Vaalad (1)

Sisukord
I Sissejuhatus
II Sinivaal
Suurim loom maakeral
Sinivaala hingamine
Sinivaala toitumine
Sinivaalade ränne
Sinivaalade paljunemine
Sinivaalade omavaheline suhtlemine
Sinivaal ja inimesed
III Lõppsõna
IV Kontrolli oma teadmisi
V Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Vaalad on mõistlikud olendid. Nad elavad kaugetel meredel ja veedavad suurema osa elust vee all. Vanade meremehejuttude järgi on nad suure suuga merekoletised, nagu draakonid . Tegelikult on vaalad imetajad , kes väliliselt sarnanevad kaladega, kuid erinevad neist oluliselt – nad on püsisoojalised, kopsuhingamisega, emakasisese arenguga, poegade imetamisega ja rahuliku iseloomuga .
Teadlased on selgitanud, et esimesed imetajad elasid alguses kõik maismaal. Umbes 55-70 miljonit aastat tagasi asustas üks imetajaterühm, arvatavasti kiskjalise eluviisiga ürgsõralised kaladest kihavad jõesuudmed kus oli toitu palju ja ohtu vähe. Esialgu toitusid nad madalas vees, hiljem hakkasid toiduotsinguil ikka julgemini rannikust esmalduma. Lõpuks kaotasid nad sootuks seose maismaaga . Uues elukeskkonnas muutus pika aja jooksul põhjalikult nende kehaehitus ja eluviis. Keha kaotas kõik selle mis takistas libisemist vees – karvakatte, tagajäsemed, kõrvalestad. Esijäsemed muutusid loibateks, sabast kujunes lai, lame horisontaalne sabauim. Kopsud muutusid elastseks ja mahukateks, võimaldades vee all viibida kuni 2 tundi. Naha alla kujunes paks rasvakiht , asendamaks soojust hoidvat karvakatet. Osa neist hakkas toiduks kasutama kalu ja neil säilisid toidu haaramiseks hambad, teine osa aga „Spetsialiseerus“ väga mugavale toiduhankimisele – avatud suuga pisielundite – 2 ooplanktoni parvest läbiujumisele ja sel teel toidu saamisele.
Minu valik on sinivaal seepärast, et nad on kõige suuremad imetajad Maa peal. Nende omapära on see, et nad on rahulikud ja ei ole inimestele ohtlikud. Algul tundus imelik, kui sain teada et sinivaal oli kunagi maismaaloom ning ta kohastus pärast ümber veeloomaks. Kuidas aga ta sai vees kohastumise, selle saab teada referaadist „Sinivaal“.
Kašelott (hammasvaal)
Grööni vaal ( kiusvaal )
Joon.1. Suurimate hammas-ja kiusvaalade suuruse võrdlus. Sinivaal (kiusvaal)
Sinivaal
Suurim loom maakeral
Planktontoidulised vaalad on üldjuhul suured loomad. Igas keeles tähendab sõna „vaal“ - suur. Suurte vaalade mõõtmed ülitavad ükskõik millise senieksisteerinud looma omad. Kunagise hiiglase dinosauruse kaal oli vähem kui veerand tänapäevase sinivaala omast.
Suurim teadaolev sinivaal oli 33 m pikk, seega sama pikk kui tänapäeva reisilennuk Boeing 737. Kaal arvatakse sinivaala olevat 150-200 tonni, see on rohkem kui 30-nel aafrika elevandil, kes on suurim tänapäeva maismaaloom. Süda kaalub tal üle poole tonni, südame veresoonte läbimõõt on umbes 30cm, aordid on nagu vihmaveetorud. Kopsud mahutavad kuni 14 m3 õhku, see on väikese toa maht. Keele mass on 4 tonni, sellele mahub vabalt seisma elevant või sõiduauto.
Sinivaala keha on sihvakas , pea madal ja lame, laia suuõõnega. Ninamikust poole kehapikkuseni on 55-68 nahakurdu. Loivad on ahtad, need talitavad sügavustüüridena ja põõretel. Seljauim on väike, asub kaugel taga. Sinivaala saba on horisontaalsete labadega . Uimepooled lamedad ja jäigad nagu autokumm. Saba lükkab keha vees edasi nagu laeva propeller. Vaal tõstab ja langetab saba suurte lihastega, mis kinnituvad selgroo üla-ja alapoolel. Uimelihased moodustavad vaala kehast kolandiku.
Sinivaala värvus on tumehall, helesinise varjundiga, kirjatud helehallide laikude ja marmormustriga.
Sinivaala hingamine
Sinivaal hingab kopsudega, kuhu õhk satub sissehingamisel ja kust väljub väljahingamisel pealae eesosas asetseva hingatsi kaudu. Vee alla sukeldumisel hingats sulgub klapiga. Vee all saab sinivaal olla 1,5 tundi, tavaliselt kestab sukeldumine 1 tund. Väljahingamisel tekib veeaurust ja piiskadest fontään, mis on tavaliselt kuni 6 m kõrgune, harvemini ulatub 9-12 meetrini.
(Loomariigis Baltic 2002)
(V. Papastavuon Vaalad 1999 lk.101-125)
Sinivaala toitumine
On imetlusväärne, et nii hiiglaslik loom toitub planktonist – kõige pisematest ookeanis elutsevatest olenditest.
Joon.2. Krill
Jäises poolusteläheduses vees on rohkem hapnikku ning süsihappegaasi kui soojas ekvaatoripiirkonna vees. Seetõttu on elu külmades vetes rikkalikum. Eriti rohkesti on seal taimest hõljumist toitu vaid hiilgevähki ehk krilli. Mõnikord on neid nii palju, et meri värvub punaseks. Sinivaal toitub filtrides . Filtriks on kiusplaadid – suured narmasharjad, mis ripuvad hiiglaslike sõeltena vaala suus . Neid on umbes 320 tükki. Iga kuni 100 cm pikkune ja 55 cm laiune plaat lõppeb pikkade kiuste ribadega, tänu millele püütakse kinni isegi kõige pisemad toiduosakesed.
Vaal ahmib merevett suhu ja surub selle läbi kiuste välja, püüdes nii kinni suupärased palakesed. Kurguvaod võimaldavad tal ühe ampsuga suhu võtta kuni 60 tonni vett. Kiuste taha jäänud krill neelatakse keele abil alla. Päevas võib ta süüa kuni 6 tonni väikesi vähilisi. Toitumisperiood on 4-5 suvekuud. Selle jooksul kasvab vaala kehakaal kuni peaaegu kahekordseks. Talletatud rasvast jätkub rändeks talvitusalale. Talvel nad peaaegu üldse ei söö.
(P. Whitfield Laste loomaentsüklopeedia 2001 lk.40-50)
Sinivaalade ränne
Sinivaal on tuntud pikkade rännete poolest. Nad toituvad suvel planktonirikastes arktartilistes ja arktilistes vetes. Sügiseks ja talveks rändavad nad subtroopilistesse ja troopilistesse vetesse. Seal emavaalad ka poegivad. Kevadel liiguvad nad koos oma imevate poegadega aegamööda tagasi suuremate laiuskraadide poole. Aastas läbivad nad rändel kuni 20000 km.
- Krilli levik maailmameres
- Sinivaala suvised ränded toitumisalale

• Sinivaala talvised ränded soojadesse meredesse
  

Joon.3. Sinivaalade sessoonsed ränded.
Sinivaalade paljunemine
Soojades vetes sünnitab emasvaal iga kahe aasta tagant poja. Poeg on sündides 6-8 m pikkune ja kaalub 2-3 tonni, seega aafrika elevandi suurune. Ta hakkab ujuma ema kõrval ja toitub piimast. Pehmete huulte puudumise tõttu ei saa ta piima imeda. Kui poeg haarab kinni nisanibust, surutakse rinnast eriliste lihaste kokkutõmmetega talle piim suhu. Selles on üle 40% rasva. Igapäevase suure anuse (100-600 liitrit) toitva piimaga võtab „ beebi “ kaalus juurde kuni 100 kg. Võõrutamise ajaks 6-7 kuu pärast, kui on jõutud külmadesse vetesse on vaalapojal kasvanud paks rasvakiht ja kiused suhu ning ta pikkus on 15-16 meetrit, see on pool emast.
(Loomade elu 7 köide Imetajad 1987)
Sinivaalade omavaheline suhtlemine
Sinivaalad on üksikuitlejad. Harva on neid näha 2-3 koos. Omavahel suhtlevad nad väga mitmesuguseid hääli kasutades. On kindlaks tehtud selliseid häälitsusi nagu ruigamine, ümisemine, soigumine. Osa häälitsusi on nii madalad, et inimkõrv neid ei kuule. Vees on nad rahulikud, toitudes liiguvad 10-15 km/h. Ehmudes võib nende liikumiskiirus olla aga üle 40 km/h. Siis arendavad ta lihased võimsust üle 500 hobujõu.
Sinivaal ja inimesed
Oma hiiglaslike mõõtmete tõttu on sinivaal olnud vaalapüüdjate põhieesmärgiks. Tema suur keha töödeldi ümber rasvaks, liha kasutati toiduks, kiused kuulusid korsettide, harjade jm. Valmistamiseks. Enne vaalapüügi alustamist lõunameredel elas seal umbes 250000 sinivaala. Praeguseks on järel vaid mõnisada. Alates 1986.aastast on sinivaalade küttimine keelatud, kuid sellele vaatamata on see kõigi aegade maailma suurim loom ikkagi hävimisohus, sest esineb ikkagi salaküttimist ja järjest suuremaid mõõtmeid võtab merereostus . Vaalast on saanud kogu looduskaitseliikumise sümbol.
(Ookeanide atlas 2002 lk.12-36)
Joon.4. Inimese, elevandi ja sinivaala suuruse võrdlus
Inimene – pikkus 1,8 m , kaal 80 kg.
Elevant – kõrgus 3,6 m , kaal 5-6 tonni.
Sinivaal – pikkus 33 m , kaal 120-150 tonni.
(Loomariigis 2002 Vaalad)
Lõppsõna
Sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni jooksul on elusloodus allunud erinevatel aegadel väga erinevatele tingimustele. See on põhjustanud aga vajaduse kohaneda olukorrale, vastasel korral ootaks ees väljasuremine.
Minu huvi köitnud loom – sinivaal on hea näide sellest kohanemisest elutingimustega, sellest, kuidas kujunes kaasajal eksisteeriv kõige suurem imetaja.
Sügavalt rahutuks muudab mind, nagu kogu kainelt mõtlevat inimkonda see, kuidas kasuahnete indiviidide hoolimatu tegevus on viinud ohtu selle loodusime olemasolu. On alust tõsiselt karta mõnekümne aastaga selle hävimist, mis on seni terveid Maa ajastuid kestnud.
Õnneks on tänapäeval siiski olemas aktiivselt looduse kaitmisega tegelevaid inimesi ja organisatsioone, kes on suutnud maailma üldsust sedavõrd mõjutada, et tänapäeval otsest ohtu sinivaala hävimiseks ei ole. Loodan, et nii ka see alatiseks jääb.
Kontrolli oma teadmisi

Miks ei ole õige nimetus „vaalaskala“ ?

Mis viitavad sellele, et vaalad on iidsetel aastatel olnud maismaal ?

See on üks vanaajal levinud ettekujutusi maailma ehitusest. Kirjelda ja põhjenda sellist arvamust! Vaata joonist all.

Millest on tingitud sinivaalade igaaastased ränded?

Mille järgi liigitatakse vaalu hammas-ja kiusvaaladeks?

Mille poolest erineb vaala saba kala sabast? Miks?

Mis on vaala „fontäär“? Mis on hingats?

Miks kütivad inimesed vaalu? Miks on see tänapäeval keelatud?

Milleks on sinivaalal pea alaküljel vaod ?

Mille poolest erineb vaalapiim lehmapiimast?
Kes see on ?

Sinivaala toidupüünis.

Vaala „tüürid“.

Vaala „nina“.

Sinivaala toit.

Suurim maismaaimetaja.

Vaala „mootor“.

Vaala „kasukas“.

Toimetab toidu makku.
Kasutatud kirjandus

V. Papastavuon. Vaalad. Koolibri. 1999.

P. Whitfield. Laste loomaentsüklopeedia. Eesti Entsüklopeedia kirjastus. 2001.

Loomade elu 7. köide. Imetajad. Valgus. 1987.

M. Macquitty. Ookean. Koolibri. 1997.

Imepärane ja mõistatuslik loodus. Koolibri. 2000.

Loomariigis. IMB. Baltic.

Geograafia atlas V klassile. Moskva . 1980.

Ookeanide atlas. Sinisukk . 2002.