Vana-Rooma ühiskond, kultuur ja teadus (4)

1. Rooma Vabariik
Rooma Vabariik oli aastatel 510-30eKr. Riigi eesotsas seisis senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast olid tähtsamad kaks konsulit . 5.saj lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Tagasilöögi andis gallide sissetung 387 eKr, kuid neid suudeti võita ja aastaks 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
Roomas valitses patriitside aristokraatia . Patriitsid võisid olla riigiametnikud , preestrid ja senatiliikmed. Ülejäänud inimesi kutsuti plebeideks, kellel oli luba ainult rahvakoosolekutel osaleda. Patriitside ja plebeide suhted olid vaenulikud. Plebeide õiguste eest võitlesid rahvatribuunid. 450 eKr anti välja Rooma seadustekogu- 12 tahvli seadused. Seadustega moodustasid roomlased seaduse ees võrdse kodanikkonna- rooma rahva, kuid see ei tähendanud tegelikku võrdsust.
Rooma tõsiseks vastaseks oli Kartaago , kellega peeti 3 sõda:
Esimene Puunia sõda (264- 241 eKr)- Võitlus käis põhiliselt merel ja Sitsiilia saarel. Sõja võitsid roomlased.
Teine Puunia sõda (218-201 eKr)- Kartaagolaste väepealikuks oli Hannibal , kuid siiski Rooma võitis ja Kartaago kaotas oma sõjalise tähtsuse.
Kolmas Puunia sõda- Roomlased alustasid sõda, et Kartaago lõplikult hävitada, mis toimus 146 eKr.
Roomast sai Vahemere valitseja, kui oli võidetud ka Makedoonia ning Pergamon pärandas tema Väike-Aasias asunud riigi.
Roomlased nimetasid oma riiki res publicaks, mis hakkas tähistama vabariiki. Rooma riigiorganitena tegutsesid senat, rahvakoosolekud ja riigiametnikud ehk magistraadid . Magistraate valiti rahvakoosolekul üheks aastaks ja ametisse korraga 2 inimest. Kõrgemad magistraadid olid 2 konsulit, kes pidid sõjaväge juhtima . Preetorid tegutsesid õigusemõistmisega. Tsensorit olid ametis 5 aastat ja korraldasid kodanike loendust, koostasid senaatorite nimekirja ja nende järelvalve all olid kodanike elukombed . Kui riiki ähvardas oht, võiks ametisse määrata ka diktaatori . Rahvatribuunide ülesanne oli seista lihtrahva huvide eest.
Senat koosnes magistraatidest, kes olid ametis eluaeg . Ta tegeles riigi tähtsamate asjadega. Kõik seaduseelnõud pidi olema senatis heaks kiidetud , enne kui see läks rahvakoosolekule edasi.
Rahvakoosolekud võtsid vastu või lükkasid tagasi seadusi ja hääletasid valitavate magistraatide poolt või vastu. Lihtkodanikud ei tohtinud ise seaduseelnõusid algatada ega kandidaate esitada ja nende tahe võitis harva.
Rooma riigikord oli põhijoontes aristokraatlik. Riigiametitesse oli võimalus kandideerida ainult rikastel, sest seal palka ei makstud.
Vallutatud maades olid erinevad sõltuvustingimused, mis takistasid Rooma vastu ülesastumist. Rooma jättis puudutamata teiste elukorraldust.
Itaalias võeti 1/3 maast ühiskondlikkusse maasse, rajati kolooniaid , osa vallutatud linnu sai munitsiipiumi staatuse. Rooma kodanike arv kasvas pidevalt. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid .
Toimus tugev varanduslik kihistumine ja talupoega laostumine . Vallutussõdadega kaasnes orjanduse areng, keda kasutati põllumajanduses peamise tööjõuna. Roomas kujunes orjanduslik ühiskkond.
Kuna talupojad laostusid ja nad ei saanud endale sõjavarustust lubada, siis korraldasid vennad Gracchused reformi. Nad tahtsid kehtestada maavalduste suuruse ülempiiri ja sundida suurmaaomanikke ülejäänud osa maata kodanikele loovutama, kuid sellele oli tugev vastuseid ja nad hukkusid veristes sisesegadustes. Maareform jäi pooleli .
Vabariigi languse periood on 133-30 eKr. Põhjused:
1) Kõigil kodanikel polnud võimalust võtta osa riigivalitsemisest ja ei saanud väeteenistusse kuuluda .
2)Rahvakoosolekusse kuuluvad proletaarind ei olnud võimelised täitma kodanikukohust, sest neil puudus varandus .
3) Vabariigi aluseid õõnestas Mariuse sõjaväereform, millega senat hakkas oma tähtsust kaotama, sest sõjamehed olid tihedalt oma väepealikuga seotud.
Peale selle õõnestasid vabariiklust kodusõjad Mariuse ja Sulla, Pompeiuse ja Caesari ning Antoniuse ja Octavianuse vahel.
Vabariigi lõpuks peetakse 30 eKr, kui Octavianus ühendas kõik Vahemeremaad oma ainuvõimu alla.
2. Vana-Rooma sõjaväekorraldus
Vabariigiajal koosnes sõjavägi kodanikest ja liitlasest, kes kutsuti tarviduse korral kokku. Pärast Mariuse reformi asendati see elukutselise palgaväega. Peamine väeüksus oli leegion , kuhu kuulus umbes 5000 meest. Selle põhiosa moodustasid raskerelvastuses jalaväelased. Leegion rivistus ristkülikutena. Väga tähtsaks peeti sõjatehnika täiustamist ja olid tänu sellele oma aja parimad kindlusepiirajad.
Alaline sõjavägi koosnes 25 leegionist, mis paigutati keisririigi piiridele.
Keisririigi ajal tugevdati reservväge, mida saaks suunata ükskõik millisele piirile. Suurenes ka raskerelvastuses ratsaväe osatähtsus.
Mindi üle sõdurite sundvärbamisele. Rooma sõjavägi oli vanaaja lõpuks barbariseerunud ja see sai Lääne-Rooma riigi languse peamisteks põhjusteks, sest väepealikest germaanlased lähtusid endi isiklikest huvidest.
3. Ristiusu kujunemine
Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund , mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlus oli arenenud juutide usundist. Kristlased ja juudid pidasid Vana Testamenti sama pühaks. Selle abil mõisteti Jeesuse sõnumit saabuva jumalariigi kohta ja kristlaste usku temasse kui lunastajasse. Jeesus Kristus oli Vana Testamendi kuulutuste teokstegija ja uue ajastu sissejuhataja. Evangeelium jutustab tema pärimusest ja õpetustest. Evangeeliumid koos sellele lisatud lugudega moodustas Uue Testamendi. Koos Vana Testamendiga moodustas see kristliku pühakirja- Piibli. Selle tõlkis ladina keelde Hieronymus, milleks oli Vulgata ja see oli kogu keskaja vältel peamine Lääne-Euroopa kasutatav pühakirja tõlge.
Juudid uskusid, et peagi tuleb Taaveti soost messias , kes teeb lõpu iisraeli rahva hädadele, taastab muistse hiilguse ja kehtestab maapealse jumalariigi. 1.saj pKr tegutses Palestiinas juudi soost rändur Jeesus, kes kuulutas peatselt saabuvat jumalariiki. Tal oli alamkihtides palju pooldajaid , kuid tema õpetuses nähti Moosese õpetusest taganemist ja tõelist messiat ootavate juutide eksitamist. Ta lasti hukata Kolgata mäel ristilöömise läbi. Tema surm ei peatanud tema õpetuse levikut. Teda peeti messiaseks ehk Kristus. Teda hakati nimetama Jumala Pojaks.
4. Mõisted
Constantinus- Vana-Rooma keiser , kes legaliseeris ristiusu ja lasi rajada uue pealinna Konstantinoopoli.
Maecenas - rikas kultuurisoosija, kes võttis enda hoole alla andekaid kirjamehi
Titus Livius- Ajaloolane , kes tõi oma teostes esile õpetlikku sõnumit. Ta kirjutas “Linna asutamisest alates”, milles esitas Rooma ajaloo Romulusest ja Rooma rajamisest kuni Augustuseni.
Alma mater - ülikool
Dum spiro , spero – kuni hingan, loodan
5. Rooma keisririik
1) Varane keisririik 30eKr-235pKr
2) Segaduste aeg 235-284pKr
3) Hilise keisririigi aeg 284-476
Varane keisririik
Kui Octavianus oli võimule tulnud, võttis ta endale aunimeks Augustus. Tema valitsusaeg oli väga soodne, mil arenes tõhusalt majandus. Oma välise võimsuse tipule jõudis Rooma impeerium Traianuse valitsusajal. Vallutatud aladel valitses täielik rahu, mida nimetati Rooma rahuks.
Ametlikult oli Rooma riik edasi vabariik. Väliselt toimis kõik nii nagu enne, aga tegelik võim kuulus nüüd ainult ühele isikule. Augustus võttis endale aunimetuse princeps; provintside asevalitseja ja väepealikuna kasutas imperaatori tiitlit . Ta kandis ka Caesari nime ja sellest tuleneb sõna keiser.
Senat ja magistraalid oma senise võimu kaotanud, kuid senaatoriseisus oli endistviisi auväärne.
Iga suuremat linna või piirkonda juhtis omavalitsus . Kadusid kodanikustaatuse eelised, sest see staatus anti kõigile vabadele elanikele.
Rooma impeerium oli õigusriik. Seaduse ülimuslikkus kehtis kõigi inimeste suhtes ja seaduse ees olid kõik võrdsed. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik ja paljud seadused põhinesid tema määrusel.
Rooma õigus põhines praktilisel kogemusel . Roomlased panid aluse õigusteadusele- moodustati terviklikud seadustekogud ja kujunes selge juriidiline terminoloogia.
Provintsides olid kultuurilised erinevused, sest roomlased ei surunud enda kultuuri peale. Provintsid jagunesid kahte rühma- idaprovintsideks, mis olid jõukamad alad ja lääneprovintsideks, mis jäid Roomale arengutasemelt alla.
Hiline Rooma keisririik
3.saj Rooma impeeriumis sügav kriis. Impeeriumis võis valitseda isegi mitu sõdurkeisrit korraga, mis tähendas nendevahelisi kodusõdu.
Diocletianuse valitsusajal suudeti riigis kord seada. Ta kehtestas nelja keiser koosvalitsemise, millest tuli loobuda , aga sellest kujunes tava valitseda riiki kahe valitseja vahel- ida- ja lääneprovintsides.
Constantinus Suur legaliseeris ristiusu ja lasi rajada uue pealinna Konstantinoopoli.
395. Aastal jagunes impeerium lõplikult ida - ja lääneosaks, enne kui Thedosius Suur allutas mõlemad pooled enda võimu alla.
Hunnide sissetung Euroopasse põhjustas rahvasterände, mille tulemusena tuli Rooma aladele palju germaanlasi, kellest üks 476. Aastal kuulutas Lääne-Rooma keisri võimult kõrvaldatuks ja hakkas ise Itaalia üle valitsema . Selle sündmusega lõppes Lääne-Rooma keisririik ja kogu vanaaeg . Impeeriumi idaosas oli siiski veel Konstantinoopolis keiser.
Keisril oli piiramatu võim, kelle tiitliks oli dominus. Senatil polnud enam õigust riigiasjade otsustamisel kaasa rääkida. Keiser toetus ametnikkonnale ja senat oli sisuliselt Rooma linna nõukogu.
Linnade omavalitsused allutati jäigalt keskvõimu kontrollile . Igale piirkonnale kehtestati maksumäär.
Toimus linnaelu püsiv allakäik. Nõrgenesid piirkondadevahelised sidemed.
Vallutussõdade lõpuga vähenes ka orjade arv. Maamõisate maavaldused läksid üle naturaalmajandusele.
Ühikkond oli rangel seisuslik. Kõik impeeriumi elanikud jagunesid auväärseteks, kes pidid tagama maksude laekumise ja finantseerima ehitustöid ja etendusi ja madalateks, kes olid maksukohustuslikud. Kõrgeim seisus oli senaatoriseisus, kes olid kohustustes vabastatud.
Kogu vanaaja vältel domineerinud polüteistlik religioon tõrjuti välja monoteistliku religiooni- kristluse poolt.
6. Rooma ühiskkond
Roomas valitses patriitside aristokraatia. Patriitsid võisid olla riigiametnikud, preestrid ja senatiliikmed. Ülejäänud inimesi kutsuti plebeideks, kellel oli luba ainult rahvakoosolekutel osaleda. Patriitside ja plebeide suhted olid vaenulikud. Plebeide õiguste eest võitlesid rahvatribuunid. Proletaarid, kes olid vaeseim ühiskonnakiht, elasid jõukate orjapidajate annetustest ja riiklikest toetustest.
7. Kultuur ja teadus
Kultuuris on tugevalt Kreeka mõju. Teater oli rahva lõbustamiseks ja oli kreeka omast vähem populaarne . Etendused toimusid vabas õhus, koor puudus, toimusid dialoogid maskidega näitlejate vahel. Näitlejad olid ühiskonnas madalal tasemel ning hiljem liitusid meeste kõrvale ka naised. Plautus oli kuulsaim rooma näitekirjanik, kes kajastas igapäevaelu ja mugandas hellenismiperioodi komöödiaid.
Kõnekunstil oli tähtis roll, sest seda oli väga poliitikas vaja. Cicero on väga kuulus oma kõnede poolest.
Keiser Augustuse ajal oli tugev kultuuri õitseng. Sel ajal oli pikk rahuperiood ja ta soodustas võimekate autorite loomingulist tegevust. Samuti toetas Maecenas noori kirjamehi ja tema nimest on tulnud sõna metseen, mis tähendab rikast kultuurisoosijat.
Keisririigi ajal idapool jätkus hellenistliku teaduse ja kultuuri viljelemine. Kuulsaim näitekirjanik oli Lukianos , kes pilkas ja naeruvääristas paljusid nähtusi.
TEADUS- oli hea teaduse areng ja see oli kreeklaste omast paremini arenenud. Aleksandria astronoom , astroloog , matemaatik ja geograaf Ptolemaios lõi geotsentrilise (Maa-keskse) maailmapildi ja koostas maailmakaardi. Galenos oli kuulus arst, kes täiendas Hippokratese pärandit.
Järgnevatel sajanditel olid Galenose ja Ptolemaiose tööd väga hinnatud.
Hilises Rooma keisririigi kultuuri iseloomustab kristlus, pühakirja sünd, kloostrite teke.
8. Mõisted
Caesar- Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjanik. Ta oli Vana-Rooma kuulsamaid kõnemehi, kuid suurem osa tema kõnedest ei ole säilinud.
Hieronymus- Tõlkis piibli ladina keelde, mille nimeks sai “Vulgata”
O tempora o mores !- oh ajad, oh kombed
Errare humanum est- eksimine on inimlik
Antiikaeg - Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuuri ajastu. Antiikaja ajalised piirid on umbes 800 eKr kuni 500 pKr ning see hõlmab eelkõige Vahemeremaid.
Rooma vanaaeg- ajalooperiood 8.saj eKr - 5.saj pKr