Valgustusajastu (2)

Valgustusajastu .
Valgustusajastu mõiste võttis kasututsele saksa filosoof Immanuel Kant ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuid valgustus kui mõtteviis oli kujunenud välja juba varem, sest vaidlused selle üle, kuidas valgustust defineerida algasid juba 18.ndal sajandil ja pole vaibunud tänapäevani. Kõige kujundlikumalt sõnastaski valgustuse olemuse Kant(1724 – 1804) – VALGUSTUS ON INIMKONNA VAIMSE VABANEMISE PROTSESS. Ta kirjeldab valgustust kui inimese lõplikku täiskasvanuks saamist, inimese vabanemist teadmatuse ja eksituse alaealisusest.
Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti Prantsuse filosoof Rene Descartes. Valgustusajastu valmistasid ette avastused loodusteadustes. Kõige olulisem oli siin loodusseaduste avastamine, mis andis inimesele võime mõista ja teatud piirides prognoosida maailma toimimist. Avastused loodusteadustes: heliotsentriline maailmapilt- maailm pöörleb ümber oma kujutletava telje ja ümber Päikese; avastati mehaanika põhiseadused, gravitatsiooniseadus ning rakendati neid taevakehade liikumise puhul + tekkis ka uus filosoofia koolkond – RATSIONALISM .
Kõigepealt tekkis valgustus Inglismaal, seda valgustusajastut nimetatakse ka eelvalgustuseks, kuna seal sündinud uued ideed ei jõudnud akadeemilistest ringkondadest kaugemale. Inglismaal algas valgustusajastu peale Kodusõja lõppu ning empiiriline mõtlemine ja loodusteaduste saavutused olid eeldusekd valgustuse kujunemisele. ( 17. sajandi lõpp & 18. sajandi algus ) ; Prantsuse filosoofid imetlesid kõiges Inglismaad. Tavaliselt peetaksegi valgustusest rääkides silmas seda liikumist, mis tekkis Prantsusmaal. Prantsuse valgustajad hiilgasid vaimuka vestluse, kirjade kirjutamise, käsikirjaliste bülletäänide väljaandmisega, ajakirjandusega ja igat liiki trükisõna alal Encyclopedie massivsetest köidetest kuni Voltaire ’i pamflett - hõrgutisteni. ( 17. sajandi lõpp & 18. sajandi algus ) ; Saksa valgustuse eripära Prantsusmaaga võrreldes ilmnes eelkõige asjaolus, et Saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudele prantslastele. Saksa valgustusideoloogia lähtus peamiselt pietismist ( luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust.) ( 17. sajandi lõpp & 18. sajandi algus )
Valgustusajastu tähtsaimad esindajad olid:

• T. Hobbes – elas Commonwealthi ajal pagulasena Prantsusmaal, seega tal ei olnud parlamendi ja vabariigi suhtes eriti sooje suhteid. Peateos „Leviathian. Ta arendas mõtet, et inimene ei ole loomult halb, kuid teda on vaja valitseda , sest temas on rohkem individualistlikku kui sotsiaalset. Lõpetamaks kõikide sõda kõikide vastu, lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu. Viimane on ühiskonnale vajalik, ning seetõttu kasulik, kui see on võimalikult tugev. Parimaks pidas absolutismi. ( Inglismaa )
  
• J. Locke – pooldas nn loomuõiguste olemasolu – riigi tekkides loobusid inimesed osast oma õigustest riigi hüvanguks, seega on riik saanud oma võimu rahvalt ja peab tegutsema rahva hüvanguks. Ta kaitses rahva mässuõigust, aga vägivalda tohtis kasutada vaid vale ja ebaseadusliku võimu vastu. Locke’ilt pärineb ka võimude lahususe idee. Tema peateoseks on „Essee inimmõistusest“ ( Inglismaa )
  
• Voltaire – Prantsusmaa ja kogu ajastu vaimne valitseja. Pidas leppimatut võitlust katoliku kirikuga , esindades deistlikku arusaama jumalast (seisukoht, et jumal on küll maailma loonud, aga ta ei sega end enam maailma asjadesse vahele ). Poliitikas oli ideaaliks valgustatud absolutism . ( Prantsusmaa )
  
• C. Montesquieu – „Pärsia kirjad“ , „Seaduste vaim“ ; jõudis järeldusele, et seaduste ja valitsemisviiside erinevused tulenevad looduslike olude ja ilmastiku erinevusest. ( Prantsusmaa)
  
• J. J. Rousseau – tema mõtted andsid olulist tõuget Prantsuse revolutsiooni puhkemisele. Suhtus kriitilisemalt varasemasse valgustusse ja Voltaire’i. Rousseau järgi on inimene loomu poolest hea, aga kultuur ja ühiskond on inimese ära rikkunud. ( Prantsusmaa )
  
• D. Diderot – etendas väga tähtsat roli valgustusideede levikus. Andis välja Encyclopedie – 17 tekstiköidet 1751- 1766 , millele järgnes 11 köidet illustratsioone, viimane neist avaldatud 1772. aastal. Oluline oli Encyclopedia puhul see, et siin käsitleti teaduse ja ühiskonna mõisteid süstemaatiliselt uue ideoloogia seisukohtade järgi. ( Prantsusmaa )
  
• G. W. Libnize – filosoof ja matemaatik , kelle vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. ( Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monaad on ka kogu universiumi peegeldus. ) Matemaatikuna avastas Newtonist sõltumatuna diferentsiaal - ja integraalarvutuse. Arvas , et teadus peab eelkõige tooma praktilist kasu. ( Saksamaa )
  
• C. Von Wolff – ehitas nn terve mõistuse filosoofia, mille tõttu teda peetaksegi ratsionalismi üheks rajajaks Saksamaal. Thomasiuse eeskujul avaldas ta tööd saksa keeles ning lõi sellega hulga termineid, millega tänapäeva saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada. ( Saksamaa )
  
• J. G. Von Herder – pooldas progressi ideed, mille järgi ühiksoona kõrgeim seisund oli humaansus . Ta arendas edasi G. E. Lessingi vaateid selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldba riigi hävitamist. Riiki nimetas Herder masinavärgiks jaarvas, et rahval on vaja isandaid ainult seni, kuni tal endal jääb puudu mõistusest. Järelikult tuli rahvast harida ja kasvatada. ( Saksamaa ).
  

Valgustusajastu mõjul muutus arusaam kuningavõimu päritolust – võim ei pärine mitte jumalalt, vaid on delegeeritud valitsejale rahva poolt.
Kuulsamad valitsejad olid:

• Preisi kuningas Friedrich II Suur, kelle kuulsamad reformid on usuvabadus , merkantilistlik majanduspoliitika ja talupoegade reformid. Friedrich II Suur mõtestas oma positsiooni, kui „riigi esimene teener“, kuid rõhk oli siiski sõnal esimene. Riigi huvid ja võimsuse tugevdamine, mis sisaldas ka valitseja võimu tugevdamist, seati kõigest ettepoole. Mõneks ajaks kutsus valitseja oma õukonda ka Voltaire’i, kuid varsti nende suhted jahenesid ja Voltaire pidi kiiresti lahkuma . Valgustatud valitsejana oskas ta uuest õpetusest kasu saada. Toimiv õiguskorraldus, kohusetundlik ja äraostmatu ametnikkond ja usuline tolerants olid suurvõimuks pürgiva Preisi riigi edu põhjusteks.
  
• Kõige kaugemale oma uuendustes läks Austria ertshertsog Joseph II Habsburg , kelle valitsemisajal kaotati pärisorjus, ametlikuks keeleks sai saksa keel, tekkis usuvabadus, aadel ja vaimulikud muudeti maksukohustuslikeks ja provintside omavalitsused kaotati ning asjaajamine läks keskvalitsuse ametnike kätte. Kõik reformid viidi läbi ülaltpoolt, kohalikud seisuslikud esinduskogud neis kaasa ei rääkinud. Otse vastupidi- nende õigusi kärbiti. Enne Joseph II valitses tema ema Maria Theresia , keda kütkestas valitsemine, ta tegeles iga päev isiklikult riigi asjadega ja tundis sellest suurt mõnu. Maria Theresia ise oli valgustusideoloogia veendunud vastane, kuid ta pidas vajalikuks reforme, mis oleksid läbi viidud absolutistliku monarhia huvides. Absolutismi reformimine algas sõjaväest. Sõjaväekohustusest olid vabastatud aadlikud, vaimulikud, ametnikud ja arstid, hiljem ka kaupmehed , vabrikandid ja isegi kvalifitseeritud manufaktuuritöölised. Ülejäänud elanikkonnakihid andsid nekruteid liisuvõtmise alusel. Rajati sõjaväeakadeemia – Therezianum. Hariduse edendamiseks laiendas Maria Theresia rahvakoolide võrku. Tööliste ettevalmistamiseks loodi kutsekoole, riik said kontrolli Viini ülikooli ja gümnaasiumide üle. 1775. aastal kaotati tollipiirid keisririigi sees, ühtlasi kehtestati kõrged tollid luksuskaupadele, mille hulka arvati ka viin ja vein.
  
• Venemaal sai 1762. aastal troonile Katariina II. Ta sai tuntuks kui valgustatud monarh. ( Katariina II soontes ponud tilkagi vene verd, vaid ta kuulus Romanovite suguvõssa vaid abielu kaudu) Tegelikult avaldus valgustuse mõju ja Prantsusmaa eeskuju vaid mõnes valdkonnas, kuigi Katariina II kulutas riigivalitsemisele 12-14 tundi päevas. Kõige enam tehti koolihariduse edendamiseks: asutati kadetikorpus ja Smolnõi Instituut. Rajati ka ämmaemandate kool ja leidlaste varjupaik . 1766. aastal kutsus kokku Suure Komisjoni, mille ülesandeks oli ülevenemaalise seadustiku koostamine. Komisjon ei suutnud välja töötada mingit seadustikku, kuna arvamused pärisorjuse, privileegide, maksude ja kohtukorralduse osas olid liiga lahknevad.
  
• 1771. aastal tõusid Rootsi kuningaks Gustav III, kes oli saanud hariduse ja kasvatuse Prantsusmaal ning kes järgis Prantsusmaa eeskujusid nii valitsemises kui kultuuri vallas. Teostati mitmeid valgustusest mõjutatud reforme, millest olulisemad olid suurema tegevusvabaduse andmine kapitalistlikkele ettevõtjatele ja täieliku usuvabaduse kehtestamine (sealhulgas juutidele) . Samas ajal trükivabadust ja varsti kaotati see üldse.
  

Valgustusajastu järel hakkasid ühiskonnaklasside vahed taanduma, hakati pärisorjust kaotama, suurenes sõna- ja usuvabadus, paranes tervishoid ja harituse tase hakkas kerkima. Seega hakati valgustusajastul rohkem inimeste peale mõtlema, üksikisikud muudeti tähtsamaks ja hakati nende heaolu eest muretsema.