada vastava legaalsuskleebisega, see lahendaks gordioni sõlme läbiraiumisena ka keerulise probleemi, kuidas eristada järeletehtud tarkvara legaalsest. Tehniline baas hologrammide trükkimiseks on olemas, trükikojal "Vaba maa" on litsents väärtpaberite trükkimiseks. Jääks ära välismaiste firmade üle maailma otsimine, illegaalsuse kohta tõendite hankimine , dokumentide eesti keelde tõlkimine jms, seega - hoitaks kokku maksumaksja raha lisaks võitluse efektiivistumisele. Idee on analoogne tubakatoodete maksumärgistamisega. Kleebise omahind tuleks kusagile krooni-paari kanti , ent saadav kasu sellest oleks mõõtmatult suurem. Üllatavalt on vastuseisu kohatud BSA endise juhi Tiina Krevaldi poolt, kuna tema arvates on kogu tarkvara nagunii juba turvamärgistega kaetud, süüdistatakse politseid liigse mugavuse taotlemises. Arvatakse, et on odavam välja koolitada politseinikud olemasolevaid turvamärgiseid identifitseerima, kui et tuua sisse lisakleebis. Siinkohal oleks siiski kohane meenutada professionaalseid võltsijaid, kellele originaalhologrammide järeletegemine pole probleem, nende vastu aitaks kohalik kleebis tublisti, kuna ilmselt ei tasu siinse turu maht sellise täpsuse tagaajamist ja uue kleebise uurimist /hankimist/järeletegemist ära. Iga idee on siiski tänuvääne, kui see suudab piraatlust ohjeldada , sest WTO-sse (World Trade Organization, maailma kaubandusorganisatsioon ) pääsemine on piraatluse vohades võimatu ja IIPA (Rahvusvahelise Intellektuaalomandi Kaitse Liit, ühendab Ameerika autoriõiguslikke tööstusharusid) on avalikult nõudnud Eesti lülitamist 30. aprillil avaldatavasse piraatlust soodustavate riikide musta nimekirja. See kõik võib leebelt öeldes komplitseerida meie Euroopa Liitu pääsemist. Ka Euroopa Liidu direktiividega pole meie autoriõigusseadus vastavuses, Eesti Autorite Ühingu tegevdirektori Kalev Rattuse sõnutsi on meie seadusandlus selle koha pealt vananenud, ka on kritiseeritud riigipoolse huvi puudumist piraatluse väljajuurimiseks. Ka IIPA tegi märkuse, mille kohaselt Eestis puudub intellektuaalomandi kaitsega tegelev valitsusagentuur ja et Eesti pole ühinenud ühegi helisalvestuste piraatlust tõkestava konventsiooniga, kusjuures kaks põhilist rahvusvahelist autorikaitse konventsiooni on lausa Eesti keelde tõlgitud. Senised võetus aktsioonid Kadaka, Anne ja Viljandi turgudel (põhilised kohad piraatkauba levitamiseks) on madala kasuteguriga, kuna vaid pooltel juhtudest on kohus tunnistanud vajalikuks konfiskeerimise, teistel juhtudel on toodang tagastatud. turul ja tänaval heli- video- ja andmekandjatega kauplemine . See välistaks ka arvutitarkvara müümise. Koos legaalsuskleebisega võimaldaks see projekt piraatlusele väga tugeva löögi anda ja praktiliselt selgroo murda, turu puhastumine oleks siis vaid nö. viimistlemise küsimus. Probleeme on ainult valitsuse tasandi kompetentsuses ja teadvustamises. Ilmsesti rakendub kleebisekampaania alles 1999. aastal, sest järgmise aasta riigieelarve on paika pandud ja kleebiste trükkimine toimub ilmselt riigi vahenditega. Kleebis peaks pandama sel juhul nii karbile kile alla kui ka plaadile (enamus tänapäeva vähegi kallimat ja mahukamat tarkvara liigub CD-ROM-idel). Mujal maailmas rakendatakse ka nõuvõtteid, kus tehakse politseinike reid turule, illegaalne (või siis selle moodi kaup, peab ilmselt möönma) korjatakse kokku ja pannakse põlema (nagu Hiinas) või sõidetakse buldooseriga üle. Eesti seadusandlus kahjuks või õnneks sellist põletatud maa taktikat ei võimalda.
Olukord maailmas
Kõige värskem statistika, mis kusagil tehtud on, käib 1997. aasta kohta. Uuringud on näidanud, et 40% kasutatavast tarkvarast on piraattarkvara (et siis igast 5st koopiast 2 on illegaalsed). 1997. aastal sai tarkvaratööstus piraatluse tõttu 11.4 miljardit dollarit kahjumit, võrreldes 1996. aastaga on see 200 miljonit dollarit rohkem. Kõige suuremat kahju tekitavad Põhja- Ameerika, Lääne-Euroopa ja Aasia (84%). Suuremad kahjutekitajad (kahju suuruse järjekorras) on : Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan, Korea, Saksamaa, Prantsusmaa, Brasiilia, Itaalia, Kanada ja Suurbritannia . Need kümme maad võtavad kogukahjumist 68% (7.8 miljardit dollarit). Ameerika Ühendriikides on ligikaudu 35% tarkvarast illegaalne, Euroopas aga ligikaudu 60%.
3