Rouge Madame retsensioon (0)

Rouge Madame
3. aprillil käisin Kuressaare kultuurikeskuses kuulamas koosseisu nimega Rouge Madame. Rouge Madame on väga eriline kooslus , mis on sündinus kahe väga erineva taustaga suurepärasest muusikust. Seega olid ootused kontserdile üpriski kõrged.
Tegemist oli prantsuse-eesti duoga: Lembe Kokk ja Jean Christophe Onno. Mõlemad nii pillidel kui ka vokaalil. Mängiti erinevaid kitarre, rütmipille, klaverit(ka kahel käel) ja ka kehapilli- kasutades instrumendina iseenda keha. Duo mõjus laval hästi, nende vahel oleks justkui mingisugune tõmme ning nad tõeliselt nautisid seda, mida nad teevad. Nende muusikat ei olnud võimalik piiritleda, see justkui voolas üle kogu saali. Kindlasti ei olnud tegemist tavalise kontserdiga, pigem muusikalise seiklusega, mis on tõeliselt nauditav. Elektroonika abiga andis Rouge Madame välja suurema koosseisu mõõdu, tekkis tunne nagu laval oleks terve orkester kuigi oli vaid kaks inimest.
Enne etenduse algust loodi mõnus õhkkond- pandi põlema küünlad ning saal muudeti hämaraks. See oli just õige õhkkond taolise muusika kuulamiseks. Esitusele tulnud lood olid seinast seina: oli nii jazzi kui ka indie rocki; nii eesti rahvalaulude viise kui ka prantsuse lugusid ; lauldi nii prantsuse, eesti kui ka inglise keeles. Kuid sellegi poolest läbis kõiki lugusid just Rouge Madamelik joon- see duo kindlasti erineb kõigist teistest muusikalistest kooslustest, laiaulatusliku vokaaliga suudavad nad jätta mulje nagu oleks tegemist mingisuguse loodusjõuga.
Lood olid küll valdavalt minoorsed ja sünge sisuga, kuid vägagi nauditavad. Näiteks lugu „Kaua“, mille põhifraas oli: „Kaua, kaua, sügistuules põlesin su haual“. Selle loos eesti ja prantsuse keel justkui lõimuvad, minnes sujuvalt üle ühelt keelelt teisele. Oli ka teisi prantsuse keelseid laule, kuid keele mittemõistmine ei häirinud ühegi laulu puhul. Prantsuse keele kaunis kõla, saali õhkkond ning suurepärane muusika lõid mulje nagu olekski sõnadest aru saanud. Eriti üllatuslik oli Raimond Valgre loo „Muinaslugu muusikas“ esitus- see oli kindlasti huvitavaim seade, mida ma selle loo puhul kuulnud olen. Etenduse lõpus ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda, duo kutsuti ka tagasi.
Üldiselt jäin kontserdiga väga rahule, sain suurepärase muusikaelamuse osaliseks . Tähtsaim selle koosluse juures oli kindlasti see, et nad olid kogu hingega asja juures ning tõeliselt nautisid seda, mida nad teevad - see kandus ka publikuni.