toonekurgi ja neist suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Euroopa riikides on must- toonekurge rohkem uuritud, aga mitte keegi ei oska arvata, kui palju elab üht või teist looma (sealhulgas must-toonekurge) näiteks Venemaa, Kasahstani, Mongoolia ja Hiina ääretutel aladel. Üks tihedamini asustatud alasid paikneb meist veidi lõuna pool: ligikaudu 10% põhiareaali asurkonnast elab Lätis. Eestis arvame pesitsevat 10% Läti paaride arvust, umbes 100 paari. Eesti on must-toonekure areaali põhjapiiril, Soomes ta enam ei pesitse. 3 (http://www.kotkas.ee/kotkaliigid/must-toonekurg) 4 Liigi elupaikade kirjeldus Elupaik on ala, mille ressutsid ja tingimused võimaldavad organismil seda asustada ning seal elada ja paljuneda. Must-toonekure pesitsusaegne elupaik koosneb terrirooriumist, mida üks paar kaitseb teiste samast liigist isendite sissetungi eest ning ka aladest, kus käiakse pesitsusperioodil toitumas. Antud alad ei pruugi kattuda.
TULEVIK LK 16 LÕPPSÕNA LK 17 KASUTATUD KIRJANDUS LK 18 SISSEJUHATUS Must-toonekurg kuulub toonekureliste perekonda. Ta kuulub Eestis kõige rangema, I kaitsekategooria liikide hulka. Must-toonekurg on 1 m pikk ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm. Ta toitub mitmekesistes biotoopides kalatiikidest küntud põldudeni. Ka rabades ning roostikes. Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud. Praegu pesitseb meil alla 80 paari must-toonekurgi. Millest tuleneb tema populatsiooni suuruse vähenemine ja kuidas kaitsta meie kauni toonela linnu säilimist ? TAKSONOOMIA Riik: Loomad (Ladina keeles Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Ladina keeles Chordata) Klass: Linnud (Ladina keeles Aves) Selts: Toonekurelised (Ladina keeles Ciconiiformes)
tulevikus Kellele? Soovija peab olema varem näidanud oma soovi ja oskust kotkaste või teiste kullilistega tegelemisel Liikmeks saab kõigi seniste liikmete nõusolekul Hetekl liikmeid 29 Igas maakonnas 1 koordinaator Tegevused Seire Rõngastamine Jälgimine saatjate abil Rõngastatud kaljukotka poeg Stipendiumid Stipendiumi makstakse nendele isikutele, kelle info põhjal võetakse riikliku kaitse alla kotka ja must- toonekure pesapaik Nt. Merikotka pesa või otseselt pesa leidmisele viiva info eest 65 eurot Nt. Must-toonekure pesa või otseselt pesa leidmisele viiva info eest 300 eurot LIFE-projekt Pesitsuspaikade vähesus, kuna loodusliku vana metsa osakaal väheneb Häirimine pesitsusperioodil Toitumisalade (luhad, niidud, ojad) seisundi halvenemine Avaliku huvi ja teadmiste vähesus. Projekt Nimi: ohutustehnika kotkaste ja must- toonekure kaitse töödel
Tiiva pikkus keskmiselt 54 cm. Hea kontrasti loovad tema metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva vanuse ja suurusega puid, mis nende pesa raskusele vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist raskust suudavad kanda vaid väga tugevate okstega puud nagu tamm ja vanad männid. Eestis on must-toonekure pesa ümber pesitsusajal 250 meetrise raadiusega keelutsoon. Puude
Toonekurg Tooni ``Toonekurg Tooni`` raamat jutustab ematoonekurest, kes jäi sügisel oma linnuparvest maha, tiivaluu murru tõttu. Toonekure leidis tüdruk Ruuta, kes oli kooli hilinemas. Ta jäi toonekure juurde juttu ajama ning kui ta kooli läks, järgnes toonekurg talle. Ruuta rääkis toonekurest oma emale, kes tahtis toonekurge aidata. Ta hoidis toonekurge algul enda juures, kuid pärast leidis ta Toonile laudas koha. Tooni kohandus laudas kohe. Lauda kassile Tooni alguses ei meeldinud, kuid pärast hakkas meeldima. Laudas oli suur hiire mure-hiiri oli nii palju, et kui lehmalüpsja lauta läks, nägi ta alati hiiri. Lauda kass püüdis küll hiiri, aga mitte piisavalt
Viigri kaks mageveelist alamliiki elavad ka Saimaa järves ja Laadogas. Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses. Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest. Eluiga võib vabas looduses ulatuda 35 aastani. Must-toonekurg Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind. Must-toonekurg on samasse perekonda kuuluvast valge-toonekurest pisut väiksem: ta kaalub umbes 3 kg ja tiib on keskmiselt 54 cm pikk. Tema sulestik on valdavalt must roheka ja vaskpunase metallihelgiga. Kere kõhupool on valge, aga jalad, nokk, kurgualune ning sulistumata kohad valjasribal ja silma ääres erepunased. Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad, väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad.
Vanade uskumuste kohaselt viivad toonekured lahkunute hingesid lõunamaale ja on kaugetelt maadelt perekonnale sõnumitoojateks esivanematelt. 4. Levik ja arvukus Valge-toonekurg elab Euroopa ja Aasia mandri metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Valge-toonekurg on rändlind. Esimesed valge-toonekured saabuvad märtsi lõpus.Enamus jõuab kohale aprilli keskel. Isaslinnud saabuvad sageli varem varem kui emaslinnud.Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad
● seire Info jagamine: ● koduleht http://www.kotkas.ee/ ● vajadusel saab pöörduda üleriigilistes kotkaid puudutavates küsimustes kotkaekspert Urmas Sellise poole ● Veebikaamerad ● Rändekaart http://birdmap.5dvision.ee/ Rändekaart Merikotka kaamera(Läti) Sihtrühm: ● inimesed, keda ühendab soov teha midagi kotkaste heaks ● kotkahuvilised Film “Eesti Kotkad”(Gaviafilm 2005) LIFE programm Must-toonekure ja konnakotkaste kaitse korraldamine Eestis (2004-2009) RMK ja MTÜ Kotkaklubi koostööleping, mille eesmärgiks on kaitsealuste linnuliikide tõhusam kaitse (2010) Tänan kuulamast !
linnuklubid. Eesti Maaülikoolis tegeletakse näiteks kalakajaka populatsiooniökoloogiaga, ranna- ja luhaniitude linnustikuga, uuritakse ka liikide arvukust ja leviku muutusi. Tartu Ülikoolis uuritakse näiteks metsavärvuliste elupaikade kvaliteeti, linnalinde jne. Keskkonnaagentuur tellib seiretöid ja koordineerib neid. Samuti on Keskkonnaagentuur mõningate seiretööde läbiviija, näiteks rähnid ja rukkirääk. Kotkaklubi tegeleb kotkaste ja must-toonekure kaitsega, neil on igas maakonnas oma kontaktisik. Eesti Ornitoloogiaühing tegeleb kesktalvise veelinnuloendusega, röövlinnuseirega, haudelinnustiku punktloendusega, talilinnustiku transektiloendustega, valge-toonekure pesapaikade loendusega, pesakaartidega jne. (Pehlak 2018) Linnuhuvilistele pakutakse erinevaid atraktiivseid tegevusi fenovaatlused, rõngastamine, sportlik liigikogumine. Olemas on ka erinevaid linnuklubisid, mis koondavad huvilisi. (Pehlak
saatja, neist kaks hukkusid juba üks kuu peale lennuvõimeliseks saamist elektriliinides. Euroopas on haukaliste hukkumine elektriliinides peamisi surma põhjuseid (Keskkonnaministeerium. s.a.). Liiki kaitsevad seadused § 50 lõike 2 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesas, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks: suur- konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses. (Looduskaitseseadustik 2016, § 50 lg2) §50 lõike 4 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord.
Sageli hävivad looduslikud pesad tormide tõttu, kuna ladvas ei varja neid miski loodusjõudude eest. Kuna kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, siis võib pesa ka alla kukkuda. Selle ärahoidmiseks ehitavadki kotkamehed tehispesi looduslike pesade asukohtade lähedusse. Alates munemisest viibib emalind pesa juures ja isalinnu ülesandeks on kohale toimetada saak, millest peavad söönuks saama emalind ja pojad. Kui leidub mõni pesa, mis on puu ladvas nagu valge-toonekure oma, siis tegemist on ilmselt kalakotka pesaga. Kalakotkas võib muneda 2-3 muna ning lennuvõimeliseks saavad pojad juuli lõpuks. Lennuõppimisest saagipüüdmiseni läheb aega. Eesti kalakotkaste pesitsevate paaride pojade arv on üks Euroopa kõrgemaid, tänu keskkonna vabanemisele kloororgaaniliste ainete (DDT) saastest ja osaliselt ka tehispesadele. Levik Eelkõige pesitseb Ida- ja Lõuna-Eestis ja levib ka tasapisi lääne poole. Konnakotkad
Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks, Lääne-Eestis on kasutusel ka vorm toonakurg, Lõuna-Eestis toonikurg. Valge-toonekurge on kaks alamliiki: Ciconia ciconia ciconia, kes elab Euroopas, Loode- Aafrikas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas; ja Ciconia ciconia asiatica, kes elab valdavalt Kesk- ja Lääne-Aasias; talvitub Indias. Ida-toonekurge (Ciconia boyciana), keda praegu loetakse omaette liigiks, käsitleti varem samuti valge-toonekure alamliigina. Välimus Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Levik Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias. Hispaanias elavad isendid on paiksed. Eestis on levila põhjapiiril. Pesitsemine ja elupaigad Pesa teeb puu, elektriposti või korstna otsa
elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline. 25 meetrist lendoraval 500 meetrini kaljukotkal. Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang. I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).
aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2...6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2...3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Lasteraamatutest tuttavad pildid, kus kurg noka vahel konna kannab, ei vasta aga tõele: nimelt kannab toonekurg toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ka on konnade osatähtsus toonekure menüüs tunduvalt väiksem kui seda arvatakse. Võimaluse korral sööb ta hiiri, mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal juba raskusi.Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena koorunud poja üle pesa ääre tõukab, kelle siis inimesed edukalt üles kasvatavad. Pojad lennuvõimestuvad umbes augusti alguses ja mõni nädal peale seda hakkavad ise toitu otsima
langus keemiline saastamine ja muutunud kliima. Kolmas põhjus on maastike killastumine, see takistab liikide liikumist ühest elupaigast teise. Muud põhjused: jaht, taimede tolmeldajate puudumine, võõrliikide mõju. Elupaikade, kasvukohtade ja maastike kaitse Viimastel aastakümnetel on üha enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade kaitsele. Eestis võib metsade ja rabade pindala vähenemine kaasa tuua must toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse. Eestis on aktiivselt toetatud üle Euroopalise kompensatsioonialade võrgustiku kujundamise ideed European Ecological Network, EECONET. Liikide kiire väljasuremine ohustab inimkonna heaolu Bioloogilises mitmekesisuses toimunud muutused on viimase 50 aasta jooksul olnud suuremad kui kunagi varem inimajaloo jooksul
See aeg sai läbi, kui loodi riiklik looduskaitsekeskus ja kõik kaitsealad koondati kesksesse süsteemi. Pärast seda on LKÜ Kotkas põhivaldkonnaks jäänud taastamis- ja hooldustööde korraldamine Alam-Pedja jõeluhtadel, mis on viimaste aastate jooksul suurenenud 1500 hektarini, ning Palupõhja looduskooli arendamine ja loodushariduse edendamine. Looduskaitseühing on saanud ühe tunnustuse 1993 aastal (Eesti taassünni auhind), Eestis pesitsevate haruldaste kotkaliikide ja must-toonekure kaitsmise eest. Ühing osales projektis ,,Happyfish". Kärevere ja Võrtsjärve vahel laiuval Alam- Pedja looduskaitsealal Emajõe 55 vanajõe paljud suudmed setetest ummistunud ja luhad võssa kasvanud ning nii on kalade kudemispaiku vähemaks jäänud. Selle vea parandamiseks alustas Eesti Loodushoiu Keskus koos partneritega 2009 aastal projekti ,,Happyfish". Nüüd on pea neli aastat kestnud ,,happyfish" finisisirgel: Alam-Pedjal on avatud kümne vanajõe suudmed,
Kokku kuulub I kategooriasse 64 liiki, nendest sõnajalgtaimi 10, katteseemnetaimi 21, sammaltaimi 4, seeni 9, samblikke 1, selgrootuid loomi 1 ja selgroogseid 20 liiki. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline. 25 meetrist lendoraval 500 meetrini kaljukotkal. Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang. I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana). II kategooria
4. Suur-konnakotka kaitse lahenduste elluviimine 4.1Suur-konnakotka kaitset puudutavad seadused Selles peatükis on väljatoodud teatud seadused Looduskaitseseadusest ja Metsaseadusest, mis asub riigiteatajas, mis puudutab suur-konnakotka kaitset. Looduskaitseseadus § 50 lõike 2 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesas, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks: suur- konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses. §50 lõike 4 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord.
pesalt ja hoidudes maadligi nagu luuraja sõjamängus, roomab vaikselt pesalt eemale. Alles tükk maad eemal tõuseb ta jalule ja hiilib veelgi kaugemale, et siis lendu tõusta. (Rein Maran) MUST TOONEKURG Must- toonekurg kardab inimesi. Tema ehitab oma elamise meist nii kaugele metsalaande, kui vähegi võimalik. Valitud elupaik on tavaliselt sedalaadi mets, kus inimene pole mitukümmend aastat saega toimetanud. Taolisi paiku Eestimaal veel natuke on. Eestimaal on must- toonekure pesitsevaid paare ligemale 30 korda vähem kui tema valgete suguvendade omi. Metsakurg on pesakoha valiku suhtes väga nõudlik. Tema armastab pesa ehitada kas siis haava või männi külgoksale- eks ikka seetõttu, et oma laiadel tiibadel oleks hea tulla ja minna. Pesa kohale peab kaitseks päikese eest jääma pesapuu latv. Puu ise peab olema üle saja aasta vana, et tema külgoks suudaks suurt ja võimast kurepesa kanda. (Olev Merivee) VALGE- TOONEKURG
ÜHIS/LIIKUMISMÄNG. 4. Varsti jäetakse autod kõrvale ja minnakse kolmanda lapse juurde klotsidega mängima. Lapsed naudivad koos ehitamist ja suhtlevad omavahel lärmakalt. ÜHIS/EHITUSMÄNG 5. Mõne aja pärast lahkub Markkus mängust ja siirdub tualetti. Tagasi tulles siirdub ta mängunurka, et seal üksinda klotsidega mängida. Ta tegutseb seal niikaua, kuni algab hommikuring: ÜKSIK/EHITUSMÄNG 6. Peale hommikuringi tegeleme toonekure voolimisega. Ka Markkus osaleb rõõmuga selles tegevuses: MITTEMÄNGULINE TEGEVUS. 7. Seejärel siirduvad lapsed liikumistundi. See tekitab Markkuses elevust. Rõõmsalt osaletakse õpetaja poolt ettenäidatud liikumismängus: KÕRVU/REEGLIMÄNG 8. Peale liikumistundi läheb Makkus õue. Õues võtab Markkus palli ja hakkab sõbraga joostes palli mängima: ÜHIS/LIIKUMISMÄNG. 9. Varsti teeb sõber ettepaneku minna mängima liivakasti
territooriumist. Rohkem metsi kasvab põhja-ja idaosa nõgusamatel aladel (Päinurme, Härjanurme, Puurmani ümbruses). Asustus Palju on peamiselt põllumajandustootmisega seotud suhteliselt suuri maa-asulaid. Suuremad on Adavere (659 el), Puurmani (659 el), Võisiku (526 el), Väike-Kamari (499 el) ning Koigi (455 el). Antud piirkonda jääb ka 2 linna: Põltsamaa (4170 el) ja Võhma (1596 el). Kaitsealad Kaitsealasid on vähe. Aidu LKA on loodud must-toonekure, metsise ja kassikaku püsielupaikade ning ürgmetsailmelise puistu kaitseks. Kaitse all on veel Luiga paeala ja Prandi allikad. Tänan kuulamast !
taga kõikide looma- ja taimeliikide säilimist. Paljude asjaosaliste arvamust ei arvestata. Kuna trass läbiks erinevaid külasid ja asutusi, siis peaks arvestama ka sealsete elanike arvamust. Näiteks hakkab trass läbima Murru küla, mis on edukas ja ka noorenev küla. Küla elanikud on avaldanud, et nad lahkuvad külast kui Rail Balticut sinna ehitama hakataks. Osa Rail Balticu läbiviijatest ei pea oluliseks, et trass ei segaks ohustatud must-toonekure ja teiste ohustatud liikde pesi. Arvatakse, et sellised kõrvalepõiked sirgest rajast kahjustavad loodust rohkem. Metsa võetaks sirgema trassi korral vähem maha, seega peaks keskkond vähem kannatama. Samuti arvavad nad, et ohustatud liigid ei ela mitte ainult Natura aladel, vaid ka teistes majandusmetsades. Kuigi see tõestab, et need inimesed ei ole aru saanud, miks üldse kaitsealasid luuakse. Need on alad, kus on tagatud liikide säilimine, kus neid ei segata.
Saarma asurkonnale võib hukutavalt mõjuda liialt intensiivne võrgupüük. Linnud Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 19912000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 57 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Kalakotka ja must-toonekure asurkonda ohustab pesitsusaegne häirimine, toidubaasi vähenemine ja metsa raiumine pesitsuspiirkonnas. Väike-konnakotkaste arvukus rahvuspargis on vahemikus 2-4 paari. Konnakotkaste arvukuse tõusuks on vajalik hooldatavate rohumaade ja sobivate pesapaikade olemasolu. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 45 paari, neist 24 pesitseb Karula rahvuspargi territooriumil. Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on
VIIR-PELARGOON Pildil oleva lille nimi on viir-pelargoon,mille ladinakeelne nimetus on pelargonium x hortorum. Lühikirjeldus: Sobib ideaalselt suvelillepeenrale ja rõdukasti. Püsik. Suurepärane kompaktne kuju. Põõsas 35cm kõrge. Leht ümar, tumeda hobuseraua kujulise laiguga. Õis kuni 2,5cm läbimõõduga. Õitseb juunist kuni külmadeni. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast ``pelagros``-toonekure nokk ja on tingitud vilja kujust,mis meenutab toonekurenokka. Sugukonnas ligi 250 liiki , mis pärit peamiselt Lõuna-Aafrikast. Kasvutingimused: Pelargoon on valgustarmastav, vähenõudlik, talub hästi niiskuse puudust. Parim kasvukoht on päikseline ida või läänepoolne aken. Soojal ajal vajab tugevat, tihedat kastmist. Talvel, olenevalt temperatuurist, on kastmine mõõdukas. Väetatakse mineraalväetisega. Suve alguseks õitsva taime saamiseks tehakse külv
majandustegevust. Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, kus piirangud tulenevad otse looduskaitseseadusest ning neile ei koostata kaitse-eeskirja. Hoiualal viibimine ega kalapüük ei ole keelatud. Püsielupaigad luuakse kaitsealuste loomade sigimisalade või muude koondumispaikade ning taime või seene looduslike kasvukohtade säilitamiseks. Samuti on püsielupigad seaduse mõistes lõhe ja jõesilmu kudemispaigad ning kotkaste, must-toonekure ja lendorava pesapuu kaitse- tsoonid. Alad võetakse püsielupaigana kaitse alla keskkonnaministri määrusega. Püsielupaigas kehtib kaitse alla võtmise määrusega sätestatud kaitsekord või pesapuid ümbritsevas kaitsetsoonis otse looduskaitseseadusest tulenevad piirangud. Reservaatides on inimeste viibimine ja igasugune inimtegevus keelatud. 3 Natura 2000 alad Eestis
variant. Tuuleparkide keelamisega soovib vallavalitsus juba aegsasti välistada võimalikud hilisemad vägikaikaveod tulevaste arendajatega. (Viis valda on... 2010) Võrreldes teiste Lääne-Eesti maakondadega jääb kõige suurema tuuleressursiga Saaremaa just arvukate looduskaitseliste piirangute tõttu tuuleenergia tootmise seisukohalt üheks viletsamaks maakonnaks, sest Saaremaa on ümbritsetud Natura aladest, samuti on siin palju kotkapesi ja must-toonekure pesi, mille ümber on suured piirangualad. Tuulegeneraatorid jäävad Upa ja Laadja kõla lähimatest majapidamistest 600-800 meetri kaugusele seega on mad kahjuliku mõju piirkonnas millega kaasneb kehvem elukvaliteet, tervisekahjustused, kinnisvara hinnad langevad ning rikutakse looduslik keskkond. (Saarlased ei ole... 2010) Pooltargumendid Tuulegeneraatorid on üks moodustest energia tootmiseks. Energiasüsteemide ühendamine soodustaks Balti riikde ja Läänemere piirkonna tagamaks
Eesti sood ja rabad Mukri Mukri raba asub Lõuna-Raplamaal Kehtna vallas, lähim alevik on Eidapere. Raba võeti kaitse alla 1992. aastal. Mukri maastikukaitseala oma praegustes piirides loodi 2001. aastal. Kaitseala pindala on 2147 ha, sellest raba 2095 ha. Siinse kaitseala siht on kaitsta Mukri ja Ellamaa rabasid, sealseid ohustatud elupaiku ning kaitsealuseid liike. Kaitsealale jäävad I ja II kaitsekategooria linnuliikide must-toonekure ja metsise elupaigad, samuti kasvab siin mitut liiki kaitstavaid taimi vööthuul-sõrmkäpp, kahelehine käokeel, väike ja valge vesiroos. Kaitsealal on kaks sihtkaitsevööndit Mukri ja Oinamurru ja üks piiranguvöönd. Oinamurru sihtkaitsevööndis lastakse metsal kui ökosüsteemil areneda omasoodu, looduslikult. Mukri sihtkaitsevöönd on hooldatav ala. Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre.
luuderohtu. Viidumäe metsade suurimad neljajalgsed asukad on põder, hirv, metssiga ja metskits. Metsas on tavaliseks väikekiskjaks metsnugis, siin on ka mitmed mäkrade ja rebaste urgude kolooniad. Viidumäe metsades pesitseb rohkelt värvulisi, mitmed rähniliigid (tavalisemad musträhn, suur- ja väike-kirjurähn), karvasjalg-kakk, kodukakk, värbkakk, öösorr ja õõnetuvi. Siin elutsevad ka rongad ja 2 merikotkapaari. Looduskaitseala vahetus naabruses pesitseb juba aastaid edukalt must-toonekure paar, keda võib hea õnne korral kaitseala kohal tiirlemas näha. Niitude osatähtsus Viidumäe tänases maastikupildis on üsna väike. Niiduilmelised on mõned endised karjamaakadastikud ja söötijäänud põllumaad, kus kõige haruldasemaks taimeliigiks on väikeseõiene hiirehernes ühel oma Eesti vähestest leiukohtadest. Metsatekkelised puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused, mis nõuavad iga-aastast niitmist
toimub talviti esinevate läbikülmumiste kaasabil Leostunud liivsavimullad karbonaatsel moreenil Adavere ümbruse põllumajandusmaastik Põllustatud alad LOODUSVÄÄRTUSED Jõgevamaal on palju erinevaid maastikke: suured metsamassiivid, ilusad järved, voorestikud, rabad, Peipsi rannik jne. Suuremad metsakaitsealad on Endla ja Alam- Pedja looduskaitseala ja Kääpa maastikukaitseala. Väiksem Aidu looduskaitseala on moodustatud must-toonekure, metsise, laanepüü ja kassikaku elupaiga kaitseks. Sood Vooremaa järved Elistvere loomapark Luua dendropark Endla looduskaitseala · Endla Looduskaitseala paikneb Pandivere kõrgustiku edelajalamil kolmes maakonnas · Asutati ta 1985. aastal Endla-Oostriku sookaitsealast, eesmärgiga säilitada ja kaitsta rabasid ning Pandivere nõlvaallikaid. · Endla Looduskaitseala pindala on 8162ha, millest Jõgeva valda jääb ligi pool.
Viidumäe metsade suurimad neljajalgsed asukad on põder, hirv, metssiga ja metskits. Metsas on tavaliseks väikekiskjaks metsnugis, siin on ka mitmed mäkrade ja rebaste urgude kolooniad. Viidumäe metsades pesitseb rohkelt värvulisi, mitmed rähniliigid (tavalisemad musträhn, suur- ja väike-kirjurähn), karvasjalg-kakk, kodukakk, värbkakk, öösorr ja õõnetuvi. Siin elutsevad ka rongad ja 2 merikotkapaari. Looduskaitseala vahetus naabruses pesitseb juba aastaid edukalt must-toonekure paar, keda võib hea õnne korral kaitseala kohal tiirlemas näha. Niidud Niitude osatähtsus Viidumäe tänases maastikupildis on üsna väike. Niiduilmelised on mõned endised karjamaakadastikud ja söötijäänud põllumaad, kus kõige haruldasemaks taimeliigiks on väikeseõiene hiirehernes ühel oma Eesti vähestest leiukohtadest. Metsatekkelised puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused, mis nõuavad iga-aastast niitmist
Vulbi taimharulduste kaitseala, Pärnu jõe saar Türi linnas, Rava ja Päinurme tammikud, Purdi ebatsuugapuistu. Lisaks leidub arvukalt parke (valdavalt endisaegsed mõisapargid). Huvitavaid loodusobjekte on samuti palju - ainuüksi rändrahne ja kivikülve on Järva maakonna «Ürglooduse raamatusse» kantud 44. Järvamaal võib kohata pesitsemas kaljukotkast ja musta toonekurge, rääkimata arvukatest valge toonekure pesapaikadest. Siin liigub muude metsaloomade kõrval karusid ja hunte, jõgedes leidub nii forelli kui vähki. Maakond on rikas ka taimharulduste poolest. Sood ja Rabad Eestimaa südames Järvamaal ei ole järvesid palju. Pigem soolaukaid ja teisi veekogusid, mis Järvamaa viljakat pinda niisutavad. Norra allikad keset Eestit on ühed unikaalseimatest allikarühmadest. Sinna on koondunud nii eesti sügavaimad, selgeimad kui suurimad allikad. Pea viie meetri sügavune Sopi allikas on
sõit kulgeb Meremäele ja Vastseliinasse. Meremäe keskuses, kus asub ka Setomaa turismitalu, külastame Meremäe vaateplatvormi. Meremäe olevatki omale nime saanud selle järgi, et inimene olevat sealt kõrgelt näinud merd (mis on muidugi võimatu, tegelikult oli tegemist vast Peipsi järvega). Oleme joudnud Haanja kõrgustiku äärde. Siinseks vaatamisvaarsuseks on Devoni paekivist Vastseliina linnus, mis on teadaolevalt esimene koht Eestis, kus märgati valge toonekure pesitsemist. Vastseliinaga on seotud kolm kohta. Vastseliina linnus, mida meie külastasime, asub Vana- Vastseliinas, siis veel Vastseliina ja kolmas Vastseliinaga seotud koht on see, kuhu jääb kirik. Sõidame üle Haanja kõrgustiku serva. Allpool asuvad Võru orud, mille keskmesse jaab Võru linn ning sõites Vana- Võru maantee peale, võimegi vasakut kätt näha Võru linna. Võru linna puhul on tegemist suhteliselt noore linnaga, millel on vanust vaid veidi üle 200 aasta
Kaevandamisluba taotlevad kolm kaevandusettevõtet (Filippov 2010). Ehitusmaavarade arengukava järgi on Nabala maardla lubjakivivaru rohkem kui 555 miljonit kuupmeetrit. (Käärt 2011) Karstialal voolab kaheksa maa-alust jõge, neist pikim on 11 km Kurevere jõgi. Piirkonna suuremad karstialad Nabala, Tuhala ja Kuimetsa on maa-aluste vooluteede kaudu seotud. Nabala karstialal kasvab 34 liiki haruldasi taimi, neist 22 liiki käpalisi. Samas asuvad seal musta-toonekure ja väike-konnakotka püsielupaigad. Nabala asustuse vanus on arheoloogia andmeil ligi 3000 aastat (Kink 2009). Kohalikud inimesed kardavad, et kaevandamine rikuks karstiala veereziimi ja jätaks elanike kaevud veest tühjaks. Samuti võib kuivaks jääda turismiobjektina tuntud Tuhala nõiakaev. (Filippov 2010) Kaevanduste vastu ,,Ainuüksi Nabala piirkonda kavandatava Nõmmküla lubjakivikarjääri keskkonnamõjude
Suurkoovitaja (NUMENIUS ARQUATA) on üle Eesti hajusalt levinud haudelind, kes asustab mitmesuguseid avamaastikke ning puudub vaid piirkondadest, kus valdavad suured metsamassiivid (Elts, Marja, 2013). Suurkoovitaja pesa paikneb keskmise kõrgusega rohus, mõnikord mättal (Renno, 1993). Metsaski elab palju erinevaid liike üks neist on Händkakk (STRIX URALENSIS), kes on väikesearvuline haudelind, kes eelistab kuuse-segametsi või kuusikuid. Pesitsemiseks kasutab kulliliste, must-toonekure ja ronga vanu pesi või teeb pesa avarasse puuõõnde või murdunud tüve tüükale (Renno, 1993). 2012. aastal Meenikunno looduskaitsealal Ain Nurmla jt. poolt läbiviidud lindude inventuuri tulemusel selgus, et händkakke elab kaitsealal neli paari. Laanerähn (PICOIDES TRIDACTYLUS) on Eestis üsna väiksearvuline haudelind, elutseb enamasti kuusesegametsades ja kuusikutes, harvem kuusesegustes männikutes. Pesa raiub kuuse või lehtpuu tüvesse (Renno, 1993)
Nendest suurimad on Laidevahe ja Liiva-Putla looduskaitseala, Võrsna, Sutu lahe ja Tahula-Reo hoiualad ning Kaali maastikukaitseala, mis hõlmab endas Kaali meteoriidikraatrite välja, kus on lisaks peakraatrile veel vähemalt 8 väiksemat kraatrit, mida kutsutakse kuivjärvedeks. Kaali kraatrid võeti kaitse alla juba 1938. Aastal. Salaveres asub kaitse all olev Salavere karstiala. Lisaks võib ära märkida, et vallas on kaitse all kolm musta toonekure elupaika ja kolm merikotka elupaika ja kaks väga suurt ning vana tammepuud. Kokku on kaitsealust maad vallas 3038 hektarit. Nimekiri veel mitmetest selles vallas leiduvatest kaitsealustest liikidest: vööt-põõsalind, niidurüdi, suurkoovitaja, punaselg-õgija, liivatüll, väikekajakas, väiketiir, jõgitiir, randtiir, ristpart, sarvikpütt, punajalg-tilder, kodukakk, kanakull, hiireviu, sookurg, karukell, lääne-
jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. - (Lisaks suuliselt ütleks, kui tahame: Looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik automaatselt 1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses.) - Eestis on moodustatud püsielupaigad eelkõige I ja II kaitsekategooria liikide elupaikade ja kasvukohtade säilitamiseks. - Püsielupaiku on Eesti kokku ligi 1500
on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale, osa rändavad Lõuna-Aasiasse. Varakevadel märtsi teisel poolel võime aga must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad Kaljukotkas Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad
Konnakotkaste elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Väike-konnakotkad on enam kohastunud elama põllumajandusmaastikul kui nende suuremad sugulased. Pesa ehitavad konnakotkad enamasti ise ning asustavad seda korduvalt mitmel aastal, eriti kui neid ei häirita. Vahel kasutavad nad ka teiste suuremate röövlindude (hiireviu, kanakull) või must- toonekure vanu pesi. Mõnikord on konnakotkapaaril mitu pesa, mida aastati vahetatakse. Pesa asutakse ehitama või korrastama kohe saabumise järel. Täiskurnas on aprilli lõpus, mai alguses üks- kaks (väga harva kolm) muna. Emaslind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mistõttu pojad kooruvad eri aegadel, haudevältus on 3741 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 8-9 nädala vanuselt, meil tavaliselt augusti esimesel poolel. Lennuvõimestub reeglina 1, väga harva 2 poega
(Reier ja Kukk, 2000). Hävitavalt kohalikule floorale mõjus ka intensiivne põllumajandustegevus loomade karjatamine tähendas paljude taimeliikide kasvukohtade ära tallamist. Liigirikkusele mõjus põllumajandus halvasti ka seetõttu, et soo-puisniidud kas võsastusid või hariti põldude rajamise eesmärgil üles (Reier ja Kukk, 2000). Piiumetsa sookaitseala on kaitse alla võetud eeskätt ökoloogilistel kaalutlustel ja haruldaste linnuliikide sookure, kaljukotka, musta toonekure, tedre ja metsise elupaigana (Sokk, 2003). Samuti leidub kaitsealal vaskusse (Lattik, 2009). Metsis (Tetrao urogallus) Piiumetsa kõige tähtsam asukas on teise kategoorias paiknev kaitsealune lind metsis, kelle arvukus Eestis on pikema aja jooksul pidevalt langenud. Paaril viimasel aastakümnel on lindude arv pidama jäänud 2000-3000 linnu piirile. Metsis eelistab niiskeid, suuri ja vanu okaspuumetsasid, eriti rabamännikuid. Vähekäidavaid vanu männikuid vajavad nad
On loodud Eesti Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse hallatav Eesti looduse infosüsteem (http://eelis.ic.envir.ee/eelis/), kus leiduvad üldandmed kaitsealade, kaitsealuste liikide ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse kohta. Suurem osa sellest infost on avalik. Kaitsealuste liikide turvalisuse huvides ei kuulu päris kõik avalikustamisele- näiteks jäävad spetsialistide ja looduskaitseametnike saladuseks kotkaste ja must-toonekure pesapaigad ning paljude haruldaste taimeliikide kasvupaigad. Bioloogilise mitmekesisuse põhieesmärkide saavutamiseks on ette valmistatud rida strateegilisi dokumente. Eesti on koostanud bioloogilise mitmekesisuse riikliku ülevaate, strateegia ja tegevuskava, mis valmis aastal 1999 ja oli koostatud elluviimiseks aastatel 1999-2005. Kahjuks ei ole see veel valitsuses arutlusel olnud ning seetõttu ei ole selles kavandatud tegevused kellelegi kohustuslikud
kui suurel populatsioonil. Väikest populatsiooni ähvardab lähisu- gulus, kuna kooslust asustavad populatsioonid ei täiene enam uute isenditega, lakkab geenivahetus ning võib langeda kogu populatsiooni elujõulisus. Looduskeskkonna killustamine võib kahjustada ka neid loomaliike, mis vajavad suurt ühtset elamisala. Eestis võib looduslike metsade ja rabade pindala vähenemine ning killustamine kaasa tuua must-toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse. Eesti on nende Euroopa riikide hulgas, kus on aktiivselt toetatud üle-Euroopalise kompensatsioonialade võrgustiku kujundamise ideed. Antud lähenemisviisi kohaselt ei piisa ainuIt üksikute liikide ja alade kaitsest. Liikide kaitselt on tarvis üle minna elupaikade ja kasvukohtade
orav, siil, mutt, karihiired, vesimutt ning mitmed nahkhiireliigid. Kalad on: Ahven, luukarits, ogalik, koger, angerjas, haug, särg, kiisk, latikas, koha Linnustik: Harku linnustik on väga mitmekesine. Lisaks igapäevasele 40-50 laululinnuliigile või 20 rannikuliigile on tavalised haudelinnud läheduses ka sookurg, händkakk, musträhn, väike-kärbsenäpp, tuuletallaja, hiireviu jpt. Loodushariduskeskuseks plaanitava hoone akendest saab jälgida valge-toonekure pesa ja talilindude söögipaika, mida külastab kuni 24 liiki linde. Mõisapargi tiikidel pesitsevad sinikael-pardid ja rääkspardid. Palju on paigaldatud pesakaste. Harku järvele iseloomulik ahven 2. Rahvastik 2.1 Rahvaarv ja selle muutumine Seisuga 01.01.2012 on Harku valla rahvaarv 12 820. See rahvaarv püsib baasstsernaariumi korral stabiilne ja olemasolev rahvastik on jätkusuutlik ka tulevikus. Selle põhjuseks on varasemast sisserändest tingitud noor rahvastik.
Ta võtab igast inimese tööst ja talitusest osa, harjub kiiresti majaelani- kuks, käib toas sisse-välja, sõbruneb inimesega kiiresti, kui ka inimesel endal ei ole tema vastu kurje plaane. Valge-toonekurge on mõnel pool nimetatud ka pühaks linnuks (Jämaja, Helme), kellele ei tohi kurja teha, kel on inimese mõistus, aga linnu nägu (Rõuge), kes seisab ülemise ilmaga ühenduses (Helme). Nimetus ,,toonekurg" pärineb must-toonekurelt ning vihjab linnu seosele surmariigiga. Must-toonekure kui varjulise eluviisiga ning Eestis 20. sajandil loodusharulduseks jäänud lin- nuliigi kohta eraldi uskumusi ei ole teada. Valge-toonekurge on peetud õelaks ja kadedaks linnuks, kes võib tuletuki tuua ning maja põlema panna, kui tema pesitsemist häiritakse. See- pärast hoiatati tema pesa lõhkumast. Levisid jutud juhtumustest, kus toonekurg on pannud maja põlema või toonud pessa elusaid rästikuid.
ämblikke, sipelgat, liblikat, mardikat ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi. Mõnel puhul aga hoopiski just peabki neid söömiseks tappa, eriti teatud haiguste või häda puhul, sest sellega omandatakse nende hingejõudu. Täide, sitikate, kilkide, maokeste, konnade, hiirte, muttide, nahkhiirte söömine, vere joomine oli omal ajal seetõttu tõsiselt võetav arstimis- ja nõidumisvahend. Siirdhingedeks on sagedasti ka linnud. Seepärast surnu nimetusega toon on seotud ka toonekure nimetus. Rändlindude lahkumine sügiseti juhib ka kujutelmale siirdhingede lennust kuhugi teise ilma. Kõige elavam siirdhinge kujutelm on püsinud meil ussidekultuses. Mürgiseid usse on peetud kurjadeks hingedeks, mürgita usse on peetud aga majaussideks ehk koduussideks, kelles austatakse surnud pereisa, kes majarahvale õnne toob. Suhtumine loodusesse Mitte ainult surnud ei hingesta loodust, vaid loodust ennast kujutletakse hingestatuna. Ei tehtud vahet elava ja eluta looduse vahel
kuivendamine. Saaremaa robirohi on ainuke taim, mis kasvab ainult Eestis.Taime leidis 1933. aasta hilissuvel botaanikahuvil ine arst Bernhard Saarsoo.Teine oluline põhjus on keskkonna kvaliteedi langus- keemiline saastamine ja muutunud kliima. Kolmas põhjus on maastike killastumine, see takistab liikide liikumist ühest elupaigast teise. Muud põhjused: jaht, taimede tolmeldajate puudumine, võõrliikide mõju. Eestis võib metsade ja rabade pindala vähenemine kaasa tuua must- toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Eestis on bioloogiline mitmekesisus rikkalik.Liikide hävimine vähendab ökosüsteemide poolt inimeste heaolule ja keskkonnale kaudselt mõju avaldavaid positiivseid tegureid. Bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu!Siin kasvab ligikaudu 1450 liiki soontaimi, 550 liiki sammaltaimi ning 2500 liiki vetikaid.Meie 45 227 ruutkilomeetril on säilinud nii loodusmetsi, ulatuslikke soostikke kui ka liigirikkaid poollooduslikke
veetõkkega. Lõunast kaitses seda kaitsekraav.Tänapäeval tegutsevad linnuse juures kohvik- suveniiripood ja külastuskeskus endise Piiri kõrtsi hoones, mille muuseum tutvustab nii linnust ja keskaega laiemalt kui ka kohalikku hilisemat ajalugu. Muuseumis korraldatakse kunsti- ja käsitöönäitusi. Kohvikut, külastuskeskust, kabelit, matkaradu jms haldab Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutus. Linnusevaremetes on toimunud kontserte. Linnuse torni otsas oli Eesti teadaolev esimene valge toonekure pesa, sellega on linnus läinud ka ornitoloogia ajalukku Linnuse ajalugu Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlustusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks
[10] 10 Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik. Niitude võsastumine ja sööti jäämine ohustab siinset rukkiräägu populatsiooni. [10] Joonis 8. Rukkirääk Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid. Kaitsealustest liikidest on esindatud
metsamassiividega. Tähelepanu väärivad alal esinevad lammi- ja lodumetsad (Lapp, 2001). Perioodiliste üleujutuste viljaka toime tõttu olid praktiliselt kõik siinsed jõelammid kunagi kasutusel luhaheinamaadena, millele andsid kauni maastikulise ilme põlistammed. Kevadisel tulvaperioodil on jõelammid linnurikkad, kuid haudelinnustik on seal üsna vaene. Soomaa soised metsa ja lammid on väike-konnakotka, musta- 11 toonekure armastatud elupaigaks, soosaartel pesitseb kaljukotkaid. Haruldastest imetajatest leidub Soomaal lendoravat ja laane-karihiirt (Kuresoo, 1998). Endla soostik Pandivere kõrgustiku servaalal asuv 8050 hektari suurune soostik on Eesti kõige paremini uuritud sookompleks (Kuresoo, 1998). Tänaseks on mõistetud, et veeküllus on sealse looduse suurim väärtus. 1981 aastal võeti soostiku keskosa kaitse alla (Leito, 2003). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
Lisaks nendele on kohatud ka nastikut. [10] Joonis 7. Mudakonn Karula rahvuspargis on registreeritud 157 linnuliiki. Aastatel 1991-2000 on siin haruldastest kaitsealustest liikidest registreeritud kindla pesitsejana kalakotkas, väike-konnakotkas ja must- toonekurg. Võimalik pesitseja on kaljukotkas. Kalakotka asurkond on Karulas üks elujõulisemaid Eestis: 5-7 paari, neist 5 paari (10% Eesti kalakotkastest) pesitseb rahvuspargi territooriumil. Must-toonekure arvukus piirkonnas on stabiilselt 4-5 paari, neist 2-4 pesitseb Karula territooriumil. [10] Rukkiräägu asurkond on Karulas Eesti keskmisega võrreldes arvukas. Rukkirääk on niitude parim indikaator-linnuliik. Niitude võsastumine ja sööti jäämine ohustab siinset rukkiräägu populatsiooni. [10] 10 Joonis 8. Rukkirääk Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid. Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja-
Must-toonekurg ja lendorav on peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda: · luba loomade häälte salvestamiseks · sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline (25 meetrist lendoraval, 500 meetrini kaljukotkal). Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevadsuvine liikumispiirang. I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).
annaabi.ee 
