Arengupsühholoogia (4)

Lloyd De Mouse – psühhogeneetiline teooria 1.Infantitsiidne periood (kuni IV saj., mil võeti vastu seadus laste puutumatuse osas) – senini suhtuti lastesse kui asjadesse, orjadesse. Valiti, keda hoida elus, keda hukata. 318aastal keelas Konstatinus laste tapmise . 374 a. alates hakati ka lapsi inimesteks pidama 2.Hülgamise stiil – varajane kristlus (IV-XXIII saj.) lapsed vanematele kui vahendid. Tavaline oli, et lastest püüti vabaneda. Kloostrid kasvatasid tihti lapsi üles. (M. Pik „ Gormengasti kindlus “) selles raamatus inglise rituaalidest ja tavadest kasvatamisel. Laps ei tähendanud tol ajal seda, mis praegu, vaid oli „lolli“ sünonüümiks – ei peetud täisväärtuslikeks. Kui laps juba suutis ise süüa ja käia, oli ta täiskasvanute maailma liige. Kuigi lapse sünd oli suursündmus, elati surma kergelt üle. Laps oli inimene 7a. 3.Ambivalentne stiil (XV-XIII saj) – hingeliselt ei ole veel valmis inimene. Iseloomu voolimine . Õppimine võrreldav dresseerimiesega. Täielik vanemate kontroll nii õppimise kui ka sotsiaalses elus. Arvati, et lapsed on tahumatud ja pahad ning neid tuleb õigeks kasvatada. Suunatakse ka tänapäeval, kuid vanemate haritus on see, mis suunab last õigesti. Pole õige oma täitumata unistusi lastele peale suruda 4.Pealetükkiv stiil (peale 17.saj) – vanemad pööravad lastele rohkem tähelepanu, kuid tekib ka täieliku käitumise kontroll (mõtte- ja tegevusvabaduse puudumine). Komenski, Elliot. Saadakse aru, et karistamine ei ole ratsionaalne kasvatusmeetod. Hakatakse koostama haridusprogramme. Sel ajal tekkis arusaam lapse väärtusest. Siit pärit terminid lapsepõlv, noonusaeg, täisiga, seniilsus . Raamat „laste psühholoogia“. Lapsi hakatakse koolis õpetama, sest sel ajal tekkisid ka vabrikud: lapsed kooli, vanemad tööle. Laste ettevalmistamine täiskasvanute eluks. Sel ajal tekib ka sõjaväekohustus. Suurt tähelepänu hakati pöörama distsipliinile ja visadusele 5.Sotsialiseeriv stiil (19-20saj. Keskpaik ) – eesmärgiks kasvatus, trnerovka voli , ettevalmistus iseseisvaks eluks. Vanemad tahavad, et lapsed oleksid õnnelikud. 1933.a. hakkasid lapsed 5-7a töötama, tööaeg oli 14-16 tundi. 20.saj. seadusandlus keelab laste töötamise 6. Abistav stiil (20.saj keskpaigat) - hakati lapse emotsionaalseid vajadusi arvestama. Laps teab paremini, mis on talle mingis vanuses parim, vanema roll on teda õieti suunata ja mitte lasta tal enda üle võimust võtta. Popustitelstvo – ei tohi lubada. Oluline on empaatia – peab ka ennast hästi tundma, et oma last õigesti kasvatada. 1989.a. Laste õiguste konvensioon ( Unesco ). Karistada tuleb ka armastusega. I Maailmasõda – Remarque kaotatud põlvkond. Noorus muutub moodsaks – tahketakse pikendada. Inglise filosoof John Locke (1632-1704) – laps kui „puhas leht“ tabula rasa – kogemus vormib (1690), õppimine on tähtis. Prantsuse filosoof Jean Jacques Rousseau ( 1712 -1778) – inimese arengu looduslik teooria (1762), laps loomult „hea“ ja kasvab „looduse plaani“ kohaselt, kasvatuse ja kogemuse mõju minimaalne. Nende meeste pärast hakatigi arutlema pärilikkuse ja keskkonna mõju tähtsuse üle arengus. Lapse psüühika arenguteooriaid palju, võib eristada 3 suunda: 1.bioloogiline- pärilikkus. Faktorid : temperament ja võimekus, aktiivsus (E. Haeckel : ontogenees kordab filogeneesi) 2. sotsioloogiline (J.Lock: tabula rasa), 3.psühhogeneetiline- tähtsad nii pärilikkus kui keskkond, kuid esmatähtis psüühiliste protsesside areng. Teaduslik arengupsühholoogia erineb rahvalikest arusaamadest süstemaatilise testimise poolest. Rajajaks Charles Darwin evulotsiooniteooria ( 1859 -1914) – lapse areng on pidev kohanemine keskkonnaga. Ev.teoorias on inimene looduse keskel ja küsimuseks on ev. Järjepidevus/tus inimese ja loomade vahel. Astmelised muutused bioloogilises vormis viisid mõtteni, et ka sotsiaalne ja kognit . Areng võivad olla seotud vanuseastmetega. Arengupsüh. Kui iseseisev distsipliin tek. 1882 W.Preyer „Lapse psüühika“. A.Binet intelligentsustesti looja. J.M. Baldwin (1861-1934) assimilatsioon (sarnastumine) – keskkonna mõju organismile, mis viib akommodatsioonini ( kohastumine ). Lapse areng tingitud nii sots. Kogemusest kui biol.kasvamisest. 1914-1927 Pavlovi õppimisteooria, tekkis biheivioristide koolkond. John Watson – hirmud on õpitud. Laps on hästi vormitav ja vastuvõtlik keskkonna mõjudele. Neile vastanduvad küpsemisteooria pooldajad – Gesell. Areng pigem pärilikkusest mitte keskkonnast mõjutatud. Watson vs. Gesell – ar.psüh. keskmisel perioodil toimus pooldumine. Keskkonna- (potitreeining, lugemis-, kirj .oskus) vs. Küpsemisteooria ( koordinatsioon , motoorika) – enne õppimist peab laps selleks „valmis“olema. Kaasaegne süntees: Jean Piaget (mõjutatud M.Baldwinist) teadmiste omandamise teooria geneetiline epistemoloogia. Mõtlemine ja kõne saavad alguse imikuea element.test tegudest, tajudest ja matkimisest. In.teadmised kui mõistuse biol.organ; teadmised on kohanemisvõimelised; teadja ja teadmiste suhted. Piaget´ terminoloogia on bioloogiline – info vastuvõtt mõistuse poolt nagu toitainete omastamine keha poolt. Tasakaal akommodatsiooni läbi (organism kohaneb keskkonnaga v võtab omaks selle mõjud). Intellektuaalne areng kui evoluts .protsess. „epigeneetiline maastik“ – looduse poolt on keskk .mõjutustele erineva varstuvõtlikkusega arenguteed ning neile on seatud piirangud (arengu kanaliseerimine: teat .aspektid on universaalsed , kuid pöördepunktides toimivad häired võivad mõjutada neid. Nt. Reeglina sünnib in. 2käe ja jalaga, kuid mitte alati). Orgude üh.kohad on kui arengu kriitilised punkti, kust edasi võib minna mitmel viisil, sõltuvalt keskk.tingimustest. kalle näitab arengukiirust. Samasse punkti võib jõuda erinevaid teid pidi – arengu kiirus sõltub erinevatest arenguteedest. Piaget´ 4 intellektuaalse arengu staadiumi: 1. Sensomotoorne (0-2a)- maailma tundmaõp.füüsiliste tegevuste kaudu. Mõtlemine ja keele omandamine. 2. Operatsioonide - eelne (2-7a)- pole veel omandanud loogilist mõtlemist, 3. Konkr.operatsioonide(7-12)- mõtleb konkr.probl-st siin ja praegu. Mõtlemine muutub pööratavaks ja mõistab asjade konkr.omaduste paratamatust. 4.formaalsete operatsioonide- võime mõelda abstraktsetest v hüpoteetilistest probl.dest. Piaget´ huviks oli in.intellektuaasuse ja järeldamisvõime arengu seletamine nende biol. juurtele tuginedes. Lev Võgotski näitas kultuuri mõju arengukäigule, kõnel kultuuri kandev roll: keel talletab ja kannab edasi ajal., sots.kogemusi ja on mõtlemise tööriist. Kultuur on keeles (sümbolid) ja loodud keskkonnas, objektides (matrjaalsus). P ja V erinevus: V- kultuuri roll arengu suunamisel (kandub edasi interaktsiooni ja kõnega): keele omandamine ja mõtlemise areng tihedalt seotud, arengus oluline sots.interaktsioon. lähima arengu taseme teooria (ZPD) – erinevus probleemide lahendamisel üksi ja teiste abiga. Selgitused lapsele suunavad ta intellektuaalsete protsesside juurde, mis põhinevad keelel. Sots.suhted mõjutavad keelt ja keskkonda, milles laps õpib. Kult.arengu üldine geneetiline reegel on arengumuster, milles intell.protsessid muutuvad sotsiaalsetest internaalseteks. (kõik funkts.d ilmnevad 2tasandil: 1sotsiaalsel (in.vahel) siis psühholoogilisel (lapse sees). John Bowlby huvitus aga emotsionaalsest arengust. Seotuseteooria emots. seotus emaga pakub kindlus- ja turvalisustunnet, mis on aluseks psüh.lt tervele arengule.
Astmete teooriad ja arengulised üleminekud J.Flavell arengustaadiumi def.i kriteeriumid: 1.Staadiume eristavad kvalit.muutused- teisiti tegemine (käpuli, püsti liikumine). 2. Üleminekuga ühelt staadiumilt teisele kaasnevad muutused paljudes aspektides (rääkimine, sõnade sümboliline väärtus). 3. Üleminekud tavaliselt kiired. Praegu ollakse seisukohal, et in.areng on segu pidevatest ja astmelistest muutustest. Seda mõjut.mitmed tegurid nagu toitumine, hoolitsus , koolis käimine ja biol.kasvamine. kaasaegne ar.psüh. põhineb bioloogilistel ja sots. arusaamadel evolutsioonist, embrüoloogiast, füüs.kasvu protsessidest ning sots.-st lingvistilistest ja kult. protsessidest. Sünnieelne areng germinaalstaadium (0-2näd), embrüonaalne(2-7näd), looteline (8näd sünnini)
Sümbolite teke - KEEL: Skinner : lapsed õpivad keelt kasutama operantse tingimise kaudu (stiimul, reakts., sarrastus). vastandiks Chomsky : keeleoskus tuleneb teadmiste omandamisest, inimliigil on tema arvates kaasasündinud keelespetsiifiline mehhanism. Piaget´l aga oma nägemus: keele omandamine on seot. kognit.arenguga. Bruner : teadmised keele kohta omandatakse sotsiaalses kontekstis (räägitakse sündmustest, millega laps parajasti kokku puutub), kuid grammatikareeglite õp.on eraldi ülesanne. R. Brown uuris süntaktilist arengut: lapsed omandavad teadmisi keele erin.aspektide kohta sarnases järjekorras, kuid kiirus ja viisid on erinevad. Dunlea uuris pimedaid: sõnade omandamine sarnane, kuid sõnakasutus laieneb aeglasemalt (nägijatel sõnakasutus algusest peale kontekstipaindlik); sõnavara kasvus puudub spurt, st. Visuaalsel kogemusel on arengus suur mõju. Mitmesõnalised lausungid aga samal ajal nägijatega – tõuge ei sõltu leksikaalsetest teadmistest. Seega on süntaktiline areng keele-spetsiifiline, mida ei mõjuta sots.kogemus ega kognit.areng. Sümolilised representatsioonid - MÄNG: Võgotski: mängus esemetega domineerivad tähendused füüsiliste tunnuste üle; Piaget: assimilats. domineerib akkomodats.üle – laps assimileerib mängus maailma enesesse, mitte ei vii oma ideid reaalsusse. Mäng vastand reaalsusele. Piaget mänguteooria – I staadium (1-4a) 1.sümboliliste skeemide projitseerimine uutele objektidele: 1a. Tuttavate skeemide projits.ne (nutab karu, müts)– fantaasia abil rakendab oma tegevusi uutele obj.dele; 1b. Jäljendatud skeemide projits.ne uutele objektidele (pappkaanega põrandapesu); 2. Indeksi ja tegevuse eristamine: kujuteldava objekti identif.ne eelneb selle kasutamisele tegevuses, suureneb distants reaalsusest, 2a. Lihtne 1objekti samastamine teisega (käsi on auto); 2b. Jäljendamismängud (olen kirik ). 3. Sümbolite kombinatsioonid: kujuteldavad stseenid, tegelased ( Freud , „lapselik totemism“) II staadium (4-7a) sümboliline mäng muutub korrastatumaks, reaalsust jäljendatakse üha täpsemalt, sümbolilises mängus osalejate sots.rollid täiendavad üksteist rohkem. Neist kujunevad reeglitel põhinevad mängud. Soolise identiteedi areng (Freud): laps omandab soolise identiteedi samasoolise vanemaga identif.des (et saada lahti süü- ja hirmutundest, mis tekivad fantaasiatega kadestatava vanema asendamisest) – oidipaalkonflikt. Piaget´aga leidis, et intellekt.d protsessid soolise identiteedi kujunemisel ja mõistmisel on olulisemad. Kohlberg väitis, et teadmised sugudevahelistest erinevustest tekivad pärast arusaama soorollidest ja soolisest identit.st. Fischer ja Lazerson uskusid, et enne 4.a saavad lapsed aru vanusest ja soorollist erandi, mitte aga koos. JOONISTUSED: elemendid, mis aluseks graafilistele sümbolitele või sümboli tähendusega geom. kujundid . Luquet: juhuslik realisem (kritseldused); intellekt. realism (j varane sümboliline periood). Joonistatakse seda, mida teatakse , mitte nähakse. Visuaalne realism (püüd 3D raskusi ületada). Hagen aga leiab, et pärast sümbolilise kuj.viisi tekkimist pole staadiume; visuaalne realism ei arene vaid sõltub kult.lt määratletud konventsioonide valdamisest. Joonistused on kasvatuslik ikooniline sümbol, norm.arenguga lastel suruvad sümbolilised repres.d maha visuaal -ruumilised repres.d. Kognitiivne areng Piaget järledas, et eelkooliealistel pole süstemaatiliseks järeldamiseks vaj. loogilised protsessid omavahel koordineeritud. laps on egotsentriline: ei erista subjektiivsust objektiivsusest. Animism: Piaget´ väitel on lapsed võimetud eristama psühholoogilist ja füüsilist maailma. Laps assimileerib maailma oma minasse ja mõtlemine on intuitiivne mitte ratsionaalne. M.Donaldson, Light , Siegal kriitika: laps lihtsalt ei saa täiskasvanute keelest aru, mitte et loogil.mõtlemisvõime puuduks. Vead tekivad püüdest avastada ,mida küsimustega mõeldakse. Donaldson näitas katsetega, et laps on teadlik erinevate vaatepunktide võimalikkusest.