Tööpoliitikast Venemaa, Kreeka ja Rootsi näitel (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö korralduse osakond
TÖÖPOLIITIKAST VENEMAA, ROOTSI JA KREEKA NÄITEL
Referaat
Juhendaja :
Pärnu 2015
TÖÖPOLIITIKAST VENEMAAL
Venemaa on maailmas esikohal nende inimeste arvult, kes elavad väljaspool oma kodumaa piire . Neid inimesi on ligi 35 miljonit (võrdluseks: hiinlaste puhul on see arv 30, juutide puhul 13,6 ja armeenlastel 5 miljonit). Seega elab iga viies venelane kodust eemal. Viies riigis – Kasahstanis, Lätis, Eestis, Ukrainas ja Kirgiisias – moodustavad venelased enam kui 20% elanikkonnast. Hetkeseisuga on Venemaal umbes 143 miljonit elanikku, kellest 1,1 miljonit on töötud .
Venemaa sotsiaal-ja tööpoliitika pole välismaailmale väga nähtav ega tuntav. Sotsiaalpoliitikat meie mõistes ei eksisteeri ning tööpoliitika kui abstraktne mõiste, pole venelastele teada.
Venemaa on maailma suurim riik, seega on seal ka väga erinevaid mooduseid tööliste ja töötute juhendamiseks ja ohjamiseks. Töölepingud , - tasud ja – lepingud on vastavalt piirkondade järgi reguleeritud, kuid keskmine palk ja elatusmiinimum on samad üle Venemaa. Venemaa tööpoliitikat mõjutavad suuresti ülejäänud maailma sanktsioonid peale Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Erinevate sanktsioonide tõttu on aastal 2015 suurenenud töötus 127 000 inimese võrra, mis omakorda tähendab tööjõu ülejääki ja rahva suuremat vaesumist. Lahkuvad välisinvestorid ja laekumata jäävad välisinvesteeringud ning nende pealt laekuvad maksud on Venemaad laostamas, kuid samas ei tehta piisavalt uuendusi tööpoliitika valdkonnas, et olukorda parandada. Hetkel kehtiv „jaanalinnu“ poliitika on suuteline jätma ilma sissetuleku, kodu ja elukohata rohkem kui üle poole vene elanikkonnast ja sina juurde ka teiste rahvuste esindajad, kes on tulnud Venemaale parema töö nimel. Lisaks on Venemaal suur hulk immigrante erinevatest riikidest, kel pole praegusel momendil samu õigusi vene enda kodanikega, sest