Arktika ja savanni loomastik ja taimestik (0)

Savann
Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas. Lähisekvatoriaalsed vöötmed asuvad ekvaatorist pöörijoone suunas, ulatudes 15. laiuskraadini. Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias.
Savannis elavad loomad
Lõvi
Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180–240 cm, saba pikkus 60–90 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne , võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda.
Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades – praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit.
Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid. Enamasti langevad saagiks mitmesugused antiloobid, sebrad ja muud keskmist kasvu sõralised, kuid ka noored elevandid , ninasarvikud, jõehobud ja koduloomad. Lõvid söövad ka raipeid ja pisiloomi ( hiiri ). Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppe ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama . Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi.
Gepard
(Acinonyx jubatus) on kaslaste sugukonda kuuluv imetaja .
Gepardi kehapikkus on 150 cm, sellele lisandub saba pikkusega 70 cm. Kaal on umbes 70 kg.
Gepard on kiireim maismaaloom. Ta võib lühikesel distantsil (kuni 400 m) saavutada kiiruse 120 km tunnis.
Gepard oli varem levinud kogu Aafrikas ja Lõuna-Aasias, viimasel jääajal ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänapäeval on gepard levinud Aafrikas peamiselt Saharast lõuna pool. Iisraelis, Indias, Pakistanis ja Afganistanis on gepard välja surnud. Iraanis on säilinud vabas looduses 50...200 looma, kuid sealne alamliik sureb asurkonna väiksuse tõttu ilmselt välja hoolimata rangetest kaitsemeetmetest. Hinnanguliselt elab kogu maailmas 9000 – 12 000 gepardit.
Tiiger
Tiigri saagiks on mitmed sõralised, eelkõige metssead , hirved ja metskitsed (näiteks Kesk- ja Lõuna Hiinas elutsev tukkhirv, Siberis ja Põhja-Hiinas maral ja vapiti, Indias sambar ja punahirv , samuti muntjak), aga mõnikord harva ka näiteks kilpkonnad, kalad .
Vee-elukaid püüavad tiigrid hõlpsasti, sest nad on head ujujad ning neile meeldib supelda.Samuti on tiigrid raipesööjad. Tiigril on niipalju jõudu, et suudab läbi hammustada isegi suure looma (pühvli) selgroo ning seejärel saagi mõnikord mitme kilomeetri kaugusele lohistada.Tiiger sööb umbes 30 kg, liha korraga. Suuremat saaklooma jahib ta keskmiselt kord nädalas.Tiigrite kere on sihvakas ja paindlik, pea ümar, jalad lüheldased, saba pikk ja kogu ulatuses ühtlaselt karvadega kaetud.Nad näevad pimedas kuus korda paremini kui inimesed.Tiigritel on ümmargused pupillid ja silmad on kollast värvi.Tiigritel on sisse-välja käivad küüned nagu kassidelgi.Täiskasvanud tiigril on 30 hammast .Keegi ei tea täpselt miks tiigritel on triibud, aga arvatakse, et need aitavad varjuda saagi püüdmisel. Kasukas on enamikel tiigritel oranž ja mustade triipudega.Tiigri saba on 1-1,5 m pikk, umbes pool keha pikkusest.Tiigrid kasutavad oma saba suuna muutmiseks või hoidmiseks jooksu ajal.Saba kasutatakse ka teiste tiigritega suhtlemisel.Tiigrid elavad väga erinevat tüüpi metsades,mangroovitihnikutest
Bangladeshis kuni okaspuumetsadeni Venemaal Kaug-Idas.Umbes pooled veel allesolevatest tiigritest elavad Indias.Tiiger on säilinud veel Bangladeshis, Bhutanis, Hiinas, Põhja- Koreas , Vietnamis, Venemaa Kaug-Idas, Kambodzas,Myanmaris (Birma), Nepalis , Malaisias, Tais . Üksikult elavate täiskasvanud tiigrite individuaalterritoorium võib küündida kuni 400 km². Väikeste poegadega emasloomal on see esialgu paarkümmend km², hiljem laiendab ta oma territooriumi järk-järgult.
Elevant
Aafrika elevant on taimtoiduline, ta kulutab 16 tundi päevas taimede (lehtede, bambuse, okste jne) söömisele. Ta võib päevas süüa 140–270 kg toitu. Ajavahemikus 1889–1946 on Aafrikast välja veetud umbes 2 280 000 elevandi võhka India elevant ja aafrika elevant on üpris sarnased, kuid aafrika elevant on suuremate kõrvade ja võhkadega (on nii isastel kui emastel). Isane elevant võib seistes olla 3,64 m kõrgune, 6...7,5 m pikk, (koos londiga) kaaluda kuni 5455 kg; emane 3 meetrine ja kaaluda 3636– 4545 kg
Sebra
Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on üsna hästi kohastunud eluks Aafrika lõuna- ja edelaosa mägistes eraldatud piirkondades.Sebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud teatud antiloobiliikide karjadega, kes nende seltsi otsivad, kuna sebrad on tänu oma teravatele meeltele – peamiselt nägemisele ja kuulmisele – võimelised neid hädaohu eest õigel ajal hoiatama. Sebrade kari koosneb harilikult juhttäkust, ühest kuni kuuest märast ning nende ühistest varssadest.Nagu teised hobuslasedki, toitub sebra rohust. Vahel närib puukoort, näksib ka lehti, pungi ja puuvilju . Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega, seejärel peenestab purihammastega. Söömisele kulub sebral iga päev pikki tunde. Seejuures jälgib ta pingsalt ümbrust, ega pole mõnd kiskjat lähenemas näha. Territooriumid, kus sebra elab, on sageli äärmiselt kuiva ja palava kliimaga . Sebra on siiski suutnud niisuguste ebasoodsate tingimustega kohaneda – ta on võimeline veeta läbi ajama koguni kolm päeva, kuna joogikohtadeni jõudmiseks peaks ta läbima küllalt pikki vahemaid.Sebra kõrgus on tavaliselt kuni 120 cm ja keha pikkus võib ulatuda 220 cm. Saba on 45-50cm pikk. Keskmine sebra kaalub 260 kg.Suguküpseks saavad noored sebrad tavaliselt 2. eluaastal . Innaaeg on kevadeti . Tiinus kestab 11,5 kuni 12 kuud. Poegi sünnitavad märad tavaliselt ühe.Sebrade harjumispäraseks eluviisiks on elada perekondlike karjadena. Nad toituvad rohust. Sebrad häälitsevad hirnumisega. Sebrade eluiga on kuni 28 aastat. Eksisteerib 3 liiki sebrasid: kõrbesebrasid, savannisebrasid ja mägisebrasid.
Antiloop
Nimetus: harksarvik
Liikide arv: 1
Sugukond : Antilocapridae (harksarviklased)
Selts: sõralised
Õla kõrgus: 81-104 cm
Täiskasvanu kaal: 36-70 kg
Levik: Põhja-Ameerika
Elupaik: rohtlad (preeriad) ja kõrbed
Toit: rohttaimed , ka põõsaste lehed ja peened oksad , kaktused ja muud taimed
Ühiskondlik struktuur: sügistalvisel perioodil moodustavad arvukaid karju , kus loomadel on suur liikumisvabadus ; muul ajal on seltsingud väiksemad
Tiinus: 8,5 kuud
Poegi tiinuse kohta: 1-2, harva 3
Sünnikaal: 2-4 kg
Eluiga: 12 aastat tehistingimustes
Savannis kasvavad taimed
Vihma- ja kuiva perioodi vaheldumine avaldab oma tugevat mõju ka siinsele floorale ja faunale.
Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil kuivavad nende maapealsed osad täielikult, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad . Suviste vihmade ajal kasvavad siinsed rohttaimed keskmiselt kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Selliste taimede varred ja lehed on üsna jäigad ja paindumatud. Rohukõrred ei seisa sageli mitte ühtlaseks rohuvaibaks liitunult, vaid tukkadena mõnekümnesentimeetriste vahemaade kaugusel. Nende vahel on maapind aga paljas . Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad siinsed rohttaimed väga kiiresti - päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini. Savannides leiduvad puud kannavad sageli juba maast alates oksi või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Nende koor on paks ja krobeline, oksad on harunenud korrapäratult. Oksadele kinnituvad lehed puhmakaupa. Paljud puud langetavad oma lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna vähese niiskuse korral põuaperioodil on nende juured laienenud võrast suhteliselt kaugele. Mõned savannides kasvavad puuliigid suudavad vihmaperioodil oma tüvedesse koguda küllaldaselt vett, et pikka põuaaega üle elada.
Sademetevaesematel aladel asenduvad puude tiheda astelvõsaga. Savannitaimed on hästi kohastunud eluks nii kuival kui ka niiskel aastaajal.
Arktika
Arktika on põhjapoolust ümbritsevate alade üldnimetus. Arktikasse kuuluvaiks loetakse alasid, kus juulikuu keskmine õhutemperatuur ei ületa +10 °C. Arktika pindala on ligikaudu 27 miljonit km².
Arktikale on iseloomulikud madalad suvised temperatuurid, miinuskraadides aasta keskmine õhutemperatuur, oru- ja mandriliustikud ning igikelts . Arktika on tundrate ja arktiliste kõrbete levikupiirkond.
Arktikas elavad loomad
Jääkaru
Jääkaru ( Ursus maritimus) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast.
Jääkaru on levinud Põhjapoolkera polaaraladel. Jääkaru on maailma suurim maismaakiskija. Ta sulab täielikult kokku lumise ümbrusega. Karvkatte värvus võib varieeruda valgest kollaseni. Jääkarud on hästi kohanenud eluks Arktika jäise keskkonna tingimustes. Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse jääl liikumiseks.
Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal , otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms.
Sinivaal
Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 33 meetrit pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurim isend mõõdeti 1909, pikkuseks saadi 33,6 meetrit.Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit. Täiskasvanud sinivaal võib süüa kuni 40 miljonit krilli päevas. Vaal toitub aladel, kus krille kõige rohkem leidub, ja sööb neid päevas kuni 3,6 tonni. Koos krilliga neelab ta kalmaare, koorikloomi ja väikseid kalu, aga sihilikult ta neid ei söö. Sinivaala päevane energiavajadus on umbes 1500 kcal . Päeval toitub ta rohkem kui saja meetri sügavusel, öösiti veepinnal .Lühikest aega võib sinivaal ujuda kiirusega kuni 40 km/h, arendades selleks võimsust 500 hj. Sukeldumisrekordiks on täheldatud 36 minutit, 20 minutit kestev sukeldumine on sagedane , 10 minutit on keskmine.Isendid hoiduvad üksinda, harvem kahe-kolmekaupa.Emane sinivaal saab suguküpseks 4.–5. eluaastal, isane 8.–10. eluaastal. Emane sünnitab 2–3 aasta tagant 6–8 meetri pikkuse järglase. Sündides kaalub vaal 2,7 tonni – sama palju kui täiskasvanud jõehobu. Järglast on tarvis imetada 7–8 kuud ja selle aja jooksul kasvab ta poole pikemaks. Iga päev joob väike vaal 400 liitrit piima ja võtab päevas juurde 90 kg. Poolteiseaastane vaal on juba 20 meetrit pikk.Hinnanguliselt võib sinivaal elada 80 aastat vanaks, aga see ei ole täpselt teada, sest vaalasid on hakatud individuaalselt jälgima alles hiljaaegu. Kindla peale on teada, et Vaikse ookeani kirdeosas elas üks sinivaal 34 aastat.Sinivaala ainus looduslik vaenlane on mõõkvaal. Uuringu järgi kannab veerand sinivaaladest mõõkvaalade rünnakuis saadud arme. Kuna mõõkvaalad sinivaalu nii sageli ründavad, siis järelikult peavad need rünnakud vahel vilja kandma, aga kui suur osa rünnakutest mõõkvaalale edukalt lõpeb, on teadmata.Vaalaküttimise tagajärjel vähenes sinivaalade arv ligikaudu 200 000-lt (1930) umbes 1000-le (1965), kuni 1966. aastal sinivaalade püük keelati. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000 ja nende arv kasvab aeglaselt.
Polaarhüljes
Hülged söövad kalu, seepärast lõhuvad nad mõnikord kalavõrke. Kehapikkus 1,25-6,5 m, mass 90-3500 kg. Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus.  Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi.
Kašelott
Kašelottide isas - ja emasloomad erinevad üksteisest mõõtmete poolest. Isased võivad kasvada 16–18 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 50 tonni, emasloomad võivad kasvada aga 12–14 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 25 tonni.Ulatusliku vaalapüügi tagajärjel on vähenenud tunduvalt kašelottide suurus, kuna enamasti püüti just võimalikult suuri isendeid. Säilinud skelettide järgi on avastatud, et veel paar sajandit tagasi võis kohata kuni 28-meetriseid kašelotte. Need isendid olid suuruselt võrreldavad heeringavaalaga, mistõttu võiks neid lugeda sinivaala järel suuruselt teisteks loomadeks.Kašelotid elavad karjadena pea kogu maailmameres. Isas- ja emasloomad moodustavad reeglina Kašelotid toituvad peamiselt peajalgseist, kalmaaridest ja kaheksajalgadest. Harva söövad nad ka muid loomi: astelraisid, homaare ning haisid.Kuna kašelotid püüavad sageli ka väga suuri kalmaare, on kinnipüütud vaalade kehadelt leitud kombitsajälgi, mis näitab, et kalmaar on püüdnud ennast kaitsta.Toitu püüdes võivad kašelotid sukelduda rohkem kui 2 kilomeetri sügavusele. Ükski teine imetaja ei suuda sukelduda nii sügavale.eraldi karju Kašelottide arvukus pole täpselt teada, hinnanguliselt võib see olla 200 000–2 000 000 isendit.Varem kütiti kašelotte peamiselt liha, vaalavõidise ja ambra saamiseks, kuid nüüd on küttimine tunduvalt vähenenud ja arvukus on taastumas.
Arktikas kasvavad taimed
Polaar- ehk külmakõrbed on need alad jäävööndis, mis on suurema osa aastast   jääst ja lumest vabad. Polaar- ehk külmakõrbetes esineb ka kidurat taimestikku.