Töö hoolekandesüsteemis (1)

 
 
 
             
 
 
             
 
            Konspekt 
        Töö hoolekandesüsteemis 
          Haimi Simson 
            HT13 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1  
 
 
 
 
 
 
 
 
Hoolekanne , kui amet 
 
Ühiskonna  ja  üldsuse  suhtumine  arengupuudega  inimestesse  mõjutab  kogu  personali 
tööd. Abisaajaid tuleb aidata ja toetada, et nad suudaksid võimalikult palju ja võimalikult 
pikka aega ise hakkama saada ja et nad saaksid ise otsustada, kuidas personal neid  aitama  
peaks. See kuidas hooldaja oma ametirolli kujundab, sõltub haridusest kui ka tervest reast 
isiklikest  eeldustest,  nagu  näiteks  isiklik  elukogemus  ja  suhtumine  vaimupuuetega 
inimestesse. 
 
Rasked küsimused, on õigus oma töös tekkivate ränkade küsimuste eest segaduses olla. 
Mis  on  selliste  inimeste  élu  mõte?  Kas  ei  oleks  parem,  kui  nad  sureksid?  Kui   sellistest  
mõtetest  ja  tunnetest  saaks  kellegagi  rääkida  ning  nendesse  suhtutakse  soojuse  ja 
mõistmisega, siis on loodud tingimused isiklikuks arenguks, mida ei paku kaugeltki iga 
töö. 
Et hooldustöös on vaja niipalju endast anda, peab ametirolli kujundama oma isiku järgi. 
Me  suhtume  teistesse  igaüks  omal   kombel .  Ja  nii  see  peabki  olema:   vaimupuudega  
inimesed  on    sama  vähe  ära  teeninud  stereotüüpset  kohtlemist.  See  ei  tähenda,  et  võib 
endale kõike lubada, oma tundeid välja elada ja oma vajadusi rahuldada: hoolekanne on 
töö,  mis  nõuab  teadmisi,  enesedistsipliini,  kannatlikkust  ja  sisseelamisvõimet.  Sellele 
lisaks  on  vaja  tunda   iseennast ,  et  oleks  võimalik  vahet  teha  enda  ja  arengupuudega 
inimeste vajaduste vahel. 
Kuna vaimupuudega inimesed ei sarnane üksteisega, on rikkuseks see, kui ka hooldajad 
on sama erinevad. 
 
2  
Jaksata  anda  ja  võtta-  empaatiast  ja  kurnatusest.  Võimet  teiste  inimeste  olukorda  sisse 
elada      nimetatakse  empaatiaks.  Et  sisseelamisvõime  hoolekandetöös  kasu  tooks,  peab 
sellega  kaasnema  tegutsemine-  me  võime  kuitahes  palju  teistele  inimestele  kaasa  tunda 
aga kui sellele ei järgne teod, siis on meie empaatia temale vähese väärtusega. 
Empaatia olulisus hoolekandes on seotud sellega, et paljudel vaimsete puuetega inimestel 
on raske oma tahet, tundeid ja vajadusi väljendada. 
Hooldajal hoolekandeasutuses on üks amet- palju rolle: 
* ei  ole  võimalik  anda  lihtsat  ja  ühetähenduslikku  ülevaadet  hooldaja   tööülesannetest  
hoolekandesüsteemis.  Raskuspunkti  asukoht  sõltub  sellest,  kus  ja  kellega  töötatakse. 
Mõned näited: 
* olla hooldatava usaldusisikuks ja  esindajaks  küsimustes, milles ta ise ei saa enda eest 
rääkida, 
* temale sobival viisil vastutada füüsilise ja psüühilise hoolduse eest, 
* koos teiste töötajate ning hooldatava endaga tema vajadusi ja soove mõtestada, hinnata 
ja rahuldada, 
* aidata psühhosensoorse, suhtlemis-,  motoorika  ja ekamisoskuste (ADL) ning sotsiaalse 
treeningu juures, 
* aidata majandustoimetustes, näiteks pesta pesu, teha süüa, koristada ,  
* olla korraldaja- näiteks rahaasjades 
* jne. 
Paljudele  hooldajatele tähendab töö kõiki neid ülesandeid ja veel paljugi muid. 
 
Töö rühmakodus 
Arengupuudega  täiskasvanule  on  domineerivaks  elamisvõrmiks  rühmakodu,  kus 
varasemast   rohkem  lasub  vastutus  otseselt  hoolduspersonalil.  Selles  süsteemis  võib 
hooldaja suures osas teha ükskõik mida. Ta võib juhendamistel ja nõupidamistel osaleda, 
ta  võib  koos  elanikega  mitmesugustel  rühmakoduvälistel  üritustel  käia.  Ta  peab  olema 
ühtviisi  osav  nii  eelarve  koostamisel,  arvepidamisel,  söögitegemisel  kui  ka 
 
3  
kvalifitseeritud raviprotseduuridel. 
Ometi on selles ametis palju lõkse ja ohte. Sama kerge, kui seda põnevaid eesmärke ja 
leida inspireerivaid tööülesandeid, on ka võimalus langeda rutiini ja igavusse. 
 
Töö hooldekodus 
 
See  kuidas  personalile  töö  medley  ja  millised  on  omavahelised  suhted  ning  kontaktid 
omastega,  on  otseselt  seotud  ka  hooldatavaga,  kuigi  ta  ei  ole   asjast   sõnagi   kuulnud . 
Inimeste koostöövõime arendamine muutub seetõttu  igapäevase  töö väga oluliseks osaks. 
Mitmesugused  konfliktid  on  vältimatud,  kui  on  palju  ühise  eesmärgi  nimel  töötavaid 
inimesi. Efektiivne koostöö ei tähenda konfliktide puudumist, vaid on seotid suhtumisega 
tekkivatesse konfliktidesse. 
Koostööd takistavad mitmed asjaolud : 
*  ajanappus  
* prestiiz 
*  teadmatus  
* ebaselge eesmärgiasetus 
* autoriteedivajadus 
* antipaatia 
* väär rolliootus 
* halb töökeskond  
* resultaadi puudumine 
* geograafiline  vahemaa  
Koostöö-  järjepidev  protsess.  Enamikus  koostööküsimustes  on  võimalik  leida 
kompromiss .  Tihti  võtab  kaua  aega,  enne    kui  arusaadakse,  et  mõtlemine,   arutamine , 
katsetamine, uuesti arutamine ja kogemustest õppimine on loomulik töörütm. See peaks 
olema järjepidev protsess, milles arenevad nii personal kui ka vaimupuudega inimesed. 
 
4  
 
Meeskonnatöö  
 
Hoolekandesüsteemis mõeldakse meeskonna ehk töögrupi all rühma erinevate kogemuste 
ja haridusega inimesi, kes töötavad puudeinimesega. Üldjuhul on see spetsialistide grupp. 
Meeskonntöö   eeldab,  et  eri  spetsialistidel  oleks  ühesugune  ideoloogia  ja  ühised 
väärtushinnangud.  Meeskonnatöö  tähendab  seda,  et   kolleegide   ees  antakse  oma 
hinnangutest  aru  ja  näidatakse  oma   kompetentsi .  See  suurendab  meeskonnliikmete 
arusaamist  ja teadmisi teistest valdkondadest.  
Meeskonnatöö  tähendab  pidevat  eri  tahete  ja  arvamuste  läbikaalumist.  See  asetab  suuri 
nõudmisi  vastupidavusele  ja  paindlikkusele.  Seetõttu  peavad  kõik  meeskonnliikmed 
saama  end   täiendada ,  neid  tuleb  juhendada  ning  meeskonnal  on  vaja  tugevat  ja 
professionaalset  juhti.  Puuetega  laste  ümber  tegutseb  terve  hulk  eri  valdkondade 
esindajaid, see kehtib eriti liitpuuetega laste kohta. 
Terviku  nägemist  piirab hoolekande suunitlus: me keskendume kogu aeg lapse puudele ja 
sellele,  kuidas  see  mõjutab  last  ja  ülejäänut  peret.  On  kerge  unustada  tavalist  last,  kes 
peaks olema  esiplaanil  mitte ainult ühiakonnas  üldisemalt , vaid ka hoolekandesüsteemis. 
Raskused  tekivad  siis,  kui  personal  tihti  vahetub.  Kui  kogenenud   kolleegid    lahkuvad   ja 
uutega asendatakse, võib see grupi arengule anda uue hoo aga see on ka  väsitav .                                                                         
 
Koostöö lapsevanematega 
 
Lapsevanemate  ja personali koostöö on suure tähtsusega. Ometi tajub kumbki pool seda 
arva   millegi  lihtsa  ja  pingevabana.  See  sõltub  ehk  kõige  rohkem  sellest,  et 
puudeinimesele  lähenetaksa  kahest  küljest:  vanemad  lähtuvad  armastusest  lapse  vastu, 
oma  unikaalsest  kogemusest  ja  intuitsioonist,  personal  lähtub  rohkem  oma 
töökogemustest  suure  hulga  puuetega  laste  või  täiskasvanutega  ja  professionaalsest 
kompentensist.  Kui  vanemate  ja  hooldajate  arusaamad  kokku  puutuvad,  on  tunded  ja 
 
5  
ootused erinevad. See, mis on ühelepoolele iseenesestmõistetav, n seda harva teise poole 
jaoks. 
Ära  ei  tohi  unustada,  et  ka  personal  võib  arengupuudega  inimese  eest  hoolitsemisega 
liialdada!  On  kerge  emarolli  sisse  elada  ja  raske  otsustada  milliseid  nõudmisioleks 
mõistlik esitada. Nii koostöö kui ka  konkurents  liighoolitseva personali ja liighoolitsevate 
vanemate vahel võib saada vaimupuuetega inimesele saatuslikuks. 
 
Kasutatud  kirjandus:  Ann  Bakk,  Karl  Grunewald  “Vaimupuudega  inimeste 
hoolekandest”  
 
 
 
 
 
6