Tserebraalparaalüüs (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Hooldustöötaja õppekava
Ülle Krigulson
Referaat
TSEREBRAALPARALÜÜS
aines
Neuroloogilistehaigustega patsient
Juhendaja : Janika Pael
Tartu Tervishoiu Kõrgkool lektor
Võru 2013
TSEREBRAALPARALÜÜSI LÜHIKIRJELDUSES
Mis on tserebraalparalüüs ehk PCI?
Püsiv mitteprogresseeruv neuroloogiline häire, mis on põhjustatud ebaküpse aju defektist või kahjustusest.
Tserebraalparalüüsi ehk PCI ( Paralysis Cerebralis Infantilis) all mõeldakse ajukahjustust, mis on tekkinud looteeas, sünnitusel või kahe esimese eluaasta jooksul. Tegemist on seisundiga , mida põhjustab nende ajuosade kahjustus, mis kontrollivad võimet juhtida lihaste ja keha kasutamist.
Ajukahjustus inimese arenemise ja kasvamise ajal enam ei muutu, kuid on alati olemas armina närvisüsteemis. Olenevalt sellest, millise ajupiirkonna kahjustusega on tegemist, tekivad inimesel erinevad liikumispuuded ning võib esineda ka vaimupuue. Kõige tavalisem on aga segavorm , mille puhul esineb sümptomeid erinevatest vormidest . Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid , kõõrdsilmsus, kurtus , erinevad nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust. Tserebraalparalüüsiga lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega.
Põhjused.
Tserebraalparalüüs on liikumispuude kõige tavalisemaks põhjuseks, mille esinemissagedus on üks juhtum kolmesaja sünni kohta. PCI avaldub peamiselt füüsilise arengu häirena, vaimse arengu mahajäämust esineb 35%-l PCI-lastest. Vaimupuudega inimestel tserebraalparalüüsi esinemisest on teada, et 10%-l kerge vaimupuudega ja 20%-l raske vaimupuudega inimestest on tserebaraalparalüüs.
PCI võib oma olemuselt /raskusastmelt olla kas kerge, mõõdukas või raske. Kerge PCI puhul ei pruugikõrvalseisvad inimesed aru saadagi, et inimesel on mingi puue. Kerge PCIga inimene võib ise kõndida,joosta ja hüpata, vabalt liikuda . Sümptomid ilmnevad alles lähema uurimise korral, kui nt neuroloog võib diagnoosida kehapoolte toonuse erinevust.
Mõõduka PCI korral võib inimene küll iseseisvalt liikuda, kuid vajab sageli tallatuge, ortopeedilisi jalanõusid, randmetuge vmt abivahendeid.
Raske PCI korral on halvatuse aste sedavõrd suur, et inimene ei pruugi iseseisvalt liikuda, ta võib suurema osa päevast voodis või põrandal lamada ning liikumiseks ratastooli vajada, seejuures ei pruugi ta ise olla suuteline ratastooli juhtima.
Tooks välja ka põhjused mis on antud haiguse tekitajaks . Põhjuseid on nii sünnieelseid kui ka sünniaegsed ja –järgsed riskifaktorid . Riskifaktoriteks on ka sünnitrauma, sünnituse ajal tekkinud loote hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur.
Sünnieelseteks põhjusteks on hüpoksia ehk hapnikunälgus, ema alkoholitarbimine, nakkushaigused ( herpes , punetised, HIV).
Sünniaegsed ja -järgsed riskifaktoriteks on sünnitrauma (vaakumsünnitus, tangsünnitus); loote hapnikunälgus (asfüksia); meningoentsefaliit; vastsündinu hüpoglükeemia (madal veresuhkur)
Sümptomid mille kaudu tserbraalparalüüs avaldub:

• Spastiline - lihastoonuse tõusuga, kahjustunud ajukoor, liikumatud liigesed, düsartria, logopeediline ravi
  
• Atetootiline – tahtmatute liigutuste, eriti stressi ajal, düsartria
  
• Ataktiline - häiritud lihaste koostöö, täpsete liigutuste tegemise raskus (tugev kätevärin)
  
• Segavorm – kõige enam levinud, võivad kaasneda krambid, kuulmis- ning/või nägemislangus, intellektipuue
  
• Hemipleegia – haaratud on üks kehapool, hakkavad väga kiiresti ühte kätt eelistama, motoorne defitsiit suurem ülajäsemetes, enamik on võimelised käima
  
• Dipleegia – haaratud on jalad, käte spastilisus on väiksem, häiruvad ka jämemotoorsed oskused ( peenmotoorika võib olla täiesti eakohane)
  
• Tetrapleegia – haaratud on kõik neli jäset
  
• Tripleegia
  
• Monopleegia
  

PATSIENDI PROBLEEMID
Tserebraaparalüüsiga patsiendi puhul tuleb tegevuste planeerimisel arvestada võimalike kaasuvate häiretega. Antud haigusega võivad kaasuda järgmised kaasuvad häired:

• Söömis - joomisraskused
  

• Nägemisprobleemid
  

• Kuulmiskahjustused
  

• Kommunikatsioonihäired
  

• Sensoorse tundlikkuse häired
  

• Kognitiivsed häired
  

• Krambisündroomid
  

• Emotsionaalsed - sotsiaalsed probleemid
  

• Kontraktuurid - deformatsioonid
  

VÕIMALIKUD LAHENDUSED JA LAHENDUSVIISID HAIGUSE ERINEVATES ETAPPIDES
Tserebraalparalüüsi puhul on võimalikeks lahendusteks erinevad ravivormid nagu akuutravi , taastusravi , ratsutamisteraapia, tegevusteraapia , hooldusravi. Ravi eesmärk on arendada kehalist liikuvust ja lihaskonda nii, et laps iseseisvalt oma igapäevase eluga hakkama saaks.
Ravi on kompleksne . Kõige olulisem ravis on füsioteraapia ehk ravivõimlemine, mis toimub igale lapsele eraldi tema vajadusi arvestades. Ravi tulemused on seda paremad, mida varem sellega tegelema hakatakse. Vajalikuks võivad osutuda ka kõne treening logopeedi õpetusel, ortopeediline ehk liigeste kirurgiline korrigeerimine, psühhoteraapia. Lisaks kasutatakse
ravilahenduste leidmisel ka psühholoogilist kompleksuuringut. Psühholoogilise sekkumise eesmärgiks on lapse ja tema pere toimetuleku parandamine, kognitiivsete ja arenguliste iseärasustega arvestamine ja sobivate sekkumisviiside planeerimine .
Krampide raviks kasutatakse antikonvulsante ehk krambivastaseid ravimeid (kvi. arbamasepiin, klonasepaam).
Kui lihaste toonus on nii tugev, et tekkinud on kontraktsioonid , on võimalik pinges lihasesse süstida spetsiaalset lihast lõõgastavat ravimit.
Ravivõimalused :

• füsioteraapia (massaaž – suurenenud lihaspinge suhteliselt tavaline imikute puhul, ujumine )
  
• tegevusteraapaia
  
• kõne treening
  
• ortopeediline korrigeerimine
  
• psühhoteraapia
  
• antikonvulsandid
  
• kliiniline kõnnianalüüs
  

Füsioteraapia.
Teenus sisaldab füsioterapeutilist hindamist, terapeutilist harjutust ja füüsikalist ravi, koduprogrammide koostamist ja abivahendite vajaduse määramist ning nende kasutamise õpetust.
Tegevused
• lihastoonuse häirete käsitlus, mille tulemusel tagatakse patsiendile parim võimalik liigutuslik toimetulek
• sihipärase motoorse programmeerimise ja planeerimise õpetamine
• asendi-, tasakaalu- ja kaitsereaktsioonide arendamine ja kinnistamine
• lihasjõu ja vastupidavusnäitajate arendamine liikumistegevuste ohutustamiseks
• põhiliikumisoskustega seotud ja eakohast kommunikatsiooni võimaldavate asendite kasutamine
• liikumistegevuste õpetamine, liigutusliku aktiivsuse ja omaalgatuslikkuse stimuleerimine, komplekssete liikumistegevuste arendamine teraapiatunnist igapäevaellu ja seeläbi elukvaliteedi ja iseseisvusastme tõstmine
• liikumisorientatsiooni ja taju arendamine
Tegevusteraapia.
Eesmärgiks on lapse võimalikult eakohane iseseisvus igapäevategevustega toimetulekuks. Peamise teraapiameetodina kasutatakse mängu, sest mäng on lapse jaoks põhiline ja kõige olulisem tegevus. Tegevusterapeut valib mängud, mis vastavad lapse arengulisele vanusele, toetavad tema tegevusvõimet ning on huvitavad ja motiveerivad.
Tegevused, mida kasutatakse tegevusteraapia läbiviimisel on järgmised:
• igapäevatoimingute hindamine ja õpetamine
• kehaskeemide, käe-silme koostöö ja ruumitaju arendamine
• jäme- ja peenmotoorika ning koordinatsiooni arendamine
• käelise funktsiooni hindamine, vajadusel ortooside määramine ja valmistamine
• mänguliste oskuste arendamine
• tundlikkuse arendamine, ülitundlikkuse vähendamine, häirega kohanemise ja
toimetuleku õpetamine
• abivahendite valik, kohandamine , kasutamise õpetamine ja harjutamine
• lapse loomuliku keskkonna kohandamine
Kõneravi, kõne treening:
Kõneravi juures kasutatakse komplekset logopeedilist uuringut. Logopeediline kompleksuuring sisaldab kõne arengutaseme ning oraalmotoorika funktsioonide hindamist. Logopeedilise hindamise tulemusena koostatakse kõneraviplaan ning nõustatakse lapse lähikeskkonda eelkõige suhtlusvahendi igapäevase rakendamise osas.

• kõnehingamise, artikulatsiooni , fonatsiooni ja kõnevoolavuse korrektsioon
  

• keelesüsteemi omandamise toetamine; kõnearendus
  
• kõnetuse korral kõnet toetavad ja asendavad suhtlusvahendid ning nende rakendamine
  
• hüpersalivatsiooni, söömis- ja joomisraskuse korral neelamisfunktsiooni korrektsioon
  

Arendus- ja taastusravi
PCI ravi on eluaegne protsess. Arendusravi maht on lapse kasvades üldiselt aastatega kahanev, kuid ei ole selgelt vanusega määratletav ja sõltub eelkõige motoorikahäire raskusastmest. Täiskasvanueas jätkuvad regulaarse järjepidevusega funktsioone säilitavad ja liigeskontraktuuride tekkimist või süvenemist ennetavad taastusravi teenused. Arendusravi peab toimuma järjepidevalt võimalikult kodukoha lähedal asuvas ravi -või rehabilitatsiooniasutuses ambulatoorse või vajadusel statsionaarse teenusena. Ambulatoorse arendusravi teenuste sagedus määratletakse taastusarsti poolt koostatud individuaalse raviplaaniga. Kui elukoha põhine arendusravi võimalus puudub, siis teostatakse arendusravi statsionaarse ravikuuridena ja sellepikkuseks arvestatakse 21 päeva. Intensiivset statsionaarset taastusravi soovitatakse läbi viia sõltuvalt diagnoosi raskusastmest:

• kerge aste 2-3 korda aastas
  
• keskmine aste 3-4 korda aastas
  
• raske aste 4-6 korda aastas
  

HOOLDUSTÖÖTAJA VÕIMALUSED TEGEVUSES TSEREBRAALPARALÜÜSIS PATSIENDIGA
Hooldustöötaja saab tserebraalparalüüsi (PCI) põdevat patsienti abistada sellega, et ta ei jäta teda voodisse, ratastooli või põrandale. Mida rohkem antud haigusega patsiendiga tegeletakse, seda parem, eriti igasugune liikumine ja liigutamine on hea, sest liikumatu liiges jäigastub kiiresti ning piirab inimese tegutsemist edaspidi veel rohkem. Hooldustöötaja peaks püüdma inimese tegevustes saada nii normaalsesse asendisse kui võimalik. Püüa vahetada inimese asendeid päeva jooksul, sest temagi keha väsib olemast kogu aeg ühes poosis . Paigalda alati inimesele arsti poolt määratud tugiseadmed ja ortoosid. Tserebraalparalüüsi juhendamisel on kasulik lähtuda hooldutöötajal või siis ka kodustel hooldajatel NdT Bobath tehnikatest ja põhimõtetest, et normaliseerida lihastoonust, ennetada kontraktuure ja sellega kaasnevaid väärasendeid. Hooldajal tuleb harjutada tserebraalparalüüsis patsienti liigutustega, et ta saavutaks maksimaalse iseseisvuse igapäevategevuste sooritamisel. Siinkohal peab olema hooldaja ja patsiendi vahel usalduslik suhe. Kõiki tegevusi õpetab hooldaja patsiendile loomulikus ja toetavas keskkonnas nagu näiteks söömise harjutamine toimub osakonna söögitoas, pesemist harjutatakse osakonna vannitoas jne. Enne juhendamist hooldustöötaja kindlustab patsiendi teadlikkuse tegevuste alustamisest lihtsalt ja selgelt, mis täpselt toimuma hakkab ja mida temalt oodatakse. Kõnest arusaamist peab vajadusel toetama alternatiivse kommunikatsioonivormi kasutamisega ( piktogramm , foto, joonistus , ese). Madalama kognitiivse tasemega kliendi motiveerimiseks võib kasutada mingit preemiat, näiteks maiustust. Hooldaja juhendab patsienti selja tagant või halvatud poole küljelt, toetades oma kehaga kliendi asendit. Kui tegevus nõuab istumisasendi säilitamist, siis on hea kasutada toolina taburetti (neljajalgset). Töötaja oma kehaga toetab kliendi asendit ja vajumise korral saab seda kohe korrigeerida. Küljelt juhendamine on võimalik, kui klient suudab ise tasakaalu säilitada ja kukkumisoht puudub. Hooldustöötaja peab juhendamisel jättma patsiendile võimaluse oma olemasolevat potentsiaali kasutada. Kõikide tegevuste hea soorituse aluseks on õige kehaasendi säilitamine. Patsiendi kehaasendi korrigeerimine toimub alati ülevalt alla
ja keskelt väljapoole.Tavaliselt on igal inimesel, tema puuderaskusastmest hoolimata, säilinud mingid võimed ja oskused, mida hooldustöötaja oma juhendamisega toetada ja parandada saavad. Samuti ei peeta asendihoiu seisukohalt normaalseks ka seda kui liitpuudega patsient kogu oma ärkveloleku aja istub ratastoolis samas asendis. Ka siis, kui patsient ise otseselt ei väljenda soovi asendivahetuseks, peab hooldustöötaja probleemi märkama ning looma selle lahendamiseks võimalused – söömine tavalisel toolil, teleri vaatamine diivanil istudes , muusika kuulamine kott- toolis istudes, käeliste tegevuste sooritamine kõhuli vaibal jne.
KASUTATUD KIRJANDUS
1.Vaimupuudega inimeste hoolekandest A.Bakk, K. Grunewald
2. Tegevusjuhendajate käsiraamat
http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/puudega_inimestele/Erihoolekandeteenused/Tegevusjuhendaja_k%C3%A4siraamat.pdf

Interneti lehekülg www.inimene.ee külastatud 13.09.2013

Laste tserebraalparalüüsi arendusravi juhend - Eesti Haigekassa külastatud 13.09.2013