Rüütlid (5)

E. VILDE NIM. JUURU GÜMNAASIUM
Kertu Roosla
10. klass
RÜÜTLID
Referaat
Juhendaja : Ene Holsting
Juuru 2009
SISUKORD
Sissejuhatus 3
1. rüütliseisus 4
2. rüütlite kasvatus……………………………………………………………......5
3. rüütliturvised 6
3.1. Jalaturvised 6
3.2. Kürass 6
3.3. Käeturvised 6
3.4. Soomuskindad……………………………………………………………………….6
3.5. Kiivrid……………………………………………………………………………….7
3.6. Relvad……………………………………………………………………………….7
4. TURNIIRID………………………………………………………………………………8
5.AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS………………………………….9
Kokkuvõte 10
Kasutatud allikmaterjalid 11
SISSEJUHATUS
Referaadi teemaks on rüütlid. Need on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske ning tahtmisi. Tavaliselt oli nende meeste isandateks ülikud, kes ise endi toimetustega hakkama ei saanud, sellepärast neil oligi vaja mehi, kes nende eest võitleksid ja halvad tegemised ära teeksid. Lisaks pidid olema rüütlid heal tasemel, pidid omama teatud varustust. Valitses nö vasalli ja senjööri suhtel feodaalkord . Kuna isandaks oli senjöör ja ta andis vasallile maad, mida see sai harida senikaua kui senjööri käe all oli.
1.RÜÜTLITREENING
Noortest poistest vooliti välja tugevad ja nägusad rüütlid. See käis nõnda, et noorest eas said poisid koduseid õppetunde, peale paari sellist saadeti nad tihti tähtsa mehe lossi, kus neid rüütliriituse tarvis ette valmistataks. Seal pandi neid ilusti kenasti riide , viksiti ära . Sageli olid nad sellel ajal isegi alles seitsmeaastased, mis pole paraku väga kõrge eluiga. Eriti veel võrrelda sellega, millised on tänapäeva seitsmeaastased. Mõni ei suuda emast üldse kaugemale minna ja ei saa endaga absoluutselt veel hakkama, aga see on jahmatama panev, millist elu vanal ajal nii noores eas juba läbi elama pidi. Mis sest, et poisiklutid harjusid sellega, ikkagi on jube mõelda. Igal juhul, poiss täitis nende ’’kõrgete ninade’’ antud ülesandeid, tegeles hobustega, õppis sõjarelvade käsitlust ning tegutses ka turvistega. Neljateistkümnesena sai temast skvaier ning leidis aset tõeline rüütliväljaõpetus. See seisnes raudrüüga täielikult äraharjumises, piigivõitluses. Ning kui mõeldi, et õige aeg on käes, et skvaier rüütliks lüüa, siis tehti seda. Sageli sai see tehtud rüütli väljaõpetaja poolt. Rüütlikslöömine seisnes selles, et rüütli mõlemat õlga puudutati mõõgaga.
2.RÜÜTLITE KASVATUS
Selle peamine eesmärk oli poiss ette valmistada sõjaks, see kulges mitme etapis . Kuni seitsmenda eluaastani oli ta kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema , tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine . 15-aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks, see tähendab , et ta võis kanda isiklikku relva ja pidi harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoisid saatsid oma isandat sõjaretkedel (aitasid kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut). Lahingutes hoidsid tahaplaanile. 18-21 aastane, kes oli piisavalt treeninud ja isandale tõestanud head relva käitlemis oskust löödi rüütliks, sageli toimus seda ka varem, 15-aastasena, juhul kui isandal oli vaja sõtta minna ja tal polnud muud moodi rüütlite arvu kokku saadud. Raamatute tarkuse õppimist ei peetud vajalikuks, seepärast enamus aadleid kirjaoskamatud.
3.TURVISED
3.1.Jalaturvised
Sellel ajal kui hobuse seljas ratsutamine toimus, olid väga nõrgaks punktiks rüütlitel põlved. Varem olid need kaitseta. Varem tähendab, et enne 12.sajandit. Kuid siis, kui põlved hakkasid vaenlaste meelissihtpunktiks muutuma , kinnitasid mõned endale jala ette metallribasid, mis siis aja möödudes muutusid suuremaks ja ka kindlamaks. See oli väga suureks kasuks, kuna tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest , kõvaks töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest.
3.2.Kürass
Kürass oli siis tervet keha kattev turvis . Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad .
3.3.Käeturvised
Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida.
3.4.Soomuskindad
12. sajandi lõpupaiku hakkasid rüütlid endi käsi kaitsma pikendades rüngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. Sealt edasi tulid jällegi metallplaadid, mis olid ka nagu labakindad.
3.5.Kiivrid
See oli number 1 asi, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu.
3.6.Relvad
Relvadest populaareim, nagu sellele ajale kohane , oli loomulikult mõõk, mis varasemalt oli lame ja tömbi otsaga, kuid hiljem muutus rombikujuliseks ning teravamaks. Neid tehti ka pikemaks, neid pikemaid nimetati bastarditeks. Teiseks väga populaarseks relvaks oli piik .
4.TURNIIRID
Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke – nii said nad näidata oma vaprust , koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir , kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet – treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas . Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik , kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid .
5.AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS
Keskaja esimesel poolel olid rüütlite seas palju jõhkerdeid, kuid järk-järgult olukord paranes . Juba esimesed rüütlid andsid isandale vande olla ustav ja valmis isanda eest surema. Peamine, mille järgi aadleid hinnati oli ustavus ja senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusega. Isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega kindlustas aadlik enda au ja hea nime. Järgnesid julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus (rüütellikus). Nendele joontele vastandiks oli reetlikus (põgenemine lahingus ja isanda hätta jätmine). Aadlid tegid ka tegusid , mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes , andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele , keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega.
KOKKUVÕTE
Rüütlite kohta informatsiooni ja materjali lugemine oli väga huvitav. Sain teada nende kaitsevahendite kohta, mida nad sõdades kasutasid. Äärmiselt huvitav on teada kuidas juba nii varakult mõeldi kõiksugu kaitsed välja. Tekib küsimus- millega tänapäeval sellele vastatakse? Igal juhul, mina leian, et rüütlid on praeguse aja barbarite esivanemad. Kuna kõik on ju filme vaadanud, eks see sealt tulnud. Rüütlid olid need, kes said tunnustust selle eest mida nad saavutasid. See on loogiline, et iga inimene saab teenitud palga, aga tõesti, praegu on selliseid tujurikkujaid poisse palju, isegi ka tüdrukuid, kuid neid õnneks vohab siin vähem ringi. Kahju, et nad vägivaldset eeskuju on praeguse aja noortele andnud, kuid mis elu see muidu oleks? Puha ema/isa külje alla hoidvaid lapsi täis ju !
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/ryytlid.ht m
http://web.zone.ee/kadryn/ryytlid.ht m
Õpik: ’’Inimene, ühiskond, kultuur’’ II osa , Keskaeg
11