Anton Hansen Tammsaare (1)

Anton Hansen Tammsaare
Tammsaare elulugu
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu vallas Järvamaal Hansenite pere neljanda lapsena. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli.
1886 aasta sügisel viis isa Antoni õppima Sääsküla vallakooli, aastal 1888 aga Prümli vallakooli. Aastatel 1892-1894 ning 1896- 1897 õppis Anton Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka " Teataja " toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Lõpudiplom jäi tal aga saamata tiisikusse haigestumise tõttu. Aastatel 1912-1913 parandas A. H. Tammsaare oma tervist Kaukaasias Punasel Lagedal. See ainus välisreis jättis talle sügavaid jälgi ja rikkalikult muljeid. Peale Kaukaasiast tagasitulekut avastati Tammsaarel peagi uus terviseprobleem , kasvaja maokaelas. Väga raske operatsioon õnnestus siiski, kuid jättis jälle jälje kogu eluks – kirjanik pidi elu lõpuni rangelt jälgima, mida sööb, piisavalt liikuma ja puhkama .
Aastatel 1914-1919 elas A. H. Tammsaare oma kõige vanema venna Jüri juures Koitjärvel.
13. märtsil 1920. aastal abiellus Anton Hansen Käthe- Amalie Veltmanniga. Abiellumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse.
Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom -Kuninga tänaval ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus .
30. augustil 1936 avati A. H. Tammsaare ausammas Järva-Madisel. Kirjanik suri 1. märsil 1940. aastal Tallinnas.
Tammsaare looming
Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal "Postimehes". Tähelepanu väärib asjaolu, et Tammsaare ühe esimese jutustuse "Ärakadunud poeg" lõpp oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – "Postimehe" toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu leebemaks, kuna leidis originaallõpu olevat baltisakslaste suhtes liiga kriitilise . Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi "Mäetaguse vanad" (1901) ning "Kaks paari ja üksainus"( 1902 ) ning "Vanad ja noored" (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli. Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol.
Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusmotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal .1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood. 1922 ilmub romaan Kõrboja peremees, seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan "Tõde ja õigus" ning 1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast " (1935) , näidend " Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan " (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.
Tammsaare lastekirjanikuna

• pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud , käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda
  
• 1932. a “Meie rebane”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel. Teost läbib populaarteaduslik moment. Loomad käituvad loomaliselt, pole sümboleid.
  
• Siiski võib “Meie rebast” võtta ka kui puhast täiskasvanute raamatut- siin toob Tammsaare nähtavale inimarusaamu ja -iseloome, käsitleb armastuse ja vabaduse, peremeheau, õrritamise, dresseerimise teemat.
  

Kokkuvõte
A.H. Tammsaare on üks mu lemmik kirjanikest. Rohkem ma olen kursis tema loominguga, mis on eelkõige mõeldud täiskasvanutele. Kuid see, et ta oli ka lastekirjanik tuli mulle küll täitsa uue asjana . Tammsaare elus on olnud väga palju keerdkäike, eesotsas ta haigus, mis mõjutas oluliselt tema loomingut. Tammsaare on kõige enam tuntud kui „Tõe ja õiguse“ loojana.
Kasutatud kirjandus
http://www.linnamuuseum.ee/tammsaare/
http://et.wikipedia.org/wiki/A._H._Tammsaare
http://tammsaare.albu.ee/