Sõjandus varauusaegses Euroopas. (0)

Sõjandus varauusaegses euroopas
Sõda kui ühiskonnale loomulik seisund
Sõda oli varauusajal pea igapäevane nähtus. Varem, 16-17 sajandil toimus sajast aastast umbes 95 aastal sõda, 18.sajandil oli sõjaaastaid vähem,vaid 78. Sõda peeti ühiskonna normaalseks ja vajalikuks osaks.Sõda oli põhjendatud, kui seda peeti enesekaitseks,õiguspärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks. Teistel põhjustel alustatud sõda peeti ebaõiglaseks. Sõjad olid eelkõige suurriikidevahelised või siis nende poolt esile kutsutud.Alates 1495. aastast peeti suurriikideks Prantsusmaad, Inglismaad, Austria- Ungarit, Hispaaniat,1721.aastast Venemaad ja 1740 aastast Preisimaad. Sama sajandi jooksul said Euroopas sõduriks 10-12 miljonit inimest.
Palgasõdurite hiilgeaeg
15. sajandil hakkas keskaegse rüütliväe osatähtsus oluliselt vähenema ning asemele astus palgaarmee .Rikkkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata ja samal ajal vajas ka kuningavõim tugevat ja valitseja kontrolli all olevat sõjaväge. Sõja ell pöördus valitseja sõjaväeliste eraettevõtjate poole pakkumisega vastu võtta rügemendiülema patent . See oli leping ,millega kohustati kindlaks ajaks moodustama palgasõdurite üksus ja tagama selle ülalpidamine. Üldiselt värvati vabatahtlikke, teenistusse astunu andis vandetõotuse ning pidi kokkulepitud palga eest end ka riietama,toitma ja relvastama.Lisaks võis palgasõdur arvestada sõjasaagiga.Palgaarmeesse astunute hulgas oli talupoegi,laostunud rüütleid,linlasi jt. Palgaarmee ei olnud otseselt seotud konkreetse riigi ja rahvaga. Peamiseks motiiviks palgasõduriks astumises oli hea teenistus . Teenistusse võeti mehed kindlate lepingute alusel ja tavaliselt suhteliselt pikaks ajaks.Palgasõdurist sai professionaalne sõjamees.
Alaline armee ülesehitus*
Alaline armee jagunes kolme väeliiki: jalaväeks,ratsaväeks ning suurtükiväeks. Jalavägi oli relvastatud piikide ja musketitega.Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks,keskmiseks ratsaväeks ja kergratsaväeks.Pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu (1648a) hakkas ratsaväe osatähtsus sõjapidamises vähenema,sest selle ülalpidamine oli kallis ja pealegi tähendas tollane sõjapidamine eelkõige kindluste piiramist.Loodi sõjaväe riiklik juhtimisaparaat ning ühtlustati kogu sõjaväeelu:autasud, vormiriietus ,relvastus,määrustikud,kehtestati väeüksuste normkoosseisud. Suured toidulaod olid magasinid,kust sõjavägi sai toiduaineid ka sõja ajal.
Muutused sõjakunstis
Sõjakunst sisaldab endas kahte komponenti: taktikat ehk õpetust, kuidas võita lahingut,ning strateegiat ehk õpetust,kuidas võita sõda.Uusajal muutus valitsevaks joontaktika ja kurnamisstrateegia.
Joontaktika oli lahingukord ,kus jalavägi jagati kolmeks: eelväeks,peajõuks ning järelväeks; ning need asetati viirgudena tegutsema ühele joonele. Jalaväe tiibadele ,vahel ka jalaväeosade vahele,rivistati ratsavägi. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks, kusjuures tsentrum moodustus jala-ja suurtükiväest,tiivad aga valdavalt ratsaväest. Lahingukord pidi võimaldama tugeva tule andmist ja rivikord ei tohtinud mehhaaniliselt muutuda. Lahingukord pandi paika väljaspool vastase tuld.
Kurnamisstrateegia- sõjavägi oli kõigi kindlustatud punktide vahel võrdselt paigutatud.
Ohvitserkond
Alalised armeed vajasid professionaalseid juhte,st ohvitsere,keda saadi eelkõige ühiskonna valitsevate seisuste hulgast. Ühiskonna kõrgkiht- aadelkond -formeerus algusest peale kui sõjaväeline seisus. Tänuks sõjaväeteenistuse eest vabastati aadel riigimaksudest,kuna arvestati et aadlikud maksavad selle eest „ verega“. Samuti muutus valitsevaks põhimõte,et kõik ohvritserid peavad olema aadlikud.
Ohvitseri elukutse nõudis konkreetseid teadmisi ja oskusi. Esimesed Euroopa sõjakoolid loodi 15.sajandil Itaalias.Need olid pigem õppeüksused,kus kogenud sõjamehed õpetasid algajaid. 16-17 sajandil hakati saksamaal ja taanis rajama rüütliakadeemiaid,kus üldainete kõrval õpetati ka sõjanduslikke distsipliine: vehklemist,fortifikatsioonimratsutamist. 19 sajandi alguseks oli ohvitserist kujunenud professionaalne ja haritud sõjaväelane
Sõjanduse reformaatorid
Sõjanduse valdkonna reformimisel 16.-18. sajandil etendasid tähtsat osa eelkõige Gustav II Adolf Rootsis, markii de Louvois Prantsusmaal ning Friedrich II Suur Preisimaal. Gustav II Adolf tegi Rootsist suurriigi ,tuginedes eelkõige distsiplineeritud ja hästi varustatud armeele. Rootsi armee komplekteerimisel kasutati maapalgalise süsteemi: Kindel pindalaühik pidi teenistusse andma ühe sõjamehe ja ta kõige vajalikuga kindlustama. Ka prantsuse armees kehtestati range distsipliin . Sõduritele ja ohvitseritele hakati regulaarselt palka maksma. Oluliselt parandati sõjaväe väljaõpet, tõhustati hooldusteenistust ning hakati ehitama kasarmuid. Hoolitseti sõjainvaliidide ja sõjaveteranide eest, Pariisi ehitati Invaliidide maja. Relvi hakati valmistama riiklikes relvatehastes. Sõjavägi muutus mobiilseks ,suurendati tulistamiskiirust. 1677 a asustati eriline sõjaväeinseneride korpus ehk riviohvitserid.