Nimetu (11)

Valimised: põhimõtted ja korraldus ning erinevad valimissüsteemid
Kuna demokraatia tähendab rahvavõimu, siis tema üheks oluliseks tunnuseks on valimised, kus rahvas saab väljendada oma poliitilist tahet. Esindusdemokraatias täidavad valimised viite ülesannet: 1) nad määravad kindlaks need parteid ja isikud, keda valijad soovivad võimul näha; 2) valimiste kaudu saavad inimesed avaldada võimudele oma nõudmisi; 3) valimised muudava valitseva võimu seadusandlikuks ja näitavad tema toetuspinna suurust; 4) valimised sunnivad võimul olevaid parteisid ja isikuid arvestama rahva soovidega, sest vastasel korral neid järgmine kord ei valita; 5) valimised harivad osalejaid poliitiliselt (kodanikud ei vali järgmine kord inimesi, kes on nende usaldust kuritarvitanud, inimesed ei lähe tulevikus valimisreklaamide õnge jne.)
Paraku ei saa kõiki valimisi nimetada demokraatlikeks. Totalitaarsetes riikides, kus võim oli(on) koondunud ainupartei kätte (N Liit, fašistlik Itaalia, Põhja Korea jt.) peeti või peetakse valimisi üksnes silmapetteks, jätmaks muljet, et seal kuulub võim rahvale ja viimane armastab palavalt oma juhte. Ebademokraatlikel valimistel ei saa harilikult vastaskandidaadid osaleda või kui saavad, siis on nende tegevus oluliselt kitsendatud (ei saavõrdsetel alustel esineda raadios ja televisioonis jne.). Et rääkida vabadest valimistest peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) opositsioon ehk vastaskandidaatide ja parteide osalemise võimalus võrdsetel alustel võimuloleva partei või parteiga; 2) valimised peavad olema perioodilised (teatud kindla aja järel), et rahvas saaks vajaduse korral valida uued parteid ja isikud, kui endised ei ole suutnud oma tegevust õigustada; 3) valimised peavad olema üldised ehk massilised, mis tähendab seda, et enamus täiskasvanutest elanikest peab saama nendel osaleda (vanasti kehtisid mitmesugused piirangu ehk tsensused nagu varanduslik, hariduslik, paiksus, usuline jt., kaasajal ei saa valimistel osaleda vaimuhaiged, mittekodanikud ja vangid, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud); 4) hääletajat ei tohi valimissedeli täitmisel mõjutada; 5) salajasus- keegi ei tohi teada saada, kelle poolt valija hääletas, samas aga peab häälte lugemine olema avalik, et keegi ei saaks valimistulemusi võltsida; 6) ühetaolised- see tähendab seda, et igal valijal on üks hääl ning nendel on võrdne kaal; 7) otsesed - see tähendab seda, et valija annab otse oma hääle kandidaadile või parteile, keda ta eelistab (teatud erand on USA-s, kus inimesed valivad valijamehed, kes seejärel valivad presidendi. Sellisel juhul on tegemist kaudsete valimistega).
Valimiskampaania Kui valimised on välja kuulutatud, lülituvad protsessi parteid. Nende tegevus on suunatud kahele peamisele eesmärgile: koguda valijate hääli ja tugevdada ennast organisatsiooniliselt (töötatakse välja valimisprogramm , seatakse üles ja registreeritakse saadikukandidaadid, inimestele jagatakse kindlad ülesanded jne.). Kaasajal kaasneb valimistega ulatuslik reklaam ajakirjanduses, televisioonis, tänavatel jm. ning paljude valimiskoosolekute korraldamine. Valimiskampaania kõrgpunktiks on hääletamine, mille tulemuseks võivad sõltuda mitmetest asjaoludest: valimisreklaamile kulutatud rahast, partei ja tema kandidaatide varasemast poliitikast ning tuntusest jne. Lisaks sellele mõjutavad valijat otsuse langetamisel veel poliitiline teadlikkus, haridus , sotsiaalne saatus (rikas/vaene), sõprade mõju, vanus, kandidaadi meeldivus ning välimus jne.
Valimissüsteemid mõjutavad oluliselt riikide poliitilist maastikku ja erakondade arvu. Valimissüsteemi tundmine on vajalik nii hääletajale kui ka kandideerijale, sest siis mõistavad inimesed paremini, miks osutusid valituks just need kandidaadid, mitte aga teised, kes küll said esimestest rohkem hääli.
Peamised valimissüsteemi: Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem on selline, kus valituks osutub valimisringkonnas see kandidaat, kes kogus teistest kõige enam hääli. Kas see „kõige rohkem“ tähendab ka valijate enamiku toetust, pole enam oluline. Näiteks kui neljast ühes ringkonnas ülesseatud kandidaadist saab Peeter 30%, Jaan ja Urmas mõlemad 25% ning Andres 20% hääli, siis osutub valituks Peeter. Niisugune valimissüsteem viib paratamatult kahe suure partei kujunemisele ja üheparteilise ja stabiilse valitsuse tekkele, sest valijad ei anna harilikult sellisele kandidaadile oma häält, kellel ei ole lootust valimisringkonnas võita. Majoritaarse valimissüsteemi „Võitja saab kõik“ eeliseks on tema lihtsus ja kõigile arusaadavus, kuid puuduseks see, et ta ei tarvitse väljendada valijate enamuse tahet. Samuti või minna palju valijate hääli kaotsi, kui nad on hääletanud kandidaadi poolt, kes ei saanud enim hääli. Niisugune valimissüsteem kehtib näiteks USA-s, Suurbritannias, Kanadas, Mehhikos , Indias jt. riikides. (Majoritaarde variandi alaliigi moodustab veel absoluutse häälteenamuse süsteemi. Sel juhul annab võidu ringkonnas 50%+1hääl. Kui ükski kandidaatidest ei kogu esimeses voorus nõutud häälte hulka, siis korraldatakse teine valimisvoor, kus osalevad ainult esimeses voorus kaks kõige enam hääli saanud kandidaati . Kuna see süsteem on tülikas ja kallis, siis rakendatakse seda suhteliselt vähe, näiteks Prantsusmaal). Enamusvalimiste süsteemile on iseloomulik veel see, et valimisringkonnad on ühemandaadilised (ainult võitja pääseb parlamenti) ja nende arv vastab parlamendis olevatele kohtadele. Suurbritannias on näiteks 651 valimisringkonda, sest parlamendis on sama arv saadikuid.
Proportsionaalne ehk võrdeine valimissüsteem See süsteem on väga laialt levinud, sest teda peetakse õiglasemaks, kuna ta väljendab paremini valijate enamuse huve ning võimaldab ka väiksemate parteide esindajate pääsemist parlamenti. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel võrdeliselt neile antud häältega. Näiteks kui valimised toimuksid 100-kohalise parlamendi riigis, siis partei , mis kogus 7% valijate häältest, saab seal 7 parlamendikohta. Teiseks iseloomulikuks tunnuseks on see, et kandidaadid seatakse üles erakonna nimekirjas. Seega tuleb valijal eelkõige eelistada partei programmi ja eelistada nimekirja kui tervikut , mitte aga selles olevat konkreetset isikut. Mõnes riigis (nt. Holland ) saabki valija hääletada vaid nimekirja, mitte aga seal oleva inimese poolt. Valimiste praktiks on kasutusel avatud või suletud nimekirjad. Nimekirja koostab enamasti erakonna juhatus või kongress. Avatud nimekiri reastatakse pärast häälte lugemist ümber rahvalt suurem toetuse saanud isikud asetuvad nimekirja ettepoole. Seega sõltub igaühe tegelik pääs parlamenti valijate poolt antud häältest. Suletud nimekirja puhul mingisugust uut pingerida ei moodustata, kodanike tahe mõjutab vaid igast nimekirjast parlamenti saavate inimeste arvu. Kes need konkreetselt on, sõltub sellest, keda on paigutatud nimekirja etteotsa. Sellisel juhul võib parlamenti pääseda isik, kes sai võrreldes teiste nimekirjas olnutega tunduvalt vähem hääli. Siit nähtub, et suletud nimekiri seab esikohale partei, mitte aga valijate tahte ja on viimaste suhtes ebaõiglane. (Eestis on seaduste järgi europarlamendi ja kohalike valikogude valimistel avatud nimekirjad, kuid Riigikogu valimistel kasutatakse nii avatud kui suletud nimistute põhimõtet. See tähendab, et partei juhatus koostab küll kandidaatide nimekirja, kuid erandi moodustavad need kandidaadid, kes koguvad oma valimisringkonnas lihtkvoodi jagu hääli, sest siis osutuvad nad automaatselt valituks Riigikokku, olenemata sellest, mitmendal kohal nad nimekirjas paiknesid. Need hääled, mis kandidaat kogus üle kvoodi , kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Populaarne kandidaat saab nii toetada erakonnakaaslasi, kellel endal kvoodid puudu jää, ning suurendada sedasi kogu erakonna esindatust. Näiteks viimastel Riigikogu valimistel kogus Edgar Savisaar niipalju hääli, mis võimaldasid veel peale tema mitmel erakonnakaaslasel pääseda parlamenti). Kolmandaks tunnusjooneks on mitmemandaadilised valimisringkonnad, kus osutub valituks mitu inimest. Valimisringkondade arv võib olla väga varieeruv ning hetkel on Eestis neid 12. Neljandaks tunnuseks on see, et paljudes riikides, sh. Eestis rakendatakse valimiskünnist, et vältida paljude pisiparteide pääsemist parlamenti, mis raskendaks viimase tööd ja valitsuse moodustamist. Künnis tähendab seda, et partei, mis ei kogunud valimistel nõutud protsenti häältest (Eestis 5%), ei pääse parlamenti. Proportsionaalsete valimissüsteemide peamisteks puudusteks on häälte lugemisprotseduuri keerukus, mistõttu valijad ei saa sellest alati aru, ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade korral. Teatud leevendust sellele annab hübriidne valimissüsteem, kus kasutatakse korraga majoritaarset ja proportsionaalset süsteemi. Sellisel juhul valitakse pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise alusel. Antud süsteemi rakendatakse näiteks Venemaal, Leedus ja Ungaris.
Mõistmaks Riigikogu valimistulemuste lugemise keerukust, on see alljärgnevalt ära toodud. Esmalt määratakse kindlaks isiku-, seejärel ringkonna- ja lõpuks kompensatsioonimandaat . Isikumandaadi saab kandidaat, kes kogub lihtkvoodijagu hääli. Lihtkvoot on valimisringkonnas antud häälte arvu ja mandaatide arvu jagatis. Näiteks kui mingis ringkonnas osaleb valimistel 44 000 valijat ja andaate on 11, siis läheb lihtkvoodi täiskogumiseks vaja vähemalt 44 000 : 11 = 4000 häält. Lihtkvoodi jagu hääli kogunud kandidaat saab Riigikokku ka siis, kui ta kandideerib üksikkandidaadina või kui tema nimekiri tervikuna ei ületa häälte künnist (5%).
Ringkonnamandaat Kõik hääled, mille mingi nimekirja kandidaadid ühes valimisringkonnas koguvad, liidetakse kokku. Nimekirjasisene järjekord tehakse valimistulemuste alusel ümber. Pingerida koostatakse selle järgi, kui palju iga kandidaat isiklikult kogus. Näiteks erakond saab mingis valimisringkonnas 3,5 lihtkvoodi jagu hääli ehk kolm mandaati. Lihtkvoot on häälte hulk, mille eest antakse nimekirjale üks saadiku mandaat . See tähendab, et nimekiri saab kolm kohta (Seda muidugi eeldusel, et erakond ületab üleriigiliselt 5% künnise ja et kandidaat kogub 5% hääli lihtkvoodist). Need kolm kohta saavad kandidaadid, kes kogusid kõige rohkem hääli.
Kompensatsioonimandaat Mingi valimistel osalenud erakonna või erakondade liidu kvootide jäägid (antud näites jäi üle 0.5 kvoodi jagu hääli) kantakse üle vastavale üleriigilisele nimekirjale. Üleriigiliste nimekirjade sisene järjekord on muutumatu ega sõltu kandidaadi kogutud häälte arvust. Kompensatsioonimandaatide jagamisel ei osale loomulikult need kandidaadid, kes on juba saanud Riigikokku isiku- või ringkonnamandaadiga. Kompensatsioonimandaatide jagamine toimub üsna keerulisel teel, kasutade modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodit jagajate jadadega 10.9, 20,9, 30,9, 40.9 ... ning arvutatakse välja võrdlusarvud igas nimekirjas kõigi isikute või ringkonnamandaadiga mittesissesaanute jaoks. Valituks osutuvad suuremate võrdlusarvudega kandidaadid. Võrdlusarvu suurus sõltub sellest, kui palju erakond kogu riigis hääli kogus ning kandidaadi asukohast üleriigilises nimekirjas.
Samal põhimõttel toimuvad Eestis ka kohalike omavalitsuste valimise. Seoses Eesti kuulimisega Euroopa Liitu on lisaks Eesti kodanikel ka EL-i kodanikel õigus kandideerida kohalike omavalitsuste ja Euroopa Liidu parlamendi valimisel, seda juhul, kui inimene on kantud linna või valla elanike registrisse. Sama saavad teha ka Eesti kodanikud, kes elavad EL-i maades.