ARHITEKTUURI AJALOO LÜHIÜLEVAADE (0)

Plebian
ARHITEKTUURI AJALOO LÜHIÜLEVAADE
KOKKUVÕTE
Õppeaines: ARHITEKTUURI JA EHITUSE AJALUGU
Õpperühm:
Juhendaja :
Esitamiskuupäev:…………….
Üliõpilase allkiri :……………..
Õppejõu allkiri: ………………
Tallinn 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
1ÜRGAEG 3
2MESOPOTAAMIA 4
3EGIPTUS 4
4KREETA MÜKEENE 5
5VANA-KREEKA 6
6VANA- ROOMA 7
7VARAKRISTLIK 9
8BÜTSANTS 9
9LÄÄNE EUROOPA 10
10ROMAANI 11
11GOOTI 11
12RENESSANSS 12
13BAROKK JA ROKOKOO 13
14KLASSITSISM 14
15ARHITEKTUUR 19. SAJANDIL 15
16ARHITEKTUUR 20. SAJANDIL 16

ÜRGAEG

Ürgaja esimesteks elupaikadeks koobaste kõrval oli püstkoopadm ,mis olid ümarapõhjalised (6-7m läbimõõduga), ritvadest laotud koonuselise kujuga hooned, mille sõrestik oli pealt kaetud nahkade, puukoorte, okste või mätastega.
Püstkodade kõrval ehitati ka puust või vahel ka kivis vaielamuid. Palkidest ehitatud vaielamud toetusid maasse või veekogude põhja rammitud vaiadele ning olid jaotatud kaheks (harva ka enamaks) ruumiks.
Kiviajal püstitati ka suuri kiviehitisi ehk megaliitehitis (menhi ja dolmen ), mis moodustasid kromlehhe. Menhir kujutab endast kõrget kivitulpa, mille otstarvet seletatakse mütoloogia või kultusega. Menhirid võivad paikneda üksikult või rühmiti. Dolmen on püstistest kivitulpadest (menhiritest) moodustatud ehitis, mida katab kiviplaat. Dolmenid on kiviarhitektuuri esimesteks mälestisteks, kus on rakendatud ehituskunsti põhinõudeid – toe ja lasuva raskuse tasakaalu. Joonis 1. Stonehenge

MESOPOTAAMIA

Antud ajastule omased ehitised olid tsikuraadid, palee-ehitised ja kindlustusehitised. Ehitusmaterjalina kasutati Eufrati ja Tigrise kallastel leiduvat savi, millest tehti tampsavi, toortelliseid, põletatuid telliseid . Kasutati ka veel kive ja ka puitu, mida veeti sisse. Telliste sidumiseks lubimörti.
Mesopotaamia alade ehitajatel puudus igasugune materjal nii laetalade kui ka sammaste tarvis, olid nad sunnitud leiutama võlvid . Võlvid toetati massiivsetele seintele . Katuse tegemiseks täideti võlvikannad tambitud pinnasega ja ehitati peale lame savikatus.
Elamud oli peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga hoone, mis oli tänava poole pööratud umbseintega. Seinas oli tavaliselt üks, vahel harva ka kaks sissepääsuava, kust pääses siseõue. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, kuhu avanesid tubade uksed ja puitsammastele toetuvad teise korruse galeriid ning trepid.
Tuntuim ehitistüüp Mesopotaamia arhitektuuris on astmiktorn – tsikuraat . See moodustus üksteise peale ehitatud massiivsetest seest täis tüvipüramiididest, mille astmetele viisid kaldtrepid. Teiseks levinud ehitustüübiks Mesopotaamia aladel oli valitseja palee. Paleed ehitati suhteliselt kõrgele platvormile ning võisid koosneda ümber paljude siseõuede koonduvast mitmekümnest ja isegi mitmesajast ruumist.
Joonis 2. Uri tsikuraat

EGIPTUS

Kultusarhitektuuri varasemaid ehitustüüpe on haudehitis ehk mastaba . Mastaba oli madal längus seintega kiviehitis, mille sissekäik võis olla kinni müüritud, sissekäigu vastasküljel aga paiknes petikuks. Mastabast arenesid välja ka suurimad egiptuse haudehitised – püramiidid . Ehitati alumise peale veel paar-kolm väiksemat mastabat ning kujunes välja astmikpüramiid . Püramiidi järgmine vorm oli murdpüramiid, kus alumise osa kaldus küljed murdusid järsult keskpunkti suunas u 2/3 püramiidi kõrgusest ja moodustasid tipu.
Kõikide püramiidide juurde kuulusid templid – püramiidi vahetus läheduses olid hauatemplid.
Keskmise riigi ajal hakati järjest enam pöörama tähelepanu templiehitusele. Klassikalise templi skeem on järgmine: sfinkside allee –püloon–sammasõu–sammassaal–väiksemad ruumid–kesktelje lõpus asuv pühamu. Templiehituses kasutasid egiptlased mitut tüüpi sambaid. Kui varaseim sammas oli lihtsalt ruudu- kujulise ristlõikega post, siis Uue riigi ajal kasutati enamasti ümaraid.
Kasutatavad ehitusmaterjalid olid kivi, liivakivi, graniit , lubjakivi, graniit, marmor, sisseveetud puit, toor - ja põletatud tellis ning tampsavi.
Joonis 3. Giza püramiidid

KREETA MÜKEENE

Järgmiste aastasadade Kreeta arhitektuurist on kõige tuntumad paleed, mis kujutasid endast otsekui väikest linna. Põhiskeemilt olid need kõik sarnased – keskse kiviplaatidega sillutatud suure siseõue ümber oli koondunud arvukas ruumidekobar.
Linnused olid levinud mandril . Neile on iseloomulikud võimsad kaitserajatised ja -müürid. Viimased on ehitatud väga suurtest vähe tahutud kiviplokkidest, mis ilma sideaineta koos seisavad. Linnuste keskseks hooneks kujunes megaron – suur ristkülikukujuline saalhoone, mille sissekäigu ees oli kaks sammast, saali keskel, nelja samba vahel aga kolle .
Haudehitistest olid tuntud kamber ja kuppelhauad, mille põhiruumi moodustas kas ümmarguse või nelinurkse põhiplaaniga matusekamber, milleni viis pikk, kerge kallakuga käik – dromos. Hauakambri lagi oli kaetud kivide järk-järgulise libistamisega tekitatud valevõlviga.
Ehituses kasutati suurte plokkidena ehituskivi, kasutati valevõlve. Ehitusmaterjalideks oli liiva- ja lubjakivi.
Joonis 4. Megaroni põhiplaan

VANA-KREEKA

Ehitustehnika: Kreeka ehitustehnika ja konstruktsioonid paistavad silma täpse teostusega. Müürid laoti sideaineta. Müürikvaadrid, sambaosad, talad , kiviplokid kinnitati üksteise külge raudankrute,-pulkade ja -klambritega. Sillustena kasutati arhitraavset talasüsteemi.
Kreeka arhitektuuri tähtsaimaks ehitiseks oli tempel, mis koosnes kaheks või kolmeks ruumiks jaotatud ehitisest. Pearuumi, milles asus pühakuju, nimetati cella ehk naos . Kujunesid välja erinevad templitüübid – anttempel, prostüül, amfiprostüül, mis erinesid üksteisest sammaste arvu ja paigutuse poolest. Sambad on kreeka arhitektuuri põhivormiks. Sammaste ja talastiku erinevuse järgi jaotatakse kreeka arhitektuur dooria, joonia ja korintose stiiliks.
Sammaste ja alaehituse paigutusel on kasutatud ehitustehnilist võtet, mida nimetatakse kurvatuuriks (ehitusvõte, kus alaehitus kaardub kergelt keskpaiga poole ja sambad on püstitatud väga väikese kaldega kesktelje suunas).
Kreeka elumaja, mis senini oli olnud suhteliselt tagasihoidlik , siseõuega, tänavast ärapööratud ehitis, elas läbi kõige suuremad muutused – endiste lihtsate hoonete asemele hakkasid kerkima kahekorruselised sammasõuedega (peristüülõuedega) majad. Ehitati ka teatreid , kõikvõimalikke spordirajatisi ( staadion , gümnaasium, palestra ) ja rahvakoosolekuhooneid.
Joonis 5. Teater Segestas

VANA- ROOMA

Laialt olid levinud ümar- templid. Tavaliselt olid need korintose sammas- tikuga ning madala kooni- lise katusega . Kreeka arhitektuurist sõltumatult kujunes templiarhitektuu-ris välja kuppelehitis – kupliga kaetud silindriline hoone.
Basiilika on tavaliselt pikliku põhiplaaniga, samba või piilari- ridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja nii palju kõrgem, et saab valgust külglöövide katusest kõrgemal olevaist aknaist (nn valgmikust).
Amfiteater oli avalikeks etendusteks püstitatud katuseta ehitis, mille keskel olevat ellipsikujulist areeni piirasid astmetena ülespoole tõusvad istmeread.
Termid olid avalikud saunad , mis moodustasid kokku keerulise kompleksi, ühendades endas peale kümblusruumide ka sportimiseks vajalikke rajatisi, puhkealasid, söögisaale, raamatukogu. Termide keskküttesüsteemis lasti kuum õhk põrandaplaatide alla ning seinte ja võlvide vooderduse taha.
Roomlaste insenerimõtte üheks tippsaavutuseks oli teedeehitus . Maanteed rajasid nad otsejoones üle soode , orgude ja mägede. Teed olid mitmekihilise täidisega , need kaeti suurte siledate kiviplaatidega, millede vahed jäigastati tsemenditaolise seguga . Vihmavee ärajuhtimiseks kaevati teede kõrvale kraavid .
Akvedukt kujutas endast lahtist või kaetud veejuhet, mis oli ehitatud sillataolise kaaristuna ning kandis üht või mitut, üksteise kohal asetsevat veekanalit. Torude kaudu suunati vesi avalikesse kaevudesse, termidesse, eramajadesse.
Rooma elumajadest oli levinuim ühekorruseline maja e domus, mis ehitati etruskide eeskujul aatriummajana ühtse skeemi järgi.
Laiendades Kreekast pärinevaid kompositsioonilisi võtteid, võtsid roomlased talakonstruktsioonide kõrval kasutusele võlvkonstruktsiooni ja kaaristu . Varaseim võlv oli silindervõlv , üsna pea leiutasid roomlased aga ka ristvõlvi, mis kujutas endast kahte üksteisega täisnurga all lõikuvat poolsilindrit. Võlvide ehitamisel kasutasid roomlased peamiselt kolme süsteemi. Esimesel juhul moodustus võlv külg külje kõrvale ehitatud kaartest. See moodus andis võimaluse ehitada võlvi ainult kividest. Teine moodus rajanes sellele, et kivi- või telliskaared ehitati üksteisest teatud kaugusele ning vahe kaeti pikkade tellistega. Kolmanda ja kõige enam kasutatud võimalusena täideti kaarte vahe betooniga .
Alustanud tavalistest toorsavitellistest ehitistega, laoti alguses seinad kuivalt, ilma mördita, kusjuures kandedetailide tarbeks kasutati kõva lubjakivi ehk travertiini. Et toortellis kohe laiali ei pudeneks, hoiti teda enne ehitamist valmina kuni kaks aastat. Alates 1. saj pKr sai valdavaks ehitusmaterjaliks põletatud tellis, mida valmistati erikujulisena vastavalt kasutamisalale (seinad, katused, sambad). Telliste ladumisel kasutati liiv-lubimörti. Mördi laialdane kasutamine viis uue ideeni – seinu hakati ehitama kahe õhukese tellistest kihina, millede vahele valati liiv-lubjamördi ja kihtidena selle sisse laotud kivitükikestest segu. Nii sai alguse valumüüritis e rooma betoon , mis on kaasaegse betooni eelkäija.
Joonis 6. Akvedukt Pont du Gard

VARAKRISTLIK

Katakombid olid umbes 20…25 m sügavusel asuvad kitsad ligikaudu 1 meetri laiused maa-alused käigud, mille mõlemal pool seintes oli 2…3 üksteise peal asuvat seinatühemikku kristlaste põrmude jaoks, mis pärast matusetalitust suleti kas marmorplaatide või tellismüüritisega. Hilisemal ajal laiendati hauakambrid kabeliteks.
Rahvahulkade jumalateenistuse pidamiseks hakati kasutama antiikajast tuntud basiilikat ja kuppelehitist. Varakristlik basiilika on avar ristkülikukujuline hoone, mille siseruum on sammastega jaotatud pikkadeks löövideks. Basiilikate kõrval levisid kodakirikud. Erinevalt basiilikatest asuvad kodakirikute löövid ühise katuse all, on enamasti ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitub altariruum kohe pikihoonega
Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist. Varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned
Joonis 7. Püha Peetri basiilika plaan

BÜTSANTS

Ehitati peamiselt basiilikaid ja kodakirikuid, kabeleid ristimiskodasid ja riskuppelkirikuid. Kasutati kivi ja tellkivi ning esile kerkis marmori kasutus.
Roomlased oskasid katta kupliga ümmargust ruumi, bütsantsi ehitusmeistrid aga leiutasid uue võimaluse, kuidas siseruumis kerajate siilude ehk viklite kandiliselt ruumilt ümmargusele üle minna. Sellist kirikuhoonet hakati nimetama kuppelbasiilikaks.
Joonis 8. Viklitele toetuv kuppel

LÄÄNE EUROOPA

Varakeskaegset ehituskunsti iseloomustab massiivsus ja kohmakus. Ilmekaks näiteks on 5. sajandil Ravennasse ehitatud Theoderichi mausoleum. Selle massiivse kahekordse hoone alumise osa moodustab ümarkaarsete sügavate niššidega liigendatud kümnetahukas. Ülemist silindrilist osa liigendavad petiknišid ja kroonib ühest monoliidist väljatahutud nukkidega kuppel.
Karolingide ajal kujunes välja kloostri põhiskeem, mis koosnes kirikust, kloostriõue ümbritsevatest kongidest, kloostriülema majast, koolist, võõrastemajast, haiglast ning mitmeotstarbelistest majandusruumidest. Tähtsamad kloostrihooned paiknesid neljatiivalise sulushoonestuse ehk klausuurina ümber siseõue, mida ümbritses ristikäik (kaetud sammaskäik, mis ühendas erinevaid kloostrihooneid ja kirikut). Hoonestu lõuna- või põhjatiival oli kirik , selle vastas söögisaal ehk refektoorium.
Lossiehitist nimetati karolingide ajal pfalz´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaan - laste ja keltide või siis rooma impeeriumist pärit ehitustraditsioonidele
Joonis 9. Theoderichi mausoleum

ROMAANI

Ehitustegevuse peamisteks keskusteks olid kloostrid , mis koosnesid kindlakskujunenud hoonete kompleksist. Kloostri keskseks hooneks oli kirik , misehitati kas basilikaalse-, saal-, koda- või kuppelkirikuna.
Kiriku pikihoone jaotati sammaste või piilaritega löövideks. Kesklööv oli tavaliselt kõige laiem, selleseinad võisid olla jaotatud horisontaalseteks vöönditeks. Alumise korruse moodustasid piilaritele võisammastele toetuvad ümarkaared, teine korrus moodustus aga külglöövide peal asuvatest empooridest, mis avanesid kaaristuna kesklöövi poole. Vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees e trifoorium.
Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil.
Tornlinnused asusid kindlustatud linnuslossi kõige raskemini ligipääsetavas osas. Need olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga. Ülemistel korrustel elati. Kivist tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed.
Joonis 10. Romaani kiriku plaan

GOOTI

Gooti kultuuri keskuseks olnud linn kujutas endast tugevasti kindlustatud üksust, mis oli ümbritsetud mitmete kaitsemüüride ja -tornidega. Nagu varasemalgi perioodil, asus linnusetorn kõige raskemini ligipääsetavas kohas ja linnusevärav oli hästi kindlustatud.
Gooti katedraalides loobuti tavaliselt koori all asuvast krüptist, mistõttu kooriosa põrand on ehitise teiste osadega võrdsel kõrgusel.
Kasutati gooti tugisüsteemi, mis võimaldas rõhtjõud koondada kindlatesse punktidesse. Peamisteks ehitustehnilisteks uuendusteks said teravkaar, roidvõlv, tugikaared ja tugipiilarid ehk kontraforsid.
Teravkaare kasutuselevõtmine tõi kaasa avarad aknad ja saledad tornid. Kuna teravkaarse konst- ruktsiooni külgsurve oli väiksema pinge tõttu nõrgem ja peamine raskus langeb alla, osutus võima- likuks ehitada kõrgemaid ja vähem massiivseid müüre ning kõrgemaid avausi.
Teiseks tähtsaks konstruktiivseks uuenduseks gooti katedraalis kujunes roidvõlv, mille puhul ristvõlvi siilude liitejoonele laoti kividest või tellistest latitaoline kaar, mis aitas võlvi kanda. Roiete abil koondati võlvide raskus võlviku nurkadesse, mida kiriku keskel kandsid piilarid .
Gildi- ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, kuid olid suuremad ja imposantsemad. Siseruumide hulka kuulus kindlasti ka võlvitud laega saal.
Gootipärane linnaelamu on kõrge ja kitsa fassaadiga, mille ülemised korrused võivad pisut eenduda. Hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga. Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks.

RENESSANSS Joonis 11.Ristroidvõlv

Levinumaks ehitiseks sai aga palazzo ehk linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, mille keskosas moodustus sammaskäikudega (kaaristuga) ümbritsetud siseõu .
Põhiliseks konstruktiivtehniliseks ülesandeks basiilikate ehitamisel sai uute lahendusvõtete kasutamine kuplite ja võlvide ehitamisel. Kuplid laoti tellistest (tihti kahe koorikuna, mis olid omavahel roietega ühendatud). Rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili.
Peamisteks ehitusmaterjalideks olid kivi, tellis ja puu. Kivi kasutati kas siledate või tahutud kiviplokkidena, kusjuures profaanehitiste juures oli iseloomulik alumise korruse ladumine jämedas rustikas, mis korrus korruselt ülespoole peenemaks muutus.
Joonis 12. Michelangelo Püha Peetri kirik

BAROKK JA ROKOKOO

Üks barokimeistrite armastatumaid vorme, oli ovaal . Palju oli ka neid sakraalehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest.
Lossiehituses toodi projekti sisse uue lahendusena eenduvad hoonetiivad, mille vahel kujunes välja nn auhoov (pr k – cour d`honneur ) – kolme hoonetiivaga piiratud, kuid fassaadiküljel avatud esindushoov. Joonis 13. Kirik Vierzehnheiligenis plaan

KLASSITSISM

Klassitsistliku arhitektuuri peamisi tunnuseid on sammas. Fassaadide ilmestamiseks kasutati sammaste rühmi, mis moodustasid fassaadi keskele kas etteulatuva sammasportikuse, meenutades sellega kreeka templi esikülge, või fassaadipinnalt taanduva sammaslodža.
Klassitsistliku arhitektuuri üks meelisvorme oli hoone keskosa kohale ehitatud kuppel. Sakraalhooned loodi tsentraalehitistena, neid krooniv kuppel meenutas antiikset sammastega ümbritsetud ümartemplit. Kuplit kasutati ka paljudel ühiskondlikel hoonetel .
Klassitsismiajastul loodi palju triumfi- ja memoriaalehitisi: auväravaid, võidukaari, triumfisambaid. Viimased on eriti iseloomulikud ampiirstiilile, milles võeti otseselt eeskuju Rooma keisririigiaegsest arhitektuurist.
Joonis 14. W. Thornton Kapitoolium

ARHITEKTUUR 19. SAJANDIL

Historitsismi üheks varasemaks ilminguks minevikustiilide kasutamisel oli pöördumine keskaja stiilide poole. Kuna gooti stiilis nähti esimest kristlikku stiili, jäljendatigi paljude uute pühakodade loomisel gooti stiili.
Vaimustus vanade stiilide vastu sünnitas nn “targa valiku” printsiibi, kus eri hoonetüüpidele peeti sobivaks mingit kindlat neostiili. Nii ehitati lossid keskaegsete losside butafoorsete koopiatena, millel olid nurgatornid,terav kaaraknad ja astmikviilud. Villade ehitamisel tugineti renessanss- stiilile .
Toimus ehitusmaterjalide kiiresti arenev tootmine. Paljud arhitektid said õigesti aru uue ehitusmaterjali – raua kasutamisvõimalustest, mis õigustas ennast eriti suure sildeavaga ruumide ( turud , raudteejaamad) katmisel. Raudkonstruktsioonide kasutamine võimaldas arhitektidel projekteerida hooneid lähtudes nende otstarbest.
Sajandi kaheksa- kümnendatel aastatel hakati metallkarkassi kasutama ka mitmekorruseliste hoonete ehitamisel. Töötati välja hoonete teraskarkassi põhimõtted ja hakati ehitama kergeid karkasshoonele omaseid fassaade.
Joonis 15. Louis Sullivani esimesi kõrghooneid

ARHITEKTUUR 20. SAJANDIL

Linnade plahvatuslik kasv tõstis omaette distsipliinina esile linnaplaneerimise. 20. sajandit on arhitektuuris käsitletud ka kui kõrghoonete sajandit. Ehitati kaubamajasid, raudteejaamasid, tööstusehitisi, valitsusasutusi, panke, teatreid, koole ja haiglaid.
Oluliseks tähiseks kujunes raudbetoonkonstruktsioonide kasutuselevõtmine elamuehituses. Kasutati ka rauda ja terast, teraskarkasside ja fermide ehitamisel, kivi ja klaasi.
Joonis 16. Los Angelese pilvelõhkuja