Anton Hansen Tammsaare (0)

Anton Hansen Tammsaare (1878 – 1940)
Anton Hanseni vanemad on pärit Lõuna-Eestist, Viljandimaalt, kust nad 19. sajandi lõpupoole Kesk-Eestisse Järvamaale siirdusid ning Albu valda talu ostsid. Suure tamme järgi, mis läheduses kasvas, nimetati talu Tammsaareks, mille Anton Hansen endale hiljem kirjanikunimeks võttis.
1903. aastal lõpetas Anton gümnaasiumi, sooritades lõpueksamid Narvas. Lõpueksamiteks valmistus ta aga Tartus Treffneri eragümnaasiumis – ta oli liiga vana, et riiklikku gümnaasiumi minna. Kooli ajal luges Tammsaare väga palju vene klassikat, aga ka muud, mille kättesaamine tänu kooliraamatukogule võimalik oli. Tänu sellele viis Tammsaare ennast kurssi Euroopa kaasaegsete autorite ja kirjandusvooludega, samuti filosoofiliste ja ühiskonnateoreetiliste suundumustega. Tammsaare oli kogu oma elu äärmiselt huvitatud ja kursis maailmas toimuvaga nii poliitilises, ajaloolises, ühiskondlikus kui kultuurilises plaanis, ta luges palju nii ilukirjanduslikku kui populaarteaduslikku kirjandust, ja seda kuues keeles.
Pärast lõpueksamite tegemist tuli Anton Tallinnasse ning asus tööle ajakirjanikuna Konstantin Pätsi asutatud lehes " Teataja ", hiljem ajalehes "Sõnumed".
Ajakirjanikutöölt Tartu Ülikooli astudes muutusid elukohad sageli: Tartus oli ta lõpueksamid sunnitud pooleli jätma ning kolima ära venna juurde Koitjärvele, et üritada jagu saada kaugelearenenud tuberkuloosist; Koitjärvelt reisis aga hoopis Kaukaasiasse, kus Punase Lageda eesti asunduses õnnestus haigusele lõpuks piir panna. Pärast paariaastast Kaukaasias viibimist tuli Tammsaare taas tagasi Koitjärvele, kust viis tee üsna pea jällegi Tartusse – raskele maooperatsioonile, mille õnnestumise tõenäosust peeti imeväikeseks. Imekombel kaks korda surmasuust pääsenud kirjanik jäi pärast lõikust mitmeks aastaks Koitjärvele, kus nii isiklikus elus kui ühiskonnas (I Maailmasõda) toimunud murrangud kutsusid temas esile sügavad sisemised kriisid ja muudatused, mille tulemus viimaks avaldus tema suurepärases ja erilises loomingus.
Abiellumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse.
Tammsaare romaanid , esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii omas ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks.
Tema tõlketöid avaldatakse tänapäevalgi.
Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal "Postimehes". Tähelepanu väärib asjaolu, et Tammsaare ühe esimese jutustuse "Ärakadunud poeg" lõpp oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – "Postimehe" toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu leebemaks, kuna leidis originaallõpu olevat baltisakslaste suhtes liiga kriitilise . Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi "Mäetaguse vanad" (1901) ning "Kaks paari ja üksainus"( 1902 ) ning "Vanad ja noored" (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli.
1907. aastal astus Anton Hansen Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonda. Ülikoolis õppimise ajal kuulus Tammsaare ka ainsasse poliitilise alatooniga organisatsiooni oma elu jooksul, üliõpilasseltsi "Ühendus", mille liikmed ise määratlesid end kui " demokraadid ", olid aga üsna sotsialistliku meelestatusega. Tammsaarest sai "Ühenduse" kõneõhtutel üks keskne kuju, tema ilmumisega seltsi käis kaasas ka huvi tõus kunsti ja eriti kirjanduse vastu.
"Ühendusest" leidis Tammsaare endale sõbrad (R.Eliaser, A.Arras), kellega ta suhtles elu lõpuni ning kes kuulusid tema mitte eriti ligipääsetavasse lähimasse suhtlusringi. Väiksemas seltskonnas – nagu "Ühenduses" - olevatki kirjanik olnud äärmiselt jutukas , vaimukas, teravmeelne ja vaidlushimuline. Suuremas seltskonnas tõmbus ta aga tahaplaanile või ei ilmunud üldse rahvarohketele üritustele.
Tammsaare õpingud ülikoolis jäid lõpetamata lõpueksamite eel avastatud raske tuberkuloosi tõttu. Sellest hetkest algab kirjaniku elus tegelikult uus eluetapp, mis on märgistatud pideva murega tervise pärast, kuid ka uuelaadse ümbritseva tajumise poolest. Kirjanik sõitis läbi raskuste raha laenates ennast ravima Kaukaasiasse Punasele Lagedale, kus sündis hulk miniatuure, mille loomiseks Punase Lageda ilus ümbrus inspiratsiooni pakkus. Tammsaare oli Punasel Lagedal 1912. aasta märtsist 1913. aasta suveni. See ainus välisreis (rohkem kirjanik oma elu jooksul Eestist ei lahkunud) jättis talle sügavaid jälgi ja rikkalikult muljeid.
Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud esialgu võimalik.
Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal.
Koitjärvelt tuli Tammsaare Tallinnasse 1919. aastal, samal aastal abiellus ta Käthe Hanseniga. Tallinnas elas Tammsaare vabakutselise kirjanikuna, mis tähendas talle pidevat tööd.
Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood. 1922 ilmub romaan Kõrboja peremees, seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan "Tõde ja õigus" ning 1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast" (1935) , näidend " Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan " (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud.
Tammsaare oli väga kokkuhoidlik ja pidas arveraamatuid, et iga sisse- ja väljaminek mustvalgel kirjas oleks. Eriti elu teisel poolel ei olnud tema rahaline olukord aga sugugi kehv, lisaks honoraridele sai Tammsaare toetust Kultuurkapitalist. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.