Kirjanduse tõlgendamise alused (0)

Kirjanduse tõlgendamise alused 
 
Kunstipärane keelekasutus 
 
 
Fiktsionaalsus 
Eesmärk Sissejuhatav aine. Eesmärgiks on anda ülevaade 
 
Fikseeritus (littera ´’täht’ – Literatur; kirjandus kui 
kirjandusteaduse terminoloogiast, kirjandusžanritest ja kirjanduse 
midagi kirjutatut) 
analüüsi põhilistest kategooriatest ja analüüsimimeetoditest. 

Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. 
 
Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 
Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. 
Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: 
Kirjandusajalugu kui konstrukt. Aristotelese poeetika . 
“Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised 
Luuleanalüüsi põhimõisted, mh meetrika, stroofivormid, 
määratlused.  
luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise 
Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning 
ja modernde teatrikontseptsiooni erinevused.  Komöödia , 
vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. 
tragoodia, draama . Eepilise teksti analüüsi põhimõisted. Eepos, 
Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus 
romaan, novell , jutustus. Positivistlik  kirjandusteadus . 
Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis 
Hermeneutika. Kirjanduse psühholoogilise analüüsimise 
muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.” 
võimalused. Kirjanduse käsitlemine sotsioloogilisest  aspektist . 
( Juri Lotman : Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) 
Strukturalism . Semiootika . Uuemad kirjandusteaduslikud suunad: 
 
poststrukturalism , dekonstruktsioon, feministlik kirjandusteadus 
„Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud kunst . Elatist 
jt meetodid.  
hankides, võideldes oma elu eest [...] on inimene ikka leidnud aega 
 
kunstiloominguks, on tajunud selle vajalikkust. Ajaloo eri aegadel  
Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas 
on korduvalt kostnud hääli, et kunst on tarbetu ja koguni 
Mis on kirjandus? 
kahjulik.” (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8) 
Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust 
 
määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) – 
“Kunst on üks kommunikatsioonivahendeid.” (Juri Lotman: 
mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse 
Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 19) 
defineerimine nii hõlbus. 
 
Fiktsionaalne – väljamõeldisel põhinev ( romaanid , luuletused, 
“Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles, 
draamad...) 
lihtsalt ei eksisteeri väljaspool seda keelt, nagu ka väljaspool teisi 
Mittefiktsionaalne – teksti mõju põhineb seosel reaalsusega 
sotsiaalsete kommunikatsioonide keeli.” (samas, lk 91) 
(autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka 
 
dokumentaarteater) 
Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem. [...] 
Mõned kirjanduse tunnused: 
“ Poeetiline  kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta 
on palju keerukam loomulikust keelest. [...] keelematerjalist 
kultuuri, kus puuduks kunst üldse. Paljudel meie poolt 
loodud komplitseeritud kunstiline struktuur võimaldab edastada  
kunstiteostena tajutavatel muistsete või eksootiliste kultuuride 
niisugust informatsioonihulka, mida pole võimalik edasi anda 
tekstidel või esemetel oli oma kultuuris aga põhimõtteliselt teine 
elementaarse keelestruktuuri enda vahenditega. Siit järeldub, et 
funktsioon. Nii ühendame üldmõiste vanavene  kirjandus alla nii 
antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa 
kroonikad kui pühakute elulood, juriidilised dokumendid jne.” 
edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber 
(Lotman “Poeetika lühikursus”) 
tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta 
Kitsas kirjanduse mõiste 
vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas 
“ilukirjandus” – mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele 
sisaldus.” (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk lk 22, 
omistatud kõrgema staatusega ühiskonnas; 
24-25) 
Mida peetakse kirjanduseks, sõltub kontekstist, mida antud 
Suuline vs. kirjalik kirjandus 
kogukonnas peetakse kirjanduseks 
Kirjandus võib olla trükitud (raamat), käsikirjaline või ka suuline 
Laiem kirjanduse mõiste 
( rahvaluule ). 
Kirjandus hõlmab ka nt selliseid mittefiktsionaalseid tekste, nagu 
Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla 
nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. 
paberkandjal , samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt  ning 
Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka 
kuuldemäng kirjanduslikud tekstid. 
“madalamaid” žanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide 
Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: 
kirjutatud tekstid) 
a) kirjalik tekst; 
Kirjandus meelelahutusena 
b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering); 
Tõlgendus e interpretatsioon 
Kino  -  film jm kirjandusega konkureerivad võimalused 
Kirjanduse funktsioone 
Uuemal ajal tuleb arvestada ka internetti kirjanduskeskkonnana. 
  Hedonistlik 
“Kunsti mõiste on muutuv ajaloos ja  tinglik  kultuuris, seepärast 
  Informatiivne 
on võimatu piiritleda teda ühekorraga ja igaveseks, määratleda, 
  Modelleeriv 
millega ta algab ja kus ta lõppeb. 
  Prohvetlik 
Tuleb eristada, esiteks, funktsiooni ‘olla kunstiteos’ ja, teiseks, 
  Sotsiaalne 
asjade hulka, mis teatud tingimustel võivad selles funktsioonis 
 
esineda.” 
Kuidas mõista kirjanduslikku teksti? 
(Lotman “Poeetika lühikursus”) 
Kirjanduslik  tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne 
Nagu Lotman viitab , 
Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest 
“ eraldus  Euroopa kultuuris kunst teadusest ja käsitööst suhteliselt 
situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt 
hiljuti  - renessansiajastul; teisalt näib kunst olevat kultuuri 
Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada 
universaalne  komponent : pole teada ainustki vähegi arvestatavat 
Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. 
Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. 
Mida tahab autor meile teada anda? 
Kas tekst on autori läkitus? 
Reeglina siiski eristatakse teksti intentsiooni autori intentsioonist; 
Tekst annab tunnistust oma loomeprotsessist? 
Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika 
Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus 
ja selle 
rahvusvahelised ja interdistsiplinaarsed seosed 
Tekstid paigutuvad üha uutesse kontekstidesse 
Muid tunnuseid: 
Kirjandus kui arhiiv, teadmiste ja kogemuste kogu 
Kirjandus on ka teatud süsteem 
Intertekstuaalsus 
Ka kirjanduse lugemine (retseptsioon) moodustab traditsiooni, 
hoolimata 
erinevate tõlgenduste põhimõtteliselt lõpmatust arvust 
 
 
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks 
Mis on kirjandus? 
Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? 
Mida tähendab J. Lotmani lause “Kunst on sekundaarne modelleeriv 
süsteem”? 
Miks on kirjandusteose vorm oluline? 
Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad 
meediumid? 
Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist? 
Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? 
Miks on võimalikud  kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? 
Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? 
Poeetikast ja  Aristotelesest 
   tragöödia , selle mõiste, struktuur, seos mütoloogiaga, 
Poeetika 
keel 
Õpetus  luulekunstist,  selle  olemusest  ja  mõjust,  tema  vormidest, 
  eepos 
vormi  ja  kujunduse  seaduspärasustest  ja  väljendusvahenditest. 
 
Poeesia   teooriana  kuulub  ta  kirjandusteaduse  alla,  meelisklusena 
Keskse tähendusega on esimesed viis peatükki, mis nimetavad 
kunstiteoste 
olemusest 
esteetikasse, 
kuna 
poeesia 
poeetika objekti. 
väljendusvahendite uurimises osas on tal puutepunkte   stilistika  ja 
Mimesis  
retoorikaga.  
Matkimine  
Normatiivne  poeetika – toob ära reeglid, millest selle poeetika 
Kõik  žanrid  matkivad,  erinevad  vahendid,  mida  nad 
arvates peaksid kirjanikud  juhinduma 
kasutavad   (rütm, keel, meloodia) 
Deskriptiivne  poeetika  –  kirjeldab  olemasolevat  kirjandust  ja 
Matkimine on inimesele kaasasündinud omadus, ka laps õpib 
tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused 
jäljendades 
Immanentne poeetika 
Aristotelese kohaselt valmistab matkimine naudingut; kaugelt 
Aristoteles  
vaadates kehtib see ka inetu, hirmuäratava, ohtliku matkimise 
Osaliselt säilinud käsitlus  “Luulekunstist”    
puhul 
Ilmselt  esimene  teos,  mis  süstemaatiliselt  käsitleb  poeesia 
Komöödia kujutab halvemat inimest 
probleeme 
Tragöödia kujutab paremat inimest 
Tõenäoliselt kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates 
 
aastast 336. e.m.a. 
Jäljendamine  on  inimesele  lapseeast  kaasa  sündinud,  ja  nad 
Ilmselt on tegemist teosega, mis oli mõeldud kitsamale ringile 
erinevad  teistest  elusolenditest  selle  poolest,  et  inimene  on 
lugemiseks 
(esoteeriline), 
võib-olla 
midagi 
kõigist  jäljendavaim  ning  ka  oma  esimesed  õpingud  teeb 
loengukonspektilaadset 
jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu.  
Aristoteles (384-322 e.m.a.)  
Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, 
Teoses on mitmeid hüppeid argumentatsioonis ja vihjeid, ka 
vaadeldes  kõige  täpsemaid  kujutisi  asjadest,  mida  endid 
ristviiteid teistele asjakohastele teostele. 
vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja 
Tekst  kuulus  ilmselt  suuremasse  tekstide  kogumisse,  millest 
laipade kujutisi.  
aga  enamus  on  kaotsi  läinud.  Viidatakse  nt  alliktekstidele, 
(tõlge Jaan Unt vt http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ ) 
mida ei ole säilinud. -> tõlgendamine on raske. 
Tragöödia 
Säilinud  kujul  koosneb  Luulekunstist    26  peatükist,  mis 
Aristotelese käsitluses kõige tähtsam žanr  
käsitlevad peaasjalikult kolme teemat 
Seega on tragöödia tõsise ja  lõpetatud , teatud suurust omava 
  luuleteoreetilised põhimõisted “poeisis” ja “mimesis” 
tegevuse  jäljendus,  jäljendus  erinevates  osades   erineval   kujul 
maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid 
klassitsismi kajastus 
endid,  mitte  neist  jutustades,  jäljendus,  mis  kaastunde  ja 
Ei  ole  süstemaatiline  käsitlus,  vaid  hüplikum  tekst,  mis 
hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.  
sisaldab ka erinevaid mõttemänge.   
(tõlge Jaan Unt vt http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ ) 
Keskaeg 
Ajaloolane vs. luuletaja 
Poeesia teenib Jumala ülistust. 
9. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole  kõnelda  
Keskaja  kirjandus  erineb  oluliselt  sellest,  mida  meie  oleme 
mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on 
harjunud pidama  kirjanduseks 
võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt.  
Luule  on  õpitav  ja  õpetatav;  luuletaja  ei  ole  mitte  niivõrd 
Sest  ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad 
geenius  kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes 
kõnelevad  värssides  või  värssideta  (võimalik  oleks  ju  ka 
loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele 
Herodotose teos värssidesse ümber panna ja ikkagi oleks see 
Luule  nagu  ka  kunst  ei  ole  eesmärk   omaette ,  vaid  seotud 
ajalugu, värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid 
teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks  
selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis 
Poeesia 
sõltub 
artes 
liberales’ 
alla 
koondatud 
võib toimuda.  
teadusvaldkondadest 
Seetõttu  on  luule  filosoofilisem  ja  tõsisem  kui  ajalugu: 
Trivium – grammatika, dialektika, retoorika 
kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.  
Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika , astronoomia 
Üldine on see, milliseid asju iseloomult mingisugune  tegelane 
Renessanss   Üleminek keskajalt uusaega 
vastavalt  tõenäosusele  või  paratamatusele  juhtub  kõnelema 
Dante – tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt 
või  tegema,  mida  taotlebki  luule,  kuigi  tegelastele   nimesid  
Kesksed teoreetikud:  
andes ,  üksik  aga  on  see,  mida  näiteks  Alkibiades  tegi  või 
Itaalias Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro 
tundis.  
Inglismaal: Sidney  
(tõlge Jaan Unt vt http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ ) 
Prantsusmaal: Du Bellay 
Trias 
14.-15.  sajand  –  kirjandus  peab  meeldival  viisil  õpetama, 
   Lüürika  
pühitsema  voorusi  ja  piitsutama  pahesid;  alul  lähtutakse 
  Dramaatika 
Horatiusest, hiljem Aristotelesest (esimene itaaliakeelne tõlge 

1498 ) 
   Eepika  
Horatius (65-8 e.Kr.) 
Marco  Gitolamo  Vida  (1527)  De  arte  poetica  (ladina  keeles, 
Läkitus  Pisodele,  mida   hilisemad    põlved   on  kutsunud  Ars 
heksameetris)  –  esimene  renessanssaja  katse  anda 
poetica’ks 
süstemaatiline  ülevaade  poeesia  olemusest.   Ehkki   luuletaja 
normatiivset  tüüpi  poeetika,  mis  sisaldab  eeskirju  teatud 
vajab  sisemist  inspiratsiooni,  ei  saa  ta  ilma  koolitusteta  luua 
kirjandusliku  voolu  seisukohalt  -  Augustinuse  aja   rooma  
täiuslikku kunstiteost. 
Edaspidisele arengule  omab  eriti  suurt  tähtsust  Julius  Caesar 
Scaligeri (1484-1558) Poetices libri septem (1561) 
antiikkirjandus 
Ehkki  erilise  originaalsuseta  ja  eklektiline,  on  see  teos  väga 
Teat rahvuskirjanduse kõrgperiood 
rikas materjali osas. 
Klassikaline:  
Toetub antiiksete  autorite autoriteedile 
 väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla midagi, mis 
Scaligeri jaoks on luuletaja looja, tema teod teevad ta “teiseks 
jääb püsima 
jumalaks”. Poeesia on moraalselt kasulik. 
Klassikaline periood  eri maades Romantism 
Barokk    
Erinevates rahvuskultuurides eri aegadel alates 18. saj  lõpust , 
Jätkab renessansspoeetika traditsioone 
eriti 19. saj  
Antiikautorite kõrval on autoriteediks Scaliger  
Tundeelu kajastamise  tõus; esteetiliste kategooriate ja žanrite 
Martin Opitz Buch von der deutschen Poeterey (1632) 
segunemine,  fragmentaarsus,  grotesksus    ja  iroonia. 
Keel – poeedi oluliseks ülesandeks on keele parandamine 
Romantikud  tunnetavad lõpliku ja lõpmatu vahelist vastuolu; 
Reeglid 
taotlevad  lõpmatust,  igatsevad  selle  järele;  huvi  tekkimine 
Kunst  ja  kirjandus  seotud  kunstiväliste  eesmärkidega, 
muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu.  
teenivad uut ühiskonda 
Klassitsismi  rangeid  reegleid  purustades  aitas  ta  ette 
Kasvatus ja  haridus  
valmistada realismi. 
Adressaadiks on kodanik, eraisik 
Realism  
Johann Christoph Gottsched (1700- 1766 ) Critische Dichtkunst; 
realis  'tõeline, asine'.  
Gotthold Ephraim Lessing Hamburgische Dramaturgie 
Valgustusaeg   
Realism  tekkis  1830.  aastatel.  Kirjanikud  loobusid 
 Voltaire- Immanuel Kant  
väljamõeldistest  ja  asusid  kujutama  reaalset  kaasaega. 
valgustust  inimese  kui  väljumine  “omasüülisest  alaealisusest" 
Realistlik   kirjandus  kujutab   tegelikku   elu  ja  püüab  seda  teha 
17./18.  saj  -  hõlmas  filosoofiat,  poliitikateadust,  kirjandust, 
võimalikult  tõepäraselt,  väldib  tegelikkuse  idealiseerimist  ja 
ühiskonnateadust jp muid valdkondi 
üleloomulikkust.  Honoré  de  Balzac,  Stendhal,  Lev  Tolstoi; 
Kunst  ja  kirjandus  seotud  kunstiväliste  eesmärkidega, 
Charles Dickens 
teenivad uut ühiskonda 
Naturalism  19.  saj  lõpul  taotles  elukujutuse  täpsust  ja 
Kasvatus ja haridus 
erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise 
Adressaadiks on kodanik, eraisik 
täpsusega,  valimata  üksikasju.  Seejuures  kaldusid  nad 
 
kujutama  elu  mustemat  poolt:  alatust,  kuritegusid, julmust  ja 
Klassika  
vägivalda.  Naturalistid  olid  seisukohal,  et  kirjandus  peab 
etümoloogia:    ld  classicus:  kõrgeimasse  maksuklassi  kuulub 
teenima  tõde,  mitte  ilu.  Seejuures  ei  tohi  kirjanik  väljendada 
rooma kodanik, hiljem  scriptor classicus: esmajärguline kirjanik 
omapoolset   suhtumist ,  segada  end  ühiskondlikku  ellu  ja 
Klassika  
poliitikasse.  Inimest  ja  ühiskonda  käsitlesid  nad  kui 
loodusnähtust. Émile Zola; Eduard Vilde   
Vogt, Jochen: Einladung zur Literaturwissenschaf.t München 
19./20. sajandi vahetus 
2001. (ka 
20. sajand 
kodulehekülg   http://www.un i-
Modernism , avangardism... 
essen.de/literaturwissenschaftaktiv/ 
Postmodernism  
einladung.htm) 
Georg Wilhelm Friedrich  Hegel  (1770-1831)  
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks: 
Vorlesungen  über  die  Ästhetik  ( Loengud   esteetikast)  (1835-
Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge 
1838)  
näiteid. 
Kunst  ei  piirdu  looduse  matkimisega,  sest  siis  ei  suudaks 
Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on 
kunst  tungida  vaimseni.  Kunst  lähtub  pigem  absoluutsest 
tegemist? 
ideest, tema ideaaliks on absoluutse vaimu väljendamine.  
Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad žanrid? Kuidas ja 
Kaanon  
miks käsitleb Aristoteles oma poeetikas mõistet mimesis? 
Ja mis sai edasi? 
Võtke oma sõnadega kokku Aristotelese poeetika viis esimest 
Küsimusi  sellest, milline on kunstiteos, milline on tema mõju 
peatükki. 
jms  on  teemaks  pigem  esteetikauuringute  ja  kunstifilosoofia 
Kuidas defineerib Aristoteles tragöödiat? 
all; 
Kirjeldage poeetika arengut. Milliseid autoreid oskate nimetada ja 
Ka kirjandusteadus tegeleb poeetika küsimustega; 
miks on nad olulised? 
Kirjanikud  loovad  endale  ise  poeetika:  subjektiivselt, 
Mis on klassika? 
produktile suunatult, nö projektipõhiselt. Autoripoeetika. 
Otsige  leksikonidest kaanoni definitsioone. Võrrelge neid. 
 
 
Kirjandus 
Annus , Epp, Arne   Merilai , Anneli Saro: Poeetika. Tartu 2007. 
Antiigileksikon. Tallinn 1985. 
Aristoteles: Luulekunstist. Vanakreeka keelest tõlkinud ja 
kommenteerinud Jaan Unt. Toimetanud Ain Kaalep. Tallinn : 
Keel ja Kirjandus, 2003. (ka võrguteavikuna) 
Ihonen, Markku: Sissejuhatus kirjandusteooriasse . Soome keelest 
tõlkinud 
Pärt Lias. Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996. 
Neithal Reet; Lehte Tavel: Mis on mis kirjanduses : 
kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Tallinn: Koolibri 1999.