Vaimupuue (0)

Valgamaa Kutseõppekeskus
Hooldustöötaja eriala
VAIMUPUUE
essee
Valga 2015
SISSEJUHATUS
Ma ei ole kunagi näinud rumalat last;
ma olen näinud last, kes mõnikord tegi asju,
mida ma ei mõistnud või asju, mida ma ei olnud planeerinud;
ma olen näinud last, kes ei olnud näinud samu kohti,
mida mina, aga ta ei olnud rumal laps.
Enne, kui sa kutsud teda rumalaks, mõtle, kas ta oli rumal laps,
või ta lihtsalt teadis teisi asju kui sina? ( Ruth Bebermeyer)
Valisin oma essee teemaks vaimupuudega lapse olemuse. Kuna elame avatud ühiskonnas ja puutume kokku väga erinevate inimestega. Olen tähele pannud , et tihtipeale tekitab teistsuguse väljanägemise ja käitumisega inimene e. vaimupuudega inimene, meie ühiskonnas ja teiste inimeste seas kohmetust, eemaletõmbumist, hirmu ja teadmatust, kuidas ja mismoodi peaks sellise inimesega kohtudes käituma. Lasteaedadesse, koolidesse, huviringidesse jne. tuleb erivajadustega lapsi ja samas tekib koheselt küsimusi , et kuidas sellise lapsega hakkama saada ja milline käitumine lapsel tegelikult ikkagi on? Inimesed tihti kardavad seda, mida nad ei tea. Tahaksin selle referaadiga öelda, et erisusi pole ole vaja karta, vaid pigem proovida neid tundma õppida ja näha lapse peret, eriti vanemaid, seal kõrval. Muidugi sama võiks ka vaimupuudega lapse kohta öelda, et need lapsed on väga erinevad ja erilised. Kasutan oma referaadi koostamiseks koolis õpituid teadmisi ja internetis olevaid allikaid. Puudega laste õpetamisel on väga tähtis arvestada lapse vanust ja arengutaset . Vaimupuudega inimesed ei ole suur grupp ühesuguseid inimesi, nad on kõik omaette isiksused , igal ühel neist on oma vajadused, probleemid ja võimalused. Vaimupuue ehk intellektipuue ei ole haigus vaid eelkõige inimese intellektuaalsete võimete kahjustus, halvenemine, mitte aga tema muude iseloomulike oskuste, näiteks võime rõõmustada või end hästi tunda kahjustamine . Vaimupuudega inimesed vajavad samuti üsna tihti palju abi ja tuge. Kuna neil on teistega võrreldes raskem uusi teadmisi omandada ja samuti varem õpitud uutes olukordades kasutada. Hea kui on toetajaid, sest läbi toetuse ja õpetamise saavad paljud vaimupuudega inimesed õppida elama elu, mis oleks nende vajadustega kooskõlas ja mis samuti sarnaneks puudeta inimese elu. Kuid siiski vaimupuue ainult piirab inimese tegutsemisvõimalusi osaliselt. Ega vaimupuue ei näita kogu arukuse puudumist, vaid hoopis teatud tüüpi intelligentsuse piiratust. Intelligentsus on see, mis lubab meil edukalt kohaneda olukordades. Vaimupuudeid võib liigitada kolme rühma.
Esiteks-praktiline intelligentsus, mis näitab võimet hoolitseda enda eest ja enesega igapäevaselt toime tulla.
Teiseks-sotsiaalne intelligentsus, mis näitab võimet mõista sotsiaalseid ootusi ja analüüsida nende põhjal, kuidas olukordades toime tulla, just sotsiaalsetes olukordades.
Kolmandaks -üldintelligentsus on hoopis seotud õpivõimega ja samuti ka akadeemilise võimekusega.
Vaimupuude tekkel on palju põhjusi ja neist räägin lähemalt oma referaadis, mille valisin kodusekstööks.

LAPSE SÜND
Ema on see, kes annab lapsele elu, turvatunde, soojuse, rahu ja õrnuse. Just emaks olemine ongi eluandev jõud, mis on ühtmoodi nii loov, tervendav ja lubab lapsel end aktsepteerida sellisena nagu ta on. Ema teab, et kunagi ei ole võimalik üht inimest teisega võrrelda, sest me kõik oleme erinevad. Lapsele on vaja nii ema kui isa. Kuid paraku on see nii, et paljud vanemad, kes oma vanemarolli üle järele mõtlevad, tunnevad end tihti saamatuna just sellises olukorras, kui perre on sündinud puudega laps. Tihti nõutakse endalt liiga palju ja seetõttu on raske olevikus elada. Kuid selle väikse lapse jaoks on siiski olulisem, et vanemad ei tunneks ennast lausa süükoorma alla maetuna, vaid üritaks endast anda parimat . Selleks, et rahulolu säilitada peres, tuleb kindlasti kohtumõistmisest loobuda . Kurbus on sügav, kuid kurbuse all on peidus rõõm , mis on veel sügavam.
Nii kahju kui see ka pole, siis elu mängib meile vahel vägagi valusaid vingerpusse. See teema on vägagi valus , kui lastearst peab teatama vanematele, et neil sündis perre puudega beebi . Teinekord tuleb see teade vägagi ootamatult ja vanemad ei suuda seda tihti uskuda , sest tegelikult me ju ootame perre tervet ja ideaalset last. Vanemate ootused purunevad hetkega, nad võivad endast välja minna, olla šokis. Muidugi reaktsioon on igaühel erinev ja see pole üldse midagi ebatavalist, niisuguses seisundis. Puue võib olla pärilik, tekkida sünnituse käigus lapse aju hapnikupuuduse tagajärjel või pärast sünnitust, varases eas, põhjuseks võib olla ka mõni raske haigus või hoopis õnnetuse tagajärg. Kuid siiski on puudega laps kõigepealt laps, kõigi lapse vajadustega. Lapse kõrval on ka tema perekond: ema, isa, õed , vennad ja lähisugulased . Kõik soovivad, et lapsest saaks tubli ja hakkaja inimene, kes igapäevaeluga iseseisvalt toime tuleks. Kuid siiski on lapse kasvatamine ja tema arendamine eelkõige vanemate kohustus, sest lasteaed ja kool on kodu täienduseks. See on hea kui lapse ja perekonnaga puutuvad kokku palju erinevaid inimesi, kes püüavad perel ja lapsel aidata igapäevaeluga toime tulla. Selleks on erialaspetsialistid ning see aga ei tähenda, et vanemate vastutus lapse eest väheneb. Kuid tihti võib ka olla hoopis teisiti, et pere mõtleb ainult lapse olukorrale ja unustatakse lähedased sootuks. Nii kahju kui see ka pole, vahel suhtutakse puudega lastesse halvasti, kuna tihti ei mõelda sellele, et neil lastel on samuti tunded ja nad on samasugused inimesed nagu meiegi. Paraku ei saa mööda vaadata ka sellest, et ühiskonnale meeldivad inimesed, kes on terved ja ideaalsed, ilmselt seepärast, et nad on ilusad, tugevad, targad või seepärast, mida nad teevad või kuidas nad riides käivad. Liiga sageli otsustame inimeste üle nende välimuse järgi. See ei ütle meile aga kuigipalju midagi, milline inimene tegelikult on või kuidas ta end tunneb.

VAIMUPUUDED
Vaimupuudega lapsi ning täiskasvanuid on hakatud tänapäeval nimetama intellektipuudega inimesteks. Lapsel võib sünnijärgselt esinevad kõrvalkalded ning neid võib jagada kaheks suureks grupiks : närvisüsteemi e. neuroloogilisteks hälveteks ja kehalisteks e. somaatilisteks hälveteks.
Hälbed võivad olla erineva tõsiduse kui ka erineva ulatusega. Hälvete hulka kuuluvad kerge erutuvus , lihastoonuse muutused, mingi kehaorgani töö puudulikkus või pisidefekt kui ka ajukahjustus ja mõne organi või organsüsteemi puudumine või ebapiisav areng.
Vaimupuue võib esineda RHK – järgi:
F70 – kerge vaimne alaareng IQ – 50-69; psüühiline vanus - 9 e. alla 12 eluaastat .
F71 – mõõdukas vaimne alaareng IQ – 35-49; psüühiline vanus - 6 e. alla 9 eluaastat
F72 – raske vaimne alaareng IQ – 20-34; psüühiline vanus - 3 e. alla 6 eluaastat
F73 – sügav vaimne alaareng IQ – alla 20; psüühiline vanus - alla 3 eluaastat
F78 – muu täpsustatud vaimne alaareng
F79 – täpsustamata vaimne alaareng.
Kerge ja mõõduka vaimupuudega laste arengu vahel on kindlasti kohe märgatavad erinevused, sest kerge vaimupuudega laps on sageli raskesti eristatav intellektipuudeta õpiraskustega lapsest. Samas on keerukas eristada mõõduka ja raske astme vahel, kuna nendel laste liitpuuded võivad muuta nii nende motoorseid kui tunnetusprotsesse ja kõne arengut.
Kergema ning mõõduka alaarenguga lastel, aga puudub huvi ümbritseva vastu ja nad on aeglaste teadmiste omandamisega. Neil puudub samuti järjekindlus, domineerib enesekontrolli nõrkus. Mingil määral suudavad eristada esemete erinevaid tunnuseid, kuid ei suuda mõista nende esemete vahelisi seoseid , raske on tervikut tajuda ning võrrelda teatud tunnuste järgi. Need lapsed ei mõista sageli tegude tagajärgi ja võivad ettearvamatult käituda.
Kuid raske vaimupuudega laste seas on neid, kes küllaltki suure hilinemisega on õppinud istuma ja ka neid, kes vaevu suudavad end liigutada ja liikumist valitseda . Neil lastel on kahjustunud peenmotoorika , kõnemotoorika ja puudub oskus teha vajalikke liigutusi, et saada hakkama eneseväljendamisega. Samas oleneb eneseväljendamise oskuse areng otseselt liikumisvõimest ja kõne mõistmisest. Selliste laste arengusuund ongi parandamine eneseväljendamise ja sotsiaalsete oskuste, sealhulgas ka mängu kujundamisel. Selline laps ei mõista mänguasjade funktsionaalseid tähendusi ja ta sooritab ühetüübilisi liigutusi esemega. Selliste laste puhul on meeltemuljed puudulikud ja ajus korrastatus puudub. Laste nägemis-, kuulmis -, kompimis-, haistmis- ja maitsmisaistingud on ebatäpsed ja laialivalgunud ega tekita kuigi palju ega õigeid vastavaid tajukujutlusi. Meeleärrituste andmisega saab aktiveerida neid lapsi reageerima.
Sügava vaimupuudega lastel on reeglina alati kaasuv mingi teine puue . Tulenevalt väga tõsisest peaaju orgaanilisest kahjustusest on enamik neist lastest piiratud liikumisega, nad ei hoia pead ega suuda tõusta istuma. Neil võivad ka puududa mitmed vajalikud refleksid (nt hingamis-, neelamis -, haaramisrefleks). Need lapsed ei suuda hoolitseda oma põhivajaduste eest, kuna puudub kontroll oma põie ja pärasoole tegevuse üle.
Võin oma kogemustele toetudes väita, et sügava vaimupuudega lapsed on väga erinevatel tasemetel oma arengus. Osad tunnevad ära lähedased ja reageerivad teatud viisil. Osad soovivad, et neid lubatakse rahulikult ja omaette olla. Samas hellust ja leebet kohtlemist soovivad kõik.
VÄÄRTUSHINNANGUD
Me ei saa hinnata inimesi selle järgi kes ta on ja mida ta on saavutanud, sest iga inimene on väärtus omaette. Inimelu on väärtus ise. Elu mõte on elada. Selline on üks võimalus hinnata elu ja kõigil inimestel on õigus inimväärsele elule.
Inimväärset elu iseloomustab:

• Õigus elule olenemata milline on puue või hälve
  
• Õigus olla aktsepteeritud sellisena, nagu inimene on, isegi kui erisus on suur
  
• Õigus areneda vastavalt võimetele
  
• Õigus elada tunnetel rajanevat kooselu teise või teiste inimestega
  
• Õigus teistega ühesugusele elustandardile
  

Selline käsitlus inimesest võiks olla valitsev puudega inimese puhul. Inimkäsitlus põhineb lapsepõlves kogetul kui hilisemal läbielamisel. Just kogemused ja arusaam heast ja kurjast määravad, kuidas me käitume nendega, kes vajavad abi. See väljendub ootuses, mis puudega inimese suhtes on. Meie väärtushinnangud pannakse proovile, kui tuleb kohtuda või tegeleda puudega inimesega. Samas võib öelda, et see ongi eneses selgusele jõudmise võimalus.
Enamuse tavainimeste arvates Nõukogude Eestis puuetega inimesi ei olnudki. Täna on muidugi teine aeg ja teine tõde. Täna ei eita enam keegi, et puuetega inimesed on meie riigis olemas. Ometi on mõistetav, et inimestel pole kerge võtta sallivat ja mõistvat seisukohta millegi suhtes, millest nad eriti midagi ei tea. Kõik uus nõuab tutvumist, harjumist ja kohanemist. Olevikusurve on järgida inimõigusi , tagada erivajadustega inimestele võrdsed võimalused teistega. Seda oludes, kus kasutatavat ressurssi on nii-öelda eeskujuriikidest kolm kuni viis korda vähem.
Ühiskonda loetakse seda tervemaks ja tugevamaks, mida rohkem ta hoolib oma kõige nõrgematest. Igal inimest väärtustaval ühiskonnal on kohustus pakkuda kõigile inimestele erinevaid arenguvõimalusi, võimalust oma võimeid maksimaalselt välja arendada. See on meie ühine asi, et Eestis saaksid kõik inimesed hästi elada. Suhtumine puuetega inimestesse on arenguvõimelisuse, demokraatia, paindlikkuse ja inimlikkuse proovikivi. Meist igaühest sõltub, kas erivajadustega inimesed saavad osaleda elus sama täisväärtuslikult kui kõik teised. Sallivus soojendab keskkonda.
Riigi ülesanne on tunnustada puudega laste, noorte ja täiskasvanute võrdsete võimaluste põhimõtet alus-, põhi-, gümnaasiumi- ja kõrgharidusele integreeritud vormis. Riik peab tagama, et puuetega inimeste haridus oleks haridussüsteemis integraalne osa. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Paragrahvi 28 kohaselt on puuetega inimene riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. (Eesti Vabariigi Põhiseadus , 1992)
Puudega lapsel peavad olema terve lapsega samaväärsed võimalused hariduseks, arenemiseks ja eneseteostuseks. Haridustee alguseks võib pidada aga lasteaeda (Eesti Vabariigi Lastekaitseseadus 1992).
NÕUANDEID
Oluline on turvaline, rahulik miljöö, et poleks väliseid segajaid. Juhendamisel kasutada näitlikustamist, 5 meele (nägemine, kuulmine , kompimine, haistmine , maitsmine) kaudu õpetamist ja kinnistamist. Anda võimalus kokku puutuda erinevate materjalide, esemetega; saada erinevaid aistinguid. Tegevuste astmestamine, etapiviisilisus igapäevatoimingute õpetamisel. Oluline on tegevuste, päeva struktureeritus. Igapäevarutiin ja rütm . Tähtis on järjepidevus, kordamine. Praktiliste- ja igapäevaoskuste, sotsiaalsete- ja tööoskuste õpetamine . Muusika , liikumine, rütmika mõjub hästi. Sotsiaalne kaasamine, suhtlemine kogukonnas erinevate inimestega. Anna aega; kiida , tunnusta.
Arvestada koormuse taluvust, töö-puhkuse vahekorda . Mitte kasutada piltlikku kõnet, metafoore. Kui kasutatakse, tuleb mõiste sisu kindlasti selgitada. Vestlusele innustamiseks kasutada avatud küsimusi. Suletud küsimusi - kas küsimusi? - kasutada siis, kui vestlus ei laabu. Kontrolli oma emotsioone, säilita rahu. Juhendamine peab olema konkreetne, selge, võrdselt positsioonilt. Kõnetu puhul luua kontakt. Kasutada miimikat, žeste, viipeid, esemekommunikatsiooni, lihtsaid lauseid, sõnu. Kõne peab olema seotud samaaegselt toimuva olukorraga. Mäluabistajate kasutamine. Abi on piltidest, asjade kindlast järjekorrast, päevaplaanist, orientatsioonitabelist (päev, kuu, aasta, ilm, kes täna tööl on) konkreetsetest tähistest ja märkidest. Toetu perele, kaasa pere kui võimalik.
KOKKUVÕTE
Selle esseega tahan juhtida tähelepanu, et vaimupuudega lapsed on nagu teisedki lapsed. Neil on ema, isa, õed ja vennad. Lapsed kuuluvad ju meie tulevikku ja ka need erivajadustega lapsed on meie lapsed samamoodi kui terved, targad, tugevad ja tublid lapsed. Vaimupuudega lastel on samamoodi tunded ja igal ühel omamoodi olemus. Igal lapsel peaks olema võimalus kasvada peres, olenemata tema puudest . Me ei saa muuta teisi inimesi, küll aga läbi iseenda mõjutada teiste suhtumist . Iga laps on kordumatu, täiesti omanäoline. Kodu on lapse jaoks õpikeskkond . Last kaasatakse igapäevategevustesse, jagatakse minevikukogemusi vanavanematelt, ühised vestlused ja omavaheline kiindumus . Tänu sellistele kogemustele arenevad laste intellektuaalsed võimed. Seega on vanemate ja ka vanavanemate osalus lapse arendamisel oluline ning aega, mille laps saab veeta oma kodus oma perega , ei asenda ükski arendav tegevus lasteaias või toredad ja professionaalsed õpetajad. Puudega laste õpetamisel on vaja arvestada seda, et õppimine kuulub iga inimese psüühilise arengu juurde. See ei ole ainult teadmiste hankimine , vaid ka tunnete, tajude, kujutluste ja mõtlemisoskuse kujunemine. On tähtis aidata lapsel leida oma võimed ja võtta last sellisena, nagu ta on.
Meil kõigil on koht selle sinise taeva all,
Olenemata sellest, kes me oleme või millised me oleme……
Kasutatud kirjandus
http://www.lvrkk.ee/
http://vaimupuue.blogspot.com/