Valgustusajastu (12)

Kehra Gümnaasium
Valgustusajastu
Referaat
Kehras 2008
Ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis võttis saksa filosoof Immanuel Kant kasutusele valgustusajastu mõiste. Valgustus kui mõtteviis oli välja kujunenud ammu enne artikli ilmumist. Valgustusajatu mõistega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest ning uue maailmakäsitluse tulekut. Esimesed valgustajad ja valgustuseideloogiaeeskäijad elasid 17. sajandil, kuid valgustusajastu hiilgeaeg langes 18. sajandisse. Valustusajastu mõtteviis levis ka 19. sajandi algusesse .
Valgustuse kujunemist mõjutas oluliselt teaduse areng. Teadus pani inimese kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof René Descartes . Valgustus oli peamiselt kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured ulatusid 17. sajandi teadusalastesse saavutustesse. 18. sajandil muutis valgustus oluliselt valitsejaid. Valitsejad hakkasid rohkem nägema oma kohustusi alamate suhtes. Alamad hakkasid nägema iseennast ja oma õigusi ühiskonnas.
Valgustajate jaoks oli tähtsamail kohal inimmõistus. Vanat korda ja maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, tulevane ühiskond pidi aga kujunema mõistusepäraseks ja inimlikumaks. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Uskudes mõistuse kõikvõimsusesse, olid valgustajad veendunud, et ideed muudavad maailma. Nende ideede mõistmine eeldas haridust ja teadmisi.
Võitluses vana korra ja mõtlemisviisi vastu seadsid valgustajad inimühiskonnale eeskujuks looduse. Kui mingi nähtus esines looduses, oli see nende arvates mõistlik, aga kõik loodusega vastuolus olev pälvis hävitava hinnangu. Valgustusideoloogiale oli omane ka uus humanism , millel olid sarnased väärtushinnangud. Esiplaanile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Sellega astuti välja kristliku elukorralduse ja mõttelaadi vastu, mida oli eriti rõhutanud katoliku kirik . Võitlus katoliku kiriku ja üldse kiriku ideoloogiaga oli eriti omane Prantsusmaale, samal ajal enamikul saksa valgustajatest konflikti kirikuga ei tekkinud.
 Valgustuse vahetuks teerajajaks tuleb pidada teadusliikumist, mille käigus avastati mõningaid uneversumi füüsikaseaduseid ja õõnestati vajadust kasutada maailma seletamisel religiooni abi. Thomas Hobbes ja John Locke avaldasid oma mõtteid mõistusliku uurimise tähtsusest ning inimese õigustest ja kohustustest poliitikamaailmas. Locke’i teos “Essay Concerning Human Understanding ” väidab, et inimesed võivad saada oma maailma isandaiks, kasutades mõistust, mis on inimesi kõigist teistest loomadest eristav joon. Mõistust kasutades võib inimene end teadmatusest päästa. Teoreetiliselt pakkus see mõte inimkonnale võimaluse jõuda edasi kõikidel inimtegevuse aladel.
Euroopa arenev trükitehnika ja kirjandus levitasid valgustusmõtteid kiiremini ja odavamalt. Niisugused romaanid nagu Voltaire ’i “Candide” (1759) võimaldasid heita skeptilise pilgu keskklassi ja käsitööliste kodudesse. Prantsusmaal kujunesid salongid , kus käisid koos filosoofid , kunstnikud ja peenema seltskonna esindajad, keskusteks, kus arutati kõikvõimalikke ideid ning loodi neid juurdegi. Mitmel pool mujal said kirjanduslikud, filosoofilised, ja teaduslikud seltsid, näiteks Lunar Society Birminghamis, foorumiks, kus arutati kõige värskemaid mõtteid. Šotimaal kujunesid Edinburgh ja Glasgow kohalike ülikoolide toel Šoti valgustuskeskusteks ning omandasid ülemaailmse tunnustuse . Mõtlejad nagu David Hume , majandusteadlane Adam Smith, luuletaja Robert Burns ja leiutaja James Watt moodustasid toona šoti intellektuaalse eliidi ja panustasid väga palju maailma ning valgustuse arengusse .
Inglise filosoof Thomas Hobbes (1588- 1679 ) esitas väite, et oma sünnilt on kõik inimesed võrdsed. Kuna aga loomult on nad individualistid, on neid vaja valitseda . Ajaloo koidikul, kui ei olnud veel võimu ega valitsust, olevat see tinginud “kõikide sõja kõikide vastu”. Sellest pääsemiseks sõlmisid inimesed ühiskondliku lepingu, mis andis võimu valitsejale – kuningale. Kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev. 
Prantsuse valgustuse tekkele avaldasid mõju inglise filosoofid. Taustaks oli Prantsusmaal sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid. Nantes ’i edikti tühistamisega 1685 . aastal kaotati usuvabadus ja hugenottide ainsaks õiguseks jäi õigus maalt lahkuda. Valgustuse eelkäijaks Prantsusmaal oli René Descartes ( 1596 - 1650 ), kes oli ratsionalismi rajaja.            
René Descartes  sündis 1596. aastal Lääne-Prantsusmaal väikeaadliku pojana . Ta õppis jesuiitide gümnaasiumis, mille raamatukogus oli võimalik lugeda ka keelatud raamatuid. Descartes viibis korduvalt Pariisis, Kolmekümneaastase sõja ajal teenis ta ohvitserina algul Hollandi, seejärel Baieri sõjaväes. Ta elas 20 aastat Hollandis, kus talle avaldas suurt mõju selle maa teadus. Elu lõpul oli ta kuninganna Kristiina õpetajaks Rootsis, kus ta 1650. aastal ka suri.
Voltaire (1694-1778), õige nimega François Marie Arouet, sündis jõuka notari pojana. Ta õppis hea mainega jesuiitide koolis – Louis Suure kolleežis. Arouet oli imelaps , kes juba 12-aastaselt äratas tähelepanu luuletajana. Pärast kooli lõpetamist pani isa ta õppima õigusteadust, soovides sellega anda pojale kindla elukutse. Leivateenistus noort Voltaire’i aga ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama . Voltaire oli kirjanik, poeet , dramaturg , jurist ja ajaloolane . Tema mitmekülgsusele viitab tegelemine metsanduse ja isegi ökoloogiaga. Kesksel kohal Voltaire’i ühiskondlik-poliitilises tegevuses oli võitlus katoliku kirikuga, mida ta pidas peavaenlaseks. Poliitilise ideoloogia väljatöötamisel lähtus filosoof loodusõiguse teooriast, mille kohaselt inimühiskond peab lähtuma loodusseadustest. Tema arvates on õiglane selline ühiskonnakord, mille aluseks on vabadus ja omand. Voltaire rõhutas isikuvabadust, kuid vabaduse all mõistis ta ka sõna-ja trükivabadust ning sõltumist ainult seadustest .
Charles Montesquieu sündis 1689. aastal Bordeaux’ lähedal mantliaadliku pojana.Ta omandas väga hea hariduse, süvenes eriti õigusteadusesse. 27-aastase noormehena sai ta parlamendi presidendiks. Olles töödanud sel auväärsel ametil kümme aastat, pani ta ameti maha ja siirdus suurele ringreisile, mille käigus tutvus kolme aasta vältel paljude Euroopa maade ühiskondliku elu ja poliitiliste suhetega. Pärast tagasijõudmist pühendus ta teadusele ja kirjanduslikule tegevusele. Suureks tunnustuseks Montesquieu’le oli tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks. M. suri 1755 . aastal Pariisis. Charles Montesquieu esimene ühiskondlik-poliitiline teos oli 1721. aastal ilmunud “Pärsia kirjad”, milles satiiriline suhtumine Prantsuse absolutistlikku korda ja ühiskondlikku ellu on edasi antud kahe pärslase naiivsena tunduva arutelu kaudu. Ühiskonnakriitiline on ka näiliselt ajaloo valdkonda kuuluv raamat “Mõtisklused roomlaste suuruse ja languse põhjustest”. Rooma ajalugu oli vaid mugav ja ohutu vorm tollase Prantsusmaa olude arvustamiseks. Montesquieu peateos on 1748 . aastal avaldatud “Seaduste vaim”, millest juba kahe aasta jooksul ilmus koguni 22 trükki. Raamat tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse ja see etendas olulist osa riigiteooria kujunemises, hiljem aga mõjutas paljude maade riigikorda (isegi kuni nüüdisajani välja). Valgustaja rõhutas kodanike vabaduste kaitset ja seetõttu peetakse teda liberalismi üheks isaks.
Saksa valgustuse eripära Prantsusmaaga võrreldes ilmnes eelkõike asjaolus, et saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudele prantslastele. Saksa valgustusideoloogia lähtus suuresti luterliku kiriku sees kujunenud voolust , mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust. Pietismi rajaja oli Philipp Jakob Spener (1635-1705), silmapaistev liider August Hermann Francke (1663-1727). Viimane toonitas eriti koolide rajamise vajadust. Pietistid ei taotlenud ühiskonnakorra muutmist, vaid selle täiustamist usu abil. Tähtsamad valgustustegelased Saksamaal olid Gottfried Wilhelm Leibniz ( 1646 -1716), Christian Thomasius (1655-1728), Christian van Wolff (1679- 1754 ) ning Johann Gottfried von Herder (1744- 1803 ). 
Valgustus oli kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. Tänapäeva maailmale on see ajastu palju kaasa andnud. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonnaski tuleb ette palju küsimusi seoses teaduse, universumi, usu ning riigi valitsemise kohta. Paljudele valgustusaja küsimustele ei ole vastust leitud, omakorda on arenenud need nüüdisajaprobleemideks, näiteks kuidas ei ole kujunenud välja ideaalset riigikorraldust, kus kõik pooled oleksid eluga rahul. Valgustusajastu üks tähtsamaiks tahuks oli teaduse areng. Valgustusajastu oli oma teadusalaste saavutustega sellepärast edasi liikunud, sest varasemate filosoofide, näiteks Aristotelese, mõtted ja ideoloogiad heideti kõrvale ja lükati ümber. Arenesid välja filosoofide ja teadlaste uued ideed ning et neid realiseerida, tõestati neid mitmesuguste katsetega. Samas olid nt Aristotelese ideed ja teooria valgustusajastu inimeste mõtteviisile põhjapanevaks aluseks.
Kasutatud allikad:
www.miksike.ee
www.wikipedia.ee
www.google.com
Anne Nahkur, Kirjandus barokist romantismini. Tallinn: 2006
6