"Valgus Koordis" Leberecht (4)

H. Leberechti „Valgus Koordis“ sotsialistliku realismi tähtteosena
Ettekande eesmärk on käsitleda H. Leberechti jutustust „Valgus Koordis“ eelkõige erinevate sotsialistliku realismi käsitluste valguses, keskendudes seejuures olulisematele tegelaskujudele ning konfliktidele. Oma ettekandes olen paljuski tuginenud Luule Epneri käsitlusele „Proosa ja draama kodumaal: stalinismi kammitsas“, mis ilmus 2001. a „Eesti kirjandusloos“ ning Veiko Märka artiklile „Kala hakkas mädanema südamest (sotsialistlikust realismist ENSV kirjanduses 1945-53)“, mis ilmus 1998. aasta Vikerkaares.
Kõigepealt tuleks avada sotsialistliku realismi mõiste. Sotsialistlik realism oli nõukogude ilukirjanduse ja kirjandusliku arvustuse põhimeetodiks. Meetod nõudis kunstnikult võltsimatut ajaloolis-konkreetset tõelisuse kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Ühtlasi pidi kunstiteos kujundama ja kasvatama töötavat rahvast ideeliselt ümber sotsialismi vaimus .
Kui näiliselt vastas sotsialistlik kirjandus ka kõikidele nendele nõuetele, siis tegelikkuses oli olukord pigem vastupidine . Kirjanduses vohas lõputu ilustamine ja sotsiaalne optimism , seejuures varjati tegelikke vastuolusid ja tagamaid, ülistati vaid saabuvat helget tulevikku ning minevikku suhtuti irooniliselt. Seega jäi kirjandus realismist kaugele.
Luule Epner on kirjeldanud aga sotsialistliku realismi teoste temaatikavaliku põhitüüpi. Epneri järgi kirjutati neis teostes peamiselt maaelust ja kolhooside loomisest. Tegelasteks on seejuures valitud sotsialistliku süsteemi rajajad , süsteemivaenlased ja kahevahelolijad. Loo alguses saabub külla aktivist, kes hakkab ühismajandamist eest vedama, teose arenedes suudetakse vaenlased paljastada ja ühiselt tegutsedes raskused ületada – nii jõutakse positiivse lõpuni ning nõukogude võimu ülistades luuakse sümbolkujundi abil tulevikuperspektiiv . Selline teose ülesehitus kattub ka Leberechti jutustuse üldise skeemiga .
Pjotr Izmestjevi 1955. aastal ilmunud käsitluses peetakse teose põhikonfliktiks klassivõitlust Koordi küla töötavate talupoegade ja kulakute vahel. See omakorda määrab tegelaste arenemise, toob esile Paul Runge mehisuse ja näitab kulakute alatust ja moraalset langust. Izmestjev leiab, et muutuste teravust näitas Leberecht eelkõige läbi tegelaste mälestuste ja perekonnalugude, ühtlasi Kurvesti ja Koori kulaklike majapidamiste iseloomustuste. Erilist rolli mängis Johannes Vao tegelaskuju.
„Asi on niisugune, et ma ostsin selle Tartus Jänese juurest viisteist aastat tagasi ... Paistis teine hea ja tugev olevat. Aga täna hommikul hakkasin end tööle seadma, - mõtlesin, mida kehvemat selga panna töö juurde? Liina ütleb: „Pane oma vana ülikond, see tuleb niikuinii varsti minema visata ...“ – „Kuidas vana,“ mõtlen. Vaatasin põhjalikult järele, ja ongi õigus: küünarnukid paistavad vastu valget läbi, krae läigib higist ja käised narmendavad ... Õigus jah, ei kõlba enam ... Alles siis, kui teised näitavad näpuga, märkasin ise ka. Ma räägin seda sellepärast, et vana nahk paistab kuni seniajani ikka uuena ja hoiad tast küüntega kinni. Teda ei tasu kinni hoida, parem uus muretseda ... (lk 222)
Olulisteks tegelaskujudeks peab ta Runget, sümboliseerib üksiktalupoja teekonda eesrindliku kolhoosnikuni; Roosit, kes iseloomustab taluteenijate elusaatuse kujunemist, J. Vaod , kes tõestab, et lugupidamine on saavutatav ainult ausa tööga ja omakasupüüdmatu suhtumisega, Semidori, Roosit, Vaod, kes on Koordi uue elu sünni ilmekad näited; Koori, Kurvestit, Kändu, kelles löövad välja talupoegade eraomaniku- instinktid , kirjeldades nende õõnestustööd masinaühistus, varude saboteerimist, banditismi.
Veiko Märka on aga sotsialistlikku realismi käsitlenud kui ranget ning omapärast kirjandusvoolu, mitte kui meetodit. Ühtlasi on ta toonud välja ka terve hulga reegleid, mis iseloomustavad sotsialistliku realismi aegset kirjandust, sealhulgas on enamik nendest joontest omased ka Leberechti „Valgusele Koordis“. Seejuures üritasin Veiko Märka väljatoodud tunnustele lisada omapoolsed kommentaarid ning näited käsitletava teose põhjal.

kaasaminemine võimu poolt algatatud kampaaniatega;

• Maade jagamine talupoegadele;
  
• kolhoosi organiseerimine, ühistöö võit;
  
• stalinistlik maaparandusplaan: Ussisoo kuivendamine;
  
• Põllumajanduskartell “Uus Elu” – ajalooliste kohanimede väljavahetamine ilmetute kolhoosinimede vastu (identiteedi kustutamise võte).
  

tegelaste jagunemine positiivseteks ja negatiivseteks;

• Positiivsete tegelaste tuumikusse kuuluvad eelkõige töökas ja ettevõtlik Paul Runge, tööloom ja entusiast Aino Vao, Jaagu talu kolmik (eesrindlik Maasalu, heasüdamlik Taaksalu, hädavares Semidor), ka naiivne ja heausklik Roosi jt
  
• Kesksed tegelaskujud Märka käsitluses: lihtsameelne ja hädavares Semidor (uue jõu kõige kujukamaks väljenduseks, endise hädavarese imepärane sirgumine, potentsiaali temas märkas aga Muulo; teine veidrik pime Saamu (pimedaid on ilmselt kõige lihtsam petta); personifitseeritud Antu; deus ex machina: parteiorganisaator Muuli (oskas näha Koordi inimesi tuleviku valguses).
  
• Subretipaar Roosi ja Taaksalu
  
• Negatiivsed tegelased: kulakuks tembeldatud Mihkel Koor, kaval ja kõiketeadja Juhan Känd, hunt lambanahas - Mart Kurvest, ka nn bandiidid, kelleks antud teose kontekstis olid metsavennad (Rober Kurvest jt)
  

positiivsete tegelaste peaeesmärk töötada NLi heaks ning seeläbi tugevdada selle majandust ja kaitsevõimet;
Heaks näiteks Paul Runge ja Jaagu talu kolmiku kolhoosi ülesehitamise plaan ja nende elueesmärk tuua Koordisse valgus. Eesmärgi saavutamise nimel on valmis hommikust õhtuni ränka tööd tegema ilma ühegi puhkepausita. Püstitatakse kampaania, mille poole pürgitakse.

propaganda vohamine tegelaste kõnes;

• „Vaadake, kui palju inimesi on täna Ussisoos,“ ütles Muuli ... „Näete, nõukogude võim tõi nahaparkijad, raudteelased, pagarid ja igasuguste teiste ametitega töölised linnast kolhoosnikutele appi ehitama uut elu Koordis“ (lk 220)
  
• „Ussisoos pole kunagi lehvinud lippe. Nõukogude inimesed on viinud need lipud taigatesse ja kõrbetesse, põhja ja lõunasse... Ja igal pool, kuhu nad toovad partei tahtel uue elu, kus nad rajavad elektrijaamad ja kaevandused , tehased ja uued põllud, -- heiskavad nad punased lipud.
  
• Aino Vao: kõik see äratab häid lootusi ja selle eest tuleb aitäh öelda nõukogude võimule (lk 90)
  
• Muuli: „Näed ikka ühiselt ... Selles on jõud.“ (lk 116)
  

peategelaste tegutsemine juhituna valgustatud religioossusest;

• Aino Vao: kõik see äratab häid lootusi ja selle eest tuleb aitäh öelda nõukogude võimule (lk 90)
  

positiivse naise kujutamine madalamana positiivsest mehest;

• Aino Vao „Oo, oma õnne pärast oli ta valmis tegema kui tahes ränka tööd. Kas see on siis mõni töö, mida ta praegu teeb? Ta kahetses alati, et ei saa metsas koos mehega saagida palke nende tulevase maja jaoks. Kuid kes siis hoolitseb lehma ja põrsa eest? (lk 90)
  
• „Heites pilgu sinna, nägi ta Ainot küürutamas teise akna juures. Aino käes, nagu talle näis, läikis tuhmilt kirves . Ehkki olukord oli räbal, leidus tas jõudu heakskiitvalt naeratada.“ (lk 130, Pauli käes on püss)
  
• Veiko Märka on leidnud, et naine on mehega võrdne ainult tööarmastuses.
  

põlastav suhtumine Eesti Vabariiki ja selle saavutustesse, antud teose puhul põlastav suhtumine Saksa okupatsiooni

• Pojad Robert ja Gustav – kandsid saksa SS-vägede alamväelaste rohelist mundrit, Gustav hukkus rindel Narva all, Robertist sai bandiit .
  
• Bandiidid: „Metsa läksid. Nad on relvadega ... Saksa omadega ...“
  
• Semidori ja Pauli vestlus: „Nii et maad sa ei saanudki?“ küsis Paul. „Ei, selle võimu aegu ei saanud ...“
  
• „ Peast käis läbi mõte „metsavendadest“ – hirmsaist põlastusväärsetest inimestest, sakslaste käsilastest, kes olid Saksa okupatsiooni ajal määrinud oma käed vennaverega ja nüüd on karistust kartes üksikuina nagu hundid metsades redus. Nad riisusid kooperatiive, tungisid üksikuisse taludesse, ja esines juhtumeid, kus tulistasid põõsa tagant röövli kombel külaaktiviste.“ (lk 124)
  
• „Okupatsiooniajast peale, kui sakslased olid sisse toonud hirmsa kartulitõve – vähi. (lk 203)
  

Maie Kalda on analüüsinud oma artiklis „Suletud ruum. Tegevuspaigast kujundiks“ teose ruumi- ja kujundisuhteid.

• Trafaretsed epiteedid ja rohmakas auditiivsus
  

Pahinal, kolinal, kriiskaval, räuskaval
Kalda leidis, et ainult jämedaid kõlaefekte eristav kirjanik pole suuteline looma elulist õhkkonda.

• Võimetus mõelda kujundites
  
• Primitiivne visuaalsus
  
• Eesti külale loomuvõõrad detailid
  

Tuleb tõdeda, et Leberechti teos „Valgus Koordis“ ei saavutanud Eestis kohest edu. Populaarsust hakkas teos koguma, kui levisid kuuldused, et ka Stalin isiklikult on seda teost lugenud. Ülo Tuulik on oma artiklis „Stalin ja Leberecht, Käbin ja Tuglas “ leidnud, et ilmselgesti oli Stalinile meeldinud Leberechti skemaatiline ja plakatlik propagandaraamat, elu reaalsust ja karmust varjav, kolhoosidele vastuseismisest vaikiv kirjatöö.

• Stalin Karotammele: “Nikolai Georgijevitš, kas olete lugenud Leberechti romaani “Valgus Koordis?”
  

• Karotamm (Ek(b)P I sekretär): “Ei ole, Jossif Vissarionovitš.”
  
• “Tuleb lugeda,” ütleb Stalin. “Kõva lugu!”
  

• Karotamm Max Laossonile (“Rahva Hääle” peatoimetaja ): “Kas Hans Leberechti romaani “Valgus Koordis” oled lugenud?”
  
• “Ei ole,” vastab Laosson.
  
• Karotamm: “Tuleb lugeda. Kõva lugu!”
  

• Max Laosson Lembit Remmelgale: “Kas oled lugenud Hans Leberechti romaani “Valgus Koordis?”
  
• Ei ole Remmelgaski (“Rahva Hääle” asetoimetaja).
  
• Seepeale tutvuvad Remmelga truud alamad tekstiga ja kirjutavad ajalehele kiitvad-ülistavad vastukajad.
  

1951. aastal esilinastus Tallinna Kinostuudios esimene Eestis valmistatud värviline mängufilm „Valgus Koordis“. 1953. aastal esietendus riiklikus ooperi-, balleti- ja muusikalise komöödia teatris „Vanemuine“ ka Leo Normeti samanimeline ooper .
Midagi nii maitsetut kui filmi finaal kolhoosipeost purskkaevude ja lillevanikutega, pole Eestis varem ega hiljem kunagi tehtud. „Protestisime küll kõvasti, aga mis see aitas“ on Evi Rauer (Roosi) nördinud. Rauer on tõenäoliselt ainus elusolev Stalini preemia laureaat Eestis. „25 000 rubla oli suur raha, kui arvestada, et palk teatris oli 650 rubla kuus“. „Preemia võis saada ainult juhul, kui mängisid mõnd positiivset tegelast. Hulka rahvast käis filmi vaatamas. Sisu üle muidugi naerdi, huvitasid rohkem eesti näitlejad.“ (Ilmar Palli, Virkko Lepassalu, Luup 1998/13).
Lõppude lõpuks võibki ju seda raamatut lugeda ka kui jutustust inimestevaheliste suhete ja elulaadi muutumisest sõjajärgses eesti külas, jutustus “uue elu võrsumisest“, nagu Leberecht ise oma teost tutvustanud on. Olgem ausad, teos oleks võinud ju ka kümneid kordi punasem olla. Hea oli lugeda vahelduseks ka mõnda üdini optimistlikku ja helge lõpuga raamatut, jättes arvestamata selle sotsialistliku tagapõhja. Tegelikke tagamaid tundes ning kriitilise pilguga lugedes on aga ka võimalik sellest raamatust saada tõeline pilt tollasest olukorrast, mõista selle paratamatust ning keerulisust ning tunnetada tegelikku hirmu. Oli neid, kes tõsiselt kartsid; neid, kes tõesti uskusid uude ellu; neid, kes olid skeptilised ning alati leidub ka lihtsalt pugejaid. Ilmselt oli ka Leberecht ise üks nendest, kellele lihtsalt ei jäänud muud võimalust, olles Kirjanike Liidu täieõiguslik liige.
Ka Veiko Märka leiab oma artiklis, et midagi rahvuslikumat on stiililiselt SRi teoselt mõttetu nõuda. Tegevus toimub niigi Eestis ja ka tegelaste nimed on eestipärased. Samuti pole Leberecht oma teoses Eestit ja eestlasi otseselt maha teinud. Ühtlasi leiab ta, et ka kolhoosidest kirjutamist antud aja kontekstis ei saa süüks panna, kuna nii kolhoosid kui ka küüditamine oleksid tulnud ka ilma Leberechtita.
Kui 1950ndatel oli see teos vajalik ilmselt ainult nõukogude võimu tugevdamiseks ja propagandaks, siis tänapäeval võimaldab see teos väga ilmekalt mõista nii tollaste kirjanike kui ka tavainimeste tegelikku olukorda ning ajastu olemust. Kuigi raamat on siiski vaid üks paljudest teistest tüüpilistest punastest raamatutest, siis kindlasti väärib ta lugemist.
6