Vaimupuudega lapse olemus ja puude põhjused. Väärtushinnangud vaimupuudega inimestest. (0)

VAIMUPUUE
Referaat

Sisukord

SISSEJUHATUS 2
1.LAPSE SÜND 3
2.VAIMUPUUDED 5
2.1.Põhjused 7
3. LAPSE ENESETEADLIKKUS 9
4.VÄÄRTUSHINNANGUD 11
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD KIRJANDUS 16

SISSEJUHATUS

Valisin oma referaadi teemaks vaimupuudega lapse olemuse. Elame avatud ühiskonnas ja puutume kokku väga erinevate inimestega. Olen täheldanud, et tihtipeale tekitab teistsuguse väljanägemise ja käitumisega inimene e vaimupuudega inimene, ühiskonnas ja teiste inimeste seas kohmetust, eemaletõmbumist, hirmu ja teadmatust, kuidas ja mismoodi peaks temaga käituma. Lasteaeda tuleb erivajadusega lapsi ja samas tekib ka seal küsimusi, et kuidas lapsega hakkama saada ja milline see laps tegelikult ikkagi on? Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea. Tahaksin oma referaadiga öelda, et erisusi ei ole vaja karta , pigem proovida neid tundma õppida ja näha lapse peret, eriti ema, seal kõrval. Sama võiks ka vaimupuudega lapse kohta öelda, et need lapsed on väga erinevad ja erilised. Kasutan oma referaadi koostamiseks eripedagoogikaalaseid ja pedagoogikaga seonduvaid materjale ja meditsiinialaseid teatmeteoseid.

LAPSE SÜND

Lastearsti teade emale, et tal sündis puudega beebi , tuleb ootamatult. Vanemad ootavad perre tervet ja ideaalset last. Vanema ootused purunevad hetkega, ta võib endast välja minna, olla šokis. Reaktsioon on igaühel erinev ja see pole midagi ebatavalist niisuguses seisundis. Lasteaiaõpetajal oleks hea teada vanema reaktsioone ja tundeid, kuna samast perest võib ka mõni vanem laps lasteaias käia, kellega õpetaja puutub kokku igapäevaselt. Teades ja mõistes peres toimuvat on võimalik õpetajal jääda adekvaatseks ja teha koostööd perega .
Ühes arusaamisega, et vastsündinuga ei ole kõik korras, valdab vanemat ka ärevus. Ta ei suuda keskenduda, jääb unest ja söögiisust ilma. Üheks vahendiks ärevuse tõrjumisel ja maandamisel on eitamine . Inimene kaitseb sellega oma hinge haiget saamise eest. Teine vahend end kaitsta ärevuse eest on emotsioonivaba lähenemine. Teade tunnistatakse vanema poolt küll õigeks, kuid sellesse suhtutakse asjalikult ja külmalt. Kaine kaalutlus tuleb küll kasuks, kuid äärmusliku vormi puhul võtab see ükskõiksuse kuju. Ka kolmandaks endaga toimetulemise viisiks on liigne toimekus ja askeldamine, mis ei aita olukorda tegelikult lahendada. Vanemal võib tekkida teiste või enda süüdistamine. Võib kaasneda oma pahameele väljaelamist vihapursetena. Ka see ei aita teda paremini toime tulla. Kooselu haige imikuga ei ole kerge, sest puudega lapse hooldus võib võtta kordades rohkem aega ja energiat kui normlapse hooldus (Sööt & Saarma, 1994)
Puudega laps on kõigepealt laps kõigi lapse vajadustega. Tema taga on ka tema perekond: ema, isa, õed ja vennad. Kõik soovivad, et lapsest saaks tubli inimene. Lapse kasvatamine ja tema arendamine on eelkõige vanemate kohustus ja asi. Lasteaed ja kool on kodu täienduseks. Lapse ja perekonnaga puutub kokku palju inimesi, kes püüavad perel ja lapsel aidata toime tulla. Selleks on erialaspetsialistid. See aga ei tähenda, et vanemate vastutus lapse eest väheneb. Kuid võib ka olla nii, et pere mõtleb ainult lapse olukorrale ja unustatakse lähedased sootuks. (Bakk & Grunewald, 1999)
Emal võib olla nii palju tegemist, et teiste laste jaoks tal aega ega energiat ei jätku. Seega on võimalik, et lasteaialaps jääb hooleta. Õpetajapoolne tähelepanelik oleks siin vajalik.
Laps on esmatähtis ja see, et ta haige on jäägu teisejärguliseks. Vajadused ei muutu ju. Ta vajab hellust, lähedust ja emaarmastust nagu iga laps. Kui imik saab aru, et teda mõistetakse ja pakutakse talle alati tuge ja abi, siis kujuneb tal kiindumus vanema vastu. Tekib side vanemaga. Ka vanem saab rõõmustada iga pisikese edusammu üle, mida ta lapse juures märkab. (Sööt & Saarma, 1994)
Meile meeldivad teatud inimesed ja ilmselt seepärast, et nad on ilusad või tugevad, või seepärast, mida nad teevad või kuidas nad riides käivad. Liiga sageli otsustame inimeste üle nende välimuse järgi. See ei ütle meile aga kuigipalju selle kohta, milline inimene tegelikult on või kuidas ta end tunneb. Vahel suhtutakse puudega lastesse halvasti, kuna ei mõelda sellele, et neil on ka tunded ja nad on samasugused inimesed nagu meiegi. (Flynn & Flynn, 2000)
Emal on suur vastutus ja ta peab olema ise valmis kasvama. Ta ei ole ju emaks sündinud. Oma rolli tuleb tal pikkamisi sisse elada koos lapse abiga. Kuulates ja jälgides lapsepoolseid signaale. Tegelikult alustab ta oma rolli otsimist. Ema annab lapsele turvatunde soojuse ja rahu ja õrnuse. Just emalikkus ongi eluandev jõud, mis on loov, tervendav ja lubab lapsel end aktsepteerida sellisena nagu ta on. Ema teab, et kunagi ei ole võimalik üht inimest teisega võrrelda, sest me kõik oleme erinevad. Kui varem on oldud perfektsionist ja elatud pidevas süütundes hinges , millestki rõõmu tundmata ja orienteeritud oskustele ja kohustustele, et kõik peab olema täiuslik, siis nüüd tuleb leida endas uus tõde. Tuleb aktsepteerida, mitte võrrelda ja kedagi kritiseerida ning osata asjadel minna lasta. Raske aga vajalik on hakata rõhku panema rõõmule, elu täiusele ja positiivsele mõtlemisele. See omakorda parandab ja toetab lapse arengut. Lapsele on vaja nii ema kui isa. Paljud vanemad, kes oma vanemarolli üle järele mõtlevad, tunnevad end saamatuna just sellises olukorras, kui peres on puudega laps. Nõutakse endalt liiga palju, misstõttu on raske olevikus elada. Lapse jaoks on olulisem, et vanem ei tunneks end süükoorma alla maetuna, vaid üritaks parimat. Selleks, et rahulolu säilitada peres, tuleb kohtumõistmisest loobuda . Kurbus on sügav, kuid kurbuse all on peidus rõõm, mis on veel sügavam. (Laxen, 2005)

VAIMUPUUDED

Vaimupuudega laps on püsivate tunnetusprotsessidega hälvetega laps. Vaimupuudega lapsi ja täiskasvanuid on tänapäeval hakatud nimetama või eelistatakse nimetada intellektipuudega inimesteks. (Neare, 2009)
Üldjoontes võib lapsel sünnijärgselt esinevad kõrvalkalded jagada kaheks suureks grupiks : närvisüsteemi e. neuroloogilisteks hälveteks ja kehalisteks e. somaatilisteks hälveteks. Hälbed võivad olla erineva tõsiduse ja ulatusega. Nende hulka kuuluvad nii kerge erutuvus, lihastoonuse muutused, mingi kehaorgani töö puudulikkus või pisidefekt kui ka ajukahjustus ja mõne organi või organsüsteemi puudumine või ebapiisav areng. (Sööt & Saarma, 1994)
Vaimupuue võib esineda RHK – järgi:
F70 – kerge vaimne alaareng IQ – 50-69; psüühiline vanus - 9 e. alla 12 eluaastat .
F71 – mõõdukas vaimne alaareng IQ – 35-49; psüühiline vanus - 6 e. alla 9 eluaastat
F72 – raske vaimne alaareng IQ – 20-34; psüühiline vanus - 3 e. alla 6 eluaastat
F73 – sügav vaimne alaareng IQ – alla 20; psüühiline vanus - alla 3 eluaastat
F78 – muu täpsustatud vaimne alaareng
F79 – täpsustamata vaimne alaareng. (Lõnnqvist & Hekkinen & Henrikson & Marttunen & Partonen, 2006)
Vaimu- ja või liitpuuded on lai mitmeti määratlev kategooria. Ebalev määratlus on seotud ka asjaoluga, et mõõdukale, eriti aga raskele ja sügavale vaimupuudele lisandub sageli, kuid mitte alati mõni lisapuue. Teiselt poolt kaasneb vaimupuue sageli raskete meele- ja kehapuuetega ning emotsionaal - või käitumisraskustega. Seetõttu on otstarbekas käsitleda raskeid sügavaid vaimupuudeid pigem koos liitpuuetega. (Kõrgesaar, 2002)
Kerge vaimse alaarenguga lastel areneb kõne aeglasemalt kui teistel. Nad saavutavad iseteeninduse oskuse, samas praktilistes oskustes on nad aeglasemad kui teised lapsed. Nende käitumine võib olla väga erinev. Osad on väheaktiivsed, loiud, halva koordinatsioonitajuga, peenmotoorika on halb. Liigutused on takerduvad ja neil lastel on raske ühelt tegevuselt teisele üle minna. Mängukaaslastena langevad nad kiiresti mängust välja, kuna ei saa mängu sisust aru ja tempo on neile kiire. Kuid võib ka olla rahutuid, kergesti ärrituvaid, ruttu väsivaid ning muretuid ja hooletuid lapsi. Samas vajavad nad oma töödes ja tegemistes juhendamist teistest lastest rohkem. ( Veisson , 2005)
Bakk ja Grünewald (1999) toovad välja kerge vaimupuudega üheks seonduvaks põhjuseks ka mõlema vanema arengupeetuse ja vaimupuude , ilma et oleks diagnoositud ajukahjustust. Teiseks kaasuvaks põhjuseks võib olla lapse üles kasvamine psüühiliselt tuimas keskkonnas. Võib öelda siis, et sotsiaal-kultuuriliselt hooldamata laps.
Mõõduka vaimupuudega lapse mõistus ja kõne areng on piiratud. Eneseteenindus ja motoorsed oskused on maha jäänud ja nad ei saa abita hakkama. Nende laste seas võib olla kõnetuid, kuid saavad aru lihtsamatest korraldustest. Võimalus kasutada kõne kompenseerimiseks viipeid, piktogramme ning muid märke. (Kivi, 200.)
Kui vaadelda vaimupuudega lapsi raskusastme järgi, siis kerge ja mõõduka vaimupuudega laste arengu vahel on märgatavad erinevused, niivõrd, et kerge vaimupuudega laps on sageli raskesti eristatav intellektipuudeta õpiraskustega lapsest. Samas on ka keerukas eristada mõõduka ja raske astme vahel, kuna nendel liitpuuded võivad muuta nii nende laste motoorseid kui tunnetusprotsesse ja kõne arengut. Neid lapsi on ka keerukas uurida. (Neare, 2009)
Kergema ja mõõduka alaarenguga lastel puudub huvi ümbritseva vastu ja nad on aeglaste teadmiste omandamisega. Neil puudub ka järjekindlus, domineerib enesekontrolli nõrkus. Mõningal määral suudavad eristada esemete erinevaid tunnuseid, kuid ei suuda mõista nende vahelisi seoseid , raske on tervikut tajuda ning võrrelda teatud tunnuste järgi. Need lapsed ei mõista sageli tegude tagajärgi ja võivad ettearvamatult käituda. (Häidkind & Kuusk , 2008)
Raske vaimupuudega laste seas on neid, kes suure hilinemisega on õppinud istuma ja ka neid, kes vaevu suudavad end liigutada ja liikumist valitseda . Neil on kahjustunud peenmotoorika, kõnemotoorika ja puudub oskus teha vajalikke liigutusi, et saada hakkama eneseteenindusega. Samas oleneb eneseteeninduse oskuste areng otseselt liikumisvõimest ja kõne mõistmisest. Selliste laste arengusuund ongi korrektsioon eneseteeninduse ja sotsiaalsete oskuste, sealhulgas mängu kujundamisel. Selline laps ei tea mänguasjade funktsionaalseid tähendusi ja ta sooritab ühetüübilisi liigutusi esemega. Selliste laste puhul on meeltemuljed puudulikud ja ajus korrastatus puudub. Laste nägemis-, kuulmis-, kompimis-, haistmis- ja maitsmisaistingud on ebatäpsed ja laialivalgunud ega tekita kuigi palju ega õigeid vastavaid tajukujutlusi. Meeleärrituste andmisega saab aktiveerida neid lapsi reageerima . (Neare, 2009)
Sügava vaimupuudega lastel on reeglina alati kaasuv mingi teine puue . Tulenevalt väga tõsisest peaaju orgaanilisest kahjustusest on enamik neist lastest piiratud liikumisega, nad ei hoia pead ega suuda tõusta istuma. Neil võivad ka puududa mitmed vajalikud refleksid (nt hingamis-, neelamis -, haaramisrefleks). Need lapsed ei suuda hoolitseda oma põhivajaduste eest. Neil puudub kontroll oma põie ja pärasoole tegevuse üle (samas, 22)
Võin oma kogemustele toetudes väita, et sügava vaimupuudega lapsed on väga erinevatel tasemetel oma arengus. Osad tunnevad ära lähedased ja reageerivad teatud viisil. Osad soovivad, et neid lubatakse rahulikult ja omaette olla. Samas hellust ja leebet kohtlemist soovivad kõik.
Ka Bakk ja Grunewald on märkinud, Et raske ja sügava vaimupuudega lapsi on kergem ära tunda, sest enamasti ei ole nad suutelised liikuma ja kui siis vähesel määral ja neil kaasuvad kõigil enamasti lisaks liitpuudele veel mõni oluline terviseprobleem .
Arengupuudega lastel on enamasi kõigil üks huvitav ja ühine tunnusjoon. Neil on hulgaliselt korduvaid, stereotüüpseid harjumusi nagu enda õõtsutamine, keerutamine, kohapeal pöörlemine, kätega lehvitamine, enda ette vahtimine, koputamine, silmade pööritamine ja kõõritamine. Seda liiki käitumist nimetatakse enesestimulatsiooniliseks käitumiseks. Selline käitumine võib kesta aastaid. Järeldatakse, et kui laps ei saa väljastpoolt seda sündsast käitumisest, rakendab ta enesestimulatsiooni kuna vajab seda oma närvisüsteemi elushoidmiseks. Negatiivsemaks pooleks selle juures on see, et sel ajal kui laps tegeleb enesestimulatsiooniga ei ole ta vastuvõtlik uuele informatsioonile ja blokeerib selle. Stimulatsiooni on võimalik ka preemiaks kasutada. Lubatakse ka füüsilist ja sõnalist ohjeldamist, et lapse tähelepanu saavutada. (Lovaas, 1998)

Põhjused

Põhjuseid on väga erinevaid ja alati ei ole võimalik kõigile küsimustele, mis puudutab vaimupuuet isegi vastuseid leida. Kuid psüühikahäirete kaasasündinud tegurid mõjutavad kesknärvisüsteemi kahjustavalt või häirivalt kuni ilmale tulekuni ja nendeks on geneetilised s.t. pärilikud hälbed, loote- ja sünnikahjustused. Pärilikkust on tänapäeval juba päris palju uuritud ja peagi lisandub uuemaid geenidega seotud teadmisi. Üheks psüühikahäireid põhjustavaks pärilikkuse teguriks on munaraku viljastamisel mingil põhjusel tekkinud väärastus kromosoomide garnituuris. Samuti ainevahetuse väärastus põhjustab loote ja väikelapse arenemise, sh. närvisüsteemi häireid, millest kujunevad ka psüühikahälbed. Ka otsese pärilikkuse kõrval on paljudel juhtudel tegemist päriliku eelsoodumusega, st. valmidusega mingil eluetapil haiguse tekkeks. Sama mehhanism toimub ka somaatiliste haiguste tekkeks. Siia kuuluvad ka looteea ja sünnikahjustused, ning mürgistustest tekkinud kahjustused. (Saarma, 2000)
Lapse erivajadusi on võimalik määratleda üksnes tema arengut tundma õppides ja kasvukeskkonda arvestades. Ei piisa ainult erivajaduste diagnoosimisest arstide poolt, vaid suuremat tähelepanu tuleb pöörata lapse olemasolevate oskuste hindamisele ning keskkonna võimaluste arvestamisele, samuti koostööle täiskasvanute vahel. Oleme Eestis üha enam liikunud nn põhjuskeskselt käsitluselt (miks ja missugune?) nn sekkumiskeskse käsitluse (kuidas toetada arengut?) poole. Tuleb varakult tagada erivajaduste märkamine, adekvaatne kirjeldamine ning töötada välja lapse arengu toetamise plaan, see täide viia ja perioodiliselt hinnata tegevuste efektiivsust . Oluliseks tuleb pidada koostööd spetsialistide ja vanematega (Häidkind & Kuusik , 2008.) „Õpetaja tähtsaima koostööpartnerina nähakse lapse peret kellel lasub vastutus ja otsustusõigus last puudutava osana “. (Hujala, 2004).

3. LAPSE ENESETEADLIKKUS

Vaimupuudega lastel on samad põhivajadused, mis teistel lastel. Iseendast arusaamist ja teistega suhestumine toimub samal viisil kui teistel lastel. Erinevuseks on see, et intellekti puudused mõjutavad identiteedi arengut, sest intellekt võimaldab inimesel iseennast mõista ja oma kogemustest õppida. Vaimupuudega inimestel on see aeganõudev ja pikemaajaline protsess. Igas arengufaasis vajab ta tunduvalt rohkem aega, et neid läbida. Neil inimestel ei arene välja kindlate piirjoontega intellekt ja mida suurem on puue, seda suuremad on piirangud. Oluline on selle juures ka see, kuidas sellist inimest koheldakse ja temasse suhtuvad lähedased. Kui ta saab tihti negatiivseid hinnanguid, siis tema elukogemus jääb juba sellevõrra piiratuks. Positiivsete hinnangute ja ümbruskonnast positiivse suhtumise korral saab inimene häid eeldusi järgmise arengufaasi läbimiseks. Puude mõju tõttu ei saa sellised lapsed end väljendada arusaadavalt oma vanematele ega lähikondlastele. Ka ei suuda nad end maksma panna. Neil on raske aru saada kust läheb piir nende võimete ja tahtmiste vahel. Lastel puudub ka sageli ohutunne, mis võib põhjustada õnnetusi ja lapse ärakadumise. Vaimupuudega laste vanemad võivad teha eksimuse kui nad ei luba oma lapsel katsetada ja proovida ning seejuures lubada ebaõnnestuda. Ülehooldamine on lapsele piiranguks. Ta võib muutuda väikeseks türanniks. Ülehooldamiseni viib sageli see, et lapse vanem ei suuda taluda lapse viha ega kurbust , ise süümepiinu tundmata. Laps võib aga toimunut teisiti ajuda ja tal tekib ebarealistlik kujutlus endast ja teistest. Vaimupuudega lapsed aimavad, et nad ei suuda teha asju sama hästi kui nende eakaaslased. Laps võib märgata, et teised teda vaatavad kui ta joonistab, räägib või midagi teeb. Ta satub ka tihti teistega konflikti, sest enesekontroll ja olukorra hindamise võime arenevad hiljem. Sellised lapsed võivad hakata vältima olukordi , millega nad hakkama ei saa ja põgeneda fantaasia maailma. Sageli ei osata olla nõudmistes sellise lapse suhtes teadlik. Nõutakse kas liiga vähe või paju. Madalad nõudmised on sageli lapse enesekontrolli ja teistega suhtlemise osas. Oluline on, et laps saaks positiivseid elamusi oma tegemistest rohkem. Tegevus võiks olla lustlik ja mitte ainult täiskasvanu poolt juhitud . Nii saab laps oma tegemistest ja oskamistest rõõmu tunda, mis paneb teda veel enam tegutsema. Laps peaks julgema vabalt tegutseda ilma, et peaks häbenema oma saavutusi. (Bakk & Grunewald, 1999)
Oluline on, et teadlikkus oma puudest kujuneb välja kui lapsest saab täiskasvanu ja see moodustab osa tema ettekujutusest iseendast. Päris väiksena ei saa laps aru oma puude olemasolust, tal on ainult nõudmised oma vajaduste rahuldamiseks. Kuid edaspidi tekib tal ebamäärane tunne, et teised tema pere liikmed teevad asju kiiresti, naeravad ja naljatavad millest tema midagi eriti aru ei saa ja ei suuda kaasa mõelda. Lapsel tekivad tunded nagu viha ja eriti kui perre sünnib veel üks laps. Teistest lastest eristab ka see, et vaimupuudega laps veeretab süü alati teistele. Teatud ajal hakkab ta ise mõistma, et põhjus võib olla temas endas. Vaimupuudega inimesele on omane, et ta võtab omaks need väärtushinnangud, mis teised inimesed tema ümber olles annavad.

VÄÄRTUSHINNANGUD

Me ei saa hinnata inimesi selle järgi kes ta on ja mida ta on saavutanud, sest iga inimene on väärtus omaette. Inimelu on väärtus ise. Elu mõte on elada. Selline on üks võimalus hinnata elu ja kõigil inimestel on õigus inimväärsele elule.
Inimväärset elu iseloomustab:

• Õigus elule olenemata milline on puue või hälve
  
• Õigus olla aktsepteeritud sellisena, nagu inimene on, isegi kui erisus on suur
  
• Õigus areneda vastavalt võimetele
  
• Õigus elada tunnetel rajanevat kooselu teise või teiste inimestega
  
• Õigus teistega ühesugusele elustandardile
  

Selline käsitlus inimesest võiks olla valitsev puudega inimese puhul. Inimkäsitlus põhineb lapsepõlves kogetul kui hilisemal läbielamisel. Just kogemused ja arusaam heast ja kurjast määravad, kuidas me käitume nendega, kes vajavad abi. See väljendub ootuses, mis puudega inimese suhtes on. Meie väärtushinnangud pannakse proovile, kui tuleb kohtuda või tegeleda puudega inimesega. Samas võib öelda, et see ongi eneses selgusele jõudmise võimalus. (Bakk & Grunewald, 1999)
Kuskil jagatakse – sõnades – arvamust kõigi inimeste võrdsest väärtusest. Kuskil arvatakse ja usutakse, et inimestel on põhimõtteliselt samad vajadused (kuigi mõnedel on ehk siiski väiksemad …?) Neid vajadusi nimetatakse „paketiks“. Kui oled juba kord selle sõna suhu võtnud või üleüldse lasknud sel tungida oma mõistemaailma, siis oled sellega ühtlasi näidanud, mida sa inimestest arvad . Kõigil inimestel on võrdne väärtus, kuigi mõne puhul räägitakse paketist. Sõna „pakett“ ja sellega koos käivad väljendid, nagu „ta ei suuda ju suurt midagi ära kasutada“, „kas see pole mitte ressursside raiskamine?“, „kas ressursse ei peaks siiski eraldama kellelegi, kes suudab rohkem areneda?“, paljastavad niihästi põhimõttelist suhtumist ühiskonna nõrgimatesse (nendesse, kes on sama palju väärt kui teised, ainult et vähem …) kui ka põhjalikku teadmatust kõigi inimeste vajadusest rikka, stimuleeriva ümbruskonna järele, mis kutsub aktiivselt oma elu kujundama hoolimata vaimsest tasemest, ning sügavat teadmatust sellest, mida ärajäänud stimuleerimine ja võimalus oma olukorda mõjutada tähendavad inimese arenemise ning füüsilise ja psüühilise heaolu jaoks. ( Margareta Schang, psühholoog) (samas, 23)
M. Pandis väitis juba 2001, et ajaloo vältel on suhtumine teistsugustesse, erilistesse, erivajadusega inimestesse liikunud kahe äärmuse vahel: hävitada või jumalikustada. Mõlemad baseeruvad teadmatusel ja hirmul. Mõlemad lähtuvad autoritaarsusest ja viivad totalitarismi ning süsteemi enesehävitamiseni. Mida demokraatlikum on süsteem ja mida rohkem on informatsiooni, teadmisi, seda enam aktsepteeritakse ja väärtustatakse individuaalsust, erilisust , erivajadusi ning kasvab tolerantsus erinevuste suhtes. Niisiis on suhtumine erivajadustesse demokraatia ja tolerantsi indikaator ühiskonnas (viidanud Sats, 2004).  
Eesti, niisama kui teistegi Kesk- ja Ida-Euroopa siirderiikide puhul, tuleb arvestada, et rehabiliteerimise, sotsiaalhoolekande ja eripedagoogika osas saadi minevikust päranduseks tugev institutsionaalne struktuur, mis pole alati osutunud piisavalt muutuste altiks ja paindlikuks ja millel polnud mingit seotust sallivuse ja tolerantsusega. Inimõigustest ja –vabadustest siis ei räägitud. Enamuse tavainimeste arvates Nõukogude Eestis puuetega inimesi ei olnudki. Täna on muidugi teine aeg ja teine tõde. Täna ei eita enam keegi, et puuetega inimesed on meie riigis olemas. Ometi on mõistetav, et inimestel pole kerge võtta sallivat ja mõistvat seisukohta millegi suhtes, millest nad eriti midagi ei tea. Kõik uus nõuab tutvumist, harjumist ja kohanemist. Olevikusurve on järgida inimõigusi, tagada erivajadustega inimestele võrdsed võimalused teistega. Seda oludes, kus kasutatavat ressurssi on nii-öelda eeskujuriikidest kolm kuni viis korda vähem. (Kõrgessaar, 1999)
Ühiskonda loetakse seda tervemaks ja tugevamaks, mida rohkem ta hoolib oma kõige nõrgematest. Igal inimest väärtustaval ühiskonnal on kohustus pakkuda kõigile inimestele erinevaid arenguvõimalusi, võimalust oma võimeid maksimaalselt välja arendada. See on meie ühine asi, et Eestis saaksid kõik inimesed hästi elada. Suhtumine puuetega inimestesse on arenguvõimelisuse, demokraatia, paindlikkuse ja inimlikkuse proovikivi. Meist igaühest sõltub, kas erivajadustega inimesed saavad osaleda elus sama täisväärtuslikult kui kõik teised. Sallivus soojendab keskkonda. ( Tanner , 1999)
Riigi ülesanne on tunnustada puudega laste, noorte ja täiskasvanute võrdsete võimaluste põhimõtet alus-, põhi-, gümnaasiumi- ja kõrgharidusele integreeritud vormis. Riik peab tagama, et puuetega inimeste haridus oleks haridussüsteemis integraalne osa. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Paragrahvi 28 kohaselt on puuetega inimene riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, 1992)
Ühiskonna küpsust näitab suhtumine puuetega inimestesse. 1995 aastal viis noorte õppurite hulgas küsitluse läbi Mati Talvik . Suhtumise üheks tähtsamaks mõõtmeks on valents: kas inimene suhtub millessegi positiivselt või negatiivselt. Sellest lähtuvalt koostati kolm suhtumist mõõtvat skaalat :
1) humanistlik suhtumine puuetega inimestesse. Humanistlik suhtumine seondub murega teiste heaolu pärast, demokraatlike ideaalide, võrdsuse ja sotsiaalse õigluse väärtustega. Humanistliku suhtumisega inimesed on sotsiaalsete gruppide suhtes sallivad. Näiteks:  humanistliku suhtumise skaala koosneb järgnevatest väidetest, et iga inimene peab leidma võimaluse aidata neid, kes ise oma eluga toime ei tule. Inimene, kellel esineb puue, vajab rohkem mõistvat suhtumist kui raha.
2) protestantlik suhtumine puuetega inimestesse. Max Weber tähistas protestantliku eetikaga nähtust, mis väljendub individualistlike väärtuste, töökuse ja korraväärtuse omamises. Protestantlik eetika seondub konservatiivsuse ja etnotsentrismiga (Kaz & Hass, 1988). Näiteks: protestantliku suhtumise skaala koosneb järgnevatest väidetest, et enamik inimesi, kes ei tule ise enda eluga toime, peavad surema. Ema, kes on sünnitanud puuetega lapse, ei peaks ohverdama oma elu tema kasvatamisele, vaid peaks lapse ära andma jne.
3) etnotsentristlik suhtumine puuetega inimestesse peegeldab rigiidset tendentsi suhtuda kultuuriliselt sarnastesse ja tõrjuda "normaalsest" erinevaid. "Etnotsentrism on nähtus, mis põhineb sügavalt juurdunud ja rigiidses oma ja võõra grupi eristamises; ta sisaldab stereotüüpset negatiivseid kujutelmi ja vaenulikke hoiakuid võõraste gruppide suhtes; stereotüüpseid positiivseid kujutelmi ja kuulekaid hoiakuid oma grupi suhtes, ning hierarhilist, autoritaarset suhtumist gruppide interaktsiooni, kus oma grupid on õigustatult dominantne, võõras grupp aga subordinantne" (Adorno et al., 1950, 150.) Autor töötas välja skaala etnotsentrismi hindamiseks. Skaala sisaldab väiteid puuetega inimeste suhtes. Näiteks: puuetega inimesed on oma saatuses ja eluga toimetulekus ise süüdi. Puuetega inimene on nõiduse või kurjuse kehastus.
Kolmest erinevast suhtumisest lähtuvalt konstrueeris autor küsimustiku (Talvik, 1995), mis oli aluseks küsitluse läbiviimisel.
Oma testi kokkuvõttes jõuab autor järeldusele, et sallivusega ei ole lood nii nagu me seda näha soovime . Ta väidab, et kui meie soovime noorelt inimeselt ehk siis õppurilt sallivat suhtumist puudega inimesesse, siis tuleks seada eesmärgiks õpetada kuidas tulla toime ja käituda puudega inimesega. Selleks, et saada paremaks ja teadlikumaks tuleks neid oskusi igapäevastes olukordades käsitleda. Ehk siis arendama autori sõnade kohaselt praktilist intelligentsust ja arendama sallivuseks oskusi. Autor väidab, et ka pedagoogidel tuleb sellealaseid teadmisi täiendada. Vähene sallivus kaasõpilastesse tõstab esile vajaduse õpetaja praktilise intelligentsuse järele, mille kujunemise kaudu tekivad õpilastes sallivuse kujundamiseks vajalikud sotsiaalsed oskused. Eriline rõhuasetus langeb praktilisele intelligentsusele koosõppimise alal. Raske on rääkida sallivuse kujunemisest, kui puuduvad oskused ja valmisolek õppida koos endast erinevatega. Selliste oskuste õpetamine ja valmisoleku kujundamine on õpetaja kätes läbi enda ja õpilaste praktilise intelligentsuse kujundamise. Salliva suhtumise kujundamisele tuleb tähelepanu pöörata juba varakult, kuna salliv suhtumine endast erinevatesse aitab kaasa toimetulekule integreeruvas Euroopas. Õpilaste suhtumist suurema sallivuse suunas saame mõjutada, kui muudame sotsiaalsete konstruktsioonide sisu, rõhutame salliva käitumise kasulikkust ning samastame end puuetega inimeste gruppi kuuluvate inimestega.
Inimeste üldine suhtumine puuetega inimeste suhtes muutub väga aeglaselt ja seda on väga raske muuta. Need muutused avalduvad põlvkondade vahetumisega, kuid kui need muutused kord ilmnevad, on nad püsivad. www.merlecons.ee/toimetised.php 28.12.2012

KOKKUVÕTE

Käesolevas referaadis püüdsin juhtida tähelepanu, et vaimupuudega lapsed on nagu teisedki lapsed. Neil on ema ja isa ning õed ja vennad. Lapsed kuuluvad ju meie tulevikku ja ka need erivajadustega lapsed on meie lapsed samamoodi nagu terved , tugevad, targad ja tublid lapsed. Vaimupuudega lastel on samamoodi tunded ja igaühel omamoodi olemus. Tahaks ära märkida, et igal lapsel peaks olema võimalus kasvada peres, olenemata tema puudest. Teadlikult ei puudutanud ma oma teemas varajast sekkumist lasteaias sh. korraldust, nõustamist, hindamist ja individuaalset arengukava. Lähtun sellest, et esmalt tuleks mõista peret ja seal toimuvat. Eriti oluline on minu arvates koostöö lapsevanemaga ja kui mõistame vanemat, siis läbi selle on ka võimalus toetada puudega lapse arengut. Me ei saa muuta teisi inimesi, küll aga läbi iseenda mõjutada teiste suhtumist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Bakk, A., Grunewald, K. (1999). Vaimupuudega inimese hoolekandest .Tallinn: Koolibri
Eesti Vabariigi Põhiseadus (1992) Riigi Teataja.26, 349
Faktorid , mis mõjutavad tavanoorte suhtumist puuetega ... – Merlecons www.merlecons.ee/toimetised.php (külast. 28.12.2012)
Flynn, M., Flynn,P. (2000). Õpiraskustega lapsed. Koolibri
Hujala, E. (2004). Uuenev alusharidus. Tallinn: Ilo
Hädikind, P., Kuusk, Ü., (2008). Erivajadusega laps koolieelses lasteasutuses. Tugimaterjal koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava juurde
Kivi, L., Nugin, K., Palm, H., Pullerits , M., Saarits, Ü., Sarapuu, H., Ugaste, A., Vahter , E., Veispak, A., Veisson, M., Õun, T., (2005). Laps ja lasteaed. Tartu: AS Atlex
Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Lovaas, J. (1998). Arenguhälbega laste õpetamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Neare, V. (2009). Eripedagoogika. Hooldusõpe, 4-8. Tartu: Tartumaa trükikoda
Psühhiaatria. (2006). Tallinn: Kirjastus Medicina
Saarma, J. (2000). Psühhopatoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Sats, M., (2004) Tolerantsus Eestis [Magistritöö] Tallinn: Tallinna Ülikool
17