Gleitmani raamtumaterjal (0)

MÄLU
Mälu on psüühiline nähtus: tajuteabe, teadmiste, oskuste, vilumuste jms. meeldejätmine, säilitamine, pärastine meenutamine ja kasutamine. Mälu on vaja õppimises, mõtlemises, tajumises, kõnelemises, suhtlemises jmt psüühilises protsessis. Mälu seostab indiviidi minevikku tema oleviku ja tulevikuga. Mälu tähtsaimad omadused on mälu maht ja kestus. [EE 6. kd., lk 498]
Lk. 262
Unustamiskõver iseloomustab unustamise kiirust, näidates kui palju meeldejäetust aja möödudes ununeb ehk teisiti öeldes – kui palju meeles püsib. Mida suurem on unustamine, seda vähem on jäänud meelde ja vastupidi – mida vähem unustati, seda rohkem jäeti meelde.
Seepärast võib unustamiskõverat väljendada ka meeldejätmise (säilitamise) kaudu: ordinaatteljele kantakse säilitamise (saving) ulatus protsentides, abstsissteljele – esmaõppimisest möödunud aeg (meeldejätmise ehk retentsiooni aeg, retention interval). [joonis 7.9]
Unustamiskõverat saab koostada sisutute silpide (kaks konsonanti nende vahel oleva vokaaliga, mis ei moodusta tuntud sõna) teatava valiku meeldejätmise kaudu. Esmaõppimisel on vaja nende meeldejätmiseks vaja teha mingi arv kordusi, teatava aja pärast on sama komplekti taasõppimiseks vaja sooritada hoopis vähem arv kordusi, seega on unustamine olnud mittetäielik ja osa õpitust on mälus säilinud.
Unustamine on kõige suurem vahetult peale õppimist (unustamiskõvera järsk langus) ja väheneb edaspidi (unustamiskõveral vastab sellele kõvera laugem osa).
Lk. 263
Meeldetuletamist halvendavad varem (proaktiivne inteferents) ja hiljem (retroaktiivne) omandatu . [EE]
Kunagi õpitud, aga unustatud informatsioon ei tarvitse olla mälus lõplikult kaotsi läinud või moondunud, vaid selle kättesaamist (meenutamist) võib häirida interferents – varem või hiljem omandatu segav mõju meid huvitavatele faktidele. See sarnaneb kellegi alleshoitud kirjadega, milles kunagi saabunud kirja leidmist segavad nii varem saabunud kui ka hiljem kohale jõudnud teised kirjad – lihtsalt oma olemasoluga.
Interferentsi uuritakse kontrollrühma ja katserühma poolt õpitu meeldejätmise võrdlemise teel, misjuures katserühm ülesandeks on meelde jätta rohkem informatsiooni.
Retroaktiivne interferatsioon – uus õpitu takistab varemõpitu meeldejärmist:
Algperiood
Meeldejätmise periood
Katse periood
Kontrollrühm
Õpib valikut A
–
Meenutab valikut A
Katserühm
Õpib valikut A

Õpib valikut B

Meenutab valikut A
Proaktiivne interferents – varem õpitu takistab hiljem õpitu meeldejätmist:
Algperiood
Meeldejätmise periood
Katse periood
Kontrollrühm
Õpib valikut B
–
Meenutab valikut A
Katserühm

Õpib valikut A

Õpib valikut B
Meenutab valikut A
Mõlemal juhul olid katserühma tulemused halvemad – nad olid rohkem unustanud.
Interferentsi ulatus sõltub õpitava iseloomust. Näiteks uisutamise õppimine ei häiri sellele järgnevat prantsuse keele õppimist, küll aga eelnev hirpaania keele õppimine.
Lk. 264
Lapseea amneesia – enamik inimesi ei suuda meenutada oma väga varase lapseea sündmusi. Kõige varasemad mälestused pärinevad keskmiselt vanusest 3,5 aastat. Naised mäletavad meestest mõnevõrra rohkem sündmusi varasest noorusest, selles võib peegelduda tüdrukute varasem küpsemine poistega võrreldes. [joonis 7.10]
Teatavasti peavad mälujälg ja taastamistunnused (retrieval cues, st reprodutseerimisel esinevad meenutamise ajendid ) teineteisega sobima , selleks et meenutamine aset leiaks.
Selle põhjuseks peetakse taastamistunnuste (retrieval cues) ulatuslikku muutumist lapse saamisel täiskasvanuks. Lapse maailm on oma mõõdetelt ja vahekordadelt täiesti erinev võrreldes teda ümbritsevaga 10–15 aastat hiljem. Lapse mälestused formeeritakse ja kodeeritakse hoopis teises kontekstis, mis nende meenutamiseks täiskasvanuna puudub.
Lk. 268
Sündmuste ja tegevuste meeldejätmist mõjutab oluliselt eelnevate teadmiste ja kogemuste raamistik. Näiteks tehti ühes uuringus katsealustele ülesandeks lugeda ühe maja üksikasjalikku kirjeldust, lähtudes seejuures kas eduka kinnisvaramaakleri või siis murdvarga vaatevinklist. Selgus, et erinevad perspektiivid möjutasid seda, mida märgati: esimesel juhul hakkas silma lekkiv katus, teisel – hinnaline mündikollektsioon. Teises katses kirjeldati patsiendi visiiti hambaarsti juurde, kuid pärast kuuldi katsealustelt ka selliseid detaile, mis tüüpiliselt niisuguses olukorras küll esinevad (registreerimine sekretäri juures, ajakirjade vaatamine ooteruumis jne), kuid antud kirjelduses ei olnud hoopiski mainitud.
Mõlemal juhul mõjutas katsealuste mälu asjaolu, et neil olid teatavad eelteadmised maailmast ja ettekujutus , kuidas maakler , murdvaras või hambahaige võiksid antud situatsioonis käituda.
Skeem saadakse ümbritseva maailma oluliste külgede efektiivsel valikul pärast arvukate liigsete ja vähetähtsate pisiasjade kõrvalejätmist.
Stsenaarium on skeemi alavorm, mis kirjeldab mingi tegevuse iseloomulikke etappe (näiteks restorani külastamisel: laua valik - menüüga tutvumine - tellimuse esitamine - söömine - arve tasumine).
MÕTLEMINE
Mõtlemine on inimtegevuse ideaalne osa, tegelikkusest arusaamise, sellega kohanemise ja selle muutmise tõhusaim viis. Mõteldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid , loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut. [EE 6. kd., lk. 479]
Lk. 299
Et ületada mõtlemisel ilmnevaid tõkkeid või probleeme, tulevad kasuks järgmised võtted:
1) tegutsemine vastassuunas (working backwards).
Olgu esitatud järgmine ülesanne:
Vesirooside arv järves kahekordistub iga 24 tunni jooksul. Suve esimesel päeval oli järves ainult üks vesiroos , 60 päeva järel aga oli kogu järve pind vesiroosidega kaetud. Mitmendal päeval katsid vesiroosid poole järve pinnast?
Proovides seda ülesannet hakata lahendama algusest, satume segadusse : esimesel päeval oli üks vesiroos, teisel päeval oli kaks vesiroosi, kolmandal päeval – neli ja nii edasi. Aga lõpust alates on asi lihtne: kui 60. päeval oli kogu järv kaetud, siis üks päev varem pidi olema kaetud kaks korda vähem ehk pool järve. Seega on vastus – 59. päev.
2) Sobiva analoogi leidmine (finding an appropriate analogy)
Sobiva analoogi leidmine võib tugineda isiklikule kogemusele: mingi probleemi lahendamine minevikus võib olla rakendatav tänase ülesande lahendamisel. See, mis kehtib reaalses elus, kehtib ka laboratooriumis. Omandatud kogemus võib anda idee lahendada teist, analoogilist probleemi.
Katsealustele esitati lugu kindlusest, mille juurde viib mitu teed. Kõik teed on mineeritud, kuid miinid plahvatavad ainult suure grupi sõdurite üheaegsel üleminekul. Seda arvestades jaotab kindral oma väeosa väiksemaarvulisteks osadeks ning paigutab need igaühe eri teele. Pealetungisignaali järel lähenevad need ohutult eri teid pidi kindlusele ja vallutavad selle ühise rünnakuga.
See printsiip – jaotada suurem jõud algul osadeks ja need osad seejärel uuesti liita ühiseks tegutsemiseks – on rakendatav analoogilise ülesande, vähkkasvajast jagusaamise, lahendamisel (lk 293, selle koopia puudub!)
Kui enne sissejuhatava loo esitamist vihjati, et selles peitub võti teise ülesande lahendamiseks, lahendas 80% katsealustest vähi-ülesande edukalt (ilma vihjeloota ainult 10%). Kui aga kindluse vallutamise lugu loeti ette niisama, vähenes teise ülesande lahendajate hulk 80%-lt tervelt 20%-ni.
Juhul kui kuulajatele esitati ilma mingite vihjeteta kaks eelnevat analoogilist lugu (peale kindrali-loo veel lugu kustutusvoolikute ühendamisest nafta puuraugu tulekahju korral), lahendas kontrollülesande juba 45% katsealustest.
Analoogide kasutamise edukus sõltub oskusest leida õige analoog ning tabada selle taaskasutatavus.
3) Probleemi esitamisviisi muutmine ( changing the representation).
Tihti takistab ülesande lahendamist selle ebaõnnestunud sõnastus. Tuleb püüda probleemi näha teise nurga alt.
Näide: Joel ja Frankil on ühepalju raha. Kui palju peab Joe Frankile raha andma, et viimasel oleks 10 dollarit rohkem kui Joel?
Antud juhul on oluline mõista, et Franki võit on samal ajal Joe kaotus. Tähendab, iga dollar , mis omanikku vahetab, kasvatab mõlema mehe rahahulga erinevust kahe dollari võrra. Seega on lahendus – 5 dollarit.
EMOTSIOONID
Emotsioonid ehk tundeelamused on inimese ja looma subjektiivne reageering sise- ja välisärritajatele. Emotsioonide tugevuse ja kestuse järgi eristatakse emotsionaalseid seisundeid: meeleolu, afekti , kirge, ärevust, frustratsiooni ja stressi. [EE 2. kd., lk. 560]
Lk. 439–422
Emotsioonid: inimese tajub iseenda sisemist seisundit.
Mõned psühholoogid on oletanud, et ühesugused sündmused kutsuvad esile ühsuguse subjektiivse emotsiooni. Me väidame, et me tunneme armastust, rõõmu, kurbust või viha. Aga kas me võime alati olla kindlad, et me tõesti neid emotsioone ka tegelikult kogeme? Ühes Gilberti ja Sullivani operetis märgib üks tegelane, et kogenematu inimene võib ekslikult pidada armastust seedehäireks. See on ilmselt liialdus, kuid siiski osaliselt ka õige. Sageli on meil vaja tõlgendada oma sisemist olekut, analüüsida kas "imelik kõhutunne" tähendab kartust (läheneva eksami ees) või ootusärevust ( armastatu saabumise eel). Mõnede psühholoogide arvates on sellised tõlgendamisprotsessid alati mängus kui me tunneme emotsioone.
William James ja Carl Lange
James-Lange teooria väidab, et isiku subjektiivsed emotsioonid pole midagi rohkemat ega vähemat kui reageerimine tema keha muutustele, mis on omakorda esile kutsutud mingite neid virgutavate stiimulite poolt. Teisiti öeldes on selle teooria alusel motoorsed ja füsioloogilised reaktsioonid põhjuseks, subjektiivsed emotsioonid aga tagajärjeks. Näiteks kohtumisel ohtliku loomaga päästetakse meie organismis valla sellele vastavad reaktsioonid (südamepekslemine, jooksupanek) ja need ajendavad omakorda emotsiooni – kartuse. Selle teooria järgi me tunneme kurbust, kuna nutame või oleme vihased , kuna lööme kedagi.
Walter Cannon osutas James-Lange teooria nõrkadele kohtadele. Ta rõhutas, et kuigi virgutavatele stiimulitele võib meie keha reageerida küllalt sarnaselt, võivad sellele vastavad emotsioonid erineda ja seda laiades piirides. Cannon tõi näiteks väga erinevad emotsioonid – raevu ja hirmu, mida samas võivad valla päästa peaaegu ühesugused stiimulid .
Emotsioonide ilmnemine võib olla ka autonoomne. Näiteks kui katsealustele süstiti adrenaliini, tundsid kõik reaktsiooni oma kehas (pulsi sagenemine, erutusvärin, peopesade higistamine). Vastavalt James-Lange teooriale peaksid seejärel vallanduma ka emotsioonid. Kuid erinevad inimesed kirjeldasid, seda mida nad tundsid, küllalt erinevana: mõned täheldasid ainult füsioloogilisi reaktsioone, teised täheldasid teataval määral just nagu viha või ka kartust.
Emotsioon võib sõltuda situatsioonis kogetava kognitiivsest (tunnetatud) tõlgendamisest. Kuigi emotsioonid kutsutakse esile (käivitatakse) mingi välise sündmuse poolt (nt kurva teatega kiri või vastupidi – armastatud inimese saabumine), on vaja enne emotsioonide vallandumist neid sündmusi mõista ja hinnata, see tähendab tunnetada. Meie emotsioonid sõltuvad sellest, kuidas me olukorda tõlgendame, see omakorda sellest – mida me näeme, teame ja loodame ( Arnoldi erutuvuse omistamise teooria). Stiimulid vallandavad meie organismis teatava diferentseerimata erutatuse – toormaterjali emotsionaalseks kogemuseks. Emotsioonid aga võivad olla erinevad sõltuvalt tunnetuslikust tõlgendamisest, aga ka eelnevast kogemusest.
Inimese süda võib hakata ühtviisi kiiremini põksuma nähes teda ründavat dinosaurust või jooksurajal lähenevat rivaali, kuid füsioloogiline reageerimine realiseerub pärast olukorra tunnetuslikku hinnangut hoopis erinevate emotsioonidena – esimesel juhul hirmuna, teisel juhul erutusena.
Schachter ja Singer teostasid katse, milles katsealuseid ärritati autonoomselt süstides neile vitamiiniks kuulutatud ainet (adrenaliini). Osa süstituist informeeriti aine reaalsest toimest (pulsi sagenemine, erutusvärin, näopunetus jne), teistele teatati vaid võimalikest ebaolulistest kõrvalnähtudest (tundetus, naha sügelemine jms). Seejärel teesklesid mõned katse korraldajatele kaasamängijad oma käitumisega nagu valdaks neid viha või ülevoolav rõõm. Selgus, et need, keda oldi informeeritud "vitamiini" võimalikust toimest, tunnetasid enda juures neid demonstreeritud emotsioone vähemal määral, kui need, keda polnud selles suhtes teavitatud. Esimesed tõlgendasid enda juures tunnetatavat kui süstitud aine oodatavat mõju, teised aga olid vastuvõtlikumad välisele tegevusele, mida neile esitati.
Lk. 445–448
Komplekssed emotsioonid (liitemotsioonid, keerulised emotsioonid ?)
Seni oleme me puudutanud peamiselt emotsioone, mida võisid kogeda ka meie eellased loomariigis. Nad võisid tunda raevu võideldes konkurendiga, hirmu – põgenedes tugevama looma eest, tülgastust – sülitades välja maitsetu toidupoolise, rõõmu – paaritumisel. Samas on aga emotsioone, mis on omased vaid meie liigile – inimestele, näiteks kahetsus , viha (ärritus), süütunne.
Viha, kahetsus, süütunne
Kõik need emotsioonid on põhjustatud mingist ebaõnnest: töökoha kaotusest, ebaõnnestunud eksamist ja nii edasi. Bernard Weineri järgi sõltub meie emotsioon sellest, kuidas me seletame toimunud ebaõnnestumise põhjust. Kui me usume, et toimunu oli kontrolli all, tunneme viha; kui meile näib, et juhtunu oli kontrollimatu – tunneme kahetsust. Kui Joe põrus eksamil ja oli eelmisel õhtul pidutsenud, teeb see meile viha, kui aga ta oli olnud möödunud semestril pikalt haige, siis – kahetsust (muidugi juhul, kui Joe käekäik meile tõesti oluline on). Esimesel juhul me tunneme, et Joe oli ise süüdi, teisel – et tal polnud midagi parata (Weiner, 1982).
Toodud näites tekitas meis emotsioone teise inimesega juhtunud ebaõnnestumine, kuid samad tunded võivad tuleneda meie endaga juhtunust. Ka sel juhul on määrav, kas toimunu üle oli meil kontroll või mitte. Kui sündmus oli kontrolli all, valdab meid süütunne (see on nagu enese vastu suunatud viha). Kui me ei saanud asju kontrollida, tunneme kahetust.
Meie emotsioone komplitseerib asjaolu, et viha ja süütunne võivad olla segatud moraalse hinnanguga. Kujutame ette, et olete järjekorras väärtusliku kontserdipileti ostmiseks . Kui jõuate kassani, selgub aga, et teie ees seisnu ostis viimase pileti. Olete te vihane selle inimese peale? Õieti öeldes – ei, sest tema koht järjekorras andis talle õiguse viimane pilet osta. Teisiti oleks lugu siis, kui sama isik oleks järjekorda vahele trüginud. Sel juhul oleks teie viha õigustatud, kuna moraalse hinnangu kohaselt käitus ta kohatult.
Seega ei ole inimese viha lihtne bioloogiline tunne (nagu koertel , kes teineteisele kihvu näitavad), vaid hõlmab kaasinimeste kavatsuste ja võimaluste hinnangut.
Kahetsus (kurvastus)
See emotsioon tekib siis, kui me võrdleme juhtunut sellega, mis oleks võinud juhtuda.
Igaüks on kogenud peaaegu jõudmist millenigi ja siis sellest ilmajäämist. Napp kaotus on hoopis valusam taluda kui kindel ilmajäämine. Loteriipilet, mille number erineb võidunumbrist vaid ühe võrra, kurvastab meid hoopis rohkem kui pilet, millel olev arv oli täiesti mööda. Sama kahetsus valdab jalgpallurit, kes napilt ei ulatanud sööduni või näitlejat, kellele viimasel minutil öeldi ära peaosa .
Näide hilinenud lennukist:
Mr. Crane ja Mr. Tees pidid sõiduplaani järgi välja lendama eri suundades, kuid ühel ja samal ajal. Nad sõitsid lennuväljale ühes ja samas autos, sattusid aga liiklusummikusse ja jõudsid lennuväljale 30 minutit pärast õiget väljalendude aega. Mr. Crane kuulis , et ta lennuk väljus õigeaegselt, Mr. Teesi lend oli aga hilinenud ja lennuk lendas minema ainult viis minutit tagasi.
Kes oli endast rohkem väljas? (Kahneman Tversky, 1982)
Praktiliselt üksmeelne vastus on – Mr. Tees, sest ta pidi kogema nappi ebaõnnestumist, ehkki objektiivselt oli mõlema mehe olukord identne: nad mõlemad hilinesid. Kuid meil on kergem ette kujutada, et liiklusummikust oleksid nad võinud kohale jõuda viis minuti varem. Ja see kurvastab hoopis rohkem, sest kõik oleks võinud toimuda ainult viis minutit kiiremini…
Selline mõtteline tegevuse läbimängimine (simulatsioon), mis juhtus ja mis oleks võinud juhtuda, on iseloomulik otsuste tegemisel ja tulemuste hindamisel.
Õppeülesandeks esitati lugu lennuõnnetusest asustamata piirkonnas. Kaks pääsenut püüdsid jõuda inimesteni, kuid surid avariis saadud vigastustesse, üks veerand miili, teine 75 miili enne pääsemist inimeste juurde. Küsimus on: kuidas tuleks maksta hukkunute perekondadele kompensatsiooni ? Vastajad olid valmis maksma kõrgemat hinda selle hukkunu perekonnale, kelle liige jõudis pääsmisele lähemale – nende kaastunne selle kannatanuga juhtunu suhtes oli sügavam ja kahetsus suurem (tal jäi teha ju vaid veel mõned sammud!).
Erilist kahetsust tuntakse siis, kui ebaõnne põhjustab erakordne kõrvalekaldumine tavalisest asjade käigust. Hukkuda Titanicul oli traagiline, kuid mida pidi tundma reisija, kellel õnnestus osta pilet laevale inimeselt , kes enne väljasõitu ootamatult haigestus. (Kahnemann ja Miller, 1986)
Loomadki võivad tunda midagi, mida me võime nimetada kurbuseks (näiteks oma peremehe kaotanud koer). Samas on raske uskuda, et nad tunneksid kahetsust, sest selleks peaksid nad olema võimelised tunnetama realiseerimata jäänud võimalusi nende elus.
Vastupidi koertele on inimesed võimelised võrdlema seda, mis juhtus ja seda, mis võinuks juhtuda. Selle tulemusel on nad võimelised tundma seda erilist kurbust – kahetsust.
VAIMNE VÕIMEKUS
Lk. 590–591
Intelligentsus on üldine vaimse arengu tase. Kõrge intelligentsuse korral on probleemide lahendamine suhteliselt kerge ja tagajärjekas, s.t. viib sihile kiiresti, vigadeta ja tarbetu tööta. Intelligentsus avaldub kõige selgemini uues olukorras, kus ei saa toetuda varasematele teadmistele ja kogemustele, s.o. üldise vaimse kohanemisvõimena uute ülesannete ja elutingimustega. Intelligentsuse faktorid on loogiline järeldamise võime, mälu, taju eristusteravus ning sõnade, arvuliste sümbolite ja ruumiliste kujunditega opereerimise võime, kõigi nende puhul on oluline tegevuse kiirus ja kvaliteet. EE, 3. kd, lk. 619 (1988)
Kui Prantsusmaal kehtestati üldine kohustuslik algharidus, tekkis vajadus kuidagi hinnata laste võimeid – leida väheandekad või isegi vaimselt mahajäänud, et viimased vajaduse korral paigutada sobivatesse erikoolidesse. Laste intelligentsuse taseme määramine polnud aga lihtne, seda võisid mõjutada elutingimused ( vaesus ) või põdetud haigused. Moodustati komitee, kes jõudis lõppjäreldusele, et vaja oleks objektiivset diagnostilist meetodit hindamaks iga lapse intellektuaalset taset ja määramaks, kes neist vajab õppimiseks eriprogrammi.
Intelligents kui üldine tunnetuslik võime. Alfred Binet ja ta kaastöötaja Theophile Simon lähtusid eeldusest, et intelligents on küllaltki üldine omadus, mis ilmneb tunnetusliku tegevuse paljudes valdkondades. See vaatepunkt viis testi koostamisele, mis koosnes erineva sisu ja raskusega ülesannetest (jäljendada olemasolevat joonist, korrata öeldud arvu, tunda münte ja osata anda raha tagasi, seletada absurdsusi jne). Nagu selgus, vastasid testimise tulemused koolihinnetele ja õpetajate hinnangule laste intelligentsuse kohta. Testil oli ilmselt ka ennustuslik väärtus.
Intelligentsustest on intelligentsuse hindamiseks määratud sõnalis-tegevuslik ülesannete kogum. Testimise tulemusi analüüsides teisendatakse lahenduste eest saadud nn toorpunktid (raw scores) ühtsesse mõõdusüsteemi, nt. intelligentsuskvootidesks (Intelligence Quotient) ehk IQ-ühikuiks. IQ on intelligentsusvanuse ja eluvanuse (tegeliku vanuse) jagatis, korrutatud 100-ga. Intellligentsusvanus näitab, kas isiku vaimne tase vastab vanuseastme normile (normiks peetakse ülesandeid, millega enamik mingis vanuses isikuid toime tuleb) või on sellest kõrgem või madalam. Normaalne IQ on 100, praktiliselt peetakse normaalseks vahemikku 90–110. IQ alla 70 tähendab debiilsust, üle 130 erakordselt kõrget taset. EE, 3. kd, lk. 649 (1988)
Intelligentsuskvoot IQ. Binet eeldas, et intelligentsus areneb aastatega kuni inimese küpsemiseni. Seepärast ei saa näiteks 6-aastast last intellektuaalse taseme poolest võrrelda 9-aastasega, see ei väljendu mitte üksnes konkreetsetes teadmistes, vaid ka selles, et vanem laps on taiplikum ja terasem.
Koostati komplekt testülesandeid, selle igale vanuseastmele ette nähtud osas olid ülesanded, millega vastavas vanuses lapsed olid eelnevalt testi koostamise ajal keskelt läbi hakkama saanud. Eale vastavast testist jäeti välja need ülesanded, millele suutsid vastata sellest east nooremad lapsed.
Lapse intelligentsuse määramiseks tehti aste-astmelt kindlaks kui kõrgele testitav laps jõuab, enne kui ülesanded kujunevad talle liiga rasketeks . Saavutatud tase määras lapse intelligentsusvanuse MA ( mental age). Kui näiteks laps vastas õigesti kõigile küsimustele, mis olid jõukohased keskmisele 8-aastasele lapsele ja ei saanud hakkama ühegi ülesandega keskmise 9-aastase testist, oli ta MA 8. Võidi ka täpsustada: laps, kes vastas kõigile 8- aastaste küsimustele ja 75%-le 8-aastaste küsimustest, teenis MA 7 aastat ja 9 kuud.
Nii määratud intelligentsusvanust MA võrreldi lapse eluvanusega CA (chronological age). Kui MA oli suurem kui CA, võis järeldada, et tegemist on andeka lapsega, kui aga MA oli väiksem CA-st, siis loeti laps väheandekaks.
Testimise konkretiseerimiseks tegi William Stern ettepaneku hakata lapse intelligentsustaset väljendama arvsuurusena – intelligentsuskvoodiga IQ (intelligence quotient, [ai kjuu]):
Kui IQ = 100, näitab see keskmist intelligentsi: laps vastab oma vanuserühma keskmisele tasemele ; kui IQ >100, on tegemist lapsega, kes ületab oma keskmist eakaaslast, kui aga IQ