Aadli portree (0)

Aadli portree
Keskajaks nimetatakse ajaperioodi, mis jäi vanaaja ja uusaja vahele. Keskaja alguseks peetakse üldiselt aastat 476, mil kukutati viimane Lääne- Rooma keiser Romulus Augustulus ning Lääne- Rooma keisririik lakkas olemast. Keskaja lõpu ja uusaja alguse osas on aga palju vaidlusi ning ühest, üldkehtivat seisukohta pole.
Kui rääkida keskaja ühiskonnast, siis võib kõige iseloomulikuma tunnusena välja tuua inimeste jaotumise seisustesse. Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, kuid siiski toimusid ühiskonnas kihistumised, mida põhjendati iga seisuse kindlate ühiskondlike funktsioonidega. Neist ühe võib välja tuua oli aadliseisusena. Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid , keisrist kuni väikerüütliteni. Aadlikud olid vabad mehed, kõrgest seisusest, mis oli päritav. Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit, sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest. Aadlid olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Aadlike seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel .
Kõrgaadlike hulka kuulusid: hertsogid , parunid ja krahvid, alamaadlike hulka aga rüütlid. Varakeskajal tekkis ka lisakiht kuningat teenivatest mitteavabadest meestest,–kes samuti kuulusid aadlike hulka. Neid kutsuti ministeraalideks. Aadliku ülesanne rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik oma asendajale juhul kui oli tegu kõrgema astme kohtuga. Aadliseisus on keskaekses kultuuris äärmiselt oluline, sest aadlist võeti eeskuju nii eluviisi kui ka kommete poolest.
Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes . Nende rajamine sai populaarseks 9. sajandil Frangi riigi kuningavõimu nõrgenedes, kuid aadlinnuste ehitamine Euroopas oli sel ajal juba käsil. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks mäetipule, et neid oleks võimalikult raske vallutada. Linnus ümbritseti vallikraaviga, kus voolas vesi ning üle selle oli ehitatud tõstesild, mis oli äärmiselt hoolikalt kindlustatud. Suuremaid linnuseid piiras ka ringmüür, mille varjus oli katusega kaetud kaitsekäik. Seal said linnuse kaitsjad vajadusel ohutult liikuda ja linnust kaitsta. Kõige uhkemad linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega , allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid. Linnuse kaitsefunktsioonide kõrval oli sellel ka esindusfunktsioon. Üle maastiku kõrguv linnus näitas feodaali võimu kohalike valduste üle. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri valduses.
Aadli relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad- mõõgad, odad ja laskerelvad - vibud , tulirelvad, ammud , ning kaitsevarustuseks - kaitserüü, kiiver ja kilp. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. Hiljem hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu.
Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikule–võimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust. Kui sõda parasjagu ei olnud, pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ning neid peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite turniirid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa , teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega – odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud . 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid .
Keskaja algul oli rüütlite seas üsna palju vägivallatsevaid sõjamehi. Ent juba esimesed rüütlid pidid oma isandale ustavusvane andma ning lahinguväljal valmis olema tema eest suremiseks. Rüütel pidi käituma ettekirjutuste kohaselt, mida nimetati rüütlikoodeksiks. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Ta pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastaseid, seda suurem oli tema au. Seega peamisteks omadusteks olid ustavus, julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõige halvemaks omaduseks peeti reeturlikkust.
Aadlike kasvatuse peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks ja see toimus mitmes etapis . Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi. Vanemaks saades lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Seal sai temast paaž. Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole. 18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust.