Valgustusajastu (12)

Kehra Gümnaasium


Valgustusajastu
Referaat






Kehras 2008
Ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis võttis saksa filosoof Immanuel Kant kasutusele valgustusajastu mõiste. Valgustus kui mõtteviis oli välja kujunenud ammu enne artikli ilmumist. Valgustusajatu mõistega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest ning uue maailmakäsitluse tulekut. Esimesed valgustajad ja valgustuseideloogiaeeskäijad elasid 17. sajandil, kuid valgustusajastu hiilgeaeg langes 18. sajandisse. Valustusajastu mõtteviis levis ka 19. sajandi algusesse .
Valgustuse kujunemist mõjutas oluliselt teaduse areng. Teadus pani inimese kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof René Descartes . Valgustus oli peamiselt kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured ulatusid 17. sajandi teadusalastesse saavutustesse. 18. sajandil muutis valgustus oluliselt valitsejaid. Valitsejad hakkasid rohkem nägema oma kohustusi alamate suhtes. Alamad hakkasid nägema iseennast ja oma õigusi ühiskonnas.
Valgustajate jaoks oli tähtsamail kohal inimmõistus. Vanat korda ja maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, tulevane ühiskond pidi aga kujunema mõistusepäraseks ja inimlikumaks. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Uskudes mõistuse kõikvõimsusesse, olid valgustajad veendunud, et ideed muudavad maailma. Nende ideede mõistmine eeldas haridust ja teadmisi.
Võitluses vana korra ja mõtlemisviisi vastu seadsid valgustajad inimühiskonnale eeskujuks looduse. Kui mingi nähtus esines looduses, oli see nende arvates mõistlik, aga kõik loodusega vastuolus olev pälvis hävitava hinnangu. Valgustusideoloogiale oli omane ka uus humanism , millel olid sarnased väärtushinnangud. Esiplaanile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Sellega astuti välja kristliku elukorralduse ja mõttelaadi vastu, mida oli eriti rõhutanud katoliku kirik . Võitlus katoliku kiriku