VANA EGIPTUS JA VANA KREEKA (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
10 A
VANA EGIPTUS JA VANA KREEKA
Referaat
Koostaja: Tarmo Lepik
Juhendaja : Mart Saarmets
Talinn
2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Vana-Egiptus 4
Geograafiline asukoht ja loodusolud 4
Vana Egiptuse üldine ajalugu 4
Vana-Egiptuse kultuur ja religioon 5
Kiri ja haridus 5
teadus 6
kirjandus 6
kunst 6
Religioon 7
Vana- Kreeka 8
Geograafiline asukoht ja loodusolud 8
Vana-kreeka üldine ajalugu 10
Vana-Kreeka kultuur ja religioon 12
Kunst 12
Kirjandus 13
Filosoofid ja leiutajad 13
Teater 14
Kreeklaste usk 14
Kreeka tähestik 16
Olümpiamängud 16
Kokkuvõte 17
Kasutatud materjal 18

Sissejuhatus

Vanadest idamaadest pärinevad paljud olulised ajaloolised sündmused. Alguse sai kiri, arenes teadus, kõrgelt arenenud oli meditsiin ja ahitektuur. Osad Egiptuse ja Kreeka imedest on tänapäevani selgitamatud. Tolleaegne kultuur oli kõrgelt arenenud. Suure panuse on pärandanud vanad idamaad ka kunsti arengusse . Kuna riigid asusid geograafiliselt ebasoodsatel asukohtadel mängis ülises elus suurt rolli religioon. Enamus kunsti, ahitektuuri ja teaduse saavutusi on seotud religiooniga.

Vana-Egiptus

Geograafiline asukoht ja loodusolud

Egiptus asub Kirde-Aafrikas, Vahemere lõunarannikul ning Punase mere läänekaldal. Läbi Egiptuse voolab Niiluse jõgi ning sellest läänes asub Liibüa kõrb. Egiptus asus otsekui ristteel, ühendus oli küll paljude maadega, kuid geograafiline asukoht määras paljuski isoleerituse: Niiluse raskesti läbitavad kärestikud, Araabia kõrbe liivaväljad ja Vahemereni ulatuv delta . Suuremad riigid tekkisid Niiluse jõe äärde, roheluse püsimiseks ehitati tamme ja kanaleid . Niiluse äärde tekkis 40 väikest riiki, mida kutsuti Naamideks. 4000 lõpul e.m.a liitusid riigid Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Alam-Egiptuse moodustas Niiluse tasane ja soine suudmeala, kus jõgi moodustab hargnedes kolmnurkse delta. Ülem-Egiptuse moodustas kõik, mis jäi ülesvoolu delta ja Niiluse esimese kärestiku vahele. Kuna vihma ei saja Egiptuses peaaegu üldse, siis ulatuslikum põlluharimine oli võmalik vaid tänu Niiluse korrapärastele üleujutustele. Põhiliselt kasvatati Egiptuses papüürus-lõikheina (pilliroog, mille varre kõrgus on ca. 2-3 inim pikkust. Kasutati paberina). Vana-Egiptuse kogu pindala võis olla umbes 34000 km².
3200 aastal e.m.a. kogu Egiptus ühendati ühe kuninga võimu alla. Uue võimsa riigi pealinnaks sai Memfis. Riigi valitsejat nimetati vaaraoks ja ta valitses riiki enda poolt määratud ametnike ja väepealike abiga. Vaaraol oli piiramatu võim.

Vana Egiptuse üldine ajalugu

Kõigepealt tekkis Vana riik 2650-2100 a. e.Kr. Egiptust valitsesid III – VI dünastia valitsejad : kuningad Džoser, Snofru , Cheops, Hefren, Mükerinos, Userkaf, Sahura, Unas, Teti, Pepi II ja teised. Riigi eesotsas oli vaarao, kes valitses arvuka ametnikkonna abil. Sundkorras aeti templeid, püramiide ja kanaleid ehitama ka talupoegi, kuid orjatööd kasutati vähe. Vana riigi pealinnaks oli Memphis .
Vana riigi lagunemise järel tekkis Keskmine riik 1950 – 1650 a. e.Kr. Keskmise riigi ajaks loetakse 11.–13. dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon . Teda hakati samastama päikesejumal Ra-ga ja nimetati Amon-Ra'ks. Keskmise riigi ajal vallutati juurde uusi alasid ja riik laienes kuni Niiluse teise kärestikuni. Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid. Umbes 1650 aastal eKr tungisid Aasiast Niiluse deltasse hüksoslased. See sündmus tähistas Keskmise riigi lõppu.
Kui Teeba valitsejatel õnnestus hüksoslased välja tõrjuda, algas Uue riigi periood 1550-1075. a. e.Kr. Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.–20. dünastia, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Vaaraode võim tugevnes . Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused, metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd. Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja II III ja IV; Amenhotep I, II, III ja Amenhotep IV; Ramses I, II, III, IV, V, VI. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik umbes 1000. aastal eKr.
Järgnenud Hilis-Egiptuse perioodil võimutsesid mõnigi kord võõramaised valitsejad.

Vana-Egiptuse kultuur ja religioon

Kiri ja haridus

Egiptuse kiri kujunes riigi tekkega umbes samal ajal. Kirjamärgid – hieroglüüfid, mida oli kasutusel ligi 1000, meenutavad väliselt piltkirja ja ongi tõenäoliselt sellest arenenud. Enamik hieroglüüfe tähistas mõnda mõistet. Et hieroglüüfid olid keerulise kujuga ja nende väljajoonistamine oli aeganõudev, kasutati neid enamasti ainult poliitilise ja religioosse sisuga raidkirjade jm esinduslikumate tekstide puhul. Levinuim kirjutusmaterjal oli papüürus (valmistatud Niiluse kaldail kasvava papüürustaime säsist), millele märgid kanti pintsliga Kirja omandamiseks kulus palju aega; seda õpiti peamiselt templite juures asuvates koolides. Aastatepikkune vaevarikas tuupimine tasus end ära, sest haridus tähendas paremat elujärge ja kõrgemat ühiskondlikku positsiooni. Kirjaoskus oli Egiptuses vaieldamatu privileeg , mis sai osaks väga vähestele.

teadus

Egiptuses ei kujunenud teoreetilist teadust selle tänapäevases tähenduses. Egiptuse teadus oli eeskätt praktikas kasulike õpetuste ja näpunäidete kogum. Egiptlased tõlgendasid ja mõtestasid üldist maailmakorraldust usu alusel ning huvi loodusteaduslike probleemide vastu ei mõjutanud nende üldist maailmapilti kuigi oluliselt. Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele üsna täpse päikesekalendri, mis jagas aasta 12-ks 30-päevaseks kuuks, millele lisati 5 ülejäänud päeva. Arvatavasti kõige silmapaistvamad olid egiptlaste teadmised-oskused arstiteaduses. Egiptlased olid osavad kirurgid, nad oskasid panna diagnoose ja määrata kohast ravi. Ka osati valmistada paljusid ravimeid.

kirjandus

Suur osa Egiptuse kirjandusteostest on otseselt seotud religiooniga: hümnid (ülistuslaulud) jumalaile, püramiidiraamatud jms. Ilmaliku kirjanduse seas tõusevad esile mitmesugused lühivormid, nt õpetussõnad. Egiptlasi peetakse novellivormi leiutajaiks. Lühijuttude seast on kuulsaim „Sinuhe jutustus“, mis kirjeldab valitseja põlu alla sattunud üliku aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist.

kunst

Egiptusest pärinevad kiviarhitektuur ja portreekunst . Egiptlaste usk teispoolsesse maailma oli nii suur, et allutas endale pea kõik kunstialad. Kunsti põhieesmärk oli seega inimese hauataguse elu sisustamine .
Hauakambreid ehitati kivist (erinevalt elumajadest). 27. sajandist eKr pärineb vaarao Džoseri astmikpüramiid. Hiljem võeti kasutusele haudehitise püramidaalne vorm. Vaaraode püramiidid olid ühtlased, lihvitud kiviplaatidega kaetud kiviehitised, mille sees asub hauakamber sarkofaagiga ja mõni ruum hauainventari jaoks. Iga püramiidi ümbritses terve „surnute linn“: väikesed püramiidid kuningannadele, muud hauaehitised õukondlastele, templid ja sfinkside alleed. Kõige suuremad ja võimsamad püramiidid asuvad praeguse Kairo lähedal Giza väljal, neist suurim on Cheopsi e. Hufu püramiid, mille algne kõrgus oli 146 m. Niisuguste hiigelehitiste rajamine oli ühiskonnale raskeks koormaks, mistõttu hiljem hakati vaaraosid matma kaljuhauda.
Egiptuse tempel oli uhke ja võimas ehitis, milleni viis sageli sfinkside allee. Väljastpoolt oli tempel kaunistatud värviliste reljeefidega, templi sissepääsu ehtis kahe torniga väravehitis. Templi esimese osa moodustas lahtise sammastikuga ümbritsetud õu, mis oli kõigile avatud, tagumise osa aga sammassaal , kuhu võisid minna ainult preestrid . Templis oli veel mitmesuguseid ruume (varahoidlaid, raamatukogusid jne). Suurimad ja kuulsamad egiptuse templid asuvad Karnakis ja Luksoris (mõlemad on pühendatud jumal Amonile), tuntumaid kaljutempleid on Abu Simbelis asuv vaarao Ramses II tempel.
Egiptuse skulptuuril, reljeefil ja maalil oli samuti eelkõige kultuslik (usuline) tähendus ning seetõttu kujunesid kindlad reeglid, mis pärssisid kunsti arengut. Temaatika keerles eelkõige vaarao elu ümber. Egiptuse jumalate, vaaraode ja ülikute kujud olid suuremõõdulised ja ranged, lihtinimesi kujutavad skulptuurid on aga väikesed, väljendusrikkad ja reeglitest vabad. Seoses surnutelt maskide võtmisega tekkis portreekunst, mille kauneimaks näiteks on kuninganna Nofretete (Nefertiti) pea.
Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti värvilised reljeefid ja maalid. Põhiliselt kujutati figuuri, mis oli antud nn egiptuse poosis : nägu külgvaates, silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates. Maalidel puudusid varjud ja värvidel hele-tumeduse üleminekud. Samuti ei osatud edasi anda ruumi. Sellele vaatamata mõjusid egiptuse maal ja reljeef väga dekoratiivselt.

Religioon

Egiptuse ühiskonna kõige haritum osa olid preestrid, kes kujundasid ühtlasi egiptlaste vaimuelu ja mõttemaailma. Egiptlased mõtestasid maailma müütide ja usu alusel. Egiptlased austasid väga paljusid jumalaid (neid oli üle 700). Osa jumalaid kehastas loodusnähtusi, paljude puhul oli tegu mõne pühaks peetud looma või linnu jumalustamisega. Ühtede jumalate tähtsus piirdus vaid kitsa alaga, teisi austati kogu Egiptuses. Jumalate seas oli tähtsaim päikesejumal Ra, maailma looja ja esmane valitseja, keda kujutati tavaliselt eaka mehena . Hiljem hakati teda samastama Teeba jumala Amoniga ning Uue riigi ajal sai Amon-Ra tõeliseks peajumalaks. Kui Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud, pärandas ta oma võimu järglastele, kellest olulisim oli jumal Osiris. Tema abikaasa oli Egiptuse austatuim jumalanna Isis ja poeg jumal Horos . Osiris eelistas siiski maapealsele valitsemisele maa-aluse surnuteriigi kuningavõimu ja kohtumõistjaametit ning tema endise aujärje päris Horos. Muudest jumalatest olid olulisemad jumalanna Hathor (lehmakujuline või lehmapea või lehmasarvedega), kes kehastas loomade ja inimeste viljakust, ning surnutejumal Anubis (šaakalikujuline või šaakali peaga). Egiptuse religioonis etendasid tähtsat osa pühad loomad, neist tähtsamad olid skarabeus (sitasitikas) ja valge lauguga must härg Apis. Egiptuse üldiselt üsna püsivas usuelus leidis aset ka üks erandlik sündmus – Uue riigi aegne vaarao Ehnaton (Amenhotep) kuulutas päikeseketta Atoni riigi peajumalaks ning järk-järgult hakkas Atonist kujunema Egiptuse ainujumal . Nii vanade jumalate preesterkonnale kui ka lihtrahvale oli see vastumeelt, mistõttu pärast vaarao surma taastati endine korraldus. Jumalad võisid asuda kõikjal, kuid nad soovisid ka kindlaid varjupaiku, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt kannaksid. Selleks rajati neile templeid, milles paiknevale jumalakujule ohverdati loomi, teda toideti, pesti ja riietati. Rahva ette toodi jumalakuju ainult suurte usupidustuste käigus. Egiptuse religiooni võib-olla kõige iseloomulikum joon oli sügavalt juurdunud uskumus , et inimene jätkab oma elu enam-vähem tavapärasel viisil ka pärast surma. See oli aga võimalik vaid keha säilitamise korral. Surnukeha mumifitseerimine (eriline töötlemine selle paremaks säilimiseks) moodustaski Egiptuse matuserituaalide keskse osa. Kõige tuntumad Egiptuse vaaraode hauakambrid on püramiidid, mis pärinevad Vana ja Keskmise riigi ajast. Uue riigi ajal maeti vaaraosid kaljusse raiutud hauakambritesse Kuningate orgu Teeba lähedal. Hauakambri ülesanne oli tagada surnu häirimatu elu teispoolsuses. Muumia kaitsmiseks suleti ta massiivsesse kivist sarkofaagi, mille ümber asetati anumad kehast eraldatud siseelunditega. Egiptlaste ettekujutuses jätkas inimene pärast surma suurel määral samasugust elu, nagu tal oli olnud elavate maailmas.

Vana- Kreeka

Geograafiline asukoht ja loodusolud

Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid . Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike- Aasia lääneranniku.
Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levis Kreeka linnriikide (poliste) poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn. Suur-Kreeka), Egeuse mere põhjarannikule ning Põhja-Aafrikasse. Esimesed põllundusasulad Kreekas olid Kreeta saarel. Elanikond koondus suurematesse asulatesse alles 3500 eKr. Neil linnadel olid korrapärased tänavad ning keskel asus väljak või mõni tähtis hoone. Kreeta suurim linn oli Knossos kus oli oma arengu haripunktil umbes 1700- 1400 a eKr mitutuhat elanikku ja seega oli üks suuremaid linnu Kreekas.
Kreeklaste esivanemad rändasid Balkani poolsaarele umbes 2000 aastat eKr ja asusid elama Balkani poolsaare lõunaossa.
Kreeka mandrit uhub kolmest küljest meri. Ta kaldad pole igal pool ühesugused. Kreeka idarannik on maakera üks lõhestatumaid ja laherikkamaid. Meri on seal vaikne ja suure hulga sobivate ja ohutute sadamatega. Kreeklased võisid siit rannikult varakult teostada kaugeid merereise. Kreeka lääne- ja lõunarannik on vähe lõhestatud, kaljune ja rohkete leetseljakutega. Põhja- Kreeka just nagu lõigatakse Pindose mäeseljandikuga kaheks suureks piirkonnaks : lääne pool asuvaks Epeiroseks ja idapoolseks Tessaaliaks. Põhja- Kreekast käis tee Kesk- Kreekasse läbi Thermopylai kitsuse. See oli kitsas rajakene kõrgete mägede ja jääraku merekalda vahel. Kesk- Kreeka jaotub mägedest mitmeks iseseisvaks maakonnaks. Tuntuimad neist olid antiikajal Boiootia ja Atika. Mägine Korintose maakitsus ühendab Kesk- Kreekat Lõuna- Kreekaga. Lõuna- Kreekat nimetati Peloponnesoseks. Selles osas asusid viljarikkad maakonnad: Messenia, Lakoonia ja Argolis. Tähtsamad saared asetsevad Kreekast ida pool Egeuse meres. Suuremad neist on: Euboia - Kesk- Kreeka ranniku lähedal, Lesbos , Chios, Samos, Rhodos - Väike- Aasia läänerannikul ja Kreeta - Egeuse mere lõunaosas. Väiksemaist saartest paistsid silma Deelos, mida kreeklased pidasid pühaks, ja Paros, mis oli kuulus oma rikkalike lumivalge marmori kihtidega.
Mägised alad olid vanasti kaetud männi-, tamme-, pöökpuu- ja kastanimetsadega. Orgudes kasvasid igihaljad küpressid, loorberid ja oleandrid. Mäekallakuil kasvatati viinapuid ja oliivisalusid. Orgude viljakandvais osades külvati viljataimedest peamiselt otra. Kreeka pinnas ei paistnud silma oma viljakusega ja nõudis hoolikat harimist. Seepärast evis majanduses suurt tähtsust karjandus . Peeti peamiselt toidus vähenõudlikke kariloomi: sigu , kitsi ja lambaid . Tessaalias ja Argolises tegeldi hobusekasvatamisega.

Vana-kreeka üldine ajalugu

Vana-Kreeka jaguneb perioodiliselt viieks: Kreeta-Mükeene periood, tume ajajärk, tsivilisatsiooni uus tõus, klassikaline ajajärk, hellenismiperiood .
Kreeta-Mükeene – Kujunes umbes 2000 – 1000 e.Kr. sai alguse Egeuse mere lõunaosas asuval Kreeta saarel, kus 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur. Selle rajajad ei olnud kreeklased, vaid teadmata päritoluga rahvas. Kreeklaste esivanemad tungisid Kreetale u 15. saj. eKr. Umbes samal ajal kandsid kreeklased kreetalaste kõrgkultuuri ka Kreeka maismaale, kus see omandas uusi jooni. Nii jaguneb Kreeta-Mükeene ehk Egeuse kultuur omavahel tihedalt seotud, kuid siiski ka erinevateks osadeks – minoiliseks ehk Minose kultuuriks Kreeta saarel ja hilisemaks Mükeene kultuuriks Kreeka maismaal.
Tume ajajärk kujunes umbes 1100 – 800 e.Kr. Iseloomulik oli eraldatus, madal tsivilisatsioonitase, kiri unustati sootuks ning algasid suured väljaränded Kreeka aladelt . Tumeda ajajärgu alguse põhjuseks võib pidada hiidlainet, mis hävitas tollase ühiskonna. Ainus teadaolev kultuurisaavutus oli raua kasutuselevõtmine.
Tsivilisatsiooni uus tõus toimus aastatel 800 – 500 e.Kr. hakkas kreeka ühiskonna areng kiirenema ning taas ilmnesid kõik tsivilisatsiooni põhilised tunnused. Uuteks keskusteks said linnad, millest hakkasid kujunema linnriigid kerkis esile aristokraatia – rikas ja mõjukas ülemkiht. Järgnevatel sajanditel kirjutati üles seadused, tähtsamateks sündmusteks võib lugeda Lykurgose korraldust, Soloni seadusandlust, Kleisthenese reforme. Taas tekkisid tihedad välissidemed (eriti Idamaadega). Loodi kreeka tähestik ehk alfabeet . Üles hakati kirjutama olümpiavõitjaid, sündisid Homerose eeposed Hesiodase „Theogoreia“. Sel sajandil sai alguse kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. 7. saj. eKr hakkasid kreeklased müntima hõberaha.
Umbes 500 – 338 kujunes Kreekas välja klassikaline ajajärk. Ühiskonda iseloomustasid Ateena demokraadid, Periklese aeg, Peloponnesose Liit, Kreeka-Pärsia sõdade otsustavad sündmused, Maratoni lahing, Peloponnesose sõda, Chaeroneia lahing. Klassikaline ajastu oli Dindarose, Aischulose, Sophoklese, Sokratese, Platoni, Aristotelese loomeperioodiks. Püstitati Halikarnassose mausoleum ning meisterdati valmis „Kettaheitja“ ja „ Odakandja “.
Hellenismiperiood oli Kreekas 338 – 30 e.Kr. Just sellel ajal valitses Aleksander Suur, kes oli piiramatu võimuga monarh . Valitsejad muutusid jumalusteks ning talupojad allutati. Linnades kujunes formaalselt polislik korraldus. Sõjavägi koosnes palgasõduritest. Just sellel ajal alistus Kreeka Rooma ülemvõimule. Teaduskeskuseks sai Aleksandria. Hellenismiajastul lahutati üksteisest filosoofia ja teadus.

Vana-Kreeka kultuur ja religioon

Kunst

Muistsed kreeklased armastasid ilu. Nad soovisid, et ehitised ja tarbeesemed oleksid kaunid . Kujundajad mõtlesid sellele, kuidas täita tühjad pinnad kaunistustega nii, et neid saaks sobival hulgal. Esimesed pottsepad valmistasid nägusaid anumaid oliiviõli säilitamiseks.
Vana-Kreeka aladelt on leitud tuhandeid savinõusid. Ajavahemikus 550-300 eKr olid kõige populaarsemad Ateena figuuridega kaunistatud savinõud. Vaasidel kujutati jumalaid ja kangelasi ning lihtrahva ja aristokraatide elu. Algul maaliti punakale vaasipinnale mustad figuurid. Hiljem tuli moodi punase-figuuriline tehnika. Omamoodi kunst oli ka templeid ehitada. Templites ohverdati jumalatele loomi. Sealt arenes välja ka arstiteadus , sest preestrid ravisid inimesi.
Kreeka arhitektuuris kasutati kolme stiili ehk orderit . Lihtne dooria stiil oli kõige vanem ja kõikjal eelistatud. Korintose stiil kasvas aga välja joonia stiilist.

Kirjandus

Kirjanduseelne periood hõlmab suulist loomingut, kreeka folkloori – müüdid, muinasjutud , loitsud, laulud, vanasõnad, mõistatused. Kreeka folkloori žanritest on meile paremini tuntud mitmesugused laululiigid . Antiikaja allikad kõnelevad lauludest, mida esitati viljalõikusel, viinamarjade pressimisel, ketramisel jne. Iga tähtsa toimingu eel saatis laul ka vastavate riituste täitmist. Nii töölaule kui ka rituaalseid laule esitati kooris. On ka teateid sõdurite marsilauludest, lembe- ja lastelauludest, pulmalauludest ja treenidest ehk nutulauludest. Kõige laialdasemalt levis mütoloogilise sisuga eepiline laul, milles jutustatakse jumalatest ja heerostest. Eepiline laul oli kirjanduseelsel perioodil kõige enam arenenud liik ja selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori koosseisu järgi (parteenion – tütarlastekoori laul). Peale laulude olid levinud ka genealoogiad – värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe. Samuti esinesid värsivormis mitmesugused kataloogid , eriti jumalate ja heeroste loetelud . Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed " Ilias " ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süžeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada.

Filosoofid ja leiutajad

Sajandeid aitasid kreeklastel loodusnähtusi mõista legendid ja müüdid. Kuid alates 6.sajandist e.K.r hakkasid mõned teadlased otsima teisi teid ümbritseva maailma mõtestamiseks. Neid kutsuti filosoofideks, tarkuse armastajateks. Teised muistsed rahvad , näiteks egiptlased, pidid kuuletuma valitsejatele ega võinud oma arvamust karistamatult avaldada. Kreeklased võisid vabalt filosofeerida ning poliitika ja filosoofia üle mõtteid vahetada. Mõned suured mõtlejad on mõjutanud kaasaegsete ideede kujunemist. Sokrates uuris inimkäitumist; Aristoteles kirjutas bioloogiast , zooloogiast, füüsikast, astronoomiast, matemaatikast , poliitikast ja luulekunstist; Platon süvenes riigijuhtimisse; Pythagoras tõestas matemaatilise seaduspärasuse kolmnurga kohta. Archimedes leiutas kruvivõlli vee välja pumpamiseks laevast. Selliseid pumpasid kasutatakse tänaseni niisutusseadmetena mõnes Aafrika osas. Sokratese arvates oli oluline, et inimesel oleks otsiv vaim. Tema õpilased pidid juurdlema inimese käitumise üle ja selle üle, mis on tõde, õiglus, mehisus, hüve ja pahe . Sokrates ei ole midagi kirjutanud, kuid tema ideed on meieni jõudnud Platoni ja teiste tema õpilaste teoste kaudu.

Teater

Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose auks peetud pidustuste raames. Ateenas korraldati kaks korda aastas näitekirjanikele võistlusi, mille peaauhinnaks oli luuderohust pärg. Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalises ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid. Festival algas koidikul, mõnikord oli kavas viis näidendit. Selleks päevaks peatati äritegevus ja lasti vangid vabaks. Teater oli avatud ka naistele. Näitlejad, kelle mäng publikule ei meeldinud, loobiti vahel toidu või isegi kividega. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Aischylos , Euripides ja Sophokles on kõige enam tuntud kreeka tragöödiakirjanikud ning Aristophanes kõige kuulsam komöödiakirjanik.
Jumalaid kehastavad näitlejad tõsteti kraanaga üles, et nad näiksid õhus hõljuvate olenditena. Mõnes komöödias jäeti näitleja lava kohale rippuma kogu stseeniks.

Kreeklaste usk

Kreeka jumalad sarnanesid inimestega nii välimuselt kui iseloomult, neid kujutati ühe suure perekonnana. Tähtsamate jumalate peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril. Jumalaid oli väga palju, nende täpne arv ei ole teada. Kreeka peajumal oli taeva-, tormi- ja äikesejumal Zeus . Zeusi abikaasa oli tema õde, taeva kuninganna ja abielu kaitsja Hera. Zeusi teine õde Demeter oli musta mulla, selle sigivuse ja võrsuva vilja jumalanna. Zeusil oli kaks venda – merejumal Poseidon ning allmaailma ja surnute valitseja Hades. Zeusi õde oli ka kodukoldejumalanna Hestia. Ülejäänud tähtsamad jumalad olid kõik Zeusi lapsed: sõjajumal Ares , jumalate sepp ja tulejumal Hephaistos , sõja- ja tarkusejumalanna Athena , valgus-, luule- ja muusikajumal Apollon , viimase kaksikõde jahijumalanna Artemis , jumalate käskjalg ning kaupmeeste ja teekäijate jumal Hermes , ilu-, armastus- ja viljakusjumalanna Aphrodite , viinamarjakasvatuse, veini- ja sigivusjumal Dionysos . Surematud jumalad ei olnud kreeklaste arvates mitte alati maailma valitsenud. Kõigepealt olnud maailmas kaos, millest sündis kõigi elusolendite ema Gaia (maa), kes sünnitas endale abikaasaks Uranose (taeva). Nende järglastena ilmale tulnud vägevad titaanid aga häirisid oma isa, kes hakkas nende vastu kurje plaane hauduma. Temast jõudis ette titaan Kronos, kes kastreeris oma isa ja võttis maailma valitsemise üle. Kronose järglased olid vanema põlve jumalad (Zeus oma õdede-vendadega). Kronos kartis oma lapsi ja neelas need kohe pärast sündimist alla, ainult noorima poja – Zeusi – suutis ema päästa. Täiskasvanuna sai Zeus oma isast ja teistest titaanidest jagu ning asus ise maailma valitsema.
Esimesed inimesed sündisid kreeklaste arvates maast, kuid jumalad võisid neid ka mullast ja veest voolida. Algul olid inimesed kaitsetud ja väetid, siis tuli neile appi kaval ja riukaline titaan Prometheus , kes õpetas inimestele tule kasutamist jm tsiviliseeritud eluks tarvilikke oskusi (muu hulgas ka jumalatele ohverdamist), aga ka jumalate petmist. Oma tegevuse eest sai Prometheus Zeusilt karistada – ta aheldati mäe külge ning saadeti kotkas tema maksa nokkima. Inimestele saatis Zeus karistuseks Pandora laeka.
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures paiknevast altarist, mis kujutas endast madalat, enamasti kividest laotud alust, kus sai jumalatele ohvreid tuua. Suuremates pühamutes oli altareid ja ka templeid mitu, iga altar ja tempel oli pühendatud mõnele kindlale jumalale. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine (loom tapeti ja küpsetati, liha söödi ise ära, söögiks kõlbmatud osad olid mõeldud jumalaile). Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust, mille programmi keskne osa oli rongkäik, sellele järgnes suur ohvritalitus, tihti peeti ka mitmesuguseid võistlusi. Kreeklased püüdsid jumalatelt tulevikku teada saada ning jälgisid seetõttu kõikvõimalikke endeid. Olid olemas ka eraldi pühamud, kus käidi jumalailt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku (aga ka sealseid ennustajaid) nimetatakse oraakliteks. Kuulsaim oli jumal Apolloni oraakel Delfis Kesk-Kreekas. Kreeklased võtsid oraaklite (eriti Delfi) ennustust väga tõsiselt, nende õigsuses ei kaheldud. Kreeklased pidasid surma kõige meeldiva ja nautimisväärse paratamatuks lõpuks, millele järgneb otsatu olesklemine sünges teispoolsuses – Hadese riigis. Kreeklased ei loonud endale surmajärgsusest kuigi selget ettekujutust. Tavaliselt arvati, et surnuteriik asub kuskil sügaval maa all, seal elasid inimesed rõõmutult, tahteta ja mäluta varjudena, aga midagi eriliselt kohutavat neil karta polnud. Aja jooksul kujunesid kreeklastel välja müsteeriumid – laiema üldsuse eest varjatud jumalateenistused, kus võisid osaleda vaid kindla pühitsusrituaali läbi teinud inimesed. Kõike müsteeriumil kogetut tuli varjata teiste eest. Ühed tuntumad olid jumalanna Demeteri auks peetud Eleusise müsteeriumid.

Kreeka tähestik

Kreeklased võtsid tähestiku üle Foiniiklastelt. Foiniiklastel oli tähestikus 22 märki. Need kõuik olid kaashäälikud. Kreeklased muutsid märke nii, et need tähistasid ka täishäälikuid. Nad lisasid veel paar tähte juurde. Kreeklased kutsusid tähestikku alfabeediks kuna esimene täht oli alfa ja teine beeta. Kreeka tähestikus on 24 tähte. Kreeka Alfabeedist tekkis ka ladina tähestik.

Olümpiamängud

Esimesi olümpiamänge peeti arvatavasti aastal 776 eKr. Neid mänge peeti peajumal Zeusi auks. Neid mänge peeti iga nelja aasta tagant. Mänge peeti Elise maakonnas Olümpia nimelises linnas. Iga kord tulid sinna kokku parimad Kreeka sportlased nii kodumaalt kui ka kaugematest kolooniatest. Mängudele lubati ainult Helleneid ja barbareid ei lubatud. Olümpiamängude ajaks peeti sõdadest pausi ja kõiki kes tahtsid tulla Olümpiasse ei tohtinud teel sinna takistada. Olümpiamängud kestsid alguses vaid üks päev kuid hiljem viis päeva. Spordivõistlustest võtsid osa ainult mehed ja poisid. Kõige tähtsamad olid jooksud . Joosti erinevaid pikkusi kuid kõige populaarsem oli ühe staadioni ( 192m) jooks . Kavas oli veel ka hobukaarikute võidusõit, maadlus, rusikavõitlus, ja viievõistlus mis koosnes kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest, jooksust ja maadlusest. Kõik võistlejad olid alasti. Auhinnaks said võitjad oliivipuust pärja. Olümpiavõitjaga koos sai tuntuks ka ta kodulinn.

Kokkuvõte

Vana-Egiptus ja Vana-Kreeka olid kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid . Nende usk ja religioon olid suuresti tõukajad kultuuri, kunsti, ahitektuuri ja elu arenemises. Tolleaegsest kõrgtsivilisatsioonidest sai alguse tänapäeva teater ja ka paljud teadusharud (filosoofia jne).

Kasutatud materjal

http://kiisk.wordpress.com/2007/12/17/kunstiajalugu-vana-egiptus-kogu-materjal/
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/2maaime/vanaegiptus.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Egiptus
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Egiptuse_ajalugu
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=280&Itemid=5
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=287&Itemid=5
http://et.wikipedia.org/wiki/Vanakreeka_kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Kreeka
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/vanakreeka_kokkuvote_karoliinekorol.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kreeka3.ht m
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=284&Itemid=5
18