Erivajadustega lapsed - probleemi olulisus tänapäeva Eestis (5)

Erivajadustega lapsed – probleemi olulisus tänapäeva Eestis.
Erivajadustega lapsed on need, kes erinevad teistest eakaaslastst vaimsete, neuromuskulaarsete või kehaliste omaduste, sensoorsete või kommunikatsioonivõimete, sotsiaalse või emotsionaalse käitumise või liitpuuete poolest sedavõrd, et vajavad eripedagoogilist abi, millega luuakse tingimused nende maksimaalseks arenguks ( Lindgren , Suter 1994).
Eesti lastest esineb kuni 20%-l arenguhäireid. Mõned neist on väikesed ja lühiajalise tähelepaneliku suunamise abil ületatavad, kui neid õigel ajal märgatakse. Varajane märkamine on aga tõsine probleem. Uuringute tulemusel on selgunud , et lapse arenguliste erivajaduste esmase märkajana on esikohal lapsevanem , seejärel lasteaia õpetaja, tunduvalt harvem perearst . Siit tulenebki esimene probleem – kes kannab vastutust lapse arengu eripära märkamises? Lapse arenguprobleemide märkamine ja hindamine eeldavad eakohase arengu põhjalikku tundmist. Esimest arenguetappi (0-1a.) suunab valdavalt pere, lapse arengu allikaks on tema kõige lähedasemad inimesed, eelkõige ema. Paljudel lapsevanematel aga napib teadmisi ja oskusi varajaste arenguhäirete märkamiseks. Mõned neist ei ole sellest huvitatud või hoopis häbenevad või lausa varjavad, teadmata, et varajane sekkumine võiks nii mõnegi probleemi puhul anda häid tulemusi.
Kui laps on füüsiliselt terve, ei pruugi perearst teda peale aastaseks saamist piisavalt näha. Või kui teda köhade-nohude tõttu külastatakse, ei pruugi häbelikum laps suudki lahti teha, et perearst saaks ta vanusele vastavat kõnet hinnata. Samuti jääb arstile teadmata lapse nägemine- kuulmine , kui lapse-vanem ise sellele ei osuta, sest kohustuslik kontroll puudub. Perearstidele on koolieelses eas laste profülaktiline läbivaatus soovituslik, ta ei ole vastutajaks lapse arenguhäirete märkamises.
Mis saab lastest, kelle arengu puudujääke ei ole märganud ei vanemad ega perearst? Paljudel juhtudel ei avastatagi seda enne kooli, kui alles seal selgub , et lapsel on õpiraskused. Rohkem lootust on lastel, kes lähevad varakult lasteaeda. Siin on ka suur vahe, kas laps läheb lasteaeda maal või linnas. Suurtel lasteaedadel on rohkem võimalusi ja vahendeid kasutada logopeedi ja eripedagoogi teenuseid. Väikestel lasteaedadel see võimalus praktiliselt puudub, sest logopeede napib ja lasteaia õpetajatel erivajadustega lastega tegelemiseks haridus puudub.
„Eripedagoogika alushariduses“ (nr.27) kirjutavad V. Neare ja P. Häidkind: „...juba töötavate lasteaia-õpetajate, eriti aga kutset omandavate tulevaste õpetajate hulgas on 11-50% neid, kes arvavad , et neil ei ole (ega ka tule) rühmas erivajadustega lapsi ja seetõttu nad ei vaja antud teemadel ettevalmistust ei eriala omandamise käigus ega ka hiljem täiend-koolituse vormis.“ Selline arvamine on väga kurvastav, sest tänapäeval on väga palju lapsi, kellega kodudes ajapuudusel või teadmatusest/tahtmatusest ei tegelda piisavalt. Kasvanud on perede arv, kus laste areng on aeglasem sotsiaalsetel põhjustel.
Olenevalt konkreetse erivajaduse spetsiifikast ja raskusastmest võivad hariduslike erivajadustega lapsed õppida integreeritult tavakoolis/-lasteaias või erikoolides/-lasteaedades või-klassides, kus õpetus on suunatud eelkõige erivajaduse ületamisele või raskemal juhul kompenseerimisele. Suund on sinna-poole, et võimalikult palju arenguhäiretega lapsi saaks käia tavalasteaias. Sobitus-rühmade loomine hoogustus omavalitsustes 2000 aastal. Selle, millises ulatuses lapsel arenguprobleem on, otsustavad erialaarstid, kuid neist igaüks vaatab last oma eriala piires, harvem laiemalt. Rehabilitatsioonikeskus pakub psühhosotsiaalset abi. Selle eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, toetada ühiskonda sulandumist ja soodustada arengut. Kahjuks praegune rehabilitatsioonisüsteem keskendub liigselt vanemale koolieelsele eale ning algklassidele.
Õnneks või kahjuks jääb lõpliku otsuse tegemine lapsevanemale . Õiget otsust on raske langetada, sest keegi ei oska tegelikku lapse arengut ette ennustada. Erilasteaias/-koolis õpib laps oma puudega (näiteks nägemis- või kuulmispuude puhul) toime tulema , on võimalus saada eriõpetust, treeningut, ravi ja lapsevanematel on võimalik kohtuda samas olukorras olevate teiste peredega. Tavalasteaias/-koolis sobitub väiksema arenguhäirega laps paremini teiste lastega ja saab alla parema põhja tavaelus hakkama saamiseks.
Aastakümneid tagasi olid erivajadustega lapsed tabu, neist ei räägitud, oli parem, kui nad jäid nelja seina vahele ja ei „riivanud“ tänaval silma. Tänapäeva Eesti on teinud nende laste elu märgatavalt paremaks, huvitavamaks. Paljud terved inimesed oskavad märgata ja hoolida teistsugusest inimesest enda kõrval. Sellele on palju kaasa aidanud see, kui erivajadustega lapsed käivad tavalasteaias – juba väikesest peale harjuvad lapsed teistsuguste lastega ja hiljem ei vaata neid halvustavalt.
Puudu on korrektselt toimiv süsteem, mis tagab lapse arengulise erivajaduse võimalikult varase märkamise (enne lapse 3 aastaseks saamist), mistõttu kannatab ka lapsevanema pedagoogiline toetamine lapsele arengusoodsa keskkonna loomisel. Lapsevanem vajaks üha sagedamini võimalust rääkida oma probleemist erapooletule inimesele, st. sellele, kes ei tööta lapse lasteaias või koolis. Lapsevanema nõustamine aitab emal-isal leida endas jõudu minna edasi. Arenguhäiretega lapse kasvatamine on probleemiderohke ja vanemal on õigus väsida.
Paljud aktiivsed lapsevanemad on ühinenud kõiksugu liitudesse – Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit, Eesti Nägemispuuetega Laste Vanemate Liit, Südamelaste Tugiühing, Vaimupuudega Laste Vanemate Ühing jne. Kindlasti on kergem kui saab oma muret ja rõõmu teistega jagada, ja kes veel paremini üksteisest aru saaks, kui ühesuguste probleemidega kokkupuutuvad inimesed. Koos on kergem infot ja kogemusi hankida ja vahetada. Ka lapsed saavad seal kohtuda omasugustega ja sõlmida sõprussuhteid, mis on ilmselt üsna tugevad ja millest saavad jõudu ka lapsed ise.
Raskemate puuetega lastele on rajatud hoolekandeasutusi – Maarja Päikesekodu, Käo Päevakeskus, Haraka Kodu. Loodetavasti saavad need ka kunagi lisa, et kõik abi vajavad lapsed seda ka saaksid. Siin on suur tööpõld omavalitsustel, kes hoolivad oma rahvast ja sotsiaaltöötajatel, kes teavitavad omavalitsusi probleemi suurusest .
Lasteaia ja kooli õpetajatel peaks olema südameasi koolitada ennast märkamaks arenguhäirega last ja tegelemaks temaga heade tulemuste ja lapse tuleviku nimel. Lapsele on tähtis eduelamus. Motiveeritud ja sihikindla õppimise tulemusel peab ka individuaalse õppekava alusel õppival lapsel olema võimalus saada positiivseid õppetulemusi ja hindeid.
M. Maripuu „Miks ja kuidas värvata tööle puudega inimest?“: „Iga inimene on Eestile ääretult tähtis ja iga töökäsi ülimalt teretulnud. ... Igaüks peab tundma, et ta on oodatud ja vajalik ühiskonna liige just sellisena, nagu ta on. ... Inimesed täna on märgatavalt avatumad ja sallivamad.
Eestis on 113 000 puuetega inimest, 8,4% Eesti elanikkonnast. Käesolevast aastast makstakse tööl käivale puudega inimesele tööl käimise toetust. Samuti suurenesid sel aastal töö- ealiste puuetega inimeste toetused 30% võrra.“
Uskudes sotsiaalministrit on lootust, et erivajadustega inimestega arvestatakse üha rohkem, luuakse üha rohkem tingimusi täisväärtuslikuks eluks tervete kõrval.
Kasutatud kirjandus:

Allik , J., Rauk, M. Psühholoogia gümnaasiumile, 2006

Almqvist, F., Ebeling, H. jt. Laste ja noortepsühhiaatria, 2004

Eripedagoogika alusharidus nr. 27, märts 2007

Laps ja lasteaed , lasteaiaõpetaja käsiraamat, 2005

Neare, V. Varajane sekkumine, Tea ja toimeta nr.32