Keskaja relvastus (3)

Keskaja vältel muutusid nii relvad kui ka nende kasutamine ehk sõjakunst tundmatuseni. Selle ajalooperioodi algussajanditel tagusid relvi peamiselt külasepad või feaodaali teenistuses olnud meistrimehed. Areng kiirenes tunduvalt 12.-13. Sajandil. Ühelt poolt mõjutasid seda ristisõjad, mille käigus Euroopa rüütlid tekid tutvust uute relvadega või mille tarbeks täiustati seniseid. Teiselt poolt arenesid nimetatud ajajärgul linnad ning need vajasid kaitset. Seetõttu tegutses neis üsna arvukalt relvaseppi, kes hakkasid valmistama mitut uut tüüpi sõjariistu.
Relva tähtsus ja tähendus
Keskajal oli relval küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist.
Relvade liigitus
Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud , kiviheitemasindad ja muud. Algselt oli relvade arengus põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama ja keskaja lõpul olid need peamiselt tulirelvad lahinguvälja olulisemad sõjariistad.
Kaitserüüde areng
Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüd, mis koosned väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest. Need olid neetidega kinnitatud nahkjaki välispinnale. Lähis-ida ristisõdades palava päikese all hakati umbse soomusrpp asemel eelistama õhku läbilaskvat rõngassärki ja rõngaspükse. Millele tõmmati ka peale pikk valge mantel . Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu - ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. Sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoomis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist. Tulirelvade välja arenedes täiustati jälle kaitserüüd ja seni katmata kehaosade varjamiseks lisati raudplaate ja plaatvesti asendas rüütli ülakeha eestpooslt üleni kattev suur ja vastupidav kilp. Nii kujunes 15. sajandi alguseks välja täisraudrüü.
Ründerelvade areng
Plaatvestidele tuli vastu seda tõhusam ründerelvastus. Hakati tegema üha pikemaid ja tugevamaid mõõku. Need muutusid nii raskeks, et löögi andmisel läks vaja kahe käe jõudu. Nii kujunesid kahekäemõõgad. Linnakäsitöölised võtsid plaatvestidega rüütatud vaenlase vast võitlemiseks kasutusele sõjakirved ja –vasarad, aga ka teravate kantidega sõjanuiad. Kaitserüüde täiustamise vajadust hoidis pidevalt üleval ka laskerelvade, eriti ambude areng.
14. sajandi algul leiutati esimesed tulirelvad. Väliselt meenutasid need kolbi või vaasi ja esialgu üritati neist nooli lasta. Peagi aga tulid nende baasilt relvastusse juba suurtükid ja püssid ning varsti hakkasid uued laskerelvad heitemasinatele ja ambudele tõsist konkurentsi pakkuma.
Linnuste ja linnade piiramine.
Igal jõukamal feodaalil oli tugevasti kindlustatud linnus, samuti ümbritsesid tikkamad linnad end kõrge kivimüüriga ning tornidega. Suur osa keskaegseid võitlusi käis linnuste ja linnade ümber. Kui ründav vägi oli küllalt suur, siis piirati kindlustus sisse. Sageli jäädi pikemaks ajaks, üritades linnuse kaitsjaid alistada näljaga. Et linnuse meeskond võis ootamatult välja tungida , siis rajasid piirajadki oma pealaagri ümber kaitseehitisi.