Psühholoogia, realism, ritoorika (0)

Psühholoogia (kr., psychología ‘hingeteadus’) on empiiriline teadus, mis uurib nii
käitumist, kognitsiooni kui ka neuronaalseid protsesse.
Umbes aastal 1900 rajas Sigmund Freud ( 1856 -1939) uue teadussuuna, psühhoanalüüsi.
Erinevalt tollasest tavast ei otsinud ta hingelistele häiretele mitte orgaanilisi põhjusi, vaid viis
need tagasi teadvustamata psüühilistele konfliktidele.
Freudi meetodi aluseks oli nn vabade assotsiatsioonide analüüsimine;
Unenägude analüüsimisel tulid esile alateadlikud, eeskätt seksuaalsed soovid.
Instantsid: teadvustamatus, eelteadvus , teadvus. Id (Miski), Ego (Mina), Superego (Ülimina)
Unenägude tekkimisel toimivad tihendavad ja nihutavad protsessid.
Eristatakse “naudinguprintsiipi” ja “reaalsusprintsiipi”.
Sublimatsioon - instinktiivsed psüühilised jõud ( libido , agressiivsus vm) muudetakse ja
suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse
mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.
Oidipuse kompleks - rajaneb Sophoklese “Kuningas Oidipusel”
mõte, et igas mehes peitub väljatõrjutud soov tappa oma isa ja abielluda emaga
Elektra -kompleks - tütre soov abielluda isaga; seostub ka peenisekadedusega
(Jungi käsitluses)
Primaarsed protsessid Freudil – psüühe assotsiatiivne toimimismehhanism, mille puhul
psüühe ei toimi mitte vastavalt loogikareeglitele ja arvestades tegelikkust , vaid alateadlikest
mehhanismidest lähtudes ( tihendamine , nihutamine ), mis alluvad naudinguprintsiibile
Sekundaarsed protsessid Freudil järgivad reaalsusprintsiipi. Psüühe üritab arvestada
tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi. Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla.
Retoorika
Retoorika ‘ars bene dicendi’, väitluskunst, kõnekunst.
Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias.
Vana-Kreekas demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu, kujunes süsteemiks. Aristoteles , Cicero , Quintilianus.
Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (formaalloogiline mõiste, praegu ka konkreetse sisuga klišee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid.
Esteetika - kirjandus kui kunstiliik
Kr keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi põhimõtteid, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika ei ole midagi igaveseks antut, vaid erineb nii aja kui ka ruumi teljel.
Kirjanduse ajalugu
Üldistavad käsitlused võimaldavad meeldejätmist
(Kirjandus)ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi. Kui 19. saj kirjutati ohtralt ülevaatlikke kirjanduslugusid, siis 20. Sajandi lõpul ja 21. sajandil koosnevad ulatuslikumad kirjanduslood pigem erinevate autorite kirjutatuda artiklitest. Rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga : kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt , talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused.
Kirjandusajalugu saab periodiseerida erinevatel alustel:
1. ühiskondlikust korraldusest lähtudes
2. lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost
3. lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost
4. Perioodid stiilidest lähtuvalt
5. Aastatest lähtuv, ‘neutraalne’ periodiseering
Selektsioon (valik). Tõlgendus e interpretatsioon.
Hinnang kirjandusele võib lähtuda nt kirjanduse žanrist ja vormist ,
funktsioonist, stiilist, keelekasutustest jpm. Näiteks peetakse vigases ja
kohmakas keeles kirjutatud tekste vähem väärtuslikeks.
Kirjanduse funktsioonid ja kasutusvaldkonnad võivad samuti seostuda
kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes
kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti
pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud
väärtustatama ilukirjandust.
Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete
käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema
funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust jm.
Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja
draamakirjanduseks.
Funktsionnalseid liike: esseistika , teaduskirjandus , aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus , õigusalane kirjandus.
Fiktsionaalne – väljamõeldisel põhinev ( romaanid , luuletused,
draamad ...)
Mittefiktsionaalne – teksti mõju põhineb seosel reaalsusega
(autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka
dokumentaarteater).
Mõned kirjanduse tunnused:
_ Kunstipärane keelekasutus
_ Fiktsionaalsus
_ Fikseeritus (littera´’täht’ – Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut)
_ Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik.
Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi:
a) kirjalik tekst;
b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering);
Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika
Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle
rahvusvahelised ja interdistsiplinaarsed seosed
Tekstid paigutuvad üha uutesse kontekstidesse
Muid tunnuseid:
Kirjandus kui arhiiv, teadmiste ja kogemuste kogu, Kirjanuds on ka teatud süsteem,intekstuaalsus.
Poeetika
Õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja
kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Poeesia teooriana
kuulub ta kirjandusteaduse alla, meelisklusena kunstiteoste olemusest
esteetikasse, kuna poeesia väljendusvahendite uurimises osas on tal
puutepunkte stilistika ja retoorikaga.
Normatiivne poeetika – toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates
peaksid kirjanikud juhinduma
Deskriptiivne poeetika – kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest
kirjanduse seaduspärasused
Immanentne poeetika
Aristotelese Osaliselt säilinud käsitlus “Luulekunstist” on ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme. Teos on tõenäoliselt kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt on tegemist teosega , mis oli mõeldud kitsamale ringile lugemiseks (esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset. Teoses on mitmeid hüppeid argumentatsioonis.
Trias-lüürika, dramaatika , eepika .
Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette , vaid seotud teatud
funktsiooniga, ta on millegi vahendiks.
Poeesia sõltub artes liberales’ alla koondatud teadusvaldkondadest.
Trivium – grammatika, dialektika , retoorika.
Quadrivium - geomeetria , aritmeetika, muusika , astronoomia .
etümoloogia: ld classicus: kõrgeimasse maksuklassi kuulub rooma
kodanik, hiljem scriptor classicus: esmajärguline kirjanik.
Realism - tõene. tekkis 1830. aastatel. Kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja
asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu
ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist
ja üleloomulikkust. Honoré de Balzac, Stendhal , Lev Tolstoi ; Charles
Dickens .
Naturalism 19. saj lõpul taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust.
Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata
üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust,
kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus
peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada
omapoolset suhtumist , segada end ühiskondlikku ellu ja poliitikasse.
Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Émile Zola; Eduard
Vilde.
Klassika -antiikkirjandus.rahvuskirjanduse kõrgperiood.Klassikaline-väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla midagi, mis jääb püsima.