ERIVAJADUSEGA LAPS LASTEAIAS 1 (0)

Tallinna Ülikool
Haridusteaduste Instituut
Õpetajaharidus ja kasvatusteadused
ERIVAJADUSEGA LAPS LASTEAIAS
Õpipäevik
Juhendaja :
Tallinn 2016
Sisukord
Lugemispäevik 3
a.Logopeedilised jutukesed 3
b.Epilepsiahaige lapse toetamisvõimalused igapäevaelus. 3
c.Erivajadusega laps lasteaias 4
d.Andekas laps lasteaias ja individuaalsed tegevused eriandekatele. 4
e.Mis on autismispektri häire? 5
f.Autistlik laps peres on vanematele nagu viis last korraga 5
g.Kaasavast haridusest ja sobitusrühmadest 6
h.Muusikaline lisategevus erirühma lastele 6
i.Kuulmispuudega laps vajab õigel ajal abi 7
j. Leelo Tiisvelt: erivajadusega laps tavaklassis? Jah, see on normaalne. 7
Loengumaterjalide lühikokkuvõtted 9
Õppefilmide ülevaated 23
a.Kuulmispuudega lapsed. 23
b.Arendusrühma tegevused 23
Lugemispäevik

Logopeedilised jutukesed
Me kõik teame, et mingi oskuse kujunemiseks on vaja seda harjutada . Kõnelemiseks on oluline saavutada nii suulihase hea liikuvus kui ka koordinatsioon . Pati ja Malle jutukesed on mõeldud toetamaks problemaatiliste häälikute õiget hääldusoskust. Vahvaid jutukesi kuulavad lapsed meeleldi, eriti kui jutukeste juurde kaasata mänguasju reaalsete tegelastena. Jutukesi võivad lisaks õpetajatele või logopeedidele kasutada ka lapsevanemad. See annab neile võimaluse emotsionaalset lähedust pakkuvat ja arendavat koostegevusust oma lapsega läbi viia. Jutukeste allosas on juhised, mis selgitavad läbiviidavat tegevust või häälitsust. Jutukeste tekst võimaldab silpe hääldada mitmeid kordi. Sellised kordused kinnistavad hääliku õiget hääldamisoskust. Õpetaja loeb jutukese teksti ning hääldab silbid lapsele õigesti ette. Seejärel hääldab laps neid kas iseseisvalt või koos õpetajaga. Kui laps ei suuda silpe õigesti hääldada, on mõistlik logopeediga nõu pidada.
http://www.teatoimeta.ee/Logopeedilised_jutukesed_1091.ht m

Epilepsiahaige lapse toetamisvõimalused igapäevaelus.
Üks raskemaid vorme lastel on Lennox – Gastaut sündroom . Need lapsed vajavad erilist hoolt ja järelvalvet. Uurimused on näidanud, et epilepsiaga lapsed on enam hüperaktiivsed, agressiivsed, madala enesehinnanguga ja neil napib sotsiaalseid oskusi.
Õpetajad on omandanud teadmisi, kuidas nende lastega käituda, kuid nad tunnistavad, et ka nemad tunnevad ebakindlust. Õpetaja ülesandeks on kindlasti aidata lapsel leida oma võimed ja võtta end sellisena nagu ta on. Õpetamise meetodid peavad olema kohandatud lapse võimetele, sinna kuulub ka füüsiline tegevus. Raskusi tekitavad kindlasti erinevad väljasõidud ja matkad, sest epilepsiaga laps peab
olema sealgi turvatud. Epilepsiaga laps peaks saama tunda end teistega võrdselt, sest tavaliselt on neil oma haiguse tõttu madal enesehinnang. Vihahood ja hüsteeria on olukorrad, kus täiskasvanu peab säilitama rahu ja ootama kuni laps on rahunenud, samas tekkivad afektiivsed krambihood võivad hirmutavad olla ka kaaslastele. Epilepsiaga võivad kaasneda kaasnähud, milleks võivad olla motoorsed häired. Motoorsed oskused ja vilumused on tähtsaks üldises arengus. Motoorika areng on tihedat seotud sotsiaalsete oskustega. Motoorne arendamine toimub igapäevaelus kõikjal – mängudes, jalutuskäikudel, tegevustes.
http://www.teatoimeta.ee/Epilepsiahaige_lapse_toetamisvoima_758.ht m

Erivajadusega laps lasteaias
Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastest vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest, sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks, areng lapsevanema teadlikkusest ja energiast.
Varajase sekkumise olulisi põhimõtteid on, et lapse arengu kõrvalekaldeid tuleb võimalikult varases eas ära tunda. Tõhustatakse lapse personaalset arengut, toetatakse perekonda ja lapse sotsiaalset kaasatust ning tugevdatakse perekonna pädevust. Last saab tõhusalt aidata vaid siis, kui teda ja ta vajadusi hästi tuntakse ja ta arengut järjekindlalt hinnatakse. Kõigepealt hindavad lapse võimeid ja vajadusi tema lähedased, need, kes lapsega kõige enam aega koos veedavad. On vaja märgata, et lapse areng kulgeb eakaaslaste omast veidi erinevalt. Kui lapsevanem ise ei märka või ei soovi märgata lapse erisusi, siis peaksid sellele tähelepanu juhtima perearst või lasteaia õpetaja.
Lapse arengu jaoks oluliste tegevuste planeerimine ja läbiviimine on võimalik siiski vaid siis, kui laps on läbinud vajalikud uuringud ja tema erivajaduse olemus teada. Seega saab last aidata, õpetada ja tema puuet korrigeerida, kui on selgeks tehtud, millisel arengutasemel laps antud momendil on. Tähtis on, kuidas lapsevanem suhtub kõrvalseisjate püüdlustele nende tähelepanu juhtida oma lapse erivajadustesse. Oluline on lapsevanemat toetada, nõustada ja mõista selles olukorras.
http://www.teatoimeta.ee/Erivajadusega_laps_lasteaias_680.ht m

Andekas laps lasteaias ja individuaalsed tegevused eriandekatele.
Andekuse komponentide ja andekate laste eripärade tundmine aitab meil neid andeid paremini avastada. Tavaliselt märgatakse lapse andekust lihtsalt last jälgides. Igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt. Andekatele lastele soovitatakse tegevusi, mis arendaksid leidlikust, loovust , mälu. Hea kõneoskuse arendamise eesmärgil tähtsustatakse pidevat suhtlemist lastega. Heaks arendajaks peetakse praktilisi käelisi tegevusi.
Lingvistiliselt võimekate laste köitmiseks on head sõnamängud, jutustada ümber muinasjutte, mõeldes sellele kas kurva või lõbusa lõpu jne. Matemaatilis-loogilise andeka lapse jaoks on huvitav võrrelda, klassifitseerida ja sorteerida asju või nähtusi, kokku panna puslesid, leida seoseid , arvutada. Ruumilis -visuaalse võimekusega lapse jaoks on lihtsaim viis omandada informatsiooni pildilisel kujul - näidake talle fotosid või jooniseid, laske tal üles joonistada loodusvaatluse või katsete tulemusi vms. Muusikaliselt võimeka lapse kütkestamiseks kasutage helisid ja meloodiaid, laske tal salvestada temaatilisi laule, matemaatika tegevustes võiks ta kokku lugeda trummilööke või kujundada muusikalisi mustreid instrumendi abil. Kehalis-kinesteetiliselt võimekale meeldib dramatiseerida stseene ja situatsioone, pallimängus omandab ta matemaatikat paremini kui lihtsalt arve kokku lugedes, laske tal mõõta, kui kaugele ta üht või teist uuritavat objekti jaksab vedada. Naturalist – kus võimalik, kasutage ainet selgitades loodusobjekte või loomade, taimede fotosid ja raamatuid. Interpersonaalselt võimeka lapse jaoks on tähendusrikas töö rühmas, igasugused meeskonnamängud ja grupidiskussioonid käsitletava aine teemadel on tema köitmiseks parimad vahendid. Eksistentsialistliku intellektuaalsusega laste puhul on võluväega arutelud filosoofilistel teemadel. Lasteaiaõpetajad on arvamusel, et andekad lapsed vajavad lisaks tavapärastele tegevustele ka täiendavaid, individuaalseid tegevusi.
http://www.teatoimeta.ee/_Andekas_laps_lasteaias_ja_individ_408.ht m

Mis on autismispektri häire?
Autismispektri häire on (geenikogumi ning nähtavate tunnuste poolest) väga eripalgeline erinevatel põhjustel tekkiv varase algusega närvisüsteemi arenguhäire, mis varieerub kulult, sümptomite ja kaasuvate häirete raskusastmelt ning arvult. Haiguste klassifikatsioonis liigitatakse autismispektri häired pervasiivsete arenguhäirete kategooriasse. See on seotud asjaoluga, et need sotsiaalset, kõne- ja toimimisviisi arengut puudutavad häired püsivad kogu elu vältel. Kuigi häire on püsiv, on kohase häirespetsiifilise haridusliku sekkumise toel võimalik saavutada märkimisväärseid positiivseid muutusi, s.t. häire kulg on erinev. Pervasiivsete arenguhäirete hulka kuuluvad nii autismisündroom kui ka Aspergeri sündroom, mille puhul kõrvalkalded eakohasest arengust on vähem ulatuslikud . Mõiste spektri häire viitab sellele, et kuigi kõigil autistlikel inimestel on kindlad sarnased tunnused, esinevad need ometi erineval määral ning kaasuvate sümptomitega erinevas kombinatsioonis. Sageli kaasneb autismispektri häirega ka vaimse arengu mahajäämus, samas on paljud autistlikud inimesed keskmise või keskmisest kõrgema intellektiga.
http://www.autismtallinn.ee/meist/perele/mis-on-autismispektri-haire/

Autistlik laps peres on vanematele nagu viis last korraga
Järjest rohkemate lapsevanemate reaalsus - autistlik laps - muudab terve perekonna elu. Häirega laste jaoks on erirühmad, kuid vahel piisab naise sõnul arendusrühmast. Parimal juhul saab laps tavarühma jääda, kus talle palgatakse abiõpetaja . Autismiühingu esinaine rõhutas, et kasvatama peab autisti nagu tavalist lastki – nõudmised tuleb paika panna. Vanem peab siiski aru saama, et reeglina ei anna häirega lapse puhul ühekordne õpetamine tulemust. Sõnakuulmatus võib naise sõnul tuleneda autismiga mõnikord kaasnevast vaimupuudest – kergest või sügavast –, kuid vahel laps lihtsalt ei mõista. Teinekord aitab, kui vanem korraldusi ja käsklusi lapsele mõistetavalt ümber sõnastab. Kui autistlik koolieelik saab tavalasteaeda jääda, on perel kõige raskem teiste mudilaste vanematega. Lasteaed on aga olulise tähtsusega, et teha autistile selgeks elementaarsed oskused – kas või potil käimine, isiklik hügieen ja söögilauas käitumine. Tartus saavad autistid ühes koolis tavaprogrammi järgi õppida, kuid Tallinnas on vanemad püstihädas, sest lapsed suunatakse koduõppele. Kuid autism ei vali elukohta ning tuleb ette, et perel tuleb kodu vahetada. Kui autistist laps elab alevikus, kus on põhikool, ja saab teatud mööndustega tavakoolis hakkama, siis parimal juhul määratakse talle abiõpetaja, kes aitab õppeprogrammi omandada. Sügava vaimupuudega lapsed sageli nädalase internaadivõimalusega koolidesse – näiteks Maarja kooli Tartusse .
http://naine24.postimees.ee/379549/autistlik-laps-peres-on-vanematele-nagu-viis-last-korraga

Kaasavast haridusest ja sobitusrühmadest
Erivajadustega lapsi on lasteaedades iga aastaga üha rohkem. Kuigi kohti on viimastel aastatel juurde loodud, pole neid siiski piisavalt. Suur probleem on ka tugispetsialistide nappus. Kuigi järjekorrad erirühmadesse pole enam nii pikad kui aastaid tagasi, kõigile kohti ei jätku ,” tõdeb Milena Pogodajeva. „Eriti on vaja juurde rühmi autismispektri häiretega laste jaoks, kelle arv kiiresti kasvab. Raske erivajadusega lapsele saab sotsiaalsüsteemi kaudu ka tugiisikut taotleda, aga sellele teenusele on samuti pikk järjekord . Osa lapsi ongi just seepärast kodus, et individuaalse abistajata nad lasteaias hakkama ei saa. Eriti keeruline on lasteaedadesse leida logopeede.
 Sobitusrühmas on neil lastel lihtsam hakkama saada, sest tavarühmaga võrreldes on seal laste arv väiksem – iga erivajadusega last loetakse kolme lapse eest. Sageli ei ole lihtne veenda ka erivajadusega lapse vanemaid, et just see rühm on lapsele parim. On vanemaid, kes ei taha probleemi tunnistada, sest sellest teada saada on valus. Lisaks kardetakse, et laps saab sildi külge. Sobitusrühma lastega tegelevad sobitusrühmas rühmaõpetajatele lisaks logopeed ja eripedagoog , laste eripära arvestavad nii muusika - kui ka liikumisõpetaja. Diagnoosiga lapsed vajavad muidugi lisatähelepanu. Mõnele lapsele on hästi oluline füüsiline kontakt, ta suudab keskenduda siis, kui tal käest kinni hoitakse. Mõnda ei haaratagi grupitegevusse, vaid tegeletakse temaga pärast individuaalselt.
http://opleht.ee/25305-kaasavast-haridusest-ja-sobitusruhmadest/

Muusikaline lisategevus erirühma lastele
Muusikaline lisategevus nägemispuudega lastele võimaldab arendada kuulamis - ja kompimisoskust, mälu ning rütmitunnet. Tartus asub Maarjamõisa lasteaed, maja on suur, tervelt 13 rühma. Nendest kahes on leidnud hubase olemise meelepuuetega lapsed. Rühmaõpetaja kasutab töös lastega muusikalis-rütmilist tegevust. Rühmatöös on iga päev võimalik leida mõni nädalateemadega seostuv laul, luuletus või näpumäng, mille lapsed saavad nädala jooksul selgeks õppida. Sagedasti saab neile lugudele lisada rütmilisi liigutusi, žeste ja viipeid, mida sõltuvalt lapse nägemispuude raskusest saab harjutada lapsega koos kas grupis või individuaalselt. Lapsega saab koos liigutusi läbi teha, vajadusel tema kätt sobivasse asendisse sättida. Muusikalised lisategevused nägemispuudelistele lastele võimaldavad arendada nii kuulamis- kui ka kompimisoskust, samuti treenib see mälu ning rütmitunnet. Kõige selle juurde käib suur rõõm üheskoos laulmisest. Kuna lugema õppimine toetub rütmitajule, optilisele tajule (nägemisele), kinesteetilisele ( liigutus -) tajule, hääliku kuulmisele ja operatiivmälule, on muusikaline lisategevus meie lastele kindlasti abiks.
http://opleht.ee/1792-muusikaline-lisategevus-eriruhma-lastele/

Kuulmispuudega laps vajab õigel ajal abi
Tallinna Heleni kooli surdopedagoog Kaia Maripuu aitab lapsi , kelle maailm on vaiksem kui tavalastel . Kuulmispuuetega laste õpetajad peavad endast palju andma , laste edusammud pakuvad aga ehk enamgi rõõmu kui tavakoolis. Kuna 1990-ndate algusest surdopedagooge Eestis enam ei õpetata , on selle ala spetsialistidest suur puudus . 
 Keskmiselt implanteeritakse aastas üheksa last. Algus oli üsna vaevaline , sest abivahendid paigaldati liiga hilja , kuid praeguseks on kasvanud peale põlvkond , kes on saanud abi õigel ajal . Hea vaimse võimekuse , koduse abi ning surdopedagoogi / logopeedi pideva tegevuse korral on sellisel lapsel võimalus pöörduda tavakooli . Hiljuti sai esimene laps kahepoolse implantaadi mõlema kõrva jaoks . See on väga oluline , sest ühepoolse aparaadiga ei taju laps , kustpoolt heli tuleb . Ta ei kuule ruumiliselt , vaid üksnes ühest suunast , mistõttu on näiteks autode liikumise suunda ja telefonihelina asukohta raske tajuda . Kui kuulmislangusega lapse intellekt on heal tasemel ning surdopedagoog , logopeed , kodu , lasteaed ja kool last toetavad , siis ei saa tulevikus arugi , et inimene ei kuule nii nagu teised. Järgnevalt soovitused õpetajale , kelle rühma või klassi tuleb kuulmispuudega laps:
1 . Kasutada tuleks kuuldetaju võimalusi 2 . Suultlugemine toetab last 3 . Tuleb mõelda oma keelekasutusele 4 . Arvestame lapse keeleliste iseärasustega 5 . Kirjutatud tekst on abiks , kuid vaid siis , kui see on piisavalt mõtestatud 6 . Tundides peavad lapsed kõnelema ükshaaval , mitte läbisegi – sel juhul saab ka kuulmispuudega laps teiste kõnest info kätte 7 . Võimalusel vajavad kuulmispuudega lapsed individuaalset ette- või järelõpet , tunnis abiõpetajat .
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=opetajateleht20090605.1.16

Leelo Tiisvelt: erivajadusega laps tavaklassis? Jah, see on normaalne.
Kaasav haridus astub Eestis esimesi samme ja on selge, et tahtes kasvada tervemaks, tugevamaks ja taiplikumaks ühiskonnaks, ei ole meil teist teed, kui sellega sügavamalt edasi tegeleda, kirjutab Randvere kooli direktor Leelo Tiisvelt.
Haridusliku erivajadusega on õpilane, kelle andekus , õpiraskused, terviseseisund , puue , käitumis- ja tundeeluhäired vm toovad kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus , õppeprotsessis, õppe kestuses jne. Ehk lühidalt – nad vajavad abi, mida tavaline õpilane ei vaja, ja toetust, mida tavaline õpetaja sageli ei suuda pakkuda. Kaasava hariduse põhimõtete järgi peaks iga laps saama kvaliteetse hariduse kodu lähedal asuva kooli tavaklassis koos tavaliste õpilastega. Sama selge on, et see tee ei saa olema kerge, kuid oma kogemuse põhjal julgen öelda, et see pole kindlasti ka võimatu. Haridusliku erivajadusega laste jaoks on n-ö tavaliste lastega koos olemine ülimalt tähtis, sest võimaldab neil enamate eakaaslastega suhelda, kogeda uusi olukordi, saada positiivset tagasisidet. See kiirendab nende tavaklassidesse integreerumist, mis on ju üks kaasava hariduse eesmärkidest. Kui laps saab hakkama tavaklassis, siis saab ta hakkama ka igapäevaelus. Kaasavat haridust peetakse kulukaks – see nõuab vahendeid. On vaja inimesi: logopeede, eripedagooge, psühholooge, kooliõde, mõnel puhul terapeute. Enamikku arendavatest mängudest saavad kasutada ka tavaõpilased ja neilgi on vahel vaja tugistruktuure. Sealjuures ei tohi unustada, et erivajadus võib olla ka eriline andekus. Sestap on oluline, et vajalikud tugisüsteemid oleksid olemas juba alates lasteaiast. Samuti peaks õpetajakoolituse lahutamatu osa olema eripedagoogika , et õpetajad oskaksid oma igapäevatöös sekkumist vajavaid olukordi märgata ning nendega toime tulla.
http://arvamus.postimees.ee/3419617/leelo-tiisvelt-erivajadusega-laps-tavaklassis-jah-see-on-normaalne
Loengumaterjalide lühikokkuvõtted

• ERINEVUSED. MIS ON ERIVAJADUS?
  

Inimesed erinevad üksteisest: vaimsete ja psühhomotoorsete võimete, tausta ja isiksuseomaduste poolest

Erivajadus on kõik see, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda, et tagada lapsele maksimaalsed võimalused arenguks.

Koolieelses eas avalduvaid erivajadusi nimetatakse ka arengulisteks erivajaduseks.

Koolieas nimetatakse neid hariduslikeks erivajadusteks.

Koolijärgsed probleemid avalduvad sageli toimetuleku-piirangutena, hoolekandes eristatakse kehalisi ja psüühilisi erivajadusi.

• TERMINOLOOGIA
  

puue - organismi, psüühika või motoorika mõne funktsiooni täielik puudumine

hälve - psüühika ja/või motoorika funktsiooni osaline puudumine

häire – mõne funktsiooni osaline puudumine, kergesti mööduv või kõrvaldatav hälve.

• HARIDULIK ERIVAJADUS
  

Hariduslike erivajadustega õpilaseks on õpilane, kelle eriline andekus, õpi- või käitumisraskused , terviserikked, puuded või pikemaaegne õppetööst eemalviibimine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohendusi õppe sisus, õppeprotsessis või õpikeskkonnas.

• KELA RÕK
  

Erivajadustega laps - kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest ja kultuurilisest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi lapse kasvukeskkonnas või rühma tegevuskavas.

Vajadusel koostavad rühma pedagoogid õppeaasta algul koostöös logopeedi/eripedagoogi jt spetsialistidega ning lapsevanemaga lapsele individuaalse arenduskava, mida analüüsitakse vähemalt 1kord aastas.

• KELA SEADUS
  

Lasteasutuse põhiülesanne on lapse ealisi, soolisi, individuaalseid vajadusi ja iseärasusi arvestada.

Valla- või linnavalitsus võib lasteasutuse juhataja ettepanekul moodustada lasteasutuses vastavalt vajadusele sobitusrühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega, samuti erirühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed, kuhu võetakse vastu vanema kirjaliku avalduse ja nõustamiskomisjoni otsuse alusel.

Laste arv erirühmas 1) kehapuudega laste rühmas kuni 12 last;
2) tasandusrühmas, kus käivad spetsiifiliste arenguhäiretega lapsed, kuni 12 last;
3) arendusrühmas, kus käivad vaimse alaarenguga lapsed, kuni 7 last;
4) meelepuudega laste rühmas kuni 10 last;
5) liitpuudega laste rühmas kuni 4 last;
6) pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmas kuni 4 last.

Laste arv sobitusrühmas on laste suurim lubatud arv väiksem kui teistes lasteasutuse rühmades, arvestades, et üks erivajadusega laps täidab kolm kohta

Valla- või linnavalitsus loob võimalused erivajadustega laste arenemiseks ja kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses, kuhu luuakse sobitusrühmad ja kui puuduvad võimalused sobitusrühma moodustamiseks, siis moodustatakse erirühmad või asutatakse erilasteaiad.


• ERIVAJADUSTE DIAGNOOSIMINE
  

Erivajadusi diagnoositakse tavaliselt meditsiinisüsteemis.

Lapse olemasolevaid oskusi ja keskkonna võimalusi hindavad psühholoogid ja õpetajad, oluline on spetsialistide koostöö.

Raske puudega lapsi vanuses sünnist kuni neljanda eluaastani peaksid märkama lapsevanemad, perearstid ja teised esmatasandi meedikud.

Kindlasti tuleb spetsialisti poole pöörduda, kui laps: ei hakka esimesel eluaastal reageerima ümbruses toimuvale; on väga tugeva või nõrga lihastoonusega; ei õpi pooleteist aastaselt kõndima; ei räägi kaheaastaselt ühtegi sõna.

Lasteaeda või mängurühma minek toob esile mahajäämuse, hälbed sotsiaalsetes ja mänguoskustes.

• ERIVAJADUSTE ESINEMISSAGEDUS JA PÕHJUSTAJAD
  

Mida raskem on puue, seda harvemini see esineb.

Erivajaduste tekkepõhjused on pärilikud eeldused koos keskkonna mõjudega.

Erivajadusi, välja arvatud andekust, põhjustavad 4 omavahel seotud rühma tegureid: vaesus koos kultuurinõrga kasvukeskkonnaga; ebaadekvaatne ja/või vähetoimiv õpe ja kasvatus; sünnipärased või omandatud puuded; õppekeelest erinev kodune keel koos eripärase kultuuritaustaga.

• ERIVAJADUSTE LIIGITUS
  

Erivajadusi liigitatakse erinevates riikides erinevalt.

Traditsiooniline on tekkepõhjustest ja avaldumisest tulenev liigitus: 1.meelepuuded ( kuulmis - ja nägemispuuded) 2.vaimupuuded 3.kõnepuuded 4.kehapuuded 5.õpiraskused 6. emotsionaal - või käitumisraskused 7.liitpuuded 8.HEV-d põimuvad ka vaegurluse ehk invaliidsusega. Sügava puudega lapsed on tunnistatud lapseeast invaliidideks.

• LASTEASUTUSE SOBIVUS ERIVAJADUSEGA LAPSELE
  

Pimedate, kurtide , raske vaimse alaarenguga või vaimsete hälvetega laste kasvatamine toimub eriasutustes (erirühmades).

Koos kaasava hariduse tendentsiga, püütakse erivajadusega lapsi maksimaalselt sobitada tavalasteaedadesse.

Praegu eksisteerib paralleelselt nii eri- kui ka sobitusrühmade süsteem (kuhu saab sobitada kergema puudega lapsi).

Rühma valikul on määrav lapsevanemate soov, kuid otsustamiseks vajavad vanemad spetsialistide (arst, psühholoog, eripedagoog, logopeed) nõu.

Raske puudega lastel on kasulikum viibida erirühmades, kus neid arendavad vastavad spetsialistid (raske puudega laps saab olla sobitusrühmas vaid siis, kui lapsel on isiklik abistaja ning individuaalne arengukava)

• EVL ARENGU TOETAMINE
  

Erivajadustega laste arendustegevust planeerides ja läbi viies tuleb arvestada: üldiste iseärasustega; puudespetsiifiliste iseärasustega; lapse individuaalsete iseärasustega; tugineda lapse arengulisele vanusele; seada jõukohased ülesanded, raskusaste ; määratleda arendamist vajavad valdkonna

• ERIVAJADUSTEGA LASTE ARENGUPROBLEEMID
  

Kõigile erivajadustega lastele on omased üldised ja spetsiifilised arenguprobleemid.

Üldised probleemid: sotsiaalse kohanemise raskused; psüühiliste protsesside (taju, mälu, mõtlemine) ja kõne madalam arengutase; tunde- ja tahteelu haired; nõrk motivatsioon; motoorika mahajäämus.

• AEV LASTE ÕPETAMISE JA ABISTAMISVÕTETE SÜSTEEM
  

koostegevus (lapse käte juhtimine),

osutava viipe kasutamine,

täiskasvanu tegevuse jäljendamine ,

näidise kasutamine,

sõnalise kirjelduse või korralduse kasutamine.
Lapse iseseisvus peab järjest suurenema ning abivajadus vähenema.

• VARAJANE MÄRKAMINE JA TEATAMINE
  

Mida varasemas eas lapse probleeme ja iseärasusi märgata ning nendega tegeleda, seda paremad on selle lapse jaoks tulevikuväljavaated.

Ka näiliselt hoolimatud vanemad soovivad tavaliselt oma lastele head, kuid nad ei oska lapse emotsionaalseid vajadusi rahuldada - positiivse toetuse korral on nad enamasti võimelised muutuma .

Tuleb arvestada, et diagnoos võib olla perele šokeeriv ning kohanemine võtab aega, seetõttu tasub rõhutada esialgu pigem positiivset.

Lapsevanemad vajavad sageli ise aega ja abi, enne kui suudavad lapse arengu huvides lasteaia koostöö-pakkumise vastu võtta.

Õpetajal tuleb lapsevanemale järjekindlalt selgitada, et lisauuringute tulemused aitavad leida tema lapse probleemile sobivaima lahenduse.

• KONTAKTI LOOMINE LAPSEVANEMAGA
  

Alusta positiivsest – räägi lapse tugevatest külgedest ja edusammudest .

Kutsu lapsevanem endale appi, rõhuta koostöö vajadust.

Ole valmis ka selleks, et vanem reageerib viha, kurbuse või süüdistamisega – see on märk sellest, et vanem tajub probleemi.

• KUI VANEM AVALDAB VASTUPANU …
  

Kuula aktiivselt, püüa mõista, ole siiras ja toetav !

Ära õigusta ennast või lasteaeda.

Aktiivne kuulamine aitab vanemal oma tundeid ventileerida

Kui vanem on pisut rahunenud, siis edasta palve koostööks uuesti.

• KOGEMUSTE JAGAMINE
  

Pärast probleemi selgitamist küsi lapsevanemalt luba oma arvamuse avaldamiseks ja kogemuse jagamiseks

Selgitusi jagades lähtu oma kogemustest ja teadmistest

Vahel tuleb ka lihtsaid tõdesid selgitada mitu korda, sest vanema jaoks on see uus info ja kõrge ärevuse tõttu ei suuda vanem meelde jätta.

Küsi vanemalt tagasisidet, mida ta kuuldust arvab ja millised on ta mõtted edaspidiseks tegutsemiseks.

• ARENGUVESTLUS AEV LAPSE PEREKONNAGA
  

Tähtis on tunnustada lapsevanemate panust.

Tutvustada lasteaia nägemust lapse arengu hetkeseisust ning selle toetamise võimalustest.

Õpetaja peab olema valmis kõiki lapse kohta antavaid hinnanguid põhjendama (konkreetseid näited, käitumise täpseid kirjeldused)

Parem on infot anda järk-järgult ning väga selgelt rõhutada

Arenguvestlus peab lõppema kokkulepetega lapse arendamise osas, kokkulepped fikseeritakse kirjalikult.

• KUULMISPUUE
  

Mõisted: Kuulmispuudele keskendunud eripedagoogika osa nimetatakse surdopedagoogikaks ja vastavat spetsialisti surdopedagoogiks. Kuulmishäiretega inimesteks nimetatakse neid, kelle kuulmine on teatud määral nõrgenenud. Kui kuulmine võimaldab kõne mõistmist, on tegemist vaegkuulja ehk nürmikuga (raske astme vaegkuulmise korral on kuulmislangus 50-70db, need lapsed õpivad tavaliselt erikoolis; keskmine aste on 20-50db, kerge aste 15-20db), nürmikud omavad potentsiaali kõne õppimiseks auditiivsel teel. Kui kuulmist ei ole võimalik kasutada kõne mõistmiseks (isegi kuulmisaparaadi abil), on tegemist kurdiga (kuulmislangust üle 70-80db)

Kurtide liigitus - kui inimene on kaotanud kuulmise alles pärast suulise keele omandamist (alates 3,5 eluaastast) on ta hiliskurdistunud. Kui laps kaotab kuulmise enne kõneomandamist, on tegemist varatekkelise kurtusega. Sünnipärane kurtus on tavalisem kui imikueas tekkinud kurtus, seetõttu räägitakse ka lihtsustatult kaasasündinud kurtuseset (ei ole hääletaju). Kurt laps ei saa suulist kõnet loomulikul teel omandada, sest ta ainult näeb huulte liikumist ja näoilmeid. Pimekurdid - ei ole suutelised kasutama ei suulist kõnet ega tavalist viipekeelt. Nende puudutustel põhinevat ehk taktiilset keelt võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.

Kuulmiskahjustuse põhjused: üsasisesed nakkushaigused (punetised, süüfilis jt), ototoksiliste ravimite tarvitamine raseduse perioodil ja väikelapseeas, sünnitrauma, aju vastavate keskuste arenguhäired , meningiit, leetrid , punetised, gripp , kõrvapõletik, mürakahjustused, umbes 20% on pärilikkust (90% kuulmispuudega lastest sünnib kuuljate perekonda)

Kuulmispuude mõju lapse üldisele arengule sõltub: kuulmislanguse sügavusest; tekkeajast; laadist; sellest kas vanemad on kurdid või kuuljad

Diagnoosimine – Kurtust on võimalik diagnoosida hiljemalt 3. elukuul, vaegkuulmist 3. eluaastal. Kõne areng sõltub ka kahjustuse tekkimise ajast: • kui kuulmiskahjustus tekib enne teist eluaastat , siis kõne kaob täiesti • 2-5 eluaastat – kõne säilub ca 1a • 5-6 eluaasta vahel – kõne säilub osaliselt • pärast 7eluaastat, kõne säilib, kuid pidurdub, tekivad intonatsiooni ja tempo muutused.

Milliste tähelepanekute korral võiks kontrollida lapse kuulmist? • laps ei reageeri helile • reaktsioonid on ebastabiilsed (kord reageerib, kord ei reageeri) • laps ei suuda leida heli asukohta • laps ei hakka lalisema • lapse kõne ei arene õigeaegselt • laps käitub põhjuseta sõnakuulmatult, jonnakalt • lapsel on kõrvalesta või välise kuulmekäigu väärareng

Kuidas tegeleda kuulmislangusega väikelapsega kodus? • iga heli puhul pöörata sellele tähelepanu: lapsevanem osutab oma kõrvale ja ütleb, mida kuuleb ning ootab lapse reaktsiooni • lapsele tuleb pidevalt tutvustada ümbritsevaid helisid, näidates helitekitajat ja kommenteerides kõnega • parim kaugus on lapse kõrvast 20 - 30cm • algetapil ei pea lapse sõnade häälduse korrektsusele tähelepanu pöörama

Millistel tingimustel areneb lapse kõne kiiremini? • kuulmislanguse varane avastamine • regulaarselt kontrollitud abivahendite igapäevane kasutamine lapse varasest east alates • kakskeelsetes peredes on lapsega suhtlemisel kasutusel ainult üks keel • olulist õpetatavat sõnavara korratakse väga palju erinevates lapsele eakohastes lausetes • laps õpetatakse varases eas lugema, sest lugemisoskus loob aluse sõnavara laiendamiseks ja grammatika omandamiseks

Kuidas suhelda kuulmispuudega inimesega? • rääkida selgelt (püüa suud rohkem avada, sest oleks võimalik suult lugeda) ja kuuldavalt (mitte karjuda; kui sul on midagi suus, siis sinu kõne ei ole arusaadav), näoga vaegkuulja poole, valgus peaks langema rääkija näole • kurt mõistab sind paremini, kui seisad temast veidi eemal – ta näeb tervikpilti • kurt inimene ei reageeri, kui teda kõnetatakse selja tagant, siis tuleks talle viisakalt õlale koputada ja kõnetada vaid siis, kui ta sulle otsa vaatab • rühmatöö puhul olgu vaegkuulja rühm võimalikult väike, kõigi näod olgu nähtavad • kui kurt ei saa sinu kõnest aru, siis kirjuta

• NÄGEMISHÄIREGA LAPSED JA NENDE ARENDAMINE
  

Põhjused - Nägemispuue võib ilmneda näiteks alanenud nägemisteravuses (kaug- ja lühinägevus ), nägemisfunktsioonide kahjustuses (kõõrdsilmsus, nägemisvälja kitsenemine, värvitaju anomaaliad jm). Nägemisteravust hinnatakse paremini nägeva silma järgi. Nägemispuudekeskne eripedagoogika haru on tüflopedagoogika. Sagedamini on põhjuseks pärilikkus või looteea kahjustused, raskeid nägemispuudeid võib põhjustada ka sügav enneaegsus ja nägemist tõlgendava aju osa kahjustused.

Märgid, mis võivad viidata nägemisprobleemidele: 1) lapse silmad on põletikulised, kardavad valgust, teevad kiireid tahtmatuid liigutusi; 2) laps ei näe tahvlile, loeb teksti liiga lähedalt või pingutusega; 3) lugemisel esinevad tüüpvead nagu tekstiosade kordamine, vahelejätmine , sarnaste tähtede vahetamine, lugemisjärje kaotamine; 4) kirjutamisel on raskusi joone hoidmisega, oma käekirja lugemisega.

Nägemispuudega lapse areng. Esimestel elukuudel areneb nägemispuudega imik samamoodi kui nägija. Kriitiliseks perioodiks on pimeda lapse arengus neljas elukuu. Kui sel ajal lapse arengusse ei sekkuta, jääb areng nägevate eakaaslaste omast maha. Teine kriitiline periood lapse arengule on roomamisperiood. Nägemiskahjustuse tõttu vajab peenmotoorika ja silma-käe koostöö erilist tähelepanu. Nägemisprobleemidega lapsi iseloomustab taju ebaselgus, aeglus ja ahtus, mis raskendavad esemete äratundmist, nende vormi ja muude väliste tunnuste eristamist. Iseloomulik on vähenenud liikumisaktiivsus, kannatab liigutuste täpsus ja kiirus, esinevad koordinatsioonihäired. Umbes 30% nägemispuudega lastest esineb kõrvalekaldeid kõne arengus.

Arendustegevused nägemishäirete korral. Silmaravi seisukohalt on hädavajalik prillide regulaarne kandmine ja paremini nägeva silma kinnikatmine tõstmaks nõrgalt nägeva silma nägemisteravust. Õigeaegselt alustatud ravi tagab nägemisvõime paranemise ja nägemisteravus võib tõusta kuni 100%. Nägemine on õpitud funktsioon, mille kvaliteet paraneb harjutamisega vastuvõtlikus eas. Tingimuste tagamine: • ruumide ja laste töölaudade piisav valgustatus, võimalike varjude vältimine; • lastele kasutamiseks mõeldud vahendid paigutatakse laste silmade kõrgusele; • igale lapsele sobiva nägemiskoormuse pakkumine; • nägemist stimuleerivate ja korrigeerivate harjutuste regulaarne sooritamine . Kõikide tajuliikide arendamine toimub etapiviisiliselt erinevate tegevuste käigus, laste praktilisi tegevusi tuleb aata kõnega. Nägemistaju arendamine toetub eelkõige vaatlusoskuse arendamisele. Taktiil- liigutuslik taju on tihedalt seotud nägemistajuga – kujundatakse analüsaatorite vahelised seosed nägemise ja liikumise vahel (Oluline on silmalihaste liigutuste täpsus st käsi õpetab silma ja silm õpetab kätt.)

• KEHAPUUDEGA LAPS
  

LP (liikumispuue) on halvatused, nõrkused, liigutuste koordinatsiooni häired, amputatsioonid, aju- ja selgrootraumad, tserebraalparalüüs jt. LPni viivad haigused, mille hulgas võivad olla ka progresseeruvad: sclerosis multiplex, erinevad düstroofiavormid ja lihasehaigused, Alzheimeri tõbi, artriit jne. Funktsionaalsete piirangutena on levinumad koordinatsiooni- ja kõnehäired , lihaste nõrkus, spastilisus, käe haaramisraskused.

Liigutussfääri kahjustused lastel. LP laste liigutusfunktsioonide areng võib olla pidurdunud (ei kulge eakohaselt), on mingil etapil seiskunud või toimub omandatud oskuste hääbumine. Varajase lapseea tserebraalparalüüs (PCI/CP): · lihastoonuse probleemid: spastika, rigiidsus, hüpodoonia, düstoonia; · tahtmatud liigutused: hüperkineesid , treemor; · tasakaaluhäired, liigutuste halb valitsemine ehk liigutuste kooskõlastamatus; · ebaadekvaatne liigutuste tajumine ; · tahtlike liigutuste piiratus või võimetus neid sooritada; · patoloogilised refleksid jne. Liikumispuudega laste hulka kuuluvad ka seljaaju songaga lapsed: aeglustab või takistab lapse motoorika arengut.

Füüsiliste puuete raskusastmed: 1. aste – motoorne defekt puudub: · kerge kohmakus · peenmotoorika häire · lihastoonuse minimaalne tõus · reflekside elavnemine 2. aste – motoorikahäire nähtav ainult liikumisel: · väljendunud kohmakus – nähtav kõnnakudefekt · häiritud peenmotoorika · lihastoonuse tõus · reflekside elavnemine 3. aste – kõnnib raskustega, eneseteenindusvõime piiratud. 4. aste – laps on suuteline vaid minimaalselt käima või on voodihaige.

Varajane sekkumine kehapuude korral. Puue ei ole haigus, vaid seisund ning puue ei ole ravitav, võime õpetada lapsele puudega kohanemist. Eesmärgiks on kaasata ennetustöösse lapse perekond, et tagada erivajadusega lapse võimetekohane areng: · sobiva arendustegevuse alustamine kohe, kui erivajadust märgatakse; · individuaalne lähenemine lapse erivajaduse ja keskkonna võimaluste kohaselt; · lapsevanemate nõustamine ja juhendamine; · spetsialistide kaasamine arendustegevusse; · ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine. Kui lastel oluliselt takistatud liigutuste sooritamine - esmane puue, võivad kehapuudega kaasneda ka teised erineva raskusastmega puuded: vaimupuue , nägemis- ja/või kuulmislangus, kõnepuuded vm, sellisel juhul on tegemist liitpuudega. Esmaselt vajab arendamist üldmotoorika valdkond ja peenmotoorika, arendada tuleb eneseteenindusoskusi. Meditsiinisüsteem tagab lastele vajalikud massaaziprotseduurid, ortopeedilised abivahendid, medikamentoosse ravi jm. Kehapuudega laste füüsilise arenguga tegelevad füsioterapeut, tegevusterapeut ja liikumisõpetaja. Kõneprobleemide korral abistab logopeed, kes juhendab ka õpetajaid ning lapsevanemaid.

Liikumiseks vajalikud vahendid ja sobiv keskkond. Motoorikahäiretega laste jaoks kohandatud varustus on kujundatud nii, et see muudaks lapse iseseisva toimetuleku võimalused maksimaalseks. Mõningate laste jaoks tuleb aga vahel mõnda mööblieset või vahendit kohandada. Tööpinnad peaksid olema nii horisontaalsed kui ka vertikaalsed . Peamine eesmärk on lihtne ja iseseisev juurdepääs. Nagid, kraanikausid, WCpotid ja joogikraanid peaksid olema sellisel kõrgusel, milleni lapsed ise ulatuksid. Erivajadustega lapsed peavad saama õppida oma vajadustega ise toime tulema neile sobival ajal.

• ANDEKUS KUI ERIVAJADUS
  

Mõisted: Erivajadusega laste hulka kuuluvad andekad lapsed seetõttu, et ka nemad vajavad arengupotentsiaali realiseerimiseks kasvukeskkonna kohandamist ning teistsugust kohtlemist. Kolm andekuse osaliselt kattuvat valdkonda: üle keskmise üldvõimed, eesmärgikindlus ja loovus (võib olla suunaga kas muusikale ja/või kunstile). Andekus: suurte (intellektuaalsete) üldvõimete kombinatsioonile väga hea õpi- ehk akadeemilise edukusega, lapsel on paremad võimed mitmes asjas: kiirem mõtlemisvõime, parem mälu, võime rohkem meelde jätta, seega tema intellektuaalsed protsessid toimuvad kiiremini ja efektiivsemalt.

Intellektuaalse andekusega lastel on täheldatud kõrgemat tundlikkust välise maailma uute ärritajate suhtes (elavnemiskompleks imikul), keskendunud tähelepanu, varasemat puhtusepidamist, varasemat kõnelema hakkamist. Loovate, sotsioafektiivsete ja sensomotoorsete võimete avaldumiseks peaks laps kokku puutuma vastavate tegutsemisvaldkondadega – kunstivahendite kättesaadavus, muusikaõppimise võimalused, füüsiline treening, kaaslastega koos olemine.

Andekuse märkamine: Andekuse märkamine on vajalik selleks, et soovitada lapsevanemal leida adekvaatset kasvukeskkonda. Kui andekate kasvukeskkond ei ole arengut stimuleeriv ning uusi väljakutseid esitav, siis nende areng aeglustub. Andekad mõtlevad ja õpivad teisiti kui nende eakaaslased.

Andekate laste arendamine: Andekas laps vajab, et tema erivajadusi aktsepteeritakse – keskkond peab pakkuma valikuid , iseseisvust ning vastutust, kokkupuudet lapse huvidele vastavate tegevuste ja vahenditega. Andekus avaldub vaid siis, kui seda toetavad teised tegurid, eriti olulised on laste kodused arengutingimused koolieelses eas. Lasteaiaõpetaja esmaseid ülesandeid on aidata lapsel maksimaalselt arendada võimeid ja andeid.

Andega liituvad probleemid: • vähene pingutamine ja tähelepanematus õppetegevustes; • probleemid suhetes kaaslastega, eristumine, andekad eralduvad tavaliselt ise; • autoriteediprobleemid (liiga andekaid ei taheta juhtideks, kuid andekas ei talu endast rumalamaid juhte), oskamatus vaikida; • üliarenenud õiglustunne, mis võib põhjustada autoriteetidele allumatust; • suutmatus leppida halli massiga, kohanematus rutiiniga, protest normide vastu. Sageli on andekus ühel alal ja edutus teistel aladel, mis koolis võib ilmneda õpi- ja käitumisprobleemidena.

• VAIMU- JA LIITPUUDED
  

Iseloomustus: Vaimupuue ehk vaimne alaareng ehk intellektipuue on psüühika arengu mahajäämus, millele on iseloomulik teatud arenguperioodil omandatud intellekti ja oskuste madalam tase, mis avaldub tunnetuses ja sotsiaalsetes suhetes. Inimesel on raskusi asjadest aru saamisel ning varemõpitut uutes olukordades kasutada: suhtlemine , enese eest hoolitsemine, kodus elamine, sotsiaalsed oskused, ühiskonnas tegutsemine, enesevalitsemine, tervis ja turvalisus, tegevuslik õppimisvõime, vaba aeg ja töö. Vaimupuude raskusaste võib varieeruda sügavast puudest kerge õpiraskuseni. Umbes 80 protsendil on ka lisapuue. Arengu tagab vaid võimalikult varane, sihipärane, kõiki arenguvaldkondi toetav, aastaid kestev eripedagoogiline abi, mida lapsele ja noorele osutatakse nii kodus, lasteasutuses kui koolis. Vaimupuue ei ole haigus. Mõtlemisele on iseloomulik konkreetsus ja situatiivsus, suuri raskusi on üldistuste ja järelduste tegemisega ja põhjus-tagajärg seoste mõistmisega. Oluline mahajäämus on ka kõnearengus. Nad mõistavad halvasti neile suunatud kõnet, iseseisev kõne võib puududa . Sageli esineb ka ehholaalia - laps kordab talle esitatud fraasi või küsimust, selle tähendust mõistmata. Pidurdunud on tunde- ja tahteelu areng.

Vaimupuude põhjused: Vaimupuuetel on teada ligi 300 võimalikku põhjust, mida toimeaja järgi jaotatakse sünnieelseteks, -aegseteks või –järgseteks. Vaimupuude põhjuseks võivad olla sünnieelsed mõjurid (50%), sünnituse käigus tekkinud kahjustused (10%) või lapseea haigused ja õnnetusjuhtumid (10%). Umbes 30% juhtude põhjus jääb selgusetuks. Mida sügavam on puue, seda tõenäolisem on kindla bioloogilise põhjusteguri olemasolu. Meditsiinilise klassifikatsiooni järgi on vaimne alaareng: • kaasasündinud või varases eas omandatud seisund ehk oligofreenia • hilistekkeline ehk omandatud vaimupuue ehk dementsus .

Kerge vaimupuue: 80-85% vaimupuudega isikutel on kerge vaimupuue. Kerge vaimupuudega isikute arukus vastab 8-12 aastaste laste arukusele. Kerge vaimse alaarengu korral pidurdavad lapse arengut kõige enam tunnetusliku huvi puudumine või vähene huvi ümbritseva keskkonna suhtes ning aeglane teadmiste omandamine. Reeglina puudub jäljendamisoskus, enesekontroll on nõrk. Praktiliste ülesannete lahendamisel ei suuda vaimupuudega lapsed ülesandes orienteeruda, analüüsida tingimusi, valida vahendeid, kasutada proovimismeetodit. Ilma eriõpetuseta ei kujune neil esemelist tegevust ja rollimängu, piltlikud väljendid valmistavad raskusi (nt kärbseid pähe ajama). Tunnevad kella, kuid neil on raskused ajaplaneerimisega.

Mõõdukas vaimupuue: Mõõduka vaimupuudega isikutele on intellektuaalses plaanis jõukohane nn toimetulekukooli õppekava. Mõõduka vaimupuudega isiku arukus vastab 5-8 aastasele lapsele. Tavaliselt ei hakka nad ladusalt rääkima, kuid saavad aru lihtsamast jutust. Kasutavad lihtsat kõnet, mõistavad argikeelt, mõistavad illustratsioone (nt fotosid), ei suuda endale mõttes tegevusi ette kujutada, peavad katsetama eksimuse hinnaga, ajataju mõneti arenenud. Ei õpi arvutama , üksikuid sõnu õpivad lugema täissõna-meetodil, võivad õppida kasutama lihtsustatud viipeid, piktogramme ja muid märke .

Raske ja sügav vaimupuue: Raske vaimupuude korral vastab arukus 2-4 aastase lapse arengule. tajudes maailma vaid käegakatsutavalt, arusaamine väga piiratud, teavitab endast žestide abil, kasutab ja mõistab helisignaale, tavaliselt ei räägi või kasutab üksikuid sõnu. Sügava vaimupuudega isikutel on häiritud sensomotoorne valdkond. Nad sõltuvad täielikult teistest inimestest. Enamik neist ei suuda liikuda ega kontrollida oma põie ja pärasoole talitlust, vajavad hooldust .

Lisapuuded: Vaimu- ja liitpuudeid käsitletakse koos, sest • sügavale vaimupuudele lisandub sageli (kuid mitte alati) mõni lisapuue; • vaimupuue kaasneb sageli raskete meele- ja kehapuuetega ning emotsionaal- või käitumisraskustega; • vaimu- ja liitpuuetel on sageli kokkulangev bioloogiline põhjus. Vaimupuudega inimestel esineb sageli ka epilepsiat, peaaegu igal kolmandal. Võib esineda ka südamerikkeid. Ajukahjustus võib olla kombineeritud kahjustustega teistes organites, mis põhjustavad liikumispuudeid, näiteks selgroo väärarengud , käsivarte ja jalgade väärarengud, liigeste kaasasündinud jäikus jpm.

Vaimupuudega laps lasteaias: lapsel tuleb aidata õppida elama maksimaalselt iseseisvalt. Raske ja sügava vaimse alaarenguga lastel on nende arengu huvides kasulikum viibida erirühmades, kus neid arendavad eriala asjatundjad alternatiivsete metoodikate abil. Kerge vaimupuudega lastel on kasulik viibida koos omaealiste eakohaselt arenenud lastega. Eakaaslaste seas areneb puudega laps jõudsamalt juba seetõttu, et neil on rohkem võimalusi sobivate käitumisvormide omandamiseks.

Vaimupuudega laste arendustegevus: Kerge ja mõõduka vaimupuudega laste õpetamine toimub praktiliste ning näitlike õpetamismeetodite toel, mida tuleb sõnalise õpetuse võtetega siduda. Raske ja sügava vaimupuude korral domineerivad praktilised õpetamismeetodid. Tähelepanu tuleb pöörata ka nende oskuste kujundamisele, mille abil saab laps iseseisvalt ülesandeid ja probleeme lahendada. Üheks olulisimaks selles vallas on praktilise proovimisoskuse kujundamine. Vajalik tajuliikide kujundamine ja arendamine, mõtlemise vormide ning operatsioonide kujundamine ja arendamine, ümbritsevast keskkonnast kujutluste loomine ja täpsustamine, matemaatiliste kujutluste loomine, kujutavate tegevuste kujundamine ja arendamine. Motoorika valdkonnas arendatakse ja kujundatakse põhiliigutusi, silma ja käe koostööd, kahe käe koostööd, peenmotoorikat ja liikumisaktiivsust. Kommunikatsiooni valdkonnas vajab arendamist kõne mõistmine ja kasutamine suhtlemiseks. Kõnetute ja madala kõnearenguga laste puhul rakendatakse alternatiivseid suhtlemisvahendeid (lihtsustatud viiped, piktogrammid ) nii lasteaias kui ka kodus. Sotsiaalsete oskuste kujundamisel alustatakse emotsionaalse kontakti loomisest lapsega, seejärel toimub koostööoskuste kujundamine täiskasvanutega, hiljem eakaaslastega, minapildi loomine, kujutluste täpsustamine lapse perest, adekvaatse käitumise kujundamine, rollimängu kujundamine ja õpetamine. Raske ja sügava vaimupuude korral on arendustegevuses esikohal põhiliigutuste, esemelise tegevuse oskuste, eneseteenindamisoskuste ja suhtlemise kujundamine.

• DOWNI SÜNDROOMIGA LAPS JA NOOR
  

Eristatakse kolme geneetilist mehhanismi, mille käigus Downi sündroom moodustub: • kõige tavalisem on 21-trisoomia, mida esineb 95% Downi sündroomi tekke puhul; • teiseks vormiks on nn. mosaiik , mille puhul väär kromosoomide jagunemine toimub viljastatud munaraku teisel jagunemisel. Sellisel juhul on organismis nii väärastunud kui ka normaalsete kromosoomidega rakke. Esineb vaid 1% juhtumitest. Sellistel juhtumitel on vähem teravamalt avaldunud füüsilised tunnusjooned ja kergem vaimupuue; • kolmandaks vormiks translokatsioon, mille puhul on kromosoomid liitunud teineteisega või ümberpaigutunud, see on Downi sündroomi põhjuseks 3-4% juhtumitest.

Downi sündroomi tekkepõhjused ja avastamine: Downi sündroomi peamiseks tekkepõhjuseks on sugurakkudes tekkinud viga, mis toob kaasa kromosoomide arvu ja struktuuri muutused. Põhjuseks võivad olla mitmesugused väliskeskkonna kahjulikud tegurid: röntgenikiirgus, ravimid , tarbekeemia ja alkohol . Risk suureneb ema vanusega ehk sõltub suuresti sünnitusvanusest. Downi sündroomi peamiseks tekkepõhjuseks on sugurakkudes tekkinud viga, mis toob kaasa kromosoomide arvu ja struktuuri muutused. Põhjuseks võivad olla mitmesugused väliskeskkonna kahjulikud tegurid: röntgenikiirgus, ravimid, tarbekeemia ja alkohol. Risk suureneb ema vanusega ehk sõltub suuresti sünnitusvanusest.

Downi sündroomiga lapse iseloomulikud tunnused: Downi sündroomiga lapsed on tavaliselt sündides normaalsest väiksemad, kuna lapse kasv on aeglustunud juba looteeas. Downi sündroomi iseloomustavad lai lame nägu, viltuse lõikega silmad, kolmas silmalaug , lühike nina, suur keel, peopesa läbib nn. neljasõrmevagu, esinevad hammaste ja arengu anomaaliad. Neil lastel on nõrk lihastoonus, liigutused on aeglased, liigesed on üliliikuvad ja kergesti võib tekkida nihestusi. Väga sageli esineb südamerikkeid. Võib esineda nägemishäireid, näiteks kõõrdsilmsust. Hääl on madal ja kähe. Kasvult on nad lühikesed , eriti lühikesed on jäsemed, kere on suhteliselt pikk. Sõrmed on tömbid ja varbad on pöördunud sissepoole. Nahk on kuiv ja kare, esineb lihaste nõrkus. Suguelundid arenevad puudulikult. Soolte anatoomia tõttu paisub kõht.

Downi sündroomiga lapse ja noore areng: Downi sündroomiga lapsed arenevad esimestel elukuudel suhteliselt eakohaselt, kuid seejärel ilmneb järk-järguline mahajäämus arengus. Downi sündroomiga laste kõige tõsisemaks puudeks on vaimne alaareng, mille raskusaste varieerub. Elementaarse kirjaoskuse omandamiseks ja vähesel määral lihtsamate tekstide lugemiseks on nad võimelised, kuid raskusi on loetust arusaamisega. Aja tunnetamine piirdub ainult lähitulevikuga. Nad on võimelised õppima ja enda eest hoolitsema. Downi sündroomiga lapsed on suhtlemisvalmid, sõbralikud, lahked. Neile meeldib mängida teiste lastega, kuid püsivus mängimisel on lühiajaline ning rohkem meeldib neile viibida täiskasvanute seltskonnas. Downi sündroomiga laste kõne areng toimub aeglasemalt, kuid järgib sama kulgu, mis tavaliste laste kõne areng - suur keel ja lõdvad keelelihased. Murdeeas peatub nende kasv pikkusesse, kuid kaalu lisandumine jätkub. Keskmisel Downi sündroomiga täiskasvanul on väikese lapse võimed. Nad arenevad aeglaselt umbes 25-eluaastani. Nende keskmine eluiga ületab tavaliselt 30 aastat.

• PERVASIIVSED ARENGUHÄIRED
  

Avaldumine: Pervasiivsed arenguhäired avalduvad lapse esimese viie eluaasta jooksul kõrvalekalletena eakohasest käitumisest. Autism ei ole vaimupuue, kuid sageli kaasneb autismiga ka vaimse arengu mahajäämus erineval tasemel. Poistel 3-4 korda rohkem kui tüdrukutel

Iseloomustus: 1. väldib pilkkontakti ja hoidub kehalisest lähedusest; 2. ei kõnele eakohaselt, ei saa kõnest aru või kõne puudub täiesti; 3. puudub kõnekuulmine ja –mõistmine; 4. teeb korduvalt ühetaolisi liigutusi käte, jalgade, keha või peaga; 5. ei talu muutusi ja reageerib neile ägedalt; 6. ei mängi teiste lastega, hoidub omaette või mängib ebatavalisel.

Liigid: 1.Lapseea autism (Kanneri sündroom) – arenguhäired ilmnevad enne 3. eluaastat ning avalduvad suhtlemisel ja mõningases stereotüüpses käitumises. 2. Atüüpiline autism – ilmneb pärast 3. eluaastat, ei esine kõiki tüüpilisi häireid . 3. Retti sündroom – seda seisundit on kirjeldatud ainult tüdrukutel, pärsitud on sotsiaalne ja mänguline areng, kuid sotsiaalsed huvid võivad säilida. 4. Lapse muu desintegratiivne häire – iseloomulik on eelneva normaalse arenguperioodi olemasolu, millele järgneb omandatud vilumuste ja teadmiste kadu mõne kuuga . 5. Aspergeri sündroom - varasteks sümptomiteks võivad olla uneprobleemid, kangekaelsus, passiivsus, tähelepanu puudulikkus ja omapärane hääle, kõne või keele areng.

Põhjused: umbes 10-25% on orgaanilised põhjused, näiteks kromosoomihäire, viirusinfektsioonid looteeas või imikueas, sünnikahjustused või pärilikud häired ( viimased uuringud viitavad seostele isa vanusega).

Arendamine: Õpetus kannab vilja vaid siis, kui on loodud selge struktuur igapäevaelu tegevustele, samuti on vajalik kindel kord ruumides, kus laps liigub. Struktuuri ülesandeks on tagada, et autismiga laps saaks kogu aeg aru, mis toimub, kui kaua see kestab ja mis juhtub pärast. Iga õpilase päevaplaan koostatakse vastavalt lapse arengule kas fotodest, piktogrammidest või sõnasedelitest. Sellised skeemid luuakse nii õppetegevuse kui ka vaba aja kohta ja neid võib edukalt kasutada ka kodus. Oskusi tuleb õpetada osade kaupa – üks oskus, tegevus või teadmine jagatakse etappideks ja kui laps on ühe etapi omandanud, liigutakse järgmise juurde. Võib öelda, et autistlike laste õpetamisel on oluline osa rutiinil ja turvatunde loomisel.

• AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE – ATH
  

Sümtomid ja avaldumine: 1. Situatsiooniline hüperaktiivsus , kus laps mõnes kohas või koos mõne inimesega on püsimatu ja mujal mitte. See liik on laste seas kõige levinum. 2. Läbiv hüperaktiivsus, mis takistab sotsiaalset toimetulekut, on omane 5–7% lastele. 1. Tähelepanematus - suudab keskenduda ainult ühele tegevusele korraga, tähelepanu on lühiajaline. Ei suuda eristada olulist ebaolulisest, ei märka detaile, teeb hooletusvigu, kaotab oma asju, probleemid meelespidamisega. 2. Impulsiivsus - tegutseb mõtlematult ja asub korraldust täitma enne kui on selle lõpuni ära kuulanud ja sekkub küsimata, häirib teisi. 3. Ülemäärane aktiivsus - ei püsi paigal, niheleb toolil, jookseb , hüppab jne

Põhjused: Häired tekivad alati varases lapsepõlves, esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas . • pärilik eelsoodumus • rasedus- ja sünnipatoloogiad • peamiseks põhjuseks peetakse kesknärvisüsteemi vähese ulatusega kahjustusi, vähest ajukahjustust ehk aju vähest düsfunktsiooni.

Lapse toetamine: Lapsele tuleb selgitada, mida temalt oodatakse, keskenduda sellele kuidas tuleb teha, mitte sellele, mida ta valesti tegi. Tähtis on heatahtlik õhkkond , vähimagi edu korral tunnustada ja anda väikesi preemiaid. Käitumisreeglid peavad olema selgelt piiritletud. Kõige rohkem vajab ATH tunnustega laps empaatiat ja mõistmist.
Õppefilmide ülevaated
Küsimused:

• Kuidas on keskkond kohandatud?
  
• Milliste õppevaldkondadega tegeletakse?
  
• Milline on õpetaja keelekasutus?
  
• Milline on laste aktiivsus ja töötempo?
  
• Kuidas arvestatakse laste individuaalsusega?
  

Kuulmispuudega lapsed.

• Rühmaruum on liigendatud erinevateks osadeks, kus saab teha erinevaid tegevusi, et lapsed oleks koondatud suhteliselt ligistikku (et lapsed kuuleksid üksteist paremini ja et hääl ei kajaks ). Mänguasjad on küllaltki värvilised nagu ruum isegi, kõik esemed on sildistatud.
  
• Õppevaldkondadest võis näha väga mitmeid: Matemaatika – eile, täna, homme ; mina ja keskkond – ilm, aastaajad , kastanid, pihlakad jne; keel ja kõne – sõnade selge hääldamine : tip-tip, pots -pots, pläts-pläts, sah-sah jne; muusika – tuule hääle imiteerimine, rütmi tegemine/kuulamine kastanite jt looduslike vahenditega; liikumine – kastanite, pihlakte, lehtede korjamise imiteerimine, sirutamine , puud liiguvad tuule käes, jalad sahistavad lehtedes jne.
  
• Õpetaja rääkis väga rahulikult, selge diktsiooniga, aeglaselt. Kasutab palju lihtaluseid, et lastel oleks kergem aru saada. Õpetaja kiidab lapsi tubli soorituse eest.
  
• Kuigi tegevus oli ilmselt filmimise tõttu küllaltki pikk, ei väsinud lapsed ära ja tegid kõik üpris tublisti kaasa. Tegevuse tempo oli küllaltki kiire, aga hästi lõimitud omavahel. Õpetaja abi oli ka hästi kaasatud, kes aitas lastel liigutusi kaasa teha.
  
• Laste individuaalsusega arvestati sel määral, et kutsuti kõiki lapsi hommikuringis midagi teistele näitama ja lasti siis stendile panna. Õpetaja pöördub kuulmisaparaatidega laste poole lähemale ja motiveerib neid rohkem kaasa tagama/ütlema jne .
  

Arendusrühma tegevused

• Rühmaruumis olid esemed samuti sildistatud. Tegevused, mis olid tulemas, pandi koos hommikuringis stendile. Muusikatunni läbiviimiseks mindi suuremasse ruumi, kus oli palju ruumi ja valgust.
  
• Õppevaldkondadest: Matemaatika – nädalapäevad, värvused jne; Muusika – hommikuringi laulukesed ja pärast pikk muusikatund; mina ja keskkond – muusikatunnis lehtedega mäng, tuule puhumine , vihma sadamine, meres vee lainetus ja kalake seal sees; liikumine – erinevad liikumised ja tantsukesed muusikatunnis
  
• Hommikuringi õpetaja kasutas väga rahulikku, selget ja hea diktsiooniga kõne. Koos käis pilt ja viibe, kui seletati mõnd tegevust või sõna. Õpetaja kiidab lapsi tubli kaasa tegemise eest. Muusikaõpetaja oli väga tore, kõiki tegevusi seletas ta lastele lauldes. Oli ise väga aktiivne, positiivne ja rõõmsameelne, mis haaras lapsi aktiivselt kaasa tegutsema. Õpetaja oskas väga oskuslikult ära lahendada olukorra, kus üks lastest natuke kukkus ja pisut haiget sai.
  
• Kuigi muusikaline tegevus oli samuti ajaliselt päris pikk, suutsid lapsed väga toreda õpetaja juhendamisel ja huvitavate tegevustega kenasti kõiki tegevusi kaasa teha. Tempo oli muusikatunnis üpris kiire ja vahelduv, mis ilmselt hoidiski lapsi haaratuna.
  
• Hommikuringis tervitati korda mööda kõik lapsed nimepidi, erinevaid tegevuspilte pidid lapsed üksteisele edasi andma, mõned said ka ise tegevuse stendile ise panna. Kõik lapsed kaasati tantsima, kõik said mängida pilli jne