Vabad valimised (0)

Vabad valimised 1
Valimiste funktisoonid 1
Valimisõigus on üldine 2
Valimistel on vaba konkurents 2
Valimised on ühetaolised või võrdsed 2
PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID 3
EESTI VALIMISSÜSTEEM 5
VALIMISKÄITUMINE JA VALIMISTULEMUS 6
ERAKONNAD TÄNAPÄEVA POLIITIKAS 7
SURVEGRUPID JA SOTSIAALSED LIIKUMISED 8
Vabad valimised 2
Valimiste funktisoonid 2
Valimisõigus on üldine 3
Valimistel on vaba konkurents 3
Valimised on ühetaolised või võrdsed 3
PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID 3
EESTI VALIMISSÜSTEEM 5
VALIMISKÄITUMINE JA VALIMISTULEMUS 6
ERAKONNAD TÄNAPÄEVA POLIITIKAS 7
SURVEGRUPID JA SOTSIAALSED LIIKUMISED 8

Vabad valimised

Valimiste funktisoonid

Valimisi peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks , selle järgi antakse esimene hinnang režiimi demokraatlikkusele.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes , siis nimetatakse neid korralisteks.
Parlament ja kohalikud volikogud valitakse iga nelja ja president iga 4-6 aasta tagant. Valimised võivad toimuda ka sagedamini aga ainult põhiseadusega määratud viisil. Selliseid valimisi nimetatakse erakorralisteks. Erakorralised valimised toimuvad näiteks parlamendi laiali saatmise puhul. Valimiste ärajäämine või edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta (nt sõda) hoiatab , et riik on demokraatlikult arenguteelt kõrvale kaldumas.
Valimistulemused määravad , millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse ning kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi .
Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tähendab et riigivõimu legitiimsus tervikuna on madal, valimispartei lüüasaamine näitab et rahvas suhtub eitavalt senisesse poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimiselt annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega.

Valimisõigus on üldine

19 sajandil oli hääleõigus ainult valgenahaliste majanduslikult kindlustatud kirjaoskajate meeskodanike privileeg. 21 sajandil omavad hääleõigust peaaegu kõik.
Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanusepiirang kehtib ni hääleõiguse (aktiivse valimisõiguse) kui ka kandideerimisõiguse (passiivse valimisõiguse) puhul. Igas riigis võid olla see vanusepiirang erinev. Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18 –aastaselt , Riigikokku ja europarlamenti 21 aastaselt ning presidendi kohale 40- aastaselt.

Valimistel on vaba konkurents

Konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde. Valimiste korraldamisel tähendab see „vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi.
Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil , kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Tavaliselt tegutseb riigis 4-5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid , mis loobki konkurentsi erakondade vahel.

Valimised on ühetaolised või võrdsed

Valimiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada , seepärast on oluline tagada kõigilekandideerivatele parteidele ja üksikkanditaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks.
Valimiste ühetaolisus seisneb ka selles ,et kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl. Et valimised on salajased ning bülletäänid anonüümsed , pole presidendi eelistust võimalik pidada tähtsamaks juuksuri või pensionäärioa, omast.

PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID

Majoritaarne valimissüsteem
Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem, seda rakendati Inglismaal juba 500 aastat tagasi. Tänapäeval kehtib see Usas, Uus- meremaal , Kanadas.
Enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. (See tähendab et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandideerib tavaliselt 4-6 inimest, kes esindavad erinevaid parteisid.)
Valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kanditaat kes kogub kõige rohkem hääli, st saab enamuse. Majoritaarse süsteemi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest teine ja kolmas koht ei anna midagi just seepärast iseloomustatakse lihthääleteenamuse süsteemi ütlusega „Winner takes all“
Majoritaarsete parlamendivalimiste ouhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte, st et saadikukoha võidab see kes saab lihtsalt rohkem hääli kui teised kandidaadid. Majoritaarse presidendivalimiste puhul (aga ka näiteks Prantsusmaa parlamendivalimistel) rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet. Nagu nimetus ütleb tuleb valimisvõiduks koguda häälte absoluutne enamus ehk 50 % pluss üks hääl. Kui keegi ei saa enamust korraldatakse teine voor. Mis aga on kulukas ja aeganõudev.
Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühele on arusaadav , kes ja kuidas parlamenti pääseb. Teisalt pole see süsteem vaba ka puudustest. Näiteks annab see eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Väikeparteid saavad väga vähe kohti.
Teiseks suureks probleemiks on kaotsiläinud hääled. Kujutlegem, et Suurbritannias osutub ühest ringkonnast vaöituks konservatiivide partei kandidaat. Nende valijate hääled , kes eelistasid teiste erakondade kandidaate , lähevad aga „raisku“ neid ei kanta kellelegi üle ega võeta mingil muul kombel arvesse.

Proportsionaalne valimissüsteem
Proportsionaalne valimis süsteem on laialt levinud. Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on proportsionaalne süsteem seetõttu ka keerukam kui enamusvalimiste oma.
Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdselt neile antud häältega. See peaks tähendama ,et partei, mis kogus 7 % valijate häälest, omandab 100-kohalises parlamendis 7 kohta. Tegelikkuses on aga häältejagamine palju keerukam ja vamimisseadusega on võimalik seda muuta, kas siis soodsamaks suur- või väikeparteidele.
Proportsionaalse süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul juhul moodustab kogu riik vaid ühe ringkonna, tavalisem on teatud hulk 5-15 mandaadilisi valimisringkondi. Näiteks Eesti on europarlamendi valimistel üks valimisringond, Riigikogu valimised viiakse aga läbi 12 ringkonnas
Proportsionaalse valimissüsteemi kolmas tunnus seisneb selles , et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Seega tuleb valijal eelistada pigem üht või teist erakondlikku programmi kui üht või teist isikut. Mõnes riigis saab hääletada vaid nimekirja (st erakonna) , mitte aga konktreetse isiku poolt. Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel.
a) Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber : suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole . Seega sõltub pääs parlamenti valijate toetusest.
b) Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata – kodanike tahe mõjutab vaid seda , mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Kes need personaalselt on , sõltub erkonna ostusest, st sellest, kelle on partei paigutanud nimekirja etteotsa .
Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele , eriti suletud nimekirjade puhul. Kritiseeritakse sedagi , et valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab üldsünaline erakondlik positsioon. Teisest küljest jälle ei lähe hääled kaduma nagu majoritaarse süsteemi puhul läksid. Lisaks nimetatakse plussina veel parteide võrdsemaid sansse saada parlamendis esindatud.

EESTI VALIMISSÜSTEEM

Eestis kasutatakse proportsionaalset valimissüsteemi nii europarlamendi, riigikogu kui ka vlikogude valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süsteemile moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad. Et osutada valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli kui kvoot ette näeb.
Kvoot – seadusest tulenevalt kehtestatud häälte miinimumnorm
Need hääled mis kandidaat kogub üle kvoodi kantakse tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmise põhimõte on samuti üks proportsionaalse valimissüsteemi tunnus. Riigikokku pääsevad ainult need erakonnad kes ületavad valimiskünnise. ( viis % valijate häältest üle eesti).
Hetkel on eestis kasutusel nii avatud kui ka suletud nimekirja süsteem. Europarlamendi ja kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistu printsiip.

Hübriidsed valimissüsteemid
Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtted. Tavaliselt jagatakse pooled parlamendi kohad ühe ja pooled teise süsteemi alusel. Samuti on ka igal valijal 2 häält. Ühe annab majoritaarses süsteemis teise aga proportsionaalses süsteemis erakonnale.

VALIMISKÄITUMINE JA VALIMISTULEMUS

Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel
Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust ning kampaania rahastamise reegleid. Keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike arvu ja korrastab valijate registri. Valmiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni .
Massimeedia mõju osas pole teadlased veel kindlale seisukohale jõudnud. Osad arvavad ,et üksteise mustamine meedia kaudu tõukab inimesed eemale. Teised aga et just see tõstab inimeste aktiivsust.
Otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui massimeedia tegevusega. Pikaajalises demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus. Samas on ka valimiskampaanial oma mõju : USA-s langetab umbes kolmandik valijast oma otsuse viimasel nädalal, Eestis on olukord enam-vähem samasugune .
Hääletamine ja valimistulemused
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt eelhääletamist, mis tähendab ,et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii posti teel kui ka valimisjaoskondades. Eelhääletamise levikut põhjustab vajadus kindlustada maksimaalselt paljude kodanike osavõtt, nii muudetaksegi reegleid üha paindlikumaks. Eelhääletuse tulemused avalikustatakse koos kõigi häältega valimispäeva lõppedes.

ERAKONNAD TÄNAPÄEVA POLIITIKAS

Miks on erakondi vaja?
Tavaliselt mõeldakse erakondadest rääkides ainult demokraatiale. Ei maksa siiski unustada ka totalitaarset valitsemisrežiimi, kus ainuparteile kuulub võimumonopol. Partei on niisugusel juhul sisuliselt riigiga kokku kasvanud, kontrollides kõiki olulisemaid valitsemisfunktsioone- seadusloomet , ressursside hankimise ja jagamise poliitikat, julgeolekut ja sotsiaalseid suhteid.
Ajalooliselt kujunesidki parteid ehk erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid , mille olulisimaks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi.
Valimised on tänapäevalgi tähtsal kohal , kuna erakond pääseb võimu juurde ainult valimistulemuste põhjal. Samas on varasemast olulisemaks muutunud ka valitsemine ja selle kaudu oma nõudmiste realiseerimine poliitikas. Sellest tulenevalt omandab valitsemisprogramm ehk valitsusse kuuluvate erakondade koalitsioonileping teinekord suuremagi tähtsuse kui ideoloogiline programm.
Vasakparteide hulka kuuluvad Esotsialdemokraatlik Erakond ja Eestimaa keskerakond . Mõlevad pooldavad astmelist tulumaksu ja eluliselt vajalike kaupade (toiduained, energia, kommunaalteenused) käibemaksumäära alandamist. Iseloomulikult vasakparteile usuvad ka nemad , et haridus peab olema kõigile kättesaadav ühishuvis. Seega erakoole ja tasulist haridust nad ei propageeri. Sotsiaaldemokraate eristab keskerakondlasest tööhõive küsimuste tugevam rõhumine, samas kui keskerakonna jaoks on esikohal toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine.
Paremparteid ei ole ideoloogilise platvormi poolest nii ühtsed. Reformierakond tugineb liberalismile, Isamaaliit aga kristlikule domokraatiale ja rahvuslusel. Isamaaliiduga suhteliselt lähedased on konservatiivse rahvaliidu seisukohad. Rahvaliidu teeb omanäoliseks see , et nad väärtustavad eesti küla , sealhulgas Eesti põllumajanduse kestmist. Nagu konservatiivide puhul tavaline, ei poolda ka Rahvaliit tingimuseta avatud majandust , vaid näeks meelsamini kodumaise kapitali eelistamist majanduses. Reformierakond on just avatud turumajanduse poolt. Nende meelest on lauskonkurents kasuks nii Eesti ettevõtlusele kui ka avalikule sektorile. Seetõttu ongi mitmed varem omavalitsesele kuulunud ülesanded antud nüüd eraettevõtete hallata.
Üpris raske on ühe konkreetse ideoloogiaga siduda Res publicat. Põhijoontes on nende nõudmised parempoolsed , kuid samas esitatakse ka palju loosungeid rahva võimust ja avalikkuse ärakuulamisest, riigiaparaadi kärpimisest ja võitlusest liigse jõukusega. Tunnuslikud jooned populistliku parteile. Teeb keskerakonnaale väga sarnaseks ainult et ühe juured on vasakpoolsuses ja teisel aga parempoolsuses.

SURVEGRUPID JA SOTSIAALSED LIIKUMISED

Survegrupid jagunevad
a)Kategooriakaitse grupid on niisugused org. Või ühendused , mis kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria (põllumeeste, tööstustööliste, tarbijate) huve. Sellistel survegruppidel on hästi välja kujunenud org. , nende tegevus ja nõudmised on läbi aegade suhteliselt püsivad. Kategooriakaitse grupid huvituvad eeskätt enese elu- või äritingimuste parandamisest
b) Edendamisgrupid on org. Ja liikmete poolest hägusemad. Nende liikmeskond võib kiiresti muutuda,samuti pole see piiratud mingi sotsiaalse klassi või katekooriaga. Näiteks muinsuskaitse - või keskkonnakaitseorganisatsioonidesse kuulub firmaomanikke, pensionäre ja õpetajaid. Seda liiku survegrupp tekib tavaliselt kodanikualgatuse põhjal. Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühiskonnale, mitte üksnes selle grupi liikmetele. Näiteks jalgratta liiklus linnades.