Retsensioon - Chris Rea (0)

23. veebruaril esines Saku Suurhallis Chris Rea oma saatebändiga The Faboulus Hofner Blue Notes . Esitati segu bluusilikest instrumentaalpaladest ja uutest lugudest,ning muidugi ei puudunud ka Chris Rea klassikalised hitid. Kontsert kestis kokku ca. 2 tundi ,mis oli täpselt paras aeg , et mitte liiga pikale venivana tunduda.
Chris Rea teosed on mõjutatud nii pop-,latiino- kui ka rokkmuusikast,rääkimata bluusit,mis tõuseb tema loomingus üha tuntavamalt esile. Chris Rea on pärit Inglismaa tööstuslinnast Middlesbrough’st ja ta on saanud Euroopas alati väga positiivset vastukaja. Artist pälvis siinsete kriitikute ja fännide tähelepanu juba 80ndate alguses ,enne rahvusvaheliselt tunnustatud tööde „Shamrock Diaries“,“Dancing with strangers“ ja väljapaistva singli „ Road to hell “ ilmumist.Tunnustatud muusiku muusikapärandi hulka kuulub ka ainulaadne üheteistkümnest CD-st koosnev projekt „Blue Guitars“.See hõlmab endas 130 lugu,DVD-d ja raamatus Rea joonistuste ja fotodega. Rea kui andekas kitarrist on alati ammutanud inspiratsiooni ja jõudu oma eraelust . Iirlasest isa ja itaallannast ema poeg ei ole kunagi olnud seotud ühegi skandaaliga, elades harmoonilist perekonnaelu.
Kahetunnisel kontsertil polnud küll suuremat lavašhowd kuid just see aitas mõjule pääseda Rea meisterlikul pillimängul ja mahedal häälel.Publikut oleks saali mahtunud rohkemgi , rahvast jagus umbes kolmveerand saalitäit. Chris Rea kuulajad olid soliidsed ja võiks isegi öelda ,et üldiselt keskealised.Tundus ,et kogu lava oli otsast lõpuni detailideni läbi mõeldud. Kõigepealt kostitas Rea publikut ainult instrumentaalpaladega,lastes neid jutti kõlada viis-kuus.Lavadekoratsioone Rea seekord ei kasutanud. Visuaalne efekt oli loodud hoopis kitarride abil.Umbes viisteist kitarri olid tõmmatud lae alla erinevatele tasanditele ning viimase loo ajal paljastus suur taustakangas mille peale omakorda oli lugematu hulk kitarre maalitud. Eriline jutumees ja publikule lugude rääkija Chris Rea ei paista olevat.Jääb mulje,et Rea on konkreetne mees ,kes lihtsalt tuleb,mängib ja laulab vaherepliikide peale aega raiskamata. Instumentaalse algusosaga maha saanud ,vahetus taustakangal kiri The Hofner Blue Notesiks ja programmgi muutus. Loomulikult vahetas muusik ka kitarri. Seda tegi ta kontserti jooksul umbes kümnel korral. The Hofner Blue Notes tõi kontserti juurde põhiliselt bluusi ,aeglasemat ja veidi tundelisemat muusikat ,kuid nüüd juba vokaaliga. Kolmandas kontserti osas läks Rea kindla peale välja, esitades ka kaks lisalugu: muidugi „The Road to Hell“ mida ka kõige rohkem oodati ja mille sõnu ka enamik rahvas tundus peast teadvat, ning „On the beach “ mis venis kahjuks küll liiga pikaks.
Kontsert jättis uskumatu mulje. Kõik oli viimseni läbi mõeldud ning paigas.Kontserti heli pool oli samuti hea,kõik lood kõlasid väga puhtalt ja selgelt.Ainuke asi mille üle nuriseda oleks olid alatasa ringi sebivad turvamehed ,kes üritasid rahvast takistada pildistamast ning filmimast. Üldiselt jäin kontsertiga ülimalt rahule. Olles viibinud ka Chris Rea kahe aasta tagusel kontsertil võin ma kindlalt väita ,et seekordne etteaste oli kordades parem.