Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ambla naiste rahvariided - referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
riide, vöö, seelik, põlllase, seeliku, ambla, riidest, linase, õmblus, piduliku, varruka, pärg, kuub, kanti, laiuse, tikand, volti, tasku, riie, kukla, särk, vööd, vati, käised, kott, voodri, sõlg, ermi, paela, tanud, helmed, kinnis, otsad, seljale, papi, seelikud, sukad, särki, külgedel, krae, neiud, puuvillasest, vooder, paiku, ehteks**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas helmed ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles
teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut. Kihnu naine Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel
............... 2.3 Nukule rahvuslike riiete õmblemine...................................................................... KOKKUVÕTE............................................................................................................ KASUTATUD KIRJANDUS.................................................................................... Lisad: Lisa nr.1 Nuku lõiked Lisa nr.2 Nuku alusriiete lõiked Lisa nr.3 Nuku rahvuslike riiete lõiked Lisa nr.4 ERM A 565:25 Lisa nr.5 Neiu seeliku triibustik 2 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED 1.1 Rahvariiete ajaloost Ammustel aegadel olid meie esivanemad paiksed. Põhjust kodust kaugele minna oli vähe, eriti naistel. Kokku saadi enamasti kiriku juures. Nii kujunesid välja kohalikud tavad ja rõivamood (Vill, R; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3).
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
.......................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga
Referaat Juhendaja: Iivi Sark Järvakandi 2014 SISUKORD 1.Saaremaa...................................................................................3 2.Kihelkonna kihelkond...............................................................4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö........................................................................................6 3.5 Liistik.....................................................................................6 3.6 Kaelarätik...............................................................................7 3.7 Tanu.............
Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes
kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised.
Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
Põlva neiu rahvarõivad Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud. Varrukad värvli juures kurrutatud, pärast volditud. Värvel 3,6 cm laiune, pilukaunistusega ( x-kujuline pilu ja mähkpilu toodud loomulikus suuruses lk ). Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase puuvillase lõngaga eelpistes tikutud geomeetriline kiri. Krae kahekordsest riidest, 11,5 cm laiune, kummagi otsa allääres nööpauk. Nööpaukudest
Ühisjooni võis leida eestirootslaste riietusega - kurrutatud seelikud. Ühevärvilised seelikud muutusid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka naised, mitte ainult noored. Suuremate rühmadena võib eristada lääne- ja idapoolsemate kihelkondade riideid. Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5
Särk,seelik Lambapruun pihtkuub (varasem), Kampsun(hilisem) Torutanu (varasem), Kabimüts(hilisem) Põll Õlarätik Mustad kingad Talviste rõivastena lisaks kasutati: Mütsi Kasukat Kindaid Aksessuaarid Kirivöö Laia säärekirjaga villased sukad Krae kinnitamiseks väike prees Rinnal suurem prees Kaelas helmed Hõbekett või helmekee kaelarahadega Argipäevane särk Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta Pikkade varukatega Valmistatud peenemast linasest riidest Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega Varrukas lühem kui pidusärgil(kirikusärgil) Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all Pidupäeva särk Lahtkraega Särgipiht on tehtud valgest labasekoelisest linasest riidest Kaunistatud valge linase niidiga Pidulikud särgid olid kortskäistega Tikkpistes tikandiga olid kaunistatud särgi õlalapid ning hilisematel särkidel ka krae Särgi kaenla alla õmmeldi nelinurksed lapid Pidupäeva riietus
katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. õigadele õmmeldi õlalapid. Käiseid kaunistati ise, kuid kasutati ka oskajamate teenuseid. Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes. Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: "Väljaõmblus ei taha pesemist." Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad
rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted
Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood.
Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu ja Äksi. Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest
Kihnu rahvarõivastest Pärnu lahe suudmes asteseva Kihnu saare rahvarõivad moodustasid väikse omaette rühma. Põhitüübilt kuulusid Kihnu rahvarõivad küll Lääne-Eestiga kokku, kuid neil oli mitmeid kohalikke erijooni. Kihnu naise ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, käised, seelik, vöö, õlarätt, vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine,
kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.
vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid.
Põltsamaa naiste rahvariided 5 Sissejuhatus: Põltsamaa on üks kesk-eestis Jõgeva maakonnas asuv linn millel on ka oma ajalugu ja rahvariided. Siin on Põltsamaa lipp ja vapp. Põltsmaa vapp Põltsamaa lipp 2 Põltsamaa rahvariided Veel 18.sajandi lõpul ja 19 sajandi algul kandsid Põltsamaa noorikud piduliku peakattena linukat ehk sabaga tanu. Selle rohkem Põhja-Eestis tuntud peakatte kaunistasid saksa käsitöömeistrid lilltikandiga. Linuk, nagu villane õlakate sõbagi, jäi 19. sajandi esimese poole jooksul kasutusele veel vaid pruudirõiva osana. 18. sajandialgul levisid siin moerõivastuse eeskujul värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad mustad seelikud, mille alläärt kaunistas taimemustris helmetikand (helmetari, kudrustükk). 18. sajandi keskpaigasthakati
sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud
sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riide laid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik
Keebid ja mantlid olid kas karusnahkse voodri või kandiga. Jalatsid. Kõige rohkem kanti sääremarja keskkohani ulatuvaid lehterservadega saapaid. Saapa lehterservad olid alla pööratud ja kaunistatud pitside, batisti või sulgedega. Saabaste küljes olid kannused. Kingad olid kõrge kontsaga, neid kaunistati suurte paeltest rosettidega. Kanti värvilisi, eriti siniseid ja punaseid sukki. Aluspesu oli avar, rikkalikult kroogitud ning paistis rõivaste lõhikutest. Pesu oli õhukesest riidest ja väga hinnaline, kuid sageli oli see määrdunud ja räpane. Inglise kuningal Charles II l olevat olnud vaid 2 taskurätti ja 3 särki. Krae ja kätised olid kohustuslikud lisandid. Tavaliselt olid need valged. Krae oli lamav, suur ja pitsidega äärestatud või üleni pitsist, samasugused olid kätised. Krae seoti eest tuttidega lõppevate nööridega ning seda kanti kas kuue või keebi peal. Krae võis olla ümmargune või nelinurkne. Eriti ilusaiks peeti rootsi kuninga
ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED Ülerõivana hakati poolringikujulise keebi kõrval kandma ka idamaadest pärinevat T- kujulise lõikega koonilist alt laienevate varrukatega umbes põlvini ulatuvat rõivast. 12. saj. lõpus tekkis üle pea käiv tuunika -pelicon. See oli sageli karunahaga vooderdatud. Kanti vööga või ilma Naisterõivastuse lisandina hakati kandma vöö külge või kaela riputatuna käsipeeglit. Nii naised kui mehed hakkasid vöö küljes kandma kotikest vajalike esemetega. Kõrgklassi daamid hakkasid kandma küünarnukini ulatuvaid valgeid nahast ja siidist kindai, mis vastavalt seisusele olid kaunistatud tikanditega või kalliskividega Peakatetest olid levinumad mitmesugused õhukesest riidest linikud. Kanti ka turbaneid ja kapuutse. Mõeldi välja uusi kübaraid, nt teravutipuline trüügia müts ning praeguse bareti eelkäija
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
RÕIVASTUS 1780-1804 Rõivastus lihtsustus Inglismaa ja Prantsuse Kodanliku Revolutsiooni mõjul. Kaks erinevat siluetti: S-kujuline: rind ees, istmik taga ja alates ~1790. a antiikstiilis rõivastus. S-kujuline siluett. Pihaosa lühenes, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava nurgaga, väga liibuv, vöökoht sale, rinnaosa kumer, kuni lõuani "täispuhutud". Kaelas kohevalt seotud sall või saboo. Varrukad pikad ja kitsad. Seeliku tagumisel osal rohkem volte, seda hoidis ülal nn. istmikupolster. Seelik tihti slepiga. Revolutsiooni ajal siluett lihtsustus, istmepolster ja "täispuhutud" pihaosa kadusid, sall asendus õlarätiga. Seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti lühike caraco jakk. Materjalid ühevärvilised ja siledad. Kanti mehelikumaid rõivaid redingotmantel, frakitaolised jakid, lisandiks jalutuskepp. Soengud ja peakatted. Rikaste soengud kogukad sajandi lõpuni. Kohevad vabalt
7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad seelikud punase paelaga allääres on "päris leina riie", mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Meest leinab naine kauem kui oma last või ema. Mehe surma
laulmas käis(1870.a.paiku) kollasest pargitud nahast need olid pidupastlad (ERM EA 110:139). Pastlad: Eesti Põllumajandusmuuseum 11 Pastlad: ERM Pastlad: ERM Huvitav on siiski see asjaolu, et mõnel pool jäid pastlad piduliku jalatsina kasutusele kuni rahvarõiva taandumiseni. Kihnus kuuluvad aga pastlad praegugi naiste täieliku rahvarõivakomplekti juurde. Põhja-Viljandimaal, Suure-Jaani kihelkonnas kandsid naised juba 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi. ( Kaarma & Voolmaa 1981, 109). Naiste kingad olid igal pool kinnise ninaga, siit ka nimetus ummiskingad. 12 Saapad Pastlaid hakati hiljemalt 18.sajandist alates asendama kingadega, mehed ka säärsaabastega
Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17) 7Kättesaadav Internetist: http://www.e- ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19201929.html 8 Joonis 7. Tenniseriietus Joonis 8. Plisseeritud seelik Allikas: koos matliga 1920 http://edition.cnn.com/2013/06/06/s (http://glamourdaze.com/2013/1 port/tennis/suzanne-lenglen-french- 0/1920s-fashion-style-forecast- open-tennis/ (15.05.17) for-winter-1929.html (15.05.17) Uhkeldavat käitumist peeti tavaliseks. Juuksed lõigati lühikeseks, tihtipeale jäeti eest pikenevaks
kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4 madal silinder. Esines ka nende kombinatsioone. Vaarao peakatte tähtsaim kaunistus oli absoluutse võimu sümbol kuldne madu otsmikul, kelle hammustus
Lattkoja sisemust kasutatakse kõige enam panipaigana, kus hoitakse kalavõrke, paadimootoreid, suuski, aga ka kala ja liha. Harva on lattkoda suveköögiks. Nimetatud traditsioonilistest ehitustest hiljem on tulnud kasutusele saun, loomalaut ja hobusetall. Kodune tarbevara. 20. sajandi algul valmistasid handid koduse tarbevara põhiliselt ise. Need tehti puust, juurtest, kasetohust, loomanahkadest, luust, sarvest, riidest ja metallist. Elukutselisi käsitöölisi ei olnud. Kaupmeestelt osteti keedu- ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte, panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe,
annaabi.ee 
