Anton Hansen Tammsaare (0)

Anton Hansen Tammsaare
1878 – 1940
30. jaanuaril 1878 sündis Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Peeter ja Ann Hanseni peres neljanda lapsena
1898 (20-aastane) – 1903 jätkas Anton haridusteed Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastatel 1907 (29-aastane) – 1911 õppis ta Tartu Ülikoolis (diplom jäi saamata tiisikusse haigestumise tõttu).
Pärast Treffneri Gümnaasiumi lõpetamist 1903 töötas Tammsaare mõned aastad Tallinnas ajakirjanikuna (nt “Teataja” toimetuses).
Pärast kaukaasiat Aastatel 1914 – 1919 elas A. H. Tammsaare oma kõige vanema venna Jüri juures Koitjärvel.
Kihlumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse. 13.03.1920. aastal abiellus 42-aastane Anton Hansen Käthe- Amalie Veltmanniga, kes oli temast 18 aastat noorem – lapsed Riita ja Eerik
Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene.
Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena, pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest.
Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas.
Loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud külarealistlikke jutustusi "Mäetaguse vanad" (1901), "Kaks paari ja üksainus"( 1902 ). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli.

• Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn psühholoogiliste üliõpilas- ehk linnanovellide näol (“Kärbes”, “Noored hinged”).
  
• Tuberkuloosi tõttu Kaukaasias veedetud aeg andis inspiratsiooni kunstmuinasjuttude (“Ööbik ja roosid ”) ning miniatuuride (“Poiss ja liblik ”) loomiseks.
  
• Pärast maooperatsiooni venna juures Koitjärvel elades kirjutas Tammsaare samuti Kaukaasia -teemalise, impressionismihõngulise pikema jutustuse "Varjundid", mis ilmus alles 1917. aastal. Seoses ühiskondlike kriisidega (I maailmasõda) kirjutas Tammsaare ka ühiskonnakriitilist publitsistikat, näiteks "Sõjamõtted".
  
• Koitjärve muljetest sündis ka armastusromaan “Kõrboja peremees ” (1922).
  

1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast " (1935) , näidend " Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan " (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud.
Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii oma ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks.
" Juudit " (1921)
A. H. Tammsaare kõrgperioodi esimene teos on piibliaineline draama "Juudit".
Katse tungida maailmakirjanduse ühe lemmikteemani.
Esmakordselt suuremad ja sügavamad filosoofilised probleemid.
Piiblis on legend Juuditist, kes on tugev naine, kes läheb vaenlaste leeri usulistel ja patriootlistel kaalutlustel , plaaniga tappa Asüüria väepealik Olovernes (vapra ja jumalakartliku naisena päästab Juudit kodulinna Petuulia vaenlaste piiramisrõngast). Tammsaarel on veidi teistsugune tõlgendus – tema näidendis on Juudit auahne, julge, tark, äärmiselt egoistlik ja võluv naine, kes ei taha surra hukkumisele määratud kodulinnas. Ta läheb vaenlase sõjaleeri väepealik Olovernese juurde, kuid seda tehes ei mõtlegi kodulinna päästmisele, vaid ahvatleb Olovernest mässu tõstma keisri vastu. Juudit näeks Olovernest meeledi suurriigi valitsejana ja ennast tema emandana. Ja alles siis, kui Olovernes kõik Juuditi ettepanekud ja ahvatlused tagasi tõrjub ning valmistub Petuulia lõplikuks ründamiseks, tapab Juudit mõõgaga magava Olovernese ( ka Juuditi kui solvatud naise kättemaks). Oma teo üle Juudit uhkust ei tunne, vaid langeb sügavasse masendusse, kuigi on päästnud kodulinna.
Kaudseks eeskujuks ka O. Wilde mõjud ("Me ikka tapame neid, keda armastame" - "Salome"). Eht-tammsaarelik näidend. Huvi inimese psühholoogia vastu.
Tammsaare viimased loominguaastad (1934 – 1939)
Pärast "Tõe ja õiguse" lõpetamist (I – V osa ilmusid 1926 - 1933) kirjutas kaks psühholoogilise kujutamislaadiga armastusromaani: "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935). Mõlemas teoses on sügav ühiskonnakriitiline taust. Probleemiasetuselt peetakse huvitavamaks "Ma armastasin...", mis jutustab vaese eesti ametniku ja aadlisoost saksa neiu luhtunud armastusloo. Romaani peategelane Oskar , kelle päevikumärkmed moodustavadki romaani, ei julge oma orjameelsuses oma armastuse eest võidelda ja jääb moraalselt kaotajaks veel enne, kui võistlemine kahe rivaali (teine on endine saksa parun ) vahel teravaks muutub.
1936. a. kirjutas Tammsaare fašismivastase põhiideega näidendi "Kuningal on külm". Teos on allegooriline , vaimukalt satiiriline ja mõningate fantastiliste motiividega. Vana külmetav kuningas sümboliseerib Euroopa iganenud poliitilisi süsteeme, millele on vastandina esitatud lihtsate talupoegade tarkus. Teost loetakse eesti poliitilise draama tippteoseks.
Ühiskonnakriitiline on ka Tammsaare viimane romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939), mille aine on võetud eesti tuntud muinasjutust Kaval-Antsust ja Vanapaganast. Tammasaare on oma romaani loomisel lähtunud sellest folkloori tegelaspaarist, kuid on vahetanud nende rollid. Tammsaarel esindab rikas peremees Kaval-Ants kurjust ning inimese tööjõu ekspluateerimist teise inimese poolt, lihtsameelne Vanapagan Jürka aga on esitatud ausa töömehena, kes Antsu alatustele vastu ei suuda seista ning on kaotanud oma peremeheseisundi.
Romaani proloog kujutab Jumalat, kes on hakanud kahtlema, kas inimese loomine on ikka õnnestunud ja saadab Jürka maa peale rasket missiooni täitma: ta peab tõestama, et inimene võib kõige kiuste elada Jumala käsuseadmiste järgi. Maa peal üllatab kõiki Jürka vankumatu usk Jumalasse, kuid ometi satub Jürka vastuollu: mida tõsisemalt ja rohkem ta tööd teeb, seda halvemaks muutub ta elujärg, kuna Ants, kelle jaoks on ainuke väärtus maailmas kasum, oskab kavalusega tema töövaeva oma kasuks keerata. Kui Ants viimaks Jürka Põrgupõhjalt välja ajab, saab karikas täis ning kättemaks tuleb hävitav. Ometi ei anna teos vastust alguses püstitatud küsimusele, järeldus jääb lugeja teha.
Tugeva tahtega kangelannad
Tundub, et kirjaniku isikliku elu sündmustest on alguse saanud mõned olulised motiivid ta järgmistes teostes. Võrdlemisi varsti pärast neid Koitjärve sündmusi ilmuvad Tammsaare näidend “Juudit” (1921) ning romaan “Kõrboja peremees” (1922), mille mõlemad tugeva tahtega naispeategelased end armastatud mehele pakkumas käivad.
Teatavasti läheb Tammsaare Juudit oma rahva vaenlase Olovernese leeri mitte selleks, et oma linna päästa, vaid egoistlikel ajenditel – pakkumas end kuulsale väejuhile, õhutamas teda kuningaks saama ja soovist tuua ilmale kuninga poegi ja tütreid.
Hõbedaste meelekohtadega Olovernes on algul Juuditi noorusest ja ilust lummatud, kuid naise auahnus ja liigne söakus muudavad ta mehele vastumeelseks. Olovernes lükkab Juuditi armupakkumise tagasi ja solvatud Juudit tapab Olovernese.
Tammsaare Olovernes ei olegi nagu õieti mingi sõjamees, vaid suuremeelne ja elutark filosoof, keda huvitab inimene. Kirjanik väljendab Olovernese suu läbi iseenese mõtteid.
Olovernes räägib: “Kaks kibedat vitsa on maailmas – naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine – ilma nendeta ei saa läbi.”
Kas mõtles Tammsaaregi nii? Neiu Weltmanil, keda ehk ka mõjutas tema sammuks Tammsaare tuntus – tõsi, tol korral veel mitte nii suur kui hiljem –, ei tulnud tunda tagasilükkamise kibedust. Küll aga Kõrboja Annal.
Nõnda nagu Juudit pakub ennast ja oma rahvast Olovernesele, pakub Kõrboja Anna ennast ja oma talu Katku Villule . Kuid Villul on liialt palju uhkust ja vastutustunnet, et vigasena seda pakkumist vastu võtta. Ta lükkab Anna enesepakkumise tagasi, ei lähe Kõrbojale, pigem tapab enda.
Neiu Weltmanil ei tulnud Koitjärvelt solvatud enesetundega lahkuda ja võibolla oli Tammsaare niisuguse asjade käiguga ka igati rahul.
Kuid tema meeltesse pidi sellest tugev märk jääma. Naine on mehega suhetes initsiatiivikaks pooleks ka mitmes teises Tammsaare teoses. Kuidas abiellusid Karin ja Indrek? Oli ehk siingi Karin aktiivne pool? Õige põgusalt antakse meile Indreku ja Karini abielueelseid suhteid kujutades aimu , et see tõepoolest nii oli.
“Tõe ja õiguse” IV osa alguses loeme: “Karin oli nimelt hakanud hoolitsema Indreku õnne eest, sest tema polnud kaotanud lootust, et mõne teise inimese õnne kaudu pääseb ka ise õnnele lähemale.”
Ja veidi edasi Karini kohta, kes loodab Indrekut endaga abielluma saada: “Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta asjad Indrekuga ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.”
“Tõe ja õiguse” V osas läheb Tiina Indrekule Vargamäele järele ja pakub end lõpuks Indreku juurde sauna elama. Indrek, kes Tiinat ju ei armasta, seletab tüdrukule: “…ma ei vaja naist, võibolla ei tule teda kunagi tarvis.” – “Härra,” vastas Tiina, “sest ei ole midagi, lubage mul muidu niisama teie juurde jääda.”
Ning uje, kuid oma tahtmises vankumatu Tiina murrab Indreku tõrksuse. Vargamäelt lahkuvad nad koos, Indreku käsi Tiina piha ümber.