8. amangbala abiyakarbiya / amabaa abijakabija/ 9. amangbala abiyarbuwa / amabaa abijabuwa ~ abijabuwa/ 10. ememberrkwa / mmbka/ 6. Näiteid keelest takuwarrkuwarrka ämblik lhapwirrkwi nägu arngarngka silm Mema mamawurra see päev/ sel päeval ngakwirrilhangwa wirriyikwayiwa meie lapsed nganyangwa ningwarrka minu isa 7. Kirjaviis Kasutatakse ladina tähestikku. Sõnad on pikad, sisaldades 3 kuni 14 silpi. Kõik morfeemid algavad kaashäälikuga või vokaaliga /a/. Kõik sõnad lõppevad vokaaliga. Keeles on viis nimisõna klassi/sugu, igal ühel on oma eesliide. 8. Huvitavat * Anindiljakva keelt on peetud üheks kõige keerulisema grammatikaga Austraalia keeleks. * 2008. aastal läbi viidud uuringus selgus, et sealsetel elanikel on sünnipärane võime arvutada, omamata kindlaid sõnu numbrite jaoks. Kuigi anindiljakva keeles olid traditsiooniliselt terminid numbrite väljendamiseks kuni kahekümneni, ei ole
Nimede kasutamine ja võõrnimed · Ametlikus kontekstis tuleb asmtevahelduslikel perekonnanimedel säilitada nimetav kuju · Kui nimi lõppeb vokaaliga siis lisatakse vaid käändelõpp · Kui nimi lõppeb konsonandiga, siis tuleb kõige pealt lisada i ning seejärel käändelõpp alaleütlev A. Kuusepuu Kuusepuule K. Nõgu Nõgu'le T. Mägi Mägi'le M. Vaher Vaher'ile Erandid
NIMEDE KÄÄNAMINE 1. Nimede käänamisel lisatakse käändelõpud nime algkujule kui see on võimalik. Mägi Paju Lagi Mägi Paju Lagi Mägit Paju Lagit Mägisse Pajusse Lagisse Nimi lõpeb vokaaliga ja käändelõpu lisame vokaalile. 2. Ne-lõpulised nimed käänduvad nagu vastavad sõnad. Rebane Puine Rebase Puise Rebast Puist 3. Kui nime lõpus on konsonant, siis tuleb lisada tüvevokaal i+käändelõpp. Roht Vaht Kask Rohti Vahti Kaski Rohti Vahti Kaski Rohtisse Vahtisse Kaskisse 4
Näiteks: ,,un hotel" hotell, ,,una camera" fotoaparaat. Artikkel määratakse sõnale sõna lõpu järgi. Enamasti on a-lõpulised sõnad naisoost ja ülejäänud meessoost, kuid on ka väga palju erandeid ja ebareeglipärasusi. ( Peerna: 120; Bermon: 72, 122 ) Ainsus ja mitmus Kui eesti keeles on mitmuse tunnuseks ennamasti d, siis hispaania keeles on mitmuse tunnuseks es või s lõpp. -s lisatakse, kui sõna lõppeb rõhutu vokaaliga, näiteks ,,la casa" maja, ,,las casas" majad või kui sõna lõppeb rõbulise e või o-ga, näiteks ,,cafe" kohvik, ,,cafes" kohvikud. -es lisatakse konsonandiga lõppevatele sõnadele, näiteks ,,el proffesor" õpetaja, ,,los profesores" või rõhulise vokaaliga lõppevale sõnale, näiteks ,,marroqui" marrokolane, ,,los marroquies" Nimisõnad, millel on juba lõpus s või es jäävad samaks, näiteks ,,el lunes" esmaspäev, ,,los lunes" esmaspäevad.
A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta)
Kesk- ja ülivõrre 1) KESKVÕRRE a) A-tüvi (om. kääne) + m nt. suure+m, ohtliku+m, kauni+m b) Sõnad, mis on A- või U-tüvelised ning nõrgema astmevaheldusega, muudavad enne keskvõrret tüvevokaali - ae ja ue nt. must musta mustem ; hull hullu hullem ; järsk järsu järsem 5 erandsõna, mis muudavad tüvevokaali: paha pahem ; vana vanem ; kõva kõvem ; süva süvem ; lahja lahjem 2) ÜLIVÕRRE a) kõige + KV b) i-ülivõrre (mitmuse osastav id) sõnad peavad olema kas: * 3-silbilised nt. libe libedam libedaim ; kohtlane kohtlasem kohtlaseim * 2-silbilised ja III vältes nt. rikas rikkam rikkaim ; kallis kallim kalleim ; arg arem arim ; jäik jäigem jäigim ; tark targem targim ; tumm tummem tummim ; koomiline koomilisem koomilisim ; peen peenem peenim ; juriidiline juriidilisem juriidilisim ; lööv löövam ...
Enne etenduse algust loodi mõnus õhkkond- pandi põlema küünlad ning saal muudeti hämaraks. See oli just õige õhkkond taolise muusika kuulamiseks. Esitusele tulnud lood olid seinast seina: oli nii jazzi kui ka indie rocki; nii eesti rahvalaulude viise kui ka prantsuse lugusid; lauldi nii prantsuse, eesti kui ka inglise keeles. Kuid sellegi poolest läbis kõiki lugusid just Rouge Madamelik joon- see duo kindlasti erineb kõigist teistest muusikalistest kooslustest, laiaulatusliku vokaaliga suudavad nad jätta mulje nagu oleks tegemist mingisuguse loodusjõuga. Lood olid küll valdavalt minoorsed ja sünge sisuga, kuid vägagi nauditavad. Näiteks lugu ,,Kaua", mille põhifraas oli: ,,Kaua, kaua, sügistuules põlesin su haual". Selle loos eesti ja prantsuse keel justkui lõimuvad, minnes sujuvalt üle ühelt keelelt teisele. Oli ka teisi prantsuse keelseid laule, kuid keele mittemõistmine ei häirinud ühegi laulu puhul. Prantsuse
seestütlev -st o Tüvemitmuse puhul oleks kõige õigem tunnus poolitada, alaleütlev -le nt laps’i alalütlev -l o S-laadivahetusega sõnad on erandlikud. Nt köis-köiˇt, alaltütlev -lt „t“ tuleks seal poolitada. saav -ks o Kui ain os lõppeb sama vokaaliga, mis on tüvevokaal, rajav -ni siis on see lõputa osastav ehk lõppu ei saa eraldada, olev -na metsa- metsa. ilmaütlev -ta o Tüvevokaali kallale ei tohi kunagi minna! kaasaütlev -ga o Sisseütleva käände puhul proovi läbi rööpvormid, nt lühike vorm oleks „kujutisse“, kus käändelõppu pole,
Seetõttu läks lahti saalis tõeline tants ja trall, ilma tantsuplatsita loomulikult, kuid siiski. Lugu ,,Siin on oja" on kirjutatud Olav Ehala poolt ning selle loo hellus ja soojus, ei jätnud kedagi saalis külmaks, minu hinge kriipisid isegi pisarad. Urmas Sisaski ,, Ood armastusele", mis kostus kohe kontserdi algul raputas ka karud talveunest oma tohutu kõla ja jõuga. Laura Junsoni lood ,,White Christmas" ja ,,Reality" kõlasid erakordselt ilusa vokaaliga ning viimast laulis Laura koos Kaisa Lillepuuga. Tüdrukute hääled sulasid ühte, justkui päev vajuks päikeseloojangusse. Tore oli kuulata sellist suurepärast häälte koostööd, hea oli sulgeda silmad, ning suunduda unistuste radadele. Minu jaoks oli selle õhtu säravaim täht Oliver Timmusk. Tema hääl oli lausa lummav ning laulud ,,Mõni mägi", ,,See A-tähega sõna" kõlavad mu kõrvus siiani. Oma esitatud lugude vahele luges ta ka luuletusi kogumikust ,,Kognito"
Jääb mulje,et Rea on konkreetne mees ,kes lihtsalt tuleb,mängib ja laulab vaherepliikide peale aega raiskamata. Instumentaalse algusosaga maha saanud ,vahetus taustakangal kiri The Hofner Blue Notesiks ja programmgi muutus. Loomulikult vahetas muusik ka kitarri. Seda tegi ta kontserti jooksul umbes kümnel korral. The Hofner Blue Notes tõi kontserti juurde põhiliselt bluusi,aeglasemat ja veidi tundelisemat muusikat ,kuid nüüd juba vokaaliga. Kolmandas kontserti osas läks Rea kindla peale välja,esitades ka kaks lisalugu: muidugi ,,The Road to Hell" mida ka kõige rohkem oodati ja mille sõnu ka enamik rahvas tundus peast teadvat, ning ,,On the beach" mis venis kahjuks küll liiga pikaks. Kontsert jättis uskumatu mulje. Kõik oli viimseni läbi mõeldud ning paigas.Kontserti heli pool oli samuti hea,kõik lood kõlasid väga puhtalt ja selgelt.Ainuke asi mille üle nuriseda oleks olid alatasa ringi sebivad turvamehed ,kes
Tubinal on minu arvates õnnestunud ühena esimestest Eesti heliloojatest loomulikult ja orgaaniliselt ühendada rahvamuusika, kaasaegne helikeel ja sümfooniline väljenduslaad. Eduard Tubin on kasutanud peamiselt tantsulist folkloori, mida tol ajal (1940. aastatel) oli vähe kasutatud. Vanu motiive on arendatud vabalt, seejuures on helilooja rohkesti kasutanud mitmesuguseid polüfooniavõtteid. Helikeel on lihtne, kuid samas sisaldab ka palju kvardikõlasid. Kogu etenduse ajal oli vaid üks vokaaliga osa, mille esitajaks oli naiskoor. Ballett koosnes kahest vaatusest. Esimeses vaatuses oli ülekaalus rõõmsamad ning tempokamad palad. Kahe armunute - peretütre ja sulase koosolemisel oli muusika lustakas ning romantiline. Kurati väljailmumisel aga pigem müstilisem. Laval toimunu sulandus muusikaga ühte. Teises vaatuses toimus palju dramaatilist - krati kiusamine, hoone põlemine, tööliste põgenemine, peremehe hukkamine. Helid olid salapärased ning sünged
– veneh* > vene' (paat) – menek* > mene' (mine!) – kolmet* > kolme' (kolm) * vanaaegsed vormid Millal seda on kuulda? Peamiselt viiel juhul: 1) enamasti e-ga lõppevate sõnade lõpus • terve' (tere!) • sade' (vihm) • katse' (pilk) 2) käändelõpu -lle (kellele / millele) lõpus • minulle' sinulle' meille' • lapsille' 3) verbi algvormis ehk sõnaraamatuvormis (mida teha?), kui sõna lõpeb ühe vokaaliga • olla' tulla' mennä' juosta' 4) “sinule” (ainsuse teisele isikule) suunatud käsu puhul (tee!) • ole’ laula’ mene’ tule’ kuule’ 5) verbi eitavas vormis (mitte eitussõnas, vaid sellele järgnevas verbivormis) • En halua' (Ma ei taha) • Älä tule' tänne! (Ära tule siia) Kuidas ilmneb lause häälduses? 1) Kui kõrvuti satub kaks vokaali, on kuulda õhuvoo sulgumist: • Anna' 'ollan_ny(t)! (Lase nüüd olla) • Mene' 'ulos
Lõpud: . . . . . . . Grammatilise analüüsi näpunäiteid Kui vorm on mitmuses, siis otsida mitmuse tunnust (mitmus on alati markeeritud) Tüvemitmuse puhul jälgida ühtesulamist tüvevokaali ja mitmuse tunnuse vokaali vahel (tunnus poolitada) Ainsuse nimetaval ja omastaval käändel pole lõppu, nt (selle) kala, venna, raamatu, turu, kuuse Kui 1) ainsuse osastava käände vorm lõpeb vokaaliga (mis ei kuulu da-lõpu koosseisu) või kui 2) ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel 1) osastava ega 2) sisseütleva lõppu Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; (sa) tee, käi, loe)
kontekstides kontsertidel esitab ta nii omaloomingut kui standardeid, millest kumab läbi vana kooli jazzivibratsioon. McFarlane'i võib nimetada omamoodi stereotüüpide murdjaks. Olgugi, et ta oma vokaaliga sobituks hästi popi ja r'n'b zanrisse, on ta valinud pigem jazzi tee. Samas ei pea ta ennast jazzlauljaks traditsioonilises mõttes, vaid püüab tuua jazzi värskust McFarlane on just sellist tüüpi muusik, kes võiks jazzi juurde meelitada ka jazzikaugemaid
-lehemädanik. Võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem- scheid, Pemb-roke-shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith. Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad.
Ni talar är De [dom] talar är Tala- rääkima Prata (jag pratar) rääkima Bo (jag bor) elama Göra (jag gör) tegema [jöra] Läsa (jag läser) õppima, lugema Ha (jag har) omama Kan (jag kan) võima, saama, oskama Verbipöördkonnad Rühm I nt. tala, arbeta + r Tüvi lõppeb vokaaliga a. Verbil jääb a alles. Talar, arbetar. Rühm II + er 1) Tüvi lõppeb helilise kaashäälikuga,nt. ng, -g, -m, -n,-l,-v Ring/a. + er ringer (helistab) 2) Tüvi lõppeb helitu kaashäälikuga k, p, s,t või x Tyck/a (meeldima), köp/a (ostma), läs/a tycker, köper, läser 3) Tüve lõpus -r NB! Olevik lõputa! Kör/a (sõitma) kör Rühm III + r
II raamatud, kaunitar, soolane III laitmatu, vaatleja, koltunud Välte määramisel on kolm etappi: 1) Kõigepealt määratakse kõnetakti silpide arv. 2) Kahe- ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb kõigepealt vaadata esimese silbi pikkust. Kui esimene silp on lühike, siis on tegu esmavältelise sõnaga. Kui ei, siis tuleb edasi uurida. (Lühike silp on see, mis lõppeb lühikese vokaaliga) 3) Kui esimene silp on pikk, siis tuleb vaadelda kõnetakti kõigi silpide omavahelisi pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud)
Välde Pikka häälikut saab erinevalt hääldada (klusiilil ka erinev kirjapilt) ostsin sukad, nõelus sukka lill kalla, kalla klaasi. Kolme erinevat häälduspikkust nimetataksegi välteks. Üksikhääliku puhul on võimalik vaadelda kolme pikkust, häälikuühendis mitte laisa laiska ??? NB! Seega on hääliku pikkus kogu sõna iseloomustav prosoodiline nähtus. Välde I välde 1. silp lahtine lühikese vokaaliga, IIIII välte erinevus tuleb kogu sõna hääldusest 1. silp lahtine pika täishäälikuga koo/li, 1. silp kinnine kal/la. Hääldamise kestussuhe Põhitoon = hääle kõrgus II v põhitooni liikumine sama kõrgusega, III v 1. silp järsu tõusuga, lõpp langeb, 2. silp algab sealt madalalt, kuhu 1. silp langes. Võrreldavad: madalaharjalised lained (II v), laulan kõrge + madal laine (III v), laulis
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem-
· Tugevneva tüvega sõnadel on A-tüvi tugevas astmes. · Geminaadivaheldus on selline astmevahelduse liik, mille puhul sõna teise silbi piiril asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
tähistatav - väljendus Poolitamine 1) Liitsõnu poolitatakse võimaluse korral liitumiskohast 2) Järgmisele reale viiakse üle ühe konsonandiga algav kirjasilp (karsk-lane, ekst-ra, tehak-se) 3) Rea lõppu ega algusesse ei jäeta ühetähelisi silpe: ema, saia, uue peavad jääma ühele reale. Ka eesnime esitähte ei jäeta üksi rea lõppu. 4) Ei ole heaks tavaks jätta rea lõppu ainult vokaalidest koosnevaid silpe ega viia järgmisele reale kirjapildis vokaaliga algavaid silpe: aare, maias, viiul, põues on soovitatav mahutada ühele reale. 5) Võõrsõnade poolitamisel võib arvestada nende liigendumist lähteosisteks : des- infektsioon, sub-arktiline, tele-skoop, pro-gramm. 6) Võõrpärisnimede poolitamisel on soovitatav arvesse võtta nii nende hääldust ui ka võimalikku liitsõnalisust : George-down, Volgo-grad. Ei ole soovitatav lahutada täheühendit mis hääldub ühe häälikuna München, Gen-scher.
Kuidas määrata sõnaväldet Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes.
Ka masse e maha, peasse e pähe, soosse e sohu, susse e suhu, töösse e töhe, öösse e öhe. · Mitm part: kuid, kuusid, soid, soosid, truid, truusid, töid, töösid PÕHITÜÜP KOI · Koi, koid, koisse, koide, koisid, koidesse · Diftongiga lõppevad oma sõnad (au, hai, (h)ui, kae, kai, krae, lõo, mai, nõu, pai, peo, peoleo, prei, rai, reo, tai, toi, tui, tõu, täi, vau, viu, või, väi) · Pika vokaaliga ee, ii ja üü, ää lõppevad sõnad (jää, kee, kii, klii, küü, lee, pee, pii, prii, püü, rüü, süü, tee, tüü) · Pika vokaalifa aa ju uu lõppevad sõnad raa, muu (Hiina pinnaühik), paa, suu (Prantsuse rahaühik). · Diftongiga lõppevad võõrsõnad (asalea, bei, boi, boa, duo, epopöa, gonorröa, kakao, kauboi, konvoi, krai, lakei, levkoi, oboe, onomatopöa, prostoi, samurai, suhhovei, trio)
kaugem) • i-ülivõrre i-ülivõrde moodustamine (moodustatakse mitmuse osastava käände abil) • Siin peame kasutama mitmuse osastava käände abi (kui muidu ei meenu, siis esitame endale küsimuse palju mida? – vastus nõuab mitm osastavat käänet) • Kui mitmuse osastava lõpp on –id, asendame d keskvõrde tunnusega m (näit kõrgeid-kõrgeim, rikkaid-rikkaim) • Kui mitm osastav lõpeb vokaaliga, on ülivõrde tunnuseks –im (ehk teisisõnu- vokaal asendub i-ga) Näiteks: pikki-pikim, virku-virgim, vanu-vanim, pahu-pahim • Kui sõna lõpus on –lik, ei asendu e, kuid tüvi nõrgeneb (-likke-likem) Näiteks: õnnelikke-õnnelikem, väärtuslikke-väärtuslikem • Kui mitm osastava lõpus on –sid, ei saa i-ülivõrret moodustada, tuleb leppida lihtsama variandiga, milleks on kõige-ülivõrre
9. diskuteerima diskuteeri'n, diskuteeri'da Astmevaheldus (AV) Astmevaheldus on tüve muutus, milles A ja B tüvi häälduvad erinevalt või kirjutatakse erinevalt. 1. Astmevaheldus tüvevaheldus, mille käigus muutub sõnatüvi käänamisel või pööramisel tugeva- või nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1
uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks. Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, s.t
käi/nud. Omaette tunnust ei ole. MEELDETULETUSEKS Kui vorm on mitmuses, siis otsida mitmuse tunnust (mitmus on alati markeeritud). Tüvemitmuse puhul jälgida ühtesulamist tüvevokaali ja mitmuse tunnuse vokaali vahel (tunnus poolitada). Ainsuse nimetaval ja omastaval käändel pole lõppu, nt (selle) kala, venna, raamatu, turu, kuuse. Kui ainsuse osastava käände vorm lõpeb vokaaliga (mis ei kuulu da-lõpu koosseisu) või kui ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel osastava või sisseütleva lõppu. Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; tee, käi, loe).
käändkond). · Väike rühm kesksoost nimisõnu: das Auge die Augen, das Ohr die Ohren, das Herz die Herzen, das Ende die Enden, das Leid die Leiden, das Intress die Intressen, das Bett die Betten, das Hemd die Hemden. · ma- ja um-lõpuga võõrapärased kesksoost nimisõnad: das Drama die Dramen, das Zentrum die Zentren. 4. Sufiksiga -s moodustatav mitmus. · Enamik vokaaliga lõppevaid nimisõnu: die Oma die Omas, der Vati die Vatis. · Laensõnad inglise ja prantsuse keelest: das Café die Cafés, die Bar die Bars. · Enamik lühendeid ja lühendsõnu: der PKW die PKWs, das Auto die Autos. 5. Sufiksita mitmuse moodutamine. Umlaut võib esineda või puududa. · Kaks naissoost nimisõna: die Mutter die Mütter, die Tochter die Töchter.
Tegusõnade A-tüvi on kindla kõneviisi oleviku esimese pöörde tüvi ja B-tüvi da-tegevusnimi. Sõnastiku vorm nimetav; ma-tegevusnimi 22. Astmevaheldusmall tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused NB! Kui A-tüvi on nõrgas astmes, siis on nõrgeneva tüvega sõna. Kui A-tüvi on tugevas astmes, siis on tugevneva tüvega sõna. 23. Vokaalivaheldus sõna tüve vokaali reeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi: TULEB TIGE PENI JA URISEB kändu kände kassi kasse kuuske kuuski A KASS KÕRTSIS EI KÄI U pauna paunu õuna õunu ilma ilmu heina heinu väina väinu A EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT I
ligikaudu samas häälduskohas üle ahtushäälikuks nasaalid ehk ninahäälikud on häälikud, mille tekitamisel on pehme suulagi madalal ja õhk väljub läbi nina tremulandid ehk konsonandid, mille puhul pannakse häälduselund vibreerima lateraalid ehk külghäälikud on konsonandid, mille moodustamisel õhuvool väljub ühelt või mõlemalt poolt keelt poolvokaalid ehk siirdehäälikud on konsonandid, mida hääldatakse vokaaliga sarnanevalt hõõrdumiskahinata Eesti keeles on 9 täishäälikut ja 36 diftongi, millest 28 on iseloomulikud eesti keelele. /y, ø, , æ/ esinevad ainult esimestes silpides. Teised vokaalid (/i, u, e, o, /) võivad esineda nii esialgsetes kui teistes silpides. /o/ esineb teistes silpides ainult nimedes ja laenusõnades. Täishäälikud võivad olla nii lühikesed kui ka pikad. Diftongid on oma olemuselt alati pikad ning nende puhul ning esineb alati kaks supersegmantaalset pikkust.
tuletusprotsess on regulaarne, vastuvõtjale ühemõtteliselt selge.-mine, -ja, -lane, -lik. Osa selliseid tuletisi on leksikaliseerunud, muutunud kindlateks ssõnavaraüksusteks, kuid siiski läbipaistvad:niitjas, vaesuma, parteilane. Osa aga tähenduslikult iseseisvunud, idomatiseerunud: õpetaja, laulja, koristaja, ehitaja. Probleemik tuletamise puhul on paronüümide teke. Tavalisemaid tüvemuutusi tuletiste puhul: 1) Alustüvi lüheneb konsonantlõpuliseks, kui liide algab vokaaliga 2) Tüve lõpphäälik ja liite algushäälik kattuvad 3) Tüvevokaali teisenemine 4) Sidehäälik tüve ja liite piiril 5) Alustüve nõrgenemine Frekventatiivid väljendavad tegevuse kordumist, saame väljendada ainult sufiksi abil. le, -skle, -tle, -i, -u, -ki, -gi, -ku, -gu Momentaanverbid: -ata, -ahta Kontonuatiivverbid: -ise, -tse, -rda Väited harjutustest: Produktiivne sõnatuletusmall tähendab eelkõige, et see mall on semantiliselt ja morfoloogiliselt regulaarne,
· Prosoodianähtused: kvantiteet, rõhk, intonatsioon, piirinähtused. 41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! · Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. · Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. · Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? · Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi.
Tema tehnilistel ja harmoonia-alastel uuendustel on mõju 19.saj lõpu heliloojatele.Ta soovis klaveriga teha seda, mida viiuliga oli teinud Paganini. Looming: klaverimuusika on teemade poolest ulatuslik, "Transtsendentsed etüüdid", kolmeköiteline tsükkel "Rännuaastad", 19 Ungari rapsoodiat, "Poeetilised ja religioossed harmooniad", arvukalt transkriptsioone. Orkestrimuusika 13 sümfoonilist poeemi, sümfooniad "Faust" ja "Dante"(mõlemad vokaaliga", kaks klaverikontserti. Vokaal-sümfoonilised suurvormid oratooriumid "Kristus", "Legend pühast Elisabethist" ning passioon "Ristitee". 4. Johannes Brahms 1833-1897 Saksa helilooja, kes esindab 19.sajandi II poolel nn akadeemilist suunda. Kuigi varasem muusika on sama romantiline kui Schumannil, sai temast siiski klassikaliste traditsioonide edasikandja. Brahmsi ei huvita programmilisus ega lavamuusika, ta eelistab puhast muusikat
Laimonis Rudztis (19061973), kes avaldas 1934. aastal liivi kalendris neljaleheküljelise meeleoluka jutu ,,Lbm", andes selles ülevaate muistsete Liivimaa liivlaste elust. Juuresolevad näited on teadaolevalt esimene katse tutvustada salatsiliivi keelt luulevormis. Kirjaviis järgib siin tänapäeva liivi ortograafia põhimõtteid, kus näiteks kriips vokaali peal näitab selle pikkust; vaid õ- le vastav häälik, mille Sjögren jt on kirjutanud vokaaliga y, on edasi antudki õ-ga. Sõnastuses ja grammatikas on püütud olla võimalikult salatsipärane, karta paraku on, et lausestuses aimub ka Häädemeeste randade keelt. Arusaadavuse tagamiseks on lisatud võimalikult täpne tõlge eesti keelde. Kõike siiski ei ole võimalik tõlkida, sellepärast siinkohal lühike seletus. Salatsiliivi keeles esineb vormide lühenemise tõttu palju mitmetähenduslikkust, seda kõige sagedasemate sõnade puhulgi
Frikatiividele on iseloomulik nn valge müra (õhu hõõrdumine vastu kõnetrakti seinu). Müra läbib kõnetrakti, resoneerub ning frikatiiv saab akustilise kvaliteedi. Kõne liigendamine Silp on kõne loomulik hääldusüksus ja kõige olulisem foneetiline osa. Silbi kohustuslik koostisosa on vokaalne silbituum (silpi peab alati jääma täishäälik), lisaks võib silpi kuuluda konsonantne silbi algus ja samuti konsonantne silbi lõpp. Kui silp lõpeb vokaaliga, siis on silp lahtine, kui konsonandiga, siis kinnine. Ühesilbiline saab olla vaid kolmandavälteline sõna. Silbid on lühikesed lahtised (tuumaks lühike vokaal ja puuudb silbilõpp) ning pikad kinnised (silbilõpuga) või lahtised. Kõne rütmistatakse ja liigendatakse foneetiliselt kõnetaktideks, mille pikkus on 1-3 silpi. Kõnetakt on kõne lõik, mille piires realiseeruvad prosoodilised üksused: rõhk ja välde. Kõnetaktiliigenduse määravad rõhu paigutus ja silbi pikkus
beard Bart round rund day Tag hard hart 6 word Wort God Gott 5) þ>d toimus tegelikult 8/9s sajand, kuid see kuulub samuti teise häälikunihke hulka that das earth Erde three drei leather Leder Kui muutusi pole, on tegemist ilmselt hiliste laenudega tunnel- Tunnel Tugevad ja nõrgad nimisõnad – vokaaltüved e tugevad – käändelõpud lisati vokaaliga lõppevale tüvele; konsonanttüved e nõrgad – tüvi lõppes konsonandiga TUGEVAD üldine meessoo käändkond- mitmus –s 35% nimisõnadest stone, stones naissugu 25% tale, tales kesksugu (ne-utrum „no other”) 25% ship, ships -s, mis praegu on igal pool on üldistuse tagajärg. NÕRGAD- mitmuse tunnus –n, kõikidest sugudest 15 % Auge, Augen ox, oxen Tugevad ja nõrgad tegusõnad – tugevatel tegusõnadel moodustatakse üldmineviku (preteeritumi) ja
nad ka tähenduse, sest häälikuid kombineerides tekivad sõnad. Maailma erinevate keelte häälikusüsteemides on sarnasusi: - täishäälikud ehk vokaalid; - kaashäälikud ehk konsonandid. Täishäälikute ehk vokaalide puhul on suu avatud ja nende teel ei ole mingi- suguseid takistusi. Eesti keeles on 9 vokaali, võrreldes teiste maailma keelte puhul on palju. Enamik maailma keeled saavad hakkama 5-6 vokaaliga ning kõige vähem on 3 vokaali. Keelele annavad kõlavuse vokaalid. Me moodustame vokaalid väljahingamisel koos häältepaelte vibreerimisel. Häältepaelte vibreerimine ja suu koobas on vajalikud selleks, et hääl kenasti kõlaks. Suukoopa ruumala saab muuta keele ja huulte abil. ü, i u kõrge ö, e õ o keskmine ä a madal
süngegi. Huvitav oli jälgida kuidas muusika ja koreograafia hästi kokku sulanduvad. Kogu etenduse ajal püsis põnevus ja ootusärevus. Esimese vaatuse muusika oli rohkem rõõmsameelsem ja tempokam ent teine vaatus pigem salapärasem ja sügavamate varjunditega. Kogu balleti muusikas oli äratuntav Tubinale omane kiire kromaatiline ,,virmaliste" teema. Üllatusena oli teise vaatuse algul ka üks vokaaliga osa, mille esitajaks oli Rahvusooper Estonia naiskoor. Muusikateadlane Kerri Kotta on ,,Krati" kavas püüdnud lahti seletada Tubina virmalistekujundit. Ta kirjutab: ,,Kuigi virmalistekujundit on Tubina muusikas seostatud sageli negatiivse algega, on selle 9 motiivi tähendusväli oluliselt laiem. Pigem näib see sümboliseerivat impersonaalset (loodus)jõudu,
pöördes (hõlbustab hääldust), näiteks `laulma : `laul + s `laul/is. Erand: tõusma-tüübis tunnuse liitumisel kaob üks s:`tõusma : `tõusin. b) i (sa/i/me) i-tunnuse liitumisega kaasneb alati eelneva pika vokaali lühenemine, näiteks `saa/ma : `sa/i/n, pika oo ja öö korral ka teisenemine õ-ks, näiteks `joo/ma: `jõ/i/n, `söö/ma : `sõ/i/n. c) minevikutüvi (tuli/me) Minevikutüvi on ajaloolise tunnuse i ja tüve ühtesulamisel tekkinud tüvevarianäiteks. Ta lõpeb alati vokaaliga i, mis on tekkinud tunnuse i ühtesulamisest tüvelõpulise e- või a-ga, näiteks tege/ma : tegi/n, pida/ma : pidi/n. Umbisikulises tegumoes esineb alati i, mis liitub umbisikulise tegumoe tunnusele, näiteks ela/t/i, `käi/d/i. Isikulises tegumoes esinevad kõik kolm varianti. Valik kolme isikulises tegumoes kasutatava variandi vahel sõltub sõnatüübist. Kõige üldisem on s- lihtminevik, näiteks `võima : `või/s, elama : ela/s, `kinkima : `kinki/s, kõnelema : kõnele/s. Muid
· des- ja mata-vorm lühendi alguses = koma pannakse: Tundes reegleid, oskame õigesti kirjutada. Poiss läks peole, arvestamata vanemate keeluga. · des- ja mata-vorm lühendi lõpus = koma ei panda: Reegleid tundes oskame kirjutada. Poiss läks peole vanemate keeluga arvestamata. Võõrnimede käänamisel: · ...arvestan nende hääldusega; ülakoma kasutatakse, kui hääldus lõppeb konsonandiga ja kirjapilt vokaaliga (või vastupidi). · Näide: Ma ei saa nõustuda prantsuse kirjaniku Camus` [kamüü] seisukohtadega. Tahaksin Camus` le [kamüüle] vastu vaielda. Tolleaegne kõrgseltskond tahtis Wilde`i [uaildi] hävitada. · ...tänu Shakespeare`le [seikspiirile]; ...sõitis Renault`ga [renooga] 5 Materjalid riigieksamikirjandiks. Kirjandikirjutaja meelespea. Koostanud Anu Kell; 2008
3) Vormid was ja were pärinevad indoeuroopa juurest wes- 4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er- teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles V ja VII sajandi vahel. T, p ja k vokaalide järel muutusid vastavalt häälikuteks ss, f ja h. T ja p sõna algul ja pärast kaashäälikut muutusid vastavalt ts ja pf. Helilised klusiilid d, b, g muutusid helituteks klusiilideks tugevad ja nõrgad nimisõnad vokaaltüved e tugevad käändelõpud lisati vokaaliga lõppevale tüvele; konsonanttüved e nõrgad tüvi lõppes konsonandiga tugevad stones / nõrgad oxen. Eyes/augen tugevad ja nõrgad tegusõnad tugevatel tegusõnadel moodustatakse üldmineviku (preteeritumi) ja mineviku kesksõna ablaudi abil. Algselt oli tugevatel verbidel olemas neli vormi: infinitiiv, preteeritumi ainsus, preteeritumi mitmus ja mineviku kesksõna. Praegu on see säilinud ainult verbil be, millel on ainsuse ja mitmuse vormid was ja were.
VÕÕRNIMEDE KIRJUTAMINE Võõrad isiku-, koha- jm nimed kirjutatakse nii nagu lähtekeeles. Võõrnimede käänamisel kasutatakse ülakoma, kui nimi lõpeb häälduses vokaaliga, aga kirjapildis konsonandiga või vastupidi. Nt Renault'ga, Joyce'ile, Balzacile, Sydneysse, Seattle'is, Dumas'le. TSITAATSÕNADE KIRJUTAMINE Tsitaatsõnad ja väljendid on puhtvõõrkeelsed ning neid kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Muust tekstist eristamiseks tuleb tsitaatsõnu kirjutada teises, nt kursiivkirjas. Käänata tuleb neid ülakoma abil. Liitsõnas tuleb tsitaatsõna ühendada omasõnaga sidekriipsu abil.
Norra keel slovaki keel moldova Islandi keel bulgaaria Eesti mured ·Põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre; ·Lõnaeesti murded tartu, mulgi, võru murded Keelkonnad Nimede käänamine Nimede kasutamine ja võõrnimed · Ametlikus kontekstis tuleb asmtevahelduslikel perekonnanimedel säilitada nimetav kuju · Kui nimi lõppeb vokaaliga siis lisatakse vaid käändelõpp · Kui nimi lõppeb konsonandiga, siis tuleb kõige pealt lisada i ning seejärel käändelõpp alaleütlev A. Kuusepuu Kuusepuule K. Nõgu Nõgu'le T. Mägi Mägi'le M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A
Ühe- ja kahetüvelisus. Ühetüvelistel käändsõnadel liituvad kõik vormitunnused vokaaltüvele (nt jalg, õpik, pesa), kahetüvelistel on aga mõni vorm saadud konsonanttüvest (need on enamasti ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa
Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses
Seega brikan-break->brechen. slepan-sleep- >schlafen. itan-eat->essen. 2) Helitud klusiilid -> afrikaadid p->pf, t->ts (k->kh toimus ainult mõnes murdes). Seega piper-pepper->Pfeffer. twai-two->zwei, hairto-heart->Herz. 3) Helilised klusiilid -> helitud klusiilid b->p, g->k, d->t, þ->d. Seega rib-Rippe. bridge – Brück. beard->Bart, middle->mittel, cold->kalt, good-gut. þat-that->das, airþa-earth ->Erde. tugevad ja nõrgad nimisõnad Kui on tüvi lõppeb vokaaliga, siis on tugev nimisõna ja kui lõppeb kaashäälikuga siis on nõrk käändkond. Tugevad nimisõnad on need mille mitmus moodustub –s abil. Eye-eyes, kusjuures vanainglise keeles oli see sõna nõrk nimisõna eage – eagan. Nõrk nimisõna on see mille mitmus ei ole -s, inglise keeles seda väga palju ei ole, ox-oxen/criteria-criterion. tugevad ja nõrgad tegusõnad nõrk verb on see, mille minevik moodustatakse dentaali lisamisega. See on germaani keelte
~ `aasta/i/sse, `aasta/te/s ~ `aasta/i/s, `aasta/te/st ~ `aasta/i/st, `aasta/te/le ~ `aasta/i/le, `aasta/te/l ~ `aasta/i/l, `aasta/te/lt ~ `aasta/i/lt, `aasta/te/ks ~ `aasta/i/ks. Teatud juhtudel toob i liitumine kaasa teisendusi tüve lõpuvokaalis. 1. Kui i liitub i- lõpulisele tüvevariandile, toimub tüve lõpus teisendus i e, nt `voodi : `voode/i/d, kanal : kanali : kanale/i/d. 2) Kui i liitub pika vokaaliga lõppevale tüvevariandile, siis pikk vokaal lüheneb, nt `maa : `ma/i/d, i`dee : i`de/i/d. Kui sõna kasutab tüvemitmust, on vokaalmitmuse vormide esinemus tüübiti erinev. VI käändkonna sõnadel (v.a õnnelik-tüüp) ja pesa-tüübis piirdub tüvemitmuse kasutus tavaliselt osastava käändega, nt `siil : `siile, pesa : pesi. Teistes käänetes esineb tüvemitmus nende sõnade korral vaid fraseologismides ja liitsõnades, nt `jalg : `jalgu, jalu/s (olema), käsi : käsi,
Mida suurem on unustamine, seda vähem on jäänud meelde ja vastupidi mida vähem unustati, seda rohkem jäeti meelde. Seepärast võib unustamiskõverat väljendada ka meeldejätmise (säilitamise) kaudu: ordinaatteljele kantakse säilitamise (saving) ulatus protsentides, abstsissteljele esmaõppimisest möödunud aeg (meeldejätmise ehk retentsiooni aeg, retention interval). [joonis 7.9] Unustamiskõverat saab koostada sisutute silpide (kaks konsonanti nende vahel oleva vokaaliga, mis ei moodusta tuntud sõna) teatava valiku meeldejätmise kaudu. Esmaõppimisel on vaja nende meeldejätmiseks vaja teha mingi arv kordusi, teatava aja pärast on sama komplekti taasõppimiseks vaja sooritada hoopis vähem arv kordusi, seega on unustamine olnud mittetäielik ja osa õpitust on mälus säilinud. Unustamine on kõige suurem vahetult peale õppimist (unustamiskõvera järsk langus) ja väheneb edaspidi (unustamiskõveral vastab sellele kõvera laugem osa). Lk. 263
IV kk kõik tüübid, nt madal : madala/im, hale : haleda/im V kk-st soolane-tüüp, nt soolase/im jõuline-tüüp (paralleelselt tüveülivõrdega), nt `jõulise/im ~ `jõulisim VII kk kõik tüübid, nt kiire : `kiire/im, toores : `toore/im i-ülivõrde tunnus im liitub algvõrde omastavalisele tüvele. Kui tüvi lõpeb i-ga, toimub ülivõrde tunnuse ees vokaaliteisendus i → e, nt kallis : `kalli + im → `kalle/im. Sõnastruu, kus tüvi lõpeb pika vokaaliga, kaasneb tunnuse liitmisega vokaali lühenemine:`truu : `tru/im. Tüveülivõrdes on ülivõrde tunnuse algusvokaal i sulanud tüve lõpuvokaaliga ühte, nii et tüve ja tunnust pole võimalik selgelt eraldada. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust (vt M 70): II kk-st üksikud pesa-tüüpi sõnad, nt paha : pahim, vana : vanim, püha : pühim V kk-st oluline-tüüp, nt olulisim jõuline-tüüp (paralleelselt i-ülivõrdega),
Nt käekiri, vanapoiss, kingsepp, raudtee, õunapuu, jalgsi Liesoon (pr liaison `seostus, side') eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse ja tekivad nn foneetilised sõnad Nt head õhtut > hea tõhtut, head ööd > hea tööd, mis on > mis son, mul on > mul lon Elisioon (ld elsio `väljatõukamine') vokaalide kadu kahe sõna piiril, s.t sõna lõpp- või algusvokaali ärajätmine, kui järgnevatest sõnadest üks lõpeb ja teine algab vokaaliga. Inglise k- s tavaline, nt I am > I'm, I have > I've. Eesti rehe all > rehal. Nt sa ei ole > sai ole, niimoodi et > nimodet, ma ei tea > mai tea seda ei saagi > sedai saagi Assimilatsioon kao assukoha järgi sõnas: Kao asukoha järgi sõnas Aferees e alguskadu (nt Mulgis kleit > leit) Sünkoop e sisekadu, nt läinud > läind, kõndisime > kõndsime, *antanut > andnud, *tüttärenä > tütrena; ka nt inglise medicine > [medsn] Apokoop e lõpukadu
annaabi.ee 
