Rüütliseisus (6)

Rüütliseisus
Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid ( hertsogid , parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. – 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks.
Linnused
Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes . Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele.
Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega , allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav , milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda , kui piirajad neid ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud linnuse värav, milleni pääses üle vallikraavi ulatuva tõstesilla. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses.
Rüütliks saamine
Aadlike kasvatuse peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks ja see kulges mitmes etapis . Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi. Vanemaks saades lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Seal sai temast paaž.
Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole.
18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust.
Turniirid
Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil, mis olid treeninguks ja ettevalmistuseks sõjas. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ja mida peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa , teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud .
Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid .
Feodaalide relvastus
Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad(mõõgad, odad jne) ja laskerelvad (vibud, tulirelvad , ammud jne) ning kaitsevarustuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu.
Rüütlivägi
Peamiseks sõjaliseks üksuseks oli raskeratsavägi, mis koosnes feodaalidest, kes said endale korralikku sõjavarustust lubada. Ründerelvastuses kasutati torkeoda, mõõka, pistoda ja sõjavasarat, -kirvest või -nuia. Kaitsevarustus koosnes kilbist , kiivrist ja kaitserüüst. Peale selle oli vaja ka head sõjaratsut. Lahingus rivistusid rüütlid tavaliselt pikka viirgu . Pealiku märguande peale hakkas viirg vaenlase poole liikuma.
Raskeratsaväe kõrval oli ka jalavägi, mis õppis aja jooksul hobustel ratsutavate rüütlitega hästi toime tulema . Nad kasutasid pikkvibusid, hellebarde ja pikkodasid.
Juba 15. sajandil hakkas keskaegse rüütlimaakaitseväe osatähtsus Euroopa sõjanduses oluliselt vähenema ning seda asendas palgaline sõjavägi. Taolise protsessi tagamaaks oli ühiskonna majanduslik edenemine ning kuningavõimu tugevnemine-rikkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata, samal ajal vajas kuningavõim tugevat ja valitseja kontrolli all olevat sõjaväge.
Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus
Rüütel pidi käituma ettekirjutuste kohaselt, mida kõike kokku nimetati “rüütlikoodeksiks”. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Ta pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastaseid, seda suurem oli tema au.
Seega peamisteks omadusteks olid ustavus, julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõige halvemaks omaduseks peeti reeturlikkust.
Vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest räägivad romantilised poeemid , mida hakati looma 13. sajandil.