Johann Voldermar Jannseni looming (0)

Johann Voldemar Jannsen
Kirjanduslik looming
Oma kirjanduslikult tegevuselt on pietistlike vaadetega Jannsen väga lähedane õpetlik- sentimentaalsele ajajärgule. Tema ilukirjandusliku toodangu peamiseks eesmärgiks on rahvast valgustada, õpetada, kõlbeliselt harida.
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega Vändras 1845 aastal. Tema kolm avaldatud teost sisaldasid koos viisidega kokku 1003 laulu, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Lisaks küla- ja ajalooainelistele juttudele tõlkis ja kirjutas jannsen ümber saksa lüürikat, ajaloolisi jutustusi ja näidendeid. Nt: “Sioni-Laulo-Kannel”, “Eesti laulik”, “Pärmi Jaagu unenägu”.
 Luuletused
Jannseni eeskujuks olid saksa laulud ja luuletused. Leidnud mõne meeldiva viisi, sobitas ta sellele vastavad sõnad või tõlkis mõne luuletuse vabalt eesti keelde. Eesti koorilaulu algatajana avaldas Jannsen esimese eesti laulupeo puhul lauludekogu koos viisidega, pealkirjaks sai “Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddu-Laulud”, mis sisaldas vaimulikke ja ilmalikke laule.
Jannsenist sai oma tõlkelüürikaga saksa sentimentaalsete loodus-, isamaa- ja armastuslaulude ümberistutaja meie ärkamisaja lüürikasse, aga ühtlasi ka saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis. Papa Jannseni loodud loodusluuletus on näiteks “Sa tuled, vaikne õhtu“, tuntuim ja õnnestunuim isamaaline luuletus aga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Jutukirjandus
Jannseni jutukirjandus on tema jutustusande ja ladusa, rahvaliku väljendusviisi tõttu enam läbilööv ja silmapaistev kui lüürika. Kuid ka enamiku oma jutustustest on ta laenanud saksa kirjandusest. Näiteks saksa noorsoo - ja rahvakirjanikult W. O. Horn `ilt. Osa neist tõlkis ta sõna- sõnalt, osa aga muutis vabalt ümber mugandades meie oludega, asendades tegelaste ja kohanimed eesti omadega. Seejuures lisas ta neile endale tüüpilist rahvalikku nalja ja huumorit .
Oma esimese õpetliku juturaamatu , perioodilise jutukogu “Sannumetoja”, millest ilmus 7 annet , väljaandmise mõttele tuli ta tutvudes Horn`i perioodilise rahvaraamatuga “Spinnstube”, millest ta võttis enamiku jutte . Lisaks sellele on ta avaldanud palju jutte ajalehe veergudel ja –lisades.
 
Ajaloolised jutud
Ajaloolised jutud on Jannsenil peaaegu sõna- sõnaliselt ilma omapoolsete lisandusteta tõlgitud  19. sajandi keskel Saksamaal moes olnud ajaloolise sisuga ajaviitekirjandusest. Selliste rahvapärases ja ladusas keeles jutustatud suurmeeste elulugude ( “Rootsi Raudpea”, “ Hannibal ”, “Julius Caesar ”, Priidik II elust”) ja ajaloosündmuste kujutamisega pakkus Jannsen rahvale algelisi teadmisi ajaloost, aga need olid ka kaugeks teerajajaks järelromantikute Bornhöe, Saali, Järve jt ajaloolistele juttudele. Neid lihtsaid tõlkeid loeti heameelega, sest tol ajal puudus meil ajalookirjandus.
 
Külajutud
Väärtuselt langeb pearõhk Jannseni jututoodangus külajuttudele, mis väärivad juba rohkem tähelepanu. Ka enamik neist on saksalaenulised. Ta külajuttudest on peetud parimaiks “Maatargad” ja “Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla”, milledes leidub kõige rohkem Jannsenile tüüpilisi jooni.
 
Näidendid
Jannseni tegevus laulu- ja mänguseltsis “Vanemuine” tõstis esile uue nõude- eestikeelsete näidendite muretsemise algavale teatrile. Selle rahuldamiseks kirjutas ta ise kolm kergesisulist naljamängu: “Pärmi Jaagu unenägu” (1873), “Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis” (1880), “Tuhalabida valitsus”.
 Väljavõtteid J. V. Jannseni päevikust.
”Eile õhtul /.../ olime meie kaks kristlikku abieluinimest nii hoos , et oma viletsat olukorda sõimeldes ja kärkides Issandale ette heita. Me süüdistasime teda kogu südamest rumaluses ja koguni kurjuses, kuna ta: a) meie abielu ei takistanud, b) meile nii palju lapsi (6) on andnud ja c) nii vähe, et "viisakalt" elada, sest näljas pole me ju kaugeltki olnud.”
“Mitte just silmipimestavalt ilus naine - aga mida peaksin tegema oma südamega? Kas saan käskida, kellele ta peaks sümpatiseerima ja kellele mitte?”
“Kui ma oma südamesse vaatan, pean ma kohkuma.See on ussipesa, täis pahategusid, kõrkust, alatust, lihahimu,orjust, aga alandlikkus , armastus jne. seisavad väljas ja nutavad. Kuhu see mind lõpuks viib?”
Jannseni dramaatilisest päevikust peegeldub eesti haritlase vaimne põhi. Kuid nendest väljalõigetest selgub ka, et meie rahvuslik suurmees polnudki nii tagasihoidlik ja alandlik hing, nagu teda alati on kujutatud, vaid omamoodi kaval manipuleerija.