Poeetikast ja Aristotelesest (0)

Poeetikast ja  Aristotelesest
Poeetika
Õpetus  luulekunstist,  selle  olemusest  ja  mõjust,  tema  vormidest,  vormi  ja
kujunduse  seaduspärasustest  ja  väljendusvahenditest.   Poeesia   teooriana
kuulub  ta  kirjandusteaduse  alla,  meelisklusena  kunstiteoste  olemusest
esteetikasse,  kuna  poeesia  väljendusvahendite  uurimises  osas  on  tal
puutepunkte  stilistika ja retoorikaga.
Normatiivne   poeetika  –  toob  ära  reeglid,  millest  selle  poeetika  arvates
peaksid kirjanikud juhinduma
Deskriptiivne  poeetika – kirjeldab  olemasolevat  kirjandust ja tuletab sellest
kirjanduse seaduspärasused
Immanentne poeetika
Aristotelese Osaliselt säilinud käsitlus “Luulekunstist”   on ilmselt esimene
teos,  mis  süstemaatiliselt  käsitleb  poeesia  probleeme.  Teos  on  tõenäoliselt
kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt
on  tegemist   teosega ,  mis  oli  mõeldud  kitsamale   ringile   lugemiseks
(esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset.
Teoses  on  mitmeid  hüppeid  argumentatsioonis  ja  vihjeid,  ka  ristviiteid
teistele asjakohastele teostele.
Tekst kuulus ilmselt suuremasse tekstide kogumisse, millest aga enamus on
kaotsi  läinud.  Viidatakse  nt  alliktekstidele,  mida  ei  ole  säilinud.  ->
tõlgendamine on raske.
Säilinud  kujul  koosneb  Luulekunstist    26  peatükist,  mis  käsitlevad
peaasjalikult kolme teemat:
  luuleteoreetilised põhimõisted “poeisis” ja “ mimesis ”
  tragöödia, selle mõiste, struktuur, seos mütoloogiaga, keel
   eepos
Keskse  tähendusega  on  esimesed  viis  peatükki,  mis  nimetavad  poeetika
objekti.
Tragöödia
Aristotelese käsitluses kõige tähtsam žanr
Seega  on  tragöödia  tõsise  ja  lõpetatud,    suurust  omava
tegevuse  jäljendus,    osades   erineval   kujul
maitsestatud  kõnega,    tegevaid  ,  mitte    jutustades,    mis  kaastunde  ja
hirmu läbi  teostab  puhastuse  sellistest  kannatustest.
(tõlge Jaan Unt vt  http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ )
Ajaloolane  vs. luuletaja
9. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte
sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka
tõenäosusele või paratamatusele vastavalt.
Sest  /  ajaloolane  ja  luuletaja  ei  erine  mitte  selle  poolest,  kas  nad
kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose
teos  värssidesse  ümber  panna  ja  ikkagi  oleks  see  ajalugu,
värsimõõdus  niisamuti  nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest,
et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda.
Seetõttu  on  luule  filosoofilisem  ja  tõsisem  kui  ajalugu:  kõneleb  ju
luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.
Üldine on see, milliseid asju  mingisugune 
vastavalt  tõenäosusele  või  paratamatusele  juhtub  kõnelema  või
tegema,  mida  taotlebki  luule,     nimesid    andes ,
üksik aga on see, mida  Alkibiades tegi või tundis.
(tõlge Jaan Unt vt  http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ )
Trias
  Lüürika
   Dramaatika
  Eepika
Horatius  (65-8 e.Kr.)
Läkitus Pisodele, mida  hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica’ks
normatiivset tüüpi poeetika, mis sisaldab eeskirju teatud kirjandusliku voolu
seisukohalt -  Augustinuse  aja  rooma  klassitsismi kajastus
Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid
mõttemänge.
Keskaeg
Poeesia teenib Jumala ülistust.
Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud  pidama
kirjanduseks
Luule on õpitav ja õpetatav; luuleteja ei ole mitte niivõrd  geenius  kui pigem
käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele
reeglitele
Luule  nagu  ka   kunst   ei  ole  eesmärk   omaette ,  vaid  seotud  teatud
funktsiooniga, ta on millegi vahendiks
Poeesia sõltub  artes  liberales’ alla koondatud teadusvaldkondadest
Trivium – grammatika,  dialektika ,  retoorika
Quadrivium -  geomeetria , aritmeetika,  muusika ,  astronoomia
Renessanss  - Renacimiento -  Renaissance  - Эпоха Возрождения Üleminek
keskajalt uusaega
Dante  – tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
Kesksed teoreetikud:
Itaalias Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro
Inglismaal: Sidney
Prantsusmaal: Du Bellay
14.-15. sajand – kirjandus peab meeldival viisil õpetama, pühitsema voorusi
ja   piitsutama   pahesid;  alul  lähtutakse  Horatiusest,  hiljem  Aristotelesest
(esimene itaaliakeelne tõlge  1498 )
Marco Gitolamo  Vida  ( 1527 )  De  arte  poetica  (ladina  keeles,  heksameetris)  –
esimene  renessanssaja  katse  anda  süstemaatiline  ülevaade  poeesia
olemusest.   Ehkki   luuletaja  vajab  sisemist  inspiratsiooni,  ei  saa  ta  ilma
koolitusteta luua täiuslikku kunstiteost.
Edaspidisele  arengule  omab  eriti  suurt  tähtsust  Julius   Caesar   Scaligeri
(1484-1558) Poetices libri septem (1561)
Ehkki  erilise  originaalsuseta  ja  eklektiline,  on  see  teos  väga  rikas  materjali
osas.
Toetub  antiiksete  autorite  autoriteedile
Scaligeri  jaoks  on  luuletaja  looja,  tema  teod  teevad  ta  “teiseks   jumalaks ”.
Poeesia on moraalselt kasulik.
Barokk  - Baroque- Barroco- Барокко
Jätkab renessansspoeetika traditsioone
Antiikautorite kõrval on autoriteediks Scaliger
Martin Opitz  Buch  von der deutschen Poeterey (1632)
Keel – poeedi oluliseks ülesandeks on keele parandamine
Reeglid
Kunst   ja  kirjandus  seotud  kunstiväliste  eesmärkidega,  teenivad  uut
ühiskonda
Kasvatus ja  haridus
Adressaadiks on kodanik, eraisik
Valgustusaeg
valgustust  inimese  kui  väljumine  “omasüülisest  alaealisusest"  17./18.  saj  -
hõlmas  filosoofiat,  poliitikateadust,  kirjandust,  ühiskonnateadust  jp  muid
valdkondi.  Kunst  ja  kirjandus  on  seotud  kunstiväliste  eesmärkidega,
teenivad uut ühiskonda
Kirjandus oluline kasvatuses  ja hariduses, adressaadiks on kodanik, eraisik.
Erinevat  tüüpi  poeetikad:  normatiivne  poeetika  Johann  Christoph
Gottschedi      Critische  Dichtkunst;  deskriptiivne  poeetika  Gotthold  Ephraim
Lessingi Hamburgische Dramaturgie
Klassika
etümoloogia:    ld  classicus:  kõrgeimasse  maksuklassi  kuulub  rooma
kodanik, hiljem  scriptor classicus: esmajärguline kirjanik
Klassika
antiikkirjandus
Teat  rahvuskirjanduse kõrgperiood
Klassikaline:
 väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla midagi, mis jääb püsima
Klassikaline periood  eri maades Romantism
Erinevates rahvuskultuurides eri  aegadel  alates 18. saj lõpust, eriti 19. saj
tundeelu   esiletõus;  esteetiliste  kategooriate  ja  žanrite   segunemine ,
fragmentaarsus,  grotesksus    ja   iroonia .  Romantikud    tunnetavad  lõpliku  ja
lõpmatu  vahelist  vastuolu;  taotlevad  lõpmatust,  igatsevad  selle  järele;  huvi
tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning  rahvaluule  vastu.
Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi.
Realism
realis  'tõeline,  asine '.
Realism  tekkis  1830.  aastatel.  Kirjanikud  loobusid  väljamõeldistest  ja
asusid  kujutama  reaalset kaasaega. Realistlik kirjandus kujutab  tegelikku  elu
ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist
ja  üleloomulikkust.  Honoré  de  Balzac,   Stendhal ,  Lev   Tolstoi ;  Charles
Dickens
Naturalism  19.  saj  lõpul  taotles  elukujutuse  täpsust  ja  erapooletust.
Naturalistid  vahendasid  elu  kiretu  fotograafilise  täpsusega,  valimata
üksikasju.  Seejuures  kaldusid  nad  kujutama  elu  mustemat  poolt:  alatust,
kuritegusid,  julmust  ja  vägivalda.  Naturalistid  olid  seisukohal,  et  kirjandus
peab   teenima   tõde,  mitte  ilu.  Seejuures  ei  tohi  kirjanik  väljendada
omapoolset   suhtumist ,  segada  end  ühiskondlikku  ellu  ja  poliitikasse.
Inimest ja ühiskonda käsitlesid nad kui loodusnähtust. Émile Zola;  Eduard
Vilde
19./20. sajandi vahetus
20. sajand
Modernism,  avangardism ...
Postmodernism
Kaanon
Ja mis sai edasi?
Küsimusi  sellest,  milline  on   kunstiteos ,  milline  on  tema  mõju  jms  on
teemaks pigem esteetikauuringute ja kunstifilosoofia all;
Ka  kirjandusteadus  tegeleb poeetika küsimustega;
Kirjanikud  loovad  endale  ise  poeetika:  subjektiivselt,  produktile  suunatult,
nö projektipõhiselt. Autoripoeetika.
Kirjandus
Annus , Epp, Arne  Merilai, Anneli  Saro: Poeetika. Tartu 2007.
Antiigileksikon. Tallinn 1985.
Aristoteles :  Luulekunstist.  Vanakreeka keelest tõlkinud ja
kommenteerinud Jaan Unt. Toimetanud Ain  Kaalep . Tallinn : Keel
ja Kirjandus, 2003. (ka võrguteavikuna)
Ihonen,  Markku: Sissejuhatus kirjandusteooriasse . Soome keelest tõlkinud
Pärt Lias.  Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996.
Neithal  Reet ; Lehte Tavel:  Mis on mis kirjanduses : kirjandusterminite
leksikon  keskkoolile. Tallinn: Koolibri 1999.
Vogt,  Jochen:  Einladung  zur  Literaturwissenschaf.t  München    2001.  (ka
kodulehekülg 
http://www.uni-essen.de/literaturwissenschaft -
aktiv /einladung.htm)
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks:
Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge näiteid.
Iseloomustage  Aristotelese  poeetikat.  Mis  tüüpi  poeetikaga  on  tegemist?
Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad žanrid? Kuidas ja miks
käsitleb Aristoteles oma poeetikas mõistet mimesis?
Võtke oma sõnadega kokku Aristotelese poeetika viis esimest peatükki.
Kuidas defineerib Aristoteles tragöödiat?
Kirjeldage poeetika arengut. Milliseid autoreid   oskate   nimetada  ja  miks  on
nad olulised?
Mis on klassika?
Otsige leksikonidest kaanoni definitsioone. Võrrelge neid.