Imikuiga lapse areng ning kasvamine-lühiülevaade erivajadustest (0)

Mida kujutab endast lapseas o-ja x-jalgsus? ​Lapse jalgade areng 
 
Normaalselt areneva lapse põlve asendis toimuvad erinevad muutused. Esialgu on vastsündinul o-jalad e 
genu varum , seda tingib üsasisene asend (lapse jalad on painutatud asendis ning vastu kõhtu). Sealt edasi 
hakkavad lapse jalad tasapisi sirgenema ning on täiesti sirged umbes 20ndaks elukuuks . Edasi hakkab 
põlve asend muutuma vastupidiseks, kujunema hakkab x-jalgsus e genu valgum, see saavutab tipu (kuni 15 
kraadi) kui laps on 2,5-aastane. Pärast seda sirgenevad põlved järk-järgult, kuni muutuvad sirgeks . Jalad on 
muutunud sirgeks 4–6-aastaselt. Kui deformatsioon püsib, tuleb last jälgida, et deformatsioon ei 
progresseeruks. X-jalgade üheks põhjuseks võib olla rahhiit , siis on vaja arsti konsultatsiooni ja ravi. 
 
Missugune on mängu olulisus lapse arengul?​ ​Mängu roll 
 
Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend, laps õpib peamiselt läbi mängu. Mängul pole väliseid 
eesmärke, vaid sisemine motivatsioon , see sisemine motivatsioon ongi arengu peamiseks stimulaatoriks. 
Mängi käigus toimub lapsele märkamatult: füüsiline areng, emotsionaalne areng, vaimne areng, lisaks 
areneb kõne, kordinatsioon ja veel palju muudki.   
 
Milline on Downi sündroomiga lapse areng?​ ​Downi sündroom  
 
Downi sündroomiga vastsündinud on juba sünnikaalus ja – pikkuses väiksemad kui normaalsed lapsed. 
Vastsündinutel on tihti hüpotoonia, sellest tulenevalt on suureks probleemiks imetamine. Esimesel eluaastal  
arenevad Downi sündroomiga lapsed kiiresti kõigis valdkondades, peamised muutused leiavad aset laste 
reageeringute osas. Esimese eluaasta lõpuks oskab enamik Downi sündroomiga imikud iseseivalt ja ilma 
toeta istuda. Kõhuli asetatuna püüavad nad isegi roomata, kuid ei tule sellega harilikult toime. Enamikel 
Downi sündromiga laste on tunduvalt raskem keskenduda kui teistel nende ealistel tervetel lastel. Enamus 
Downi sündroomiga lapsi alustavad rääkimist 2-3 aastaselt. Nad kasutavad kõnelemisel keha ja viipe keelt, 
umbes 5 aastaselt hakkab rääkima ilma viipeta. Trepist alla minnes jõuab ta mõlema jala vaheldumisi  
kasutamiseni alles 7. või 8. eluaastaks 
  
Mis on tserebraalparalüüs ning mis probleemid sellega kaasnevad? ​Tserebraalparalüüs 
 
Laste tserebraalparalüüs (PCI) on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjeks on füüsilise 
ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus. Tserebraalparalüüsist on haaratud 0,1-0,2 % lastest, 
enneaegsetest ja oma sünnivanuse kohta väikesekaalulistest lastest 1 %. Vaimse arengu mahajäämust 
esineb 35 % PCI-lastest.  
Tserebraalparalüüs võib olla põhjustatud juba sünnieelsetest teguritest, näiteks hüpoksiast ehk 
hapnikunälgusest tingitud verejooksust ajju, ema alkoholitarbimisest, mõnedest nakkushaigustest 
(tsütomegaloviirus, punetised , HIV). Riskifaktoriteks on ka sünnitrauma, sünnituse ajal tekkinud loote 
hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik , 
vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur.  
 
Topograafiline klassifikatsioon: 
Monopleegia - ühe kehaosa halvatus - käsi või jalg 
Dipleegia - ala - ja ülajäsemed . Alajäsemed rohkem 
Hemipleegia - üks kehapool 
Parapleegia - mõlemad alajäsemed 
Tripleegia - 3 jäseme halvatus 
Tetrapleegia - kogu keha halvatus 
Neuromuskulaarne klassifikatsioon: 
Spastiline 
Lihastoonuse tõus. Häiritud võib olla käte, jalgade või mõlemate või ainult ühe jäseme liikuvus. Haaratud 
jäseme(-te) lihased on pinges ja nõrgad, mistõttu ka liigeste liikuvus häirub ja raskematel juhtudel võivad 
tekkida kontraktuurid. Kergematel juhtudel võib käte või jalgade funktsiooni häire olla märgatav vaid mingi 
kindla tegevuse juures (näiteks jooksmisel). Mõnikord võivad olla haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, 
siis avaldub see düsartria ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on normaalsed. 
Atetoidne ( atoonilis - astaatine) 
Atetootiline ehk düskineetiline ehk tahtmatute liigutustega vorm esineb 20%-l PCI-lastest. Tahtmatud 
liigutused võivad esineda kätes ja/või jalgades, aga ka kehatüves. Liigutused sagenevad emotsionaalse 
stressiga ja kaovad une ajal. Selle vormiga kaasneb sageli düsartria. 
Ataktiline 
Ataktilist ehk lihaste koostööhäirega vormi esineb harvem - umbes 10 %. Selle puhul tekivad nõrkus, 
tasakaalu-, koordinatsioonihäire, raskused täpsete liigutuste sooritamisel, kätevärisemine, mis süveneb 
tahtlike liigutustega (nt. kirjutamisel). 
Segavorm ( kombinatsioonid eelnevast ) 
Kõige tavalisem on aga segavorm, mille puhul esineb sümptomeid erinevatest vormidest . 
Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid , kõõrdsilmsus, kurtus , erinevad 
nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust. Tserebraalparalüüsiga 
lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega. 
 
Peamised probleemid, mis mõjutavad motoorset sooritust: 
Motoorsete oskuste hilinemine ning aeglane progress ühest arenguastmest teise. 
Tunduvalt väiksem liigutuslik repertuaar võrreldes tavalise lapsega. 
Motoorsete oskuste ilmnemine, mis või olla vastuolus normaalarengu põhimõtetega. 
Ebanormaalsed liigutusmustrid ja põhiliikumise komponentide kombinatsioonid. 
Ebanormaalne refleksiaktiivsus, mida ei esine ühelgi normarengu etapil. 
Väljendub liigutuste sooritamisel ebaefektiivne jõupingutus ja kontrollimatu lihaspinge enamkahjustatud 
kehaosas - assotsiatiivne reaktsioon. 
Kompensatoorne lihastalitlus kahjustusest vähem haaratud kehaosades. 
Mäluprobleemid, raskused tegevuste plaanimise ja organiseerimisega, vähenenud teadlikkus iseendast ja 
teistest erinevates sotsiaalsetes olukordades, vähenenud arusaam ajast ja ruumist. 
Raskused kehaskeemi hoomamisel, tähelepanu suunamisel ja keskendumisel 
 
Kaasuvad häired: 
Söömis - joomisraskused 
Nägemisprobleemid 
Kuulmiskahjustused 
Kommunikatsioonihäired 
Sensoorse tundlikkuse häired 
Kognitiivsed häired 
Krambisündroomid 
Emotsionaalsed - sotsiaalsed probleemid 
Kontraktuurid - deformatsioonid  
 
 
 
 
 
 
Mis on erivajadus ja mida see täpsemalt endst lapse eas kujutab? ​Erivajadus 
 
Erivajadusega laps on laps , kelle võimetest, terviseseisundist ja kultuurilisest taustast ning 
isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi lapse 
kasvukeskkonnas või rühma tegevuskavas või mõlemas. 
Erivajaduse mõiste käsitlemisel on ühtse põhimõtte saavutamine raske, sest : 
erivajaduste määratlus on sõltuvuses ja muutumises vastavalt ühiskonna arengule ja nõudmistele, 
erivajaduse põhjuslikkuse erinevus ei võimalda üheselt sooritada mõjureid, mis erinevatel juhtudel tagavad 
edu, 
üheaegselt kasutatakse erinevate struktuuride ja ametkondade poolt erinevate mõistete süsteemi, 
arengu ja õppimise juures on raske määrata norme, mida võiks pidada üheselt oluliseks. 
 
Sageli defineeritakse erivajadustega inimest kui isikut, kes erineb keskmisest oma vaimsete võimete, 
sensomotoorsete võimete, kommunikatsioonivõimete, käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste 
oskuste poolest nii , et vajab tegevuste ja õppeprotsessi sealhulgas ka kehalise tegevuse kohandamist. 
 
Erivajadustega laps: füüsilise puudega laps, vaimse puudega laps, kõnepuude või - häiretega laps, 
psüühiliste või käitumuslike häiretega laps, füüsilise või vaimse arengupeetusega laps, õpiraskustega laps, 
suhtlemisraskustega laps, sagedaste tervisehäiretega laps, andekas laps. 
 
Mida kujutab endast tähelepanu häire ja  hüperaktiivsus  ning milliseid probleeme see kaasa toob? 
Tähelepanu häired 
 
Hüperaktiivsust ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäiritust on käsitletud mitme nimetuse all: hüperkineetiline 
sündroom, kerge aju düsfunktsioon (MBD), minimaalne ajuhäire, tähelepanu puudulikkuse sündroom, 
lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire jt. 2000. aastast alates käsitletakse hüperaktiivsust kui psüühika 
täidesaatva funktsiooni häiret - võimetust oma tegevust planeerida, plaani järgi tegutseda, saavutada 
planeeritud tulemusi. Tänapäeval peetakse haiguse keskseks sümptomiks keskendumisvõime ja tähelepanu 
nõrkust. Liigne impulsiivsus ja hüperaktiivsus on sekundaarsed probleemid.  
 
Peamised probleemid, mis mõjutavad motoorset sooritust: 
Raskused tähelepanu säilitamisega ülesandel või tegevuse juures. 
Liigutused sageli inertsiaalsed ning oht ennast tihti vigastada. 
Vähene püsivus silma - käe koostööd nõudvate tegevuste juures. 
 
Mida kujutab endast vaimne puue ja milliseid motoorseid probleeme see kaasa toob? 
Vaimne puue 
 
Vaimupuue on eriline toimimise seisund, mis algab lapseeas ja mida iseloomustavad piirangud nii intellektis 
kui ka omandatud oskustes. 
 
Vaimne alaareng sisaldab : märkimisväärselt alla keskmise üldintelligentsuse taset samaaegselt esinevaid 
puudujääke adaptatiivses käitumises, mis avalduvad arenguperioodi jooksul ja mõjutavad negatiivselt lapse 
õppeedukust, sealhulgas kohanemist igapäevase eluga, suhtlemist, sotsiaalseid, akadeemilisi, tööalaseid ja 
iseseisva elu oskusi. Tihti toovad vaimse alaarengu kaasa kromosoomihäired. Teised bioloogilised tegurid 
on näiteks : asfüksia või hapnikupuudus sünnituse käigus, reesuskonflikt , ema nakkused raseduse ajal, 
toksilised ained. 
 
 
 
Rahvusvahelise Haiguste Klassifikaatori (RHK-10) alusel tähistatakse vaimupuude tasemeid järgmiselt: 
Kerge vaimupuue F 70.0 (IQ 50-55-70-75), 
Mõõdukas vaimupuue F 71.0 (IQ 35-40-50-55), 
Raske vaimupuue F 72.0 (IQ 20-25-35-40) 
Sügav vaimupuue F 73.0 (IQ alla 20-25) 
Võrdlusena toodud IQ-tase lähtub DSM IV määratlusest. 
Vaimupuude taseme määratlus on meditsiiniline diagnoos. Seda ei tohi segamini ajada inimesele määratud 
puude raskusastmega, mida tähistatakse keskmise, raske ja sügava puudena, mis kirjeldavad inimese 
kõrvalabivajaduse määra. 
 
Peamised probleemid, mis mõjutavad motoorset arengut: üld - ja peenmotoorsete oskuste arengu 
hilistumine, 
lihastoonuse eripärad , mis tingivad liigutuskontrolli puudulikkuse, raskendatud tasakaalu ja koordinatsiooni 
nõudvad tegevused, raskused tegevuste planeerimisel, keha tunnetuse puudulik areng ja sensoorne 
defitsiit. 
 
Mida kujutab endast täpsemalt  diabeet ?​ ​Diabeet 
 
Tänapäeval tuntakse diabeedi erinevaid tüüpe. Kogu maailmas levinuim on 2. tüüpi diabeet, mis esineb 
täiskasvanutel ja sageli just ülekaalulistel inimestel. Lastel diagnoositakse 2.tüüpi diabeeti harva. 
Lastel ja noortel esineb peamiselt 1. tüüpi suhkurdiabeet, mis on krooniline autoimmuunne haigus. See 
tähendab, et inimese immuunsüsteem ründab omaenda organismis asuvaid insuliini tootvaid rakke ja 
hävitab need. Insuliin on hormoon, mida inimene vajab normaalseks elutegevuseks, sest insuliini kaasabil 
toimub kehas glükoosist energiatootmine ja insuliini abil hoiab organism veresuhkru taseme normis . 
Kuna diabeedi puhul kõhunääre insuliini ei tooda, siis ainevahetuse normaalseks toimimiseks vajab ta 
igapäevast insuliinasendusravi kas insuliini süstimisega või insuliinipumba abil.  
Et lapse diabeet oleks kontrolli all, tuleb lisaks insuliini süstimisele mõõta päeva jooksul korduvalt 
veresuhkru taset, toituda tervislikult ja teha sporti. Veresuhkru tase peaks jääma lapsel kogu ööpäeva 
jooksul 4,5 ja 10 mmol/l vahele. Liiga madalat veresuhkrut korrigeeritakse magusa joogi või toiduga ja liiga 
kõrget insuliiniga.  
 
Madala veresuhkru tunnused: 
Madal veresuhkur (alla 4 mmol/l) nõuab tegutsemist koheselt. Sümptomiteks võivad lapsel olla nõrkus, 
väsimus , peavalu, näljatunne, värisemine, kahvatus, higistamine. Kahtluse korral tuleb mõõta veresuhkru 
taset, kui see pole võimalik, siis pakkuda kohe lapsele midagi magusat : glükoositablette; 0,5-1 klaas mahla, 
limonaadi või suhkruvett; mett . 
Magusa saamise järel hakkab lapsel umbes 10-15 minuti pärast parem. Kui järgmise toidukorrani on üle 30 
minuti aega, anda lapsele leiba, küpsist, müslibatoon või piima. 
Kui madala veresuhkru sümptomid jäävad tähelepanuta ja laps ei saa magusat, võib olukord halveneda, 
lapsel tekib uimasus, segasus, teadvusekadu ja krambid. 
 
Esmaabi : 
Teadvuseta lapsele ei tohi jooki ega sööki panna suhu - lämbumisoht. 
Kutsuda kiirabi, öeldes, et tegemist on teadvuse kaotanud diabeeti põdeva lapsega 
Süstida lihasesse glükagooni (lasteaialapsed 0,5 ml, koolilapsed 1 ml) . 
Keerata laps küljeli ja eemaldada suust toidujäägid, juhul kui laps on oksendanud. 
 
Maailmas on 440 000 alla 14-aastast last, kellel on I tüüpi diabeet. Igal aastal haigestub I tüüpi diabeeti 70 
000 alla 14-aastast last. Keskmiselt haigestub diabeeti 200 last päevas. Laste haigestumus I tüüpi diabeeti 
kasvab 3 protsenti aastas, koolieelikute hulgas aga isegi 5 protsenti aastas.