William Shakespeare ,,Hamlet" Näidendi tegevus toimub Taanimaal Helsingori lossis ja põhineb 12.sajandil kirja pandud lool Saxo Grammaticuse kroonikas. Peategelaseks on Taanimaa prints Hamlet, kes on aus mees ja vihkab elus kõige enam reetmist, silmakirjalikkust ning alatust. Näidendi alguses on troonile astunud uus kuningas Claudius, kes on Hamleti onu ja abiellunud kohe peale venna surma Hamleti ema Gertrudiga. Claudius on võimuahne ja silmakirjalik mees, kes oma tahtmiste saamiseks mõrvas eelmise kuninga Hamleti isa. Gertrud on siiras inimene, kes muretseb oma poja ja lähikondlaste pärast ja kes sooviks, et kõik oleksid rahul ja õnnelikud. Tähtsaks tegelaseks on Horatio, kes on Hamleti tõeline sõber
alguse kirjanduses. Erinevalt sellele eelnenud kriitilisest realismist (näiteks Balzaci looming), mis teostes rõhutas inimese sotsiaalset olemust, asetasid naturalistid rõhu inimesele kui bioloogilisele olendile, kelle elus ja saatuses on enamik asju looduse poolt ette määratud. Sellega kaasnes inimese kehalise toimimise, haiguste ja muu sellise üksikasjalik kirjeldamine. Eesmärk ei olnud kujutamise ilu, üksnes tõepära. Sageli kujutati alatust, kuritegusid, julmust, vägivalda. Peaesindajaid: prantsuse kirjanduses – Émile Zola (1840 – 1902), teoseid: „Thérèse Raquin“ 1867, „Eksperimentaalromaan“ 1879 – naturalismi manifest, „Nana“ 1880, „Söekaevurid“ 1887; ameerika kirjanduses – Theodore Dreiser (1871 – 1945), teoseid: „Õde Carrie“ 1900, „Jennie Gerhardt“ 1911, „Ameerika tragöödia“ 1925; eesti kirjanduses – Ernst Peterson-Särgava (1868 – 1958).
Naturalism: Naturalistid tulid tagasi argiellu probleemide juurde. Nende sõnastus oli detailirikas. Nad hakkasid kujutama tegelikkust ilma, et nad oleksid seda illustreerinud. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturalistid kujutasid elu mustemat poolt: julmust, alatust, kuritegevust. Naturalistid arvasid, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Naturalistid eelistasid proosat draamale ja luulele. Nende lemmikžanrid olid romaan ja novell. Naturalism on pärit Prantsusmaalt. Maailma kuulus naturalist oli prantslane Emile Zola (1840-1902) Sümbolism: Sümbolism tekkis 19. sajandil kaheksakümnendate paiku Prantsusmaal. Sümbolistid arvasid, et meie nähtava maailma taga oli veel üks nähtamatu ideede maailm
Kõige edukamalt viljeleti realismi Prantsusmaal, Venemaal ja Inglismaal. Olulisemateks zanriteks on novell, romaan ja jutustus. Prantsusmaa : Balzac, Flaubert, Voltaire Inglismaa: Dickens, Thakeray, Shaw, Galsworthy Venemaa : Tsehhov, Tolstoi NATURALISM · Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. · Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. · Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. · Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. · Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Kirjanikud : Zola, Dreiser, Eestis E. Vilde.
Oliver Parkeri triller ,,Dorian Gray portree" (Oscar Wilde'i samanimelise romaani järgi) Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Kalduti kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. O.Wilde raamat on kirjutatud elegantses ja vaimukas stiilis, kuid film seevastu julmem versioon loost. Enamasti oli filmi tagataust alati tumedates värvides, taevas alati pilvine ja ilm sombune ning hämar. Filmis on kasutada palju efekte, mida raamatus ei ole nii võimsalt võimalik kujutada. Üks mõjuvõimsamaid on kindlasti muusika ja igasugused hääled. Kuid maali häälitsemine tundus kohati naljakas ning minuarust oli see täiesti ebavajalik efekt
aega ja on suure kõrvana olemas kui vaja. Vabakasvatuse tugevaks küljeks saabki lugeda inimese otsustusvõime ja iseseisvumise arengut. Usalduslikud suhted vanematega ning vabadus ise enda elu juhtida läbimõeldud see loob eelduse, et vabakasvatusega noorest sirgub kord edukas inimene. Läbi kogu inimkonna ajaloo on headus, ausus, abivalmidus ja sõbralikkus jäänud väärtusteks, mille suunas lapsi kasvatada. Samamoodi pole olnud aega, mil poleks taunitud alatust, valetamist, reetmist, laimamist ja kadedust. Kuid ometi on paljud väärtused läinud üle materiaalseteks. Ning just materiaalsus ähvardab tappa meie tulevad sugupõlved. Miks? Aga seepärast, et rahateenimine on juba ammu kultuseks saanud ning enda järeltulijatele ei suudeta enam aega pühendada. Lapsed on päevast päeva võõraste kasvatada. Alguse saab see lasteaias ning edasine tee viib läbi põhikooli kas kutsekooli või gümnaasiumisse. See võib ka sootuks katkeda.
tegevustes. Argikeel. Balzac ,,Inimlik komöödia" kiretu fotograafilise täpsusega elu vahendamine; kujutati elu mustemat poolt: Theodore Dreiser ,,Õde Carrie" naturalism 19.saj alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda; Émile Zola ,,Söekevurid" kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu tähelepanu spirituaalsusele, kujutlusvõimele Stéphane Mallarmé sümbolism 19.saj ja unenägudele; Paul Verlaine
ametnikud ja hauaröövlid. 5.2 Tegelastele on omased järgmised omadused: On kahte liiki tegelasi, ühed on hästi kitsid ja pahatahtlikud ning lisaks veel ahned. Omakasu püüdlikud ja suure võimuga. Teised tegelased olid aga targad, kavalad ja oskasid igast raskemast olukorrast enda tarkusega välja tulla ja olukorra enda kasuks pöörata. Nad ei olnud väga rikkad ja omakasu püüdlikud. Need on nn. positiivsed tegelased. 6.1 Autor pilab silmakirjalikkust, alatust, kasuahnust, liiderlikkust, äraostetavust novellides 1.5.7.8.10 Neid omadusi peetakse negatiivseks ja halvaks, mis muudavad inimesed halvemaks. Probleem seisnes selle, et inimesed on liialt ahned ja teevad asju ainult kasu eesmärgil. Ning nad ise ei märkagi kui ahned ja halvad nad tegelikult on. Selliste omadustega inimest pilgatakse. 6.2 Autor hindab taibukust, teravmeelsust, leidlikust novellides 2.3.4.6 Need omadused on ainult positiivsed ja head
heita. Me süüdistasime teda kogu südamest rumaluses ja koguni kurjuses, kuna ta: a) meie abielu ei takistanud, b) meile nii palju lapsi (6) on andnud ja c) nii vähe, et "viisakalt" elada, sest näljas pole me ju kaugeltki olnud." "Mitte just silmipimestavalt ilus naine - aga mida peaksin tegema oma südamega? Kas saan käskida, kellele ta peaks sümpatiseerima ja kellele mitte?" "Kui ma oma südamesse vaatan, pean ma kohkuma.See on ussipesa, täis pahategusid, kõrkust, alatust, lihahimu,orjust, aga alandlikkus, armastus jne. seisavad väljas ja nutavad. Kuhu see mind lõpuks viib?" Jannseni dramaatilisest päevikust peegeldub eesti haritlase vaimne põhi. Kuid nendest väljalõigetest selgub ka, et meie rahvuslik suurmees polnudki nii tagasihoidlik ja alandlik hing, nagu teda alati on kujutatud, vaid omamoodi kaval manipuleerija.
lapsehoidjaks hakkajana. Sai varem endiselt sõjaväelaselt ja ühelt abeelt hariduse. Auahne. Pani proua Renali endasse armuma, aga armus ise ka. Tuli avalikuks ja saadeti sanatooriumisse vaimulikuks õppima. Aga jättis pooleli ja läks Pariisi. Seal härra de La Mole'i sekretär ja heal järjel. Tekkis armuvahekord proua de la mole'iga (mathilde) ja too jäi rasedaks. Tuli ilmsiks ja isa oleks peaaegu leppind nende abieluga kui proua Renalilt tuli kiri ülsetunnistusega Julieni alatust armastusest varem. Kui poiss sellest teada sai läks kiiresti tagasi kodukülla ja tulistas kirikuss proua Renalit kaks korda. Vangi. Mathilde ja proua Renal püüavad päästa teda surmaotsusest, aga züriis vihatud Valeno ja giljotineeritakse. Ise armastas lõpus ainult Renlit ja avastas, et kõige õnnelikum aeg elus oli renaliga salaja, kuid ta oli tol ajal mõelnud vaid auahneid plaane edasisele edule.
Põhizanriks romaan. Ülemineku kirjanikud: Lermontov ja Puskin Eesti kirjanikud: Tammsaare ja Mait Metsanurk Naturalism: Naturalismiks nimetatakse realismi hilist arengujärku, millele on iseloomulik lihtrahva ja olustiku loodusteaduslikult täpne kujutamine. Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Suurim esindaja: Emile Zola "Nana" ja "Söekaevurid" Modernism: Tekkis 20 sajandil, kui kerkisid esile valgustuse ideed. Toimus II tööstusrevolutsioon- tehnika võidukäik. Kirjanduses hakati palju eksperimenteerima. Toimub II Maailmasõda. Sümbolism: Tekkis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias
1. Marie Under 2. Artur Adson 3. Bernard Kangro 4. Karl Ristikivi. o Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid: 1. Arved Viirlaid 2. Arvo Mägi 3. Enn ja Helga Nõu Naturalism Naturalism oli 19.sajandi lõpul tuntuks saanud kirjandus- ja kunstivool, mis taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju, kaldudes kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Tuntuimad kirjanikud: 1. Theodore Dreiser 2. Émile Zola 3. Eduard Vilde 4. Ernst Peterson-Särgava Impressionism Impressionism 1860.70. aastail Prantsuse maalikunstist
Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Stendhal ,,Punane ja must" Psühholoogiline realism Naturalism - Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Emile Zola "Eksperimentaalromaan"
Kirjandus 20.sajandi I poolel 1.Tõusu aeg. -1905.a alustas tegevust N.E rühmitus, mis esindab eesti kirjanduse ja kultuuri uusi uuendusi. -1906.a hakkas ilmuma kirjandusuurimuslik ja-kriitiline ajakiri Eesti Kirjandus. -1906.a esimene eesti õppekeelega keskkool(Tartus) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümn. -1906.a rajati Tartus(Vanemuine) Tln.(Estonia) teatrid. -1909.a loodi Eesti Rahva Muuseum(talletada rahvakultuuri) 2. *Proosas-ühiskonnakriitiline realism *luules-vararomantist *uusromantism *individualism 3.kõik 1.punktis välja toodud 4-5. Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. Rühmitusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Tähtsus: · "Noor-Eesti" elavdas 1905.1919. aasta kultuurielu · Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri · Viis kirjanduskriitika paremale tasemele · Tõstis raamatuk...
Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Honoré de Balzac, Stendhal, Lev Tolstoi; Charles Dickens. Naturalism 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Émile Zola; Eduard Vilde. Klassika-antiikkirjandus.rahvuskirjanduse kõrgperiood.Klassikaline-väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla midagi, mis jääb püsima.
Holden pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju. Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud slaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks
J.Mättlik- talupoja perest pärit noormees, kes sai hariduse O.W.Masingu juures tänu oma õele Eevale, kelle T.von.Bock saatis neljaks aastaks haritud naiseks saamise eesmärgil Masingu juurde, et seejärel temaga abielluda. Timo mõttekäigud ei jõua seega otseselt lugejani, vaid Jakobi suu läbi, nii läheb mõndagi kaduma. Kross on aga väitnud, et ta ei saanud kirjutada Bocki seisukohalt, sest tal polnud niipalju materjali. Haritud, mõtleva inimesena näeb Bock riigis võimutsevat alatust ja arutust, keeldub respekteerimast üldisi valesid. Ütleb krahv Peter Pahleni juures:"Ma olen keiser Aleksandris lõplikult pettunud". Timotheus von Bock ütleb isevalitsejale tõde ja saab tasuks 9 aastat kindlusvangistust üksikkongis, seejärel tunnistatakse ta nõdrameelseks ja suletakse eluaegsesse koduaresti. Kõlama jääb aga mõtleva inimese aktiivsus, mis nõuab teatud kitsendustest üleastumist ja eetilist eneseteostust- olgu või enesehävitusega riskides.
Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Honoré de Balzac, Stendhal, Lev Tolstoi; Charles Dickens Naturalism 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Émile Zola; Eduard Vilde 19./20. sajandi vahetus 20. sajand Modernism, avangardism... Postmodernism Kaanon Ja mis sai edasi? Küsimusi sellest, milline on kunstiteos, milline on tema mõju jms on
Romantism! Esines 18.saj lõpul-19.saj algul. On kirjandus- ja kunstivool, mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse. Tähtsamad esindajad! Ungari luuletaja Petöfi, inglise luuletajad Byron ja Shelley, inglise proosakirjanik Scott, prantsuse kirjanik V.Hugo, vene luuletaja Lermontov; Puskin, eesti kirjanikud Lydia Koidula, E.Bornhöhe, A.Saal. Sandor Petöfi (1823-1849) Pärines lihtrahva hulgast, alustas iseseisvat elu 16-aastaselt. Ametitelt oli näitleja, lihtsõdur, ajakirjanik
Ta pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju. Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud lauluviis ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida oma endise
Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, mille peale Holden ennast purju joob. Lõppude lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas, ta kohtub oma õega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust, kuid Phoebe't see ei kõiguta ja ta süüdistab Holdenit, et viimane on kõigega rahulolematu ja küsib, kelleks vend lõpuks siis saada tahaks. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud slaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
lõpuni ning nõukogude võimu ülistades luuakse sümbolkujundi abil tulevikuperspektiiv. Selline teose ülesehitus kattub ka Leberechti jutustuse üldise skeemiga. Pjotr Izmestjevi 1955. aastal ilmunud käsitluses peetakse teose põhikonfliktiks klassivõitlust Koordi küla töötavate talupoegade ja kulakute vahel. See omakorda määrab tegelaste arenemise, toob esile Paul Runge mehisuse ja näitab kulakute alatust ja moraalset langust. Izmestjev leiab, et muutuste teravust näitas Leberecht eelkõige läbi tegelaste mälestuste ja perekonnalugude, ühtlasi Kurvesti ja Koori kulaklike majapidamiste iseloomustuste. Erilist rolli mängis Johannes Vao tegelaskuju. ,,Asi on niisugune, et ma ostsin selle Tartus Jänese juurest viisteist aastat tagasi ... Paistis teine hea ja tugev olevat. Aga täna hommikul hakkasin end tööle seadma, - mõtlesin, mida kehvemat selga panna töö juurde
ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on lõpmatu palju. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed, loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale alistatud. Headuse idee on nagu päike ideede riigis
teenivad uut ühiskonda Naturalism 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja Kasvatus ja haridus erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise Adressaadiks on kodanik, eraisik täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja Klassika vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab etümoloogia: ld classicus: kõrgeimasse maksuklassi kuulub teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada rooma kodanik, hiljem scriptor classicus: esmajärguline kirjanik omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja Klassika poliitikasse
Tartuffe avaldab Orgonile austust aga riigi huve kõrgemal peab. Cleante annab oma poolt viimse löögi, rõhutades eelkõige kui alatult Tartuffe oma peremehe kingile vastas, et teda nüüd majast minema ning otseteed vangi kihutab. Tartuffe ei viitsi enam vaielda ning tahab monarhi korraldust täide viia. Politsei nõustub temaga ning ütleb, et kõrguse käsk on teda (Tartuffe) vangikongi viia. Politseimeister kannab talle ette ,et riiki juhib monarh, kes alatust ei luba. Näinud läbi temast kõvemaidki petiseid, ei olnud Tartuffe tema jaoks kuigi raske. Orgonile antakse tagasi kõik paberid ning surmasüüst on ta samuti puhtaks pestud. Kuningas saadab veel ka oma tänu Orgonile. Valitseb täielik peo meeleolu. Tartuffe viiakse minema. KAHEKSAS STSEEN Cleante rahustab Orgonit, et see rohkem oma nina Tartuffe asjadega ei seoks. Orgon kiidab mehe juttu ning annab talle loa oma tütrega abiellumiseks. Pidu ja pillerkaar.
Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine a n a m n e s i s -- meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õppime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppemise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on lõpmatu palju. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale subordineeritud- alistatud
1882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte'i (17891857) positivistliku filosoofiaga, mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (18281893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Naturalismi
ning mida ei saa keegi vastu oma tahtmist kaotada". Pascal jaotas "ülima hüve" otsijad kaheks. Esimesed arvavad selle välisesse maailma, teised meisse endasse(stoikud). Stoikud rõhutasid inimese "suurust" ja võimet omal jõul saasvutada täiuslikkust jas õnne. Mida on näha inimesel iseendas, kui nad stoikuid uskuma jäädes hakkavad "iseenda seest" õnne otsims? Isegi kuningas, kelle "suuruses" ja õnnes ei kahtle keegi, avastab seal rohkesti puudusi, pahesid ja alatust. Oma loomulikus elus märkab ta haigusi, füüsilist haprust ning surma, mis saabub vältimatult. Iseendasse vaatamisest hakkab ta seetõttu ennast tundma kohutavalt õnnetuna. Armastusest iseenda ja oma õnne vastu pöörab ta oma tähelepanu ükskõik millele või kellele, peaasi, et see iseendasse vaatamist takistaks. Reflektsioonipelgliku inimese üle on meelelahutusel tohutu võim. Tal ei olegi vaja ennast tunda. Ta rahuldub kujutlusega, mile temast on loonud teised
Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada
1944. aastal mitmes etapis ning erinevate stsenaariumite järgi. Eesti meeste mobiliseerimine sõjatandrile toimus perioodide kaupa, nagu seda kvalifitseeris kindralmajor Johannes Soodla oma kirjas 23. juunist 1945 Flesnburgis (Saksamaa). Täiendades Soodla kirjas leiduvat periodiseerimist muude asjakohaste tõsiasjade ja seisukohavõttudega ning Julius Made isiklike läbielamistega, saab kokku panna ülevaatliku pildi eestalste alatust integreerimisest kahe suurriigi omavahelisse võitlusesse. jaanuari 1939. aasta seisuga oli Eestis 1 133 917 elanikku.Tollane Eesti Kaitseväe mobilisatsioonikava nägi ette vajaduse korral veidi rohkem kui 100 000 mehe mobiliseerimist. Kuid seda plaani ei saadud kunagi ellu viia. Väike statistika elanikke kohta: Pärast N. Liidu ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimist 23. augustil 1939 lahkus Eestist ümberasujatena umbes 21 000 inimest.
Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas ta veenvalt nende püsimist inimese tegusid ajendava ürgjõuna mitte üksnes muinas-, vaid ka kaasajal. Siiski Racine lahkus, jäädes tragöödiazanris võitmatuks: ta muutis teatri kohaks, kus tõsiselt arutati inimhinge alatust ja suurust. Racine'i ja Corneille'i kaasaegne esseist ja satiirik Jean de La Bruyére on öelnud: ,,Corneille võtab meie üle võimust oma karakteritega, oma ideedega. Racine segab neid meie omadega. Esimene joonistab inimesi nii nagu nad olema peaksid, teine nii nagu nad on... Corneille tegeleb rohkem mõtetega, Racine'i näidendid vapustavad ja arutavad. Corneille on õpetlik, Racine inimlik..." Klassitsism valitses Euroopa teatrites kogu 18.sajandi, pärast aga hakkas
Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine anamnesis - meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet
See ei ole enam süütu toiming. Eesti valitsused on kogu aeg seda süüdistamist talunud, ilma et omalt poolt tuua selgust selles küsimuses. Pronkssõduri teisendamise tagajärjeks on Venemaa inetu fasistlikult häälestatud kampaania Eesti kodanike ja riigi vastu. Propagandasõda Eesti vastu võtab Venemaal ametlikult rangemaid tuure, sest Moskvas olevat "kangelasreporterid" informeerinud seal elavaid lugejaid, et Eestis müüakse "laialdaselt" Hitlerit ülistavat raamatuid. Sellisest alatust propagandast innustatuna on vene nooruse reaktsioon, et fasismi tagasitulekut Eestis tuleb tõkestada. 14 Paljudele eestlastest oli aga pronkssõdur kogu aeg üks "nõukogude aja" 13 http://et.wikipedia.org/wiki/Neofa%C5%A1ism 14 http://www.postimees.ee/160208/esileht/ak/312183.php 12 monument. On ju avalik saladus, et nõukogude võim alistas mitmed langenud ka pärast surma oma ideoloogia teenistusse ehk kalmistu asemel maeti nad linnaväljakutele.
heita. Me süüdistasime teda kogu südamest rumaluses ja koguni kurjuses, kuna ta: a) meie abielu ei takistanud, b) meile nii palju lapsi (6) on andnud ja c) nii vähe, et "viisakalt" elada, sest näljas pole me ju kaugeltki olnud." "Parajasti on jälle see juhus, et sahtlitest ei leia ainsatki penni, kuidas ka ei otsiks." "Kui ma oma südamesse vaatan, pean ma kohkuma.See on ussipesa, täis pahategusid, kõrkust, alatust, lihahimu,orjust, aga alandlikkus, armastus jne. seisavad väljas ja nutavad. Kuhu see mind lõpuks viib?" "Mitte just silmipimestavalt ilus naine - aga mida peaksin tegema oma südamega? Kas saan käskida, kellele ta peaks sümpatiseerima ja kellele mitte?" Jannseni dramaatilisest päevikust peegeldub eesti haritlase vaimne põhi. Kuid nendest väljalõigetest selgub ka, et meie rahvuslik suurmees polnudki nii tagasihoidlik
realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must") iv. naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale, periodiseering 19 sajandi algus. v
Draamas "Maskeraad" püüdis Lermontov selle kangelast samm-sammult lähemale tuua oma kaasaja elule. Tegevus toimub 1830. aastate keskel Peterburis samaaegselt draama kirjutamisajaga. Tõeparaseid vihjeid Peterburi suurilma elule leidub draamas kõikjal. Peategelane Arbenin, Lermontovi ajastu inimene, on võltsi ja teeskleva kõrgseltskonna moraali vihkama hakanud. Samal ajal on Arbenin ise sellesama kõrgseltskonna moraali kammitsais, tappes alatust laimust tagantkihutatuna oma armastatud naise Niina. Saanud teada, et Niina hukkus seltskonna keelepeksu ja laimu ohvrina, mees hullub. Draama käsitleb valet ja silmakirjalikkust kui ühiskonnaelu põhiseadust, siit ka näidendi pealkiri "Maskeraad". Tegemist on metafoorse kujundiga kõrgemast seltskonnast, kus inimesed peidavad oma tõelised tunded maski taha ja kus vale on saanud seaduseks. Tsensuur keelas näidendi ara ja Lermontovi eluajal ei pääsenudki "Maskeraad" lavale.
Realism tekkis 1830. aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. - Naturalism (Émile Zola; Eduard Vilde) 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. - 19./20. sajandi vahetus 20. sajand - Modernism, avangardism, Postmodernism Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) Vorlesungen über die Ästhetik (Loengud esteetikast) (1835- 1838) 16. Mis on klassika
must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must") · naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale, periodiseering 19 sajandi algus. · impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.
Holden pihib Sallyle, kui villand tal on koolist, kuid Sally ei mõista teda ja on Holdeni ägedusest hirmutatud. Holden teeb talle ettepaneku koos põgeneda, abielluda ja kuskil maal elama hakata, kuid Sally keeldub, nad tülitsevad ja lähevad lahku, Holden joob ennast purju. Lõpuks läheb Holden koju, kuid vanemad juhtuvad olema väljas. Holden räägib Phoebega, kes on ta peale pahane, et ta on koolist välja langenud. Holden räägib, et Penceys oli liiga palju teesklust ja alatust. Phoebe süüdistab Holdenit, et too on kõigega rahulolematu, ja küsib, kelleks vend tahaks saada. Holdenil ei tule pähe ühtki mõistlikku vastust, aga kuna tal keerleb peas üks tänaval kuuldud slaagrikatke ("Kui sa püüad rukkipõllul, keda armastad"), siis ütleb ta, et ta tahaks saada valvuriks, kes püüab rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva ei kukuks. Holden lahkub kodust, olles otsustanud paariks päevaks öömaja küsida
elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must") (4) naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale, periodiseering 19 sajandi algus. (5) impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.
kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must") 4. naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale, periodiseering 19 sajandi algus. 5
ka kirjandusvoolu, milles kirjanduse lähedus tõsielule seatakse omaette eesmärgiks. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Naturalism Naturalism taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Kirjanikud Theodore Dreiser Émile Zola Eduard Vilde Ernst Peterson-Särgava 2
Gardner: mitmene intelligentsus? Loogiline-matemaatiline Ruumiline Musikaalne Kehalis-kinesteetiline Lingvistiline Interpersonaalne Teooria toetub Gardneri enda tööle geeniustega ja hoolimata populaarsusest, ei Populariseeritud Golemani poolet 1995, Mõõdab konformsust mitte võimet! Mõõdab teadmisi mitte võimet! Ennustusvõimest...Ajakirjas “Director”, mis on suunatud “targale juhile” kirjutas Vilve Kalda (Director, november 2003) viiest alatust I testidega seotud alatust valest: 1. Head hinded koolis ennustavad tööedu; 2. Intelligentsustestide tulemus ennustab tööalast edu; 3. Andekuse ja edukuse vahel on seos; 4. Sotsiaalne päritolu ja kultuuriline taust intelligentsustesti tulemust ei mõjuta; 5. Kõrge IQga töötajad muudavad organisatsiooni edukaks. Samuti ei ennusta IQ õppimisvõimet ja õnnelikkust.
sajandi alguses (kuni 1814). Esimeseks romantiliseks saksa ooperiks võib pidada kirjaniku ja teatritegelase, hariduselt juristi Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni (E. T. A. Hoffmann; 1776-1822) ooperit ,,Undine" (loodud 1813/1814, esietendus 1816 Berliinis), millel on kaks eeskuju: opéra comique ja saksa laulumäng (Singspiel). Ainestik: romantiline legend räägib veteneitsist Undinest, kes armub inimesse noorde rüütlisse ning lahkub inimeste maailma, kus ta aga kogeb ainult pettust ja alatust, ka ta armsam murrab talle truudust. Kättemaksuks kutsub Undine esile üleujutuse. Teine oluline ooper sellest ajast on viiuldaja ja helilooja Louis (Ludwig) Spohri ,,Faust". Sel ajal alustas ooperite kirjutamist ka Carl Maria von Weber (1786-1826). Alates 1816. aastast tegutses ta saksa trupi kapellmeistrina Dresdenis (Dresdeni õukond oli ka 19. sajandil veel itaalia ooperi üks keskusi Saksamaal, itaaia trupp oli tugev ja eelistatud) ning püüdis edasi arendada saksa ooperikunsti
See pole see." Miks Treplev end siiski lõpuks maha laseb, kuigi ta oli juba Niina kaotuse üle elanud? Ta tunneb, kuidas Niina on temast ülekasvanud. Treplev aga ei tea ikka veel, mida teha kätega, ega valitse oma häält. Tema piinad ei erine küll nendest, mille Niina on juba läbi käinud, kuid läbi naise kannatuste särab võidu helk ja see rabaski Treplevit. "Ma ei usu ega tea, milles on mu kutsumus." Seega kajakat, kelle Treplev hukutas, võib samastada tema endaga. "Mul leidus alatust surmata täna see kajakas. Panen ta teie jalgade ette." Niina: "Mis teiega on?" Treplev: "Varsti tapan ma enese samal kombel." Doktor Dorn ütleb Treplevile: "Teoses peab leiduma selge, kindel mõte. Te peate teadma, milleks te kirjutate, muidu, kui lähete seda maalilist rada mööda ilma kindla sihita, siis te eksite ära ja teie anne hukutab teid". Kohati on Trigorini kujuga seotud see sihitu rändamine veelgi sügavamalt. "Ma pole endale kunagi meeldinud. Ma ei salli end kui
värving. Romantism on kirjandus- ja kunstivool, mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse. Tähtsamad autorid: George Gordon Byron (1788 1824) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta sai tuntuks oma luuletustega. Tema tähtsaimad teosed on "Childe Haroldi palverännak", "Jõudeaja tunnid". William Blake (1757 1827) oli inglise luuletaja.Tema tähtsaimad teosed on "Süütuse laulud", "Kogemuse laulud", "Urizeni raamat" Johann Wolfgang von Goethe (1749 1832) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane
tekkepõhjused on seotud Charles Darwini (18091882) teooriaga olelusvõitlusest ja Auguste Comte'i (17891857) positivistliku filosoofiaga, mis tunnistas ainult faktitõde. Naturalistide ideeline õpetaja oli filosoof ja esteetik Hippolyte Taine (18281893), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi rassi, keskkonna ja momendi mõjudest lähtudes. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda. Nad vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist, segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse. Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Naturalistid viljelesid peamiselt proosat, mida nad eelistasid luulele ja draamale. Naturalismi algatajad olid vennad Edmond (18221896) ja Jules
feodalismi- ja saksavastane värving. Romantism on kirjandus- ja kunstivool, mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse. Tähtsamad autorid George Gordon Byron (1788 1824) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta sai tuntuks oma luuletustega. Tema tähtsaimad teosed on "Childe Haroldi palverännak", "Jõudeaja tunnid". William Blake (1757 1827) oli inglise luuletaja.Tema tähtsaimad teosed on "Süütuse laulud", "Kogemuse laulud", "Urizeni raamat" Johann Wolfgang von Goethe (1749 1832) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane
probleemide juurde. Nad hakkasid tegelikkust kujutama ilustamata ja vahetult. Kirjanike sõnakasutus muutus detailirikkaks ja täpseks, selles käsutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Sageli olid nad pahelised. Käsitlusviisis tuli esile kriitiline hoiak. Naturaliste eristab realistidest see, et nad vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Nad kujutasid elu mustemat poolt - alatust, pahelisust, kuritegusid, julmust, vägivalda - ning vaatasid inimestele kui olude ohvritele. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Realistid käsitlesid elu tasakaalustatumalt, rõhutasid isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust. Nad suhtusid inimesse ja ühiskonda kui vastuolulistesse uurimisobjektidesse. Realistid taotlesid objektiivsust (erapooletust). Kriitilise suhtumisega püüdsid nad ühiskonda paremaks muuta.
annaabi.ee 
