Valimised (2)

1. VABAD VALIMISED
Valimisi peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks, selle järgi antakse esimene hinnang režiimi demokraatlikkusele. Ajalooliseslt on võitlus demokraatia eest seotud just valimisõiguse kättevõitmise ning laiendamisega.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes, siis nimetatakse neid korralisteks. Parlament ja kohalikud volikogud valitakse tavaliselt iga nelja, president iga 4-6 aasta tagant. Valimised võivad leida asset ka sagedamini, aga ainult põhiseadusega määratud viisil. Selliseid valimisi nimetatakse erakorralisteks. Erakorraliste valimiste tüüpiline põhjus on parlamendi laialisaatmine.
Valimistulemused määravad, millised partied ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustus -
kogudesse ning arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Seega on valimiste teine funktsioon vahendada võimudele kodanike nõudmisi.
Valimised on rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab , et riigivõimu legitiimus tervikuna on madal, valitsusparteilüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest.
Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ja erakondade vaadetega.
Valimisi hinnatakse eeskätte selle põhjal, kas nad on demokraatlikud või mitte. Mittedemokraatlikud valimised võivad toimudatotalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei , Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond, sellepärast nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks. Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel järgitakse teatud põhimõtteid. Reeglid tähendavad ka teatud piiranguid.
Demokraatia laienedes on hääleõigus üha laienenud . 19. sajandil oli see ainult valgenahaliste majanduslikult kindlustatud kirjaoskajate meeskodanike privilege, 21. sajandil omavad hääleõigust peaaegu kõik täiskasvanud, v.a kriminaalkaristust kandvad ja teovõimetud isikud.
Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tingitud kodakondsuspiirangust. Kohalikul tasandil loetakse kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alalised elanikud. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib hääletada kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Euroopa Liit on kodakondsuspiirangut oliliselt leevendanud. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada oma kandidatuur üles mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel ja osaleda valimistel hääletajana..
Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanusepiirang kehtib nii hääleõiguse kui ka kandideerimisõiguse puhul. Enamikes riikides saad hääletada alates 18. eluaastast, kandideerimise vanusepiirangud on erinevad. Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt. Riigikokku või europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40-aastaselt.
Kandidaatide üleseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil , kodanik võib ka iseenda kandidaktuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta üles seab. Tavaliselt tegutseb riigis 4-5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkureerub siin ühele saadikukohale mitu erinevate välajvaadetega kandidaati .
Valimiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkanidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropakanda tegemist ja valimiskampaania rahastamist.
2. PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID
Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui ka kandideerijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga oskuslikumalt planeerida oma kampaaniat.
Majotaarne ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem. Enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. See tähendab, et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandideerib tavaliselt 4-6 inimest, valituks osutub igas ringkonnas üks kandidaat- see kes saab enamuse.
Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimote, st. et saadiku koha võidab see, kes saab lihtsalt rohkem hääli kui teised kandidaadid. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet.
Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühele on arusaadav, kes ja kuidas parlamenti pääseb. Teisalt pole see süsteem vaba ka puudustest. Näiteks annab see eeliseid juhtivatale suurparteidele ningdiskrimineerib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma .
Teiseks probleemiks lihthäälteenamuse puhul on kaotsiläinud hääled. Niisiis ei peegelda lihthäälteenamuse printsiibil valitud parlament päris täpselt valijaskonna eelistusi.
Proportsionaalne valimissüsteem on laialt levinud. Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on proportsionaalne süsteem seetõttu ka keerukam kui enamusvalimiste oma.
Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdselt neile antud häältega. Se peaks tähendama, et paretei. Mis kogus 7% valijate häältest, omandab 100- kohalises parlamendis 7 kohta. Tegelikkuses on häältejagamine aga keerulisem ning valimisseadusega on võimalik seda võrdelisust muuta, kas siis soodsamaks suur- või väikeparteidele.
Proportsionaalse süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul juhul moodustab kogu riik ühe ringkonna, tavalisem on teatud hulk 5-15 mandaadilisi valimisringkondi.. Näiteks Eestis on europarlamendi valimistel üks valimisringkond, Riigikogu valimised viiakse aga läbi 12 ringkonnas.
Proportsionaalse valimissüsteemi kolmas tunnus seisneb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist umber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole . Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata- kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb.
Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Näiteks võib parlamenti pääeseda iniene, kes on saanud vähe hääli. Süsteemi niisuguste vigade vastu kehtestatakse sageli teatav häälte alampiir , mille kandidaat peab saavutama .
Proportsionaalset valimissüsteemi kasutatakse Eestis nii europarlamendi, Riigikogu kui ka volikogude valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süsteemile moodustatakse mitmemandaalilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanuke arvust ringkonnas. Kus on ohkem valijaid, seal on ka rohkem mandate. Kandidaadid seatakse valdavalt üles parteide valimisnimekirjades, kuid pole keelatud ka üksikkandidaadid. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt nii palju hääli, nagu on seadusest tulenevalt kehtestatud. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi , kantakse üle tema nimekirjakaaslastele.
Riigikokku pääsevad ainult need erakonnad, kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks. Seda kasutatakse mitmetes riikides, et vältida parlamendi liigset killunemist kümneks pisikesteks parteifraktsioonideks.
Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhim-
mõtteid. Tavaliselt jagatakse niisugusel juhul pooled parlamendikohad ühe ja pooled teise süsteemi alusel. Ka valijal on kaks halt: ühe annab majoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema regioonis, teise aga proportsionaalsuse põhimõttel üheerakonnaüleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Hübriidne valimissüsteem on käibel Venemaal, Itaalias, Saksamaal, Leedus ja Ungaris.
3. VALIMISKÄITUMINE JA VALIMISTULEMUS
Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust ning kampaania rahastamise reegleid. Keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike arvu ja korrastab valijate registrit. Valimiskomisjon registreerid kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Registreerimise käigus kontrollitakse näiteks, kas kandidaadil on kodakondsus, kas ta on kandideerimisealine, ega ta ei kandideeri samaaegselt mitmes ringkonnas või valimisnimekirjas jpm.
Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentsiooni, tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmiduse, rahastab riigieelarvest kõiki valimiste läbiviimisega seotud toiminguid. Tänu arvutite ja interneti kasutamisele selguvad valimistulemused täna juba palju kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. Valimiste mitteametlikud tulemused on teada juba 3-4 tundi pärast valimisjaoskondade sulgemist. Ametlikud tulemused saadakse siis. Kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid või on möödunud nende esitamise tähtaeg.
Arvatakse, et valimiskäitumine sõltub laias laastus hääletajate sotsiaal-majanduslikust olukorrast, aga ka massimeedia sõnumitest. Oletatakse, et kindlaid seisukohti omav kodanik langetab oma otsuse hääletamise osas aegsasti enne valimisi, samas kui ebakindlate hoiakutega valija otsustab viimasel hetkel, kas ja kelle poolt hääletada.
Klassikuuluvus, mis seostud sotsiaal-majandusliku positsiooniga, oli Euroopa hääletusmustrites otsustav kuni 1970.-1980. aastateni. Selle ajani hääletas töölisklass valdavalt vasakparteidi, jõukam kesk- ja kõrgklass aga paremparteide poolt. Hääletamis mõjutas ja inimeste seotus põllumajanduse või kirikuga. Tänapäeval ei ole valijate eelistused enam nii selgepiirilised: ka rikaste hulgas on vasakparteide toetajaid. Nende muutuste taga on paindlik sotsiaalne struktuur ning ühtlustuv elatustase ja elustiil. Oma mõju avaldavad ka erakondade programmed, mis on muutunud sarnasemaks ning hägusemaks. Seetõttu lähtuvad valijad tihti erakonna suhtumisest mingisse konkreetsesse probleemi, aga mitte programmist või ideoloogiast tervikuna.
Massimeedia mõju osas pole teadlased veel kindlale seisukohale jõudnud. Ühed usuvad, et telesaated, ajaleheartikklid ja reklaam tõstavad valijate huvi poliitika vastu ning panevad hääletama. Teised väidavad, et meedia kaudu avalikustatud skandaalid, vastastikune mustamine ja “poriga loopimine” tõukavad valijad hoopis poliitikast eemale. Kolmandad ütlevad, et massimeedia tugevdab eeskättolemasolevaid hoiakuid.
Otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui massimeedia tegevusega . Pikaajalises demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus.
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt eelhääletamist, mis tähendab, et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii posti teel kui ka valimisjaoskondades. Eelhääletamise levikut põhjustab vajadus kindlustada maksimaalselt paljude kodanike osavõtt, nii muudetaksegi reegleid üha paindlikumaks. Eelhääletuse tulemused avalikustatakse koos kõigi häältega valimispäeva lõppedes. Valimistulemus on iga kord ainuomane, kuid see määrab valitava võimuorgani koosseisu või järgmise presidendi isiku. Pikemaajalist tähtsust omab mitte ühele või teisele kandidaadile antud toetus, vaid hääletamas käinud inimeste osakaal ning selle muutumine aastate lõikes.
Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikus Euroopa maades. Meiega sarnane, st 60% läheduses kõikuv osalus iseloomustab Ungarit, Leedut, Portugali, Venemaad, Suurbritanniat, aga ka Kanadat ja Indiat. Populaarne on valimas käimine Taanis, Rootsis, Austrias, Saksamaal ja Itaalias, kus oma kodanikuõigust kasutab üle 80% valijatest.
Mõned analüütikud väidavad, et valimised pole tänapäeval enam nii populaarsed kui pool sajandit tagasi. Tõepoolest, osalus on mõnevõrra langenud, kuid see langus ei ületa 2-3 protsenti. Ka noorte hulgas läbi viidud sotsioloogilised küsitlused kinnitavad, et valimised on nende jaoks olulised. Peamiseks hääletusprotsendi mõjutajaks on riigi poliitiline kultuur- seal, ku valimas käimise traditsioon on sügavalt juurdunud, püsib osalusprotsent kõrge ka tänapäeval.
4. VALIMISED EESTIS
Valitakse kas Riigikogu või kohalikkeomavalitsusi. Eestis kehtib proportsionaalne valimissüsteem. Valitakse iga 4 aasta tagant. Kohtade jagamisel lähevad jagamisele kolme liiki mandaadid :

• Arvutatakse välja ringkonna lihtkvoot. Kõik kehtivad hääled jagatakse mandaatide arvuga. Need kandidaadid, kes saavad lihtkvoodi jagu hääli saavad isikumandaadi.
  
• Järgmisena, arvutatakse välja ringkonna mandaat. Partei nimekirjad saavad kohti lihtkvoodi alusel saavad. Kasutusel lahtised nimekirjad. Mandaatide jagamisel saavad kohti ainult need parteid, kes saavad üleriigiliselt rohkem kui 5%, mida nimetatakse ka valimiskünniseks.
  
• Ülejäänud hääled lähevad jaotamisele üleriigiliselt. Üleriigiline kompensatsiooni mandaat, mis arvutatakse välja väga keerulise mudeli, d´Hondti jada alusel. Need jagatakse suletud nimekirja alusel.
  

Tallinnas on 8 valimisringkonda:

• Haabersti
  
• Kesklinn
  
• Kristiine
  
• Lasnamäe
  
• Mustamäe
  
• Nõmme
  
• Pirita
  
• Põhja-Tallinn
  

Põhilised isikukvoodi täitjad:

• E. Savisaar sai 10 isikumandaati täis. Ehk tänu temale sai veel 9 erakonna kaaslast mandaadi.(40 000 häält)
  
• Toomas kivimägi, Pärnumaa maavanem.(5050 häält)
  
• Tertu linnapea , Urmas Kruuse . (6000 häält)
  

Ainult kohalikeomavalitsuste valimistel võib moodustada valimisliite. Valdavalt valiti viimastel valimistel valimisliite.(kaart: Valimisliidud tegid enam kui pooltes omavalitsustes puhta töö.)
SISUKORD
1. Vabad valimised…………………………3
2. Peamised valimissüsteemid……………...4
3. Valimiskäitumine ja valimistulemus…….5
4. Valimised Eestis…………………………6
Kasutatud kirjanud…………………………7
KASUTATUD KIRJANDUS
1. “Ühiskonnaõpetus” (Gümnaasiumiõpik)- Katrin Olenko, Anu Toots
2. www.annaabi.com